Tim Bluz on noor Eesti moedisainer. MĂ€rtsikuus esitles ta Palmarium stuudios oma debĂŒĂŒtkollektsiooni, mis on ĂŒles ehitatud naiivsetele fantaasiatele ja lapsepĂ”lvemĂ€lestustele. Uurisin Timilt kuidas tema unistus teoks sai.
KuidassĂŒndis Sinu debĂŒĂŒtkollektsioon? Mis on kollektsiooni nimi?
Minu esimese capsule-kollektsiooni nimeks sai âAgainst the lawâ. Minu meelest kirjeldab see ideaalselt kollektsiooni kontseptsiooni. Nimi tuli absoluutselt sundimatult ja tundus kohe tĂ€iesti ehtne.
Olen alati tundnud huvi moe vastu ja idee luua oma kollektsioon tekkis juba ammu. SihipÀrane töö selle projekti kallal algas aga umbes paar aastat tagasi, kui hakkasin ideid koguma, sketƥe joonistama ja kÔike korralikult lÀbi mÔtlema.
VĂ”ttis aega, et Ă”igeid inimesi leida ja tugev tiim kokku panna. Ise olen perfektsionist ning ĂŒtlesin kohe, et hakkan töötama ainult nendega, kes teevad vĂ”imatu vĂ”imalikuks. Otsisin inimesi, kes oskaksid mind aidata ja minu ideed elu viia (mis, pean ĂŒtlema, on pĂ€ris keeruline ĂŒlesanne) ja kes julgeksid ning oleksid nĂ”us riskima, eksperementeerima ja minuga koos katsetama. Mood peab ju olema lĂ”bus. Kui see tuleb pingega, siis on seal kindlasti midagi valesti. Olen vĂ€ga tĂ€nulik kĂ”igile, kes oma panuse andsid, eriti oma perele.
Kollektsioon sĂŒndis ajal, mil mu elu oli tĂ€is korrastamatust, kaost ja igasugu draamasid. Tegu oli minu jaoks pingelise aastaga. Kollektsiooni loomine ning ööpĂ€evaringne töö taaselustasid mu tĂ€ielikult. Hakkasin mĂ”istma ning Ă”ppisin selle aja jooksul palju. SeetĂ”ttu oli see debĂŒĂŒt minu jaoks topelttĂ€htis – see esitles publikule tĂ€ielikult uut mind! KĂ”ige tĂ€htsam, mida Ă”ppisin oli, et tuleb iseennast armastada ja vĂ”tta end just sellisena nagu sa oled. Elu on liiga ilus, et hĂ€beneda, mĂ€ngida vĂ”i end kellekski teiseks moondada. Polle hullu, kui kĂ”ik sind ei mĂ”ista. KĂ”igile ei saagi, ega peagi meeldima. See vĂ”ib kĂ”lada ĆĄablooniliselt aga see on tĂ”si ning just see on mu esimese kollektsiooni peamine mĂ”te. Ma tahtsin nĂ€idata inimestele, et meie ĂŒmber on vĂ€ga palju vĂ€rve ja ilu. Alati ei pea mĂ”tlema kehtestatud piirides.
Kui kaua lÀks aega ideest teostuseni?
On raske tÀpset pÀevade vÔi kuude arvu nimetada. Nagu juba mainisin, tekkis idee ammu. Paar aastat tagasi hakkasin selles suunas planeerima. Muidugi muutusid töö kÀigus paljud asjad ja see on vÀga huvitav, kui kollektsioon hakkab elama oma elu, progresseeruma ning arenema. LÔplik versioon, mida te nÀgite, sisaldab ainult 30 komplekti, kuigi ma arvan, et mul oli selle kollektsiooni jaoks rohkem kui 200 joonistust. See on ikka pÀris keeruline ning aeganÔudev protsess! Mul oli vÀga konkreetne emotsioonide palett, mida tahtsin riiete kaudu vÀlja elada. Seega otsisin ideaalseid viise selle saavutamiseks. Kangad, mida me kasutasime, on pÀris eksklusiivsed: need on pÀrit Itaaliast, Prantsusmaalt ja Tallinnast. Oma osa mÀngivad ka vÀga omapÀrased detailid, mis aitavad nÀidata erinevaid tujusid.
Kuidas ammutad/ammutasid inspiratsiooni?
Mind inspireerivad vĂ€ga paljud asjad. Unistused, mĂ€lestused, muusika, tunded, huvitavad inimesed ja nende lood. NĂ€iteks kleit, mille valmistasin Olga SĂ”tnikule Ă€sja möödunud presidendi vastuvĂ”tu jaoks oli oma julguse ja vabameelsuse poolest 100% eriline ning iseloomustas selle kandjat ja tema positsiooni. IgaĂŒhel on oma lugu ja minu eesmĂ€rk on luua igale kliendile kleit, mis vĂ€ljendaks ka emotsioone ning oleks tĂ€henduslik.
Kuid samuti inspireerivad ming vĂ€ikesed asjad nagu naer vĂ”i vihm. Saan tohutult palju inspiratsiooni Tallinnast. See on maagiline koht. SeetĂ”ttu oli minu jaoks Londonis Ă”ppides vĂ€ga tĂ€htis, et saaksin oma debĂŒĂŒtĆĄĂ”ud esitleda kodumaal. âAgainst the Lawâ kollektsioon sai inspiratsiooni vĂ€ga keerulistest suhetest ning soovist pimedusest vĂ€lja jĂ”uda ning tĂ€iel rinnal elada. See oli kahtlemata vÀÀrt kogemus, mida ma mingil juhul ei kahetse.
Kas Sul on eeskujusid?
Neid on oi kui palju. Mulle vĂ€ga meeldib uus, originaalne, silmapaistev. Alexander McQueen on minu suur eeskuju, kes oli geniaalne ja tĂ”eline kunstnik. Viimasel ajal jĂ€lgin erilise huviga Jeremy Scottâi, kes viis Moschino brĂ€ndi tĂ€iesti uuele tasemele. Lihtsalt vastupandamatu.
Ka meil Eestis on vĂ€ga palju andekaid disainereid ja ma olen ausalt vĂ€ga uhke, et meie vĂ€ikeses riigis on nĂ”nda palju tĂ€helepanuvÀÀrseid moeloojaid, brĂ€nde ning inimesi, kes toetavad kodumaist tootmist. KĂ”ik on erinevat moodi huvipakkuvad ning kindlasti leiab igaĂŒks midagi oma maitsele. RÀÀkides taaskord maitsest ja inspiratsioonist, siis on mulle isiklikult suurt mĂ”ju avaldanud Beatrice. Tal on tĂ€iesti unikaalne stiil ja oskus asju kombineerida ning aksessuaridega mĂ€ngida. Ta on kahtlemata ĂŒks minu suurimatest eeskujutest.
NĂŒĂŒd, peale ĆĄĂ”ud, on pĂ€ris palju tellimusi ja me tegeleme esmajĂ€rguliselt nendega. On inimesi, kes helistavad ja kĂŒsivad kas me aitaksime neid stilistikaga. See on eriti meeldiv, samas vĂ€ga huvitav jĂ€lgida, kuidas koos vĂ€limusega muutub ka inimese elu, sest kĂ”ik need asjad on tihedalt seotud. Mood ongi meie elu ja me oleme see, mida kanname! Mul on eriti hea meel, et meie brĂ€nd nii hĂ€sti vastu vĂ”eti ning me jĂ€tkame arenemist ja kasvamist. Ma ei nimeta praegu midagi konkreetset, aga meil on hetkel pooleli paar vĂ€ga huvitavat projekti, millest varsti kindlasti kuulete.
RÀÀgi oma erialasest taustast. Kus oled Ôppinud? Kuidas avastasid endas moepisiku?
See vĂ”ib nĂŒĂŒd kĂŒll veidralt kĂ”lada, aga selle pisiku aitas mul avastada ei keegi muu, kui tuntud filmikarakter ja fashionista Cruella De Vil. Lapsena oli see mu lemmik multifilm. Ma jumaldasin Cruellat. Ta oli tĂ€iesti vastapandamatu, alati ĂŒlistiilne ja ĆĄikk. Sel ajal polnud mul aimugi, mis tunne on oma moemaja omada ja kuidas see kĂ”ik töötab. Teadsin aga kindlalt, et minust saab mingisugune avaliku elu tegelane.
Hakkasin iseseisvalt moodi Ă”ppima. VĂ”tsin erinevaid kursuseid. LĂ”petasin ka kunstikooli. Praegu Ă”pin ma ka Ă”igusteadust Londonis ning jĂ€rgmisel aastal, kui tagasi kodumaale tulen, on mul plaanis vĂ”tta rohkem loenguid kunstiakadeemias. Kunstiakadeemias pakuti mulle paari vĂ€ga huvitavat ainet, mida mul siiani pole olnud aega Ă”ppida. Mul on vedanud, sest kohe pĂ€rast kooli lĂ”petamist kohtasin inimesi, kes juba töötasid moemaailmas. Nad uskusid minusse, kuigi olin tol ajal âmitte keegiâ. See andis mulle hindamatu vĂ”imaluse kogemuseks, Eesti moemaastikuga lĂ€hemalt tutvuda ning vajalikke kontakte leida. Keegi ĂŒtles ĂŒkskord, et ma sattusin lihtsalt Ă”igel ajal Ă”iges kohas olema. Ma ei usu, et ĂŒldse midagi siin maailmas toimuks juhuslikult.
Kui Sul oleks tÀna kÔik vÔimalused ja vahendid oma moemaja loomiseks, siis milline see oleks ja kus see asuks?
Ei noh, vĂ”imalused on kĂŒll olemas, aga siin on kĂŒsimus pigem selles, et kas see oleks praegu mĂ”ttekas. Aeg nĂ€itab, ma olen alles algaja ja usun, et kĂ”ik peab juhtuma tĂ€pselt Ă”igel ajal. Muidugi on moemaja mu suur unistus ning ma olen kindel, et liigume Ă”iges suunas ja jĂ”uame pĂ€rale. Kui leian sobiva koha, siis kindlast annan teada, aga noh, Tallinna kesklinn oleks igatahes vĂ€ga mugav.
Kuidas on vĂ”imalik ĂŒhel noorel inimesel juba kahekĂŒmne kahe aastaselt jĂ”uda Eesti kulinaariamaailma tippu? Omada mĂ€rkimisvÀÀrset töökogemust Michelini tĂ€rnidega tunnustatud maailmaklassi restoranides ning töötada Tartu ĂŒhe populaarsema söögikoha Meat Market kokteilibaari peakokana? Kas selleks on tarvis kokamĂŒtsi alla peidetud animatsioonikangelasest imekokk RemyÂŽ, vĂ”i on tĂ”epoolest vĂ”imalik seda kĂ”ike saavutada inimlike vahenditega?
Hoolimata sellest, et Mihkel ManglusÂŽi (22) peres ega sugulaste seas pole ĂŒhtegi kokajuurtega eeskuju, igatses noormees siiski justnimelt kokaametist. EesmĂ€rk ajendas pirtsaka sööjana poissi ise köögis katsetama hakkama. Esimeseks suuremaks projektiks ahju ees kujunes pizza valmistamine, mis aga paraku lĂ€bi kukkus. Sellegipoolest ei löönud Mihkel oma unistusele kĂ€ega, vaid lĂ”i lahti raamatud ja interneti. Neelates kirjandust ning ahmides kokandussaateid omandas poiss palju teadmisi, mis teda edasises aitas. Ta pani kasvama oma maitsetaimed ning koos mĂ”ningate sĂ”pradega, kelledele samuti meeldis sĂŒĂŒa valmistada, kokati, katsetati ja arutati koos. Ăhel pĂ€eval leidis Mihkel end osalemas telessaates âJĂ€tku Leiba,â kus ta saate kinni pani. Finaalsaate mentoriks oli saatuse tahtel Dmitri Demjanov, kes poisi talenti mĂ€rgates talle praktikaukse Eesti tipprestorani köögisaali avas. âJĂ€rgmised suve- ja koolivaheajad veetsin Egoistis, Ă”ppides peakokk Vladislav DjatĆĄukÂŽi kĂ€e all. See kĂ”ik toimus pĂ”hikooli ajal. Olin siis kĂ”igest 14-aastane. Tartus ma oma noore ea tĂ”ttu peakoka praktikohale positiivset vastust ei saanud. Tallinn vĂ”ttis mind aga avasĂŒli rÔÔmsalt vastu. Mul vedas, et sain pealinna ja nĂ€gin restoranitöö kĂ”rgemat taset.â
Televiisorist nĂ€htu ning raamatutest loetu ei anna noormehe sĂ”nul poolti nii palju, kui reaalne kogemus restorani köögisaalis. âSee, mis ma praktikas juurde Ă”ppisin pani asjad paika,â rÀÀgib Mihkel. Et saada paremaks soovitati tal vahepeal minna ka vĂ€lismaale Ă”ppima. Ambitsioonikas Mihkel lĂ”igi maailma parimate restoranide edetabeli lahti ning hakkas uurima, milline Michelini tĂ€rnidega restoran talle kĂ”ige enam huvi vĂ”iks pakkuda ning saatis kirja. âĂldiselt on kĂ”ik vastused alati jaatavad, pigem haruldane kui kedagi ei vĂ”eta. Kui sa oled kokaĂ”pilane ja sa minna tahad, siis on see vĂ”imalus tĂ€iesti olemas. Endal peab olema lihtsalt algatusvĂ”imet. Emal ja isal ei ole mĂ”tet lasta elulookirjeldust kirjutada ega omanikule helistada. Niimoodi need asjad ei kĂ€i. Tuleb saata lihtsalt kiri sooviga, et tahad Ă”ppida,â rÀÀgib Mihkel.
MĂ”ne aja pĂ€rast sĂ”itiski, tol ajal seitsmeteistkĂŒmne aastane, Mihkel Stockholmi Mattias DahlgrenÂŽi restorani , mis koosnes kahest osast â matsalen ja matbaren ehk toidusaalist ja toidubaarist. Ăks kahe Michelini tĂ€rniga, teine ĂŒhe tĂ€rniga tunnustatud restoran, kus noorel Eesti talendil, kokku kahe nĂ€dala jooksul, Ă”nnestus lĂ€hedalt nĂ€ha ja osa saada kuilinaariakunsti maailmaklassist. See ei jÀÀnud aga tema esimeseks ega viimaseks kogemusreisiks. Kolme Michelini tĂ€rniga restoran La Vie Saksamaal ja ĂŒhe tĂ€rniga In Da Wulf Belgias on vaid mĂ”ned nĂ€iteid, kus Mihkel oma teadmistepagasit on tĂ€iendamas kĂ€inud. Mihkli sĂ”nul leidis ta igalt poolt midagi erilist. Ăhes kohas oli hea tiimitöö, teises pĂŒhenduti detailidele, peeti oluliseks tehnikat ning suhtumist toidutvalmistamisse. âVĂ”tsin seda kogemust tervikuna,â rÀÀgib Mihkel raputades oma kogemustepagasit ning lisab veel, et kĂ”ik kokad, kelle juures ta vĂ€lismaal töötada sai, on ĂŒhtlasi ka tema eeskujud. SĂŒgavama jĂ€lje jĂ€ttis poisi jaoks aga Kobe Desramault. âSee kuidas ta ise tööd teeb, abistab kĂ”iges, sealjuures pĂ”randa ja nĂ”udepesuga ning aitab toite vĂ€ljastada â ĂŒhesĂ”naga, laseb suvalisel Eestist tulnud praktikandil oma meeskonda panustada. See on mu meelest hĂ€sti oluline. Tema tiimitöö jĂ€ttis jĂ€lje,â meenutab Mihkel Belgia tipprestorani peakokka.
Tagasi koju naastes tundus Mihklile, et Eestis on kĂ”ik totaalselt mĂ”ttetu. VĂ”rdlus maailma tippklassi restoranide ja Eesti kokakunsti vahel tundus kuristikuna. âSiis oli masu aeg. KĂ”ik oli teisiti,â arvab Mihkel taganjĂ€rgi. âPidi olema raske rahakott ja lihtsamat head sööki oli vĂ€ga raske leida. NĂŒĂŒd on Eesti köögikultuur arenenud ning vĂ”ib öelda, et oleme Soomega juba samal tasemel. VĂ”ib olla pĂ€ris kĂ”rgklassi restorane on meil vĂ€he aga Eesti on ka vĂ€ike maa. Selliseid Meat Marketi taolisi hĂ€id restorane on juba vĂ€ga palju,â rÀÀgib Mihkel ning lisab, et tĂ€na on Eestis vĂ”imalik nautida vĂ€gagi head toitu.
Ăhel hetkel hakkas Mihkel pidama vĂ€ikest plaani oma söögikoha avamise ĂŒle. Ta vĂ”ttis end töötuna töötukassas arvele ning sai sealt erinevaid ettevĂ”tluskoolitusi. JĂ€rgmine moment helistas talle aga restoraniĂ€rimees Joel Ostrad ning pakkus koostööd. Mihkel pani pĂ€ris oma restorani avamisplaani tulevikuriiulile ning vĂ”ttis pakkumise vastu. Temast sai Meat Market kokteilibaari peakokk. TavapĂ€rane hommik algab kell ĂŒheksa restorani köögis tellimusi ĂŒle vaadates ning vajalikke ettevalmistusi tehes. PĂ€eva jooksul valmistab Mihkel hulgaliselt erinevaid ja maitsvaid roogasid, genereerib uusi ideid ning mĂ”tleb menĂŒĂŒ tarvis vĂ€lja uusi sööke. Seal kus varem asus AppleÂŽi kauplus lĂ”petab noor talent oma tööpĂ€eva pisut enne sĂŒdaööd.
Kokk ei saa hakkama ilma noata aga tehnilistest vidinates on Mihkli lemmikuks kujunenud grill. âMeil siin köögis on kĂŒll igasugu moodsaid ja Ă€gedaid masinaid aga kui grill on olemas, siis olen juba Ă”nnelik,â lausub Mihkel. Ka malmpottidest ja âpannidest peab poiss lugu. âProfiköögis on palju roostevabast terasest kööginĂ”usid, mis tekitavad vĂ”ltsi tunde, ent mulle meeldivad pĂ€ris asjad – klassikalise taustaga vahendid,â rÀÀgib Mihkel. Koju ostab ta pigem soodsamas hinnaklassis köögiriistu. Mihkli meelest sobivad Fiskars ja Victorinocs kodunugadeks vĂ€gagi hĂ€sti. âMitmesaja eurose noa hooldamine on omaette kunst ning nende teritamine omaette tegu. Lisaks vĂ”ivad need peost libisedes kildudeks kukkuda vĂ”i murduvad vĂ”id lĂ”igates Ă€ra,â rÀÀgib Mihkel.
Mihklit inspireerivad aastaajad ning kĂ”ik vĂ€rske. Talle meeldib viibida metsas ning mere ÀÀres. âMulle sobib looduskeskkond. Ma pole linnainimene. Elasin aastakese Tallinna kesklinnas, kus polnud ĂŒhtegi puud. PĂŒhkisin laualt tahma,â meenutab Mihkel linnaelu nĂŒansse. Mihkli maakodu asub 20km Tartust vĂ€ljas. Seal pole kĂŒll merd, kuid poisi sĂ”nul teeb mets selle tasa. Ka reisid vĂ€lismaale inspireerivad teda. âKui nĂ€en inimesi, kes teevad asju teisiti siis vĂ”tan selle endaga kaasa. Proovides hiljem jĂ€rgi teha ja avastades, et see tuleb hĂ€sti vĂ€lja annab see mulle jĂ”udu juurde.â
Pole ĂŒllatav, et Mihkli suurte sahvritega unistuste restoran ei asugi mitte linnas, vaid pigem linnast vĂ€ljas. Kui enamus noori unistaks oma restoranist mĂ”nes metropoli sĂŒdames, siis Mihkli arvates on Eesti piisavalt hea koht oma söögikoha omamiseks. âSiin on vĂ”imalik areneda. Mul oleks oma aialapp ja mets, kus kĂ€in marju korjamas ning jĂ€rv kus saaks vĂ€rsket kala. Tartus on meil nĂ€iteks vĂ€ga head jĂ€rvekalad. Leian, et vĂ€lismaal kujuneks see rohkem ellujÀÀmisvĂ”itluseks konkurentide seas. Eesti pakub palju erinevaid vĂ”imalusi,â rÀÀgib Mihkel oma unistuste gastronoomiatalust, kus ta ĂŒhel pĂ€eval klientidele sĂŒĂŒa pakub. Seni kuni pĂ€ris oma restorani veel ei eksisteeri on Mihkli soov alustada mĂ”ne uue projektiga ning teha seda hingega. Samuti tahab ta areneda, et saada veel paremaks kokaks. âParem kokk tĂ€hendab minu jaoks seda, et ma suudan oma toiduga veelgi rohkem inimestele rÔÔmu pakkuda. Kui klient siiralt tagasisidet annab, et see mis ta sĂ”i oli superhea, siis see teebki mind paremaks kokaks,â selgitab Mihkel. Kindlasti ei ole tema eesmĂ€rk end ĂŒle töötada, vaid vĂ”tta aega ka akude laadimiseks. Seda teeb ta pĂ€ikese kĂ€es lebades, klassikalist kirjandust lugedes ning muusikat kuulates.
EdupĂŒĂŒdjatele soovitab Mihkel eelkĂ”ige sihikindlust, sest just see viis teda unistuse tĂ€itumiseni. âNoorte puhul on praegu hĂ€sti tavaline, et hakatakse millegagi tegelema ja jĂ€etakse see siis mĂ”ne aja pĂ€rast soiku. Aga tuleb teha ĂŒhte asja ning sellega vaeva nĂ€ha. Ei ole vahet kas alustad 14 aastaselt vĂ”i 25 aastaselt, vĂ”id 30 aastaselt olla sama edukas. Oma unistuse nimel tuleb eesmĂ€rke seada ja hĂ€sti palju tööd teha,â lisab Mihkel ning tĂ”estab seega, et kĂ”ik unelmad on vĂ”imalik saavutada siiski inimlike vahenditega.
Ehk koorus sellest loost siiski vĂ€lja ĂŒks tĂ”siselt vĂ”etav eduvalem – Ăra kunagi anna alla –  mida meil omi unistusi pĂŒĂŒdes jĂ€rgida tuleks!
Models: Brilliance Entertainment (Teele Alas, Janika AavamÀgi, Kaisa Rannala, Maria VÀhi and Triin Toomsalu)
Dresses: Many thanks to everyone at Tallinn-based designer label Iris Janvier
Socks: Happy Socks
Trainers: Sportland
Text: Stuart Garlick
The moment Daniel Levi came to my attention was the same as for many people – that moment when, fearlessly, the singer launched himself off the stage, while performing the final chorus of his band’s song ‘Burning Lights’, into the arms of fans, keeping on singing, note-perfect, while being carried at head-height. No-one who saw that moment will forget the lead single off Daniel’s planned second album.
The leap was an incredible thing to watch, particularly the first time, looking dangerous but thrilling. Daniel, real name Daniel Viinalass, explains that the idea came from a chat with his band. “It was when we were brainstorming, what’s the identity of the song going to be on stage, how are we going to get the emotional feel of the song. We knew it was a kind of stadium anthem, so that’s just the feel we went for. Instead of a studio with 200, what about if it was a stadium with 10,000, what would we do? We wanted to make sure the people at the back thought we were talking to them.”
It worked – ‘Burning Lights’ reached the very end stages of Eesti Laul, only being beaten by the unstoppable juggernaut that was Elina Born and Stig Rasta’s ‘Goodbye to Yesterday’. Though Daniel had released an album in 2014, this was the big launchpad for his music career. As with our previous cover stars Grete Paia and Flank, Daniel feels that the contest gives his music a new life.
“When we wrote Burning Lights, it was just the right time to enter it for Eesti Laul. When I was involved in Eesti Laul the previous year [he had been a backing singer for his friend Norman SalumĂ€e], I thought the process was really fun. [This time,] there was nothing to lose, and we felt the song really had a good chance of getting a really good place at Eurovision, so we entered and things took their course. We’re happy to have a wider audience than we ever did before, and to play concerts to more people than before.”
Born in the United States into a family descended from Estonians (his grandfather was Estonian), Daniel’s father met his wife in Canada. The name Levi can be explained because Daniel’s uncle’s second name was Leevi, Daniel being given the middle name Levi. ‘Daniel Levi’ sounded like a good name for a musician and his band, he felt, though he is very keen to emphasise that the music is a whole-band venture, and not a solo project.
I was interested in why Daniel’s father felt the need to retrace his family’s steps to Estonia. “It was like a spiritual kind of calling, like a supernatural calling. He was going through this one magazine that my grandfather subscribed to that was all in Estonian, and he came to this one article that was in English, that said ‘come teach English in Estonia,’ he felt like that was a real powerful message to him. He felt like it was the right thing to do, to pack us all up and head to Estonia.”
“It was a pretty bold decision, about twenty years ago, when it had just recently come out of the Soviet regime. This place was a lot different than it is now. I think it’s one of the reasons I respect my dad, that he was able to make that tough call. It paved the way for me and my brothers and sisters, and we can’t imagine our life any other way now. It’s great.”
Daniel explains how certain things seemed to just fall into place at the right time, when they were meant to. He met Eleri, the woman who would ultimately become his wife, within the first few weeks of moving to Estonia, as she was a classmate at his junior school. They married in July 2011, and with the couple having moved to Tallinn from Tartu, where 27 year-old Daniel spent his first 18 years in Estonia, his wife now works in the capital as a school psychologist.
He sees no need to explore the world as yet – he and his wife are fully settled in Estonia. “This is definitely the right place for this chapter in life right now, we’re very happy.”
26, when Daniel’s first record came out, seems relatively old to come into the pop music business these days. However, as he describes it, it was just that it seemed like the right time. “I don’t think it was a really conscious decision, it was something that happened organically and it happened when it happened. There was never NOT a decision to enter ‘the scene’, so to say, earlier. It just happened because we’d always been trying to write better songs.”
And about those songs: universal and rocky they might be, and indeed a lot of Daniel’s repertoire seems expertly-tuned for the arenas, but the singer reckons every lyric comes from a personal place. “I felt like these songs were straight from my heart and emotions and experiences in life. The name, the songs, it’s part of who I am.”
Daniel’s band are his brother Josh Viinalass (drums), Timo Ilves (guitar), Liivi-Kalli LĂ€tte (keys) and  Kata Lige (bass). Daniel and his band met at their church in Tartu, a close community that seems to have been of great comfort and support to all of them.
“I think there’s something about when you are in church, there’s this community, and there’s something about human relationships that seems to go to a different level. It’s about a love towards living, towards life, those are the really inspiring things for me. Being part of a church that’s all about acceptance, not about condemnation, that’s a huge help for me, and it’s such a huge place of inspiration for my songwriting.”
I ask if it upsets Daniel that many in Estonia do not share his Christian faith – Estonia is well-known as the least-religious EU country.
“I don’t think it makes me sad, I think it gives me a big opportunity to be one of the first Christians they meet. It’s cool to talk to them about those things, I usually find people are quite open to talking, and that generation of atheism, I think we’re already past that in Estonia, and the younger generation is really looking, searching, for a bigger meaning to life than, you know, working nine-to-five and whatever.”
He elaborates, as we talk about how there is such a wide choice of leisure pursuits and activities, it can make it difficult to know where to turn, sometimes. “On social media, nothing has value, or truth, everything is here one minute and gone the next. I think maybe society is cultivating a better ground for searching for the truth… does that make sense?”
Searching for the truth… it’s a welcome thing, to hear a pop musician talking in such a philosophical way. Behind these rock anthems is a very deep-thinking man, who seems destined to become a star.
Brilliance Entertainment
Dance is a major part of Estonian culture and for four years, Brilliance Entertainment has been providing kinetic pyrotechnics all around Estonia. Teele Alas, the CEO of the company and longest-serving dancer in the group, began by dancing with her close friends and grew the group to involve young women from all over the country.
They make movement look easy on occasion – but as Janika AavamĂ€gi, dancer and personal trainer, says, they need a specialist fitness regime alongside their 90-minute twice-weekly practice sessions. Though it might be assumed cardio was the most important exercise, Jaanika tells me that weight training is equally important.
“In the clubs, we dance for 15 minutes, on heels – most of the time we bend your knees, you have to make your calves and hamstring muscles work, otherwise you won’t be able to do such a good-quality dance. You’re down, you’re up, you’re constantly using your whole body. You need to be ready.” One of the exercises Janika recommends is yoga. “I do it in the morning, it helps – you need to do specific exercises, so you can do the splits and so on.”
These days, Brilliance dance at all kinds of entertainment functions, from massive club nights to small private parties. “I think the thing we most enjoy is the private events, like birthday parties – we can put on a real cabaret show, and it’s a different kind of choreography.”
“Even if it’s only 15 people, at a surprise birthday party, they’re amazed, and it’s wonderful. But then there was PĂŒhajĂ€rve Jaanituli (the annual midsummer celebration in south Estonia), there were 1000 people waiting while we warmed up for Tanel Padar and the Sun. The feeling was indescribable.”
As Teele concludes, “it’s good when you have butterflies inside you – it means you care!”
tema unistus teoks sai.
