by Mari-Liis | märts 15, 2017 | Kultuur
Üks tavalisest soojem ja kevadisem kolmapäev juhatas mind juba traditsiooniks kujunenud igakuisele kiirkõnnile džässirajal. Ent sel korral liikusin ma selgelt teises suunas, nimelt noorte tegijate loomingu poole. TudengiJazzi juubelipidustused jõudsid Tartusse!
Kui aga mõtlete nagu mina, et neli ühe õhtu jooksul lavale astuvat bändi võivad jääda liialt üksluiseks, siis võta näpust – nad üllatasid, ja kuidas veel.
Kuigi olen elupõline tartlane, ei olnud minu vaist enne TudengiJazzi mind Tartu Jazzklubisse kontsertile viinud. Sestap ei teadnud ma ka oodata, kas publiku seas on pigem vanem või noorem põlvkond, pigem tõelised muusikafanatid või lihtsalt kolmapäeva õhtu nautijad. Kuid sama mitmekesine, kui oli tol õhtul kõlanud džäss, oli ka rahvas, kes noorte innukat musitseerimist jälgis.
Esimesena lavale astunud Kristi Raias Trio ei vajanud pikalt aega, et end publikuga samale lainepikkusele viia. Üheskoos jutustati lugu esimesest tutvumisest armastuseni, mil abiks töötlused tõelistest džäss-standarditest, nagu Frank Sinatra ja I’ve got you under my skin.
Poole tunni möödudes asendus heliseva vokaaliga trio aga õhtu kõige spontaansema, isegi natuke rokiliku džässiga. Raisky Business’i rahvusvaheline koosseis asus mängima ilma ühegi noodita! Nelik, kes järgmise kolmekümne minuti jooksul vaevalt teineteist vaatas, mängis instrumente aga täielikul usaldusel ning pakkus kuulajatele värskendava džässikogemuse.
Õhtu teises pooles liikusime tagasi vähemalt minu jaoks natuke “klassikalisemale” džässile. Koosseisu Jazz In Case andekad heliseadjad esitasid kuulajatele lugusid täiesti oma repertuaarist, kusjuures mängiti õhtu jooksul iga bändiliikme ühte lugu. Huvitava nüansina meeldis mulle nende lugude puhul, et oli olemas küll pealkiri, ent teosed ise olid sõnadeta, mistõttu jäi iga kuulaja otsustada, millist emotsiooni üks või teine käik tähistas. Nagu muusikas ikka, oli palju tõlgendamise küsimus. Ning ega teistest vähem ei inspireerinud ka õhtu viimane, Kristiina Päss Blue Gallery.
Hoolimata sellest, et ealt noored džässilembelised olid koos musitseerinud vaid mõned kuud, mõjusid nad laval justkui vanad kalad. Kuid eks see ole järjepideva ja innuka tegutsemise vili, mis pakub mõtlemisainet meile kõigile. Just džässilava võib olla koht, kust leiame motivatsiooni ka oma südameasjaga tegelemiseks.
Noor muusik, Sa innustad!
by Mari-Liis | veebr. 21, 2017 | Avalehele
Üks minu intervjueeritav ütles kord, et inimesed, kes tegelevad muusikaga, kuulavad vokaali sageli viimase asjana, kuna see, mis toimub sõnade taga, kipub olema veel mitmekülgsem, et mitte öelda huvitavam.
Niisiis istusin möödunud nädalavahetusel Rakvere Jazzukohvikus maha täiesti uue suhtumisega. Ühest kuulsaimast jazzplaadist Nancy Wilson/Cannonball Adderley sai minu ohver. Nimelt lubasin endale, et keskendun sel kontserdil pigem instrumentidele, kuulates, millist lugu need suudavad jutustada.
Muusika oli romantiline, põnev ja kohati lausa krutskeid täis. Kui pealkiri ütles magav mesilane, kostus kõrvu uinutav kontrabass, ehk ka mõni kirevam noot saksofonilt. Kui sõnad rääkisid sellest, mida kõike võiks üks naine teha kohtudes lõpuks oma armastatuga, puhkes laval aga sõna otseses mõttes jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalmäng. Intensiivsus, millega iga mängija oma pilli kohtles, tõstis heliteose minu jaoks täiesti uuele tasemele. Jälgides kolmekümment kuulajat, kes minuga sel hetkel saalis õhu pärast võitlesid, tunnetasin lõpuks täielikku eufooriat ja kaasaelamist. Täpselt midagi sellist, mida peaks iga kontsert inimestele pakkuma.
Džäss on minu jaoks avanud ukse puhta muusika maailma. Puhta selles mõttes, et on vähe tõenäoline, et kuuldu osutub soperduseks või on seda lihtne mõne teise teosega kõrvutada. Vähemalt minul, kes ma alles seisan selle maailma ukselävel. Nagu me teame, on ühiskond liikumas aga järjest laisema keelekasutuse suunas: “võib-olla” on juba ammu asendanud “v-b”, rääkimata lühenditest nagu “lmfao” või “põs”. See on koht, kus toob džäss mind aina enam tagasi juurte juurde. Mis sest, et lauljatar Susanna Aleksandra suust kõlasid sel korral vaid inglise keelsed sõnad. Luges see, kui klaar oli tema diktsioon ning kui oluliseks pidas naine iga lauldud sõna. Usun, et Aleksandra oleks suutnud teha au ka meie armsale eesti keelele.
Tänase popmuusika kõrval on kõik eelnev täielik rariteet. Nüüd ei ole minu jaoks kahtlust, et mitmekesisus harib ja avab silmad. Ning oli vaid lisaboonus näha, kuidas trummar Reigo Ahven või bassimängija Heikko Remmel laval naeratasid ning oma südame kuulajate kõrvus tuksuma panid.
Niisiis istusin möödunud nädalavahetusel Rakvere Jazzukohvikus ja naeratasin. Naeratasin, sest maailmas on inimesi, kes pakuvad siiani ilusaid ja meeldejäävaid elamusi. Ning miks mitte otsida neid just džässi lavalt?
by Mari-Liis | jaan. 26, 2017 | Kultuur
Trennis higiseks tantsitud riided asenduvad kibekiirelt uutega – rõivastega, mis said juba hommikul kapist välja valitud, mitte just kõige classymal viisil kokku volditud ning kaasa haaratud. Kuigi teadsin toimuvast džässkontserdist juba ammu, jäävad sellest hoolimata sellised otsused alati viimasele minutile.
Haarasin veel rongijaama pisikesest putkast ergutava vitamiinijoogi ja nelikümmend grammi lemmikuid Pringelseid. Pole peale trenni küll ideaalne variant, ent ajab asja ära.
Kindlasti ei olnud see unistuste viis kontserdile jõudmiseks. Täpselt viisteist minutit sooja duši all ja ning maitsev õhtusöök jäid puudu. Hoolimata sellest tundub mulle järjest enam, et vahest ongi vaja mugavustsoonist välja astuda ning end uute olukordadega üllatada.
Nagu mina üllatasin end reede õhtul vist elu kõige esimese korraliku džässkontserdiga.
“Aitäh, Valter Ojakäär”
Ent tänusõnad ei lähe siin vaid Ojakäärule, kelle panus džässmuusika tutvustamisel on tänaseni hindamatu. Õhtu oli täis maagiat. Ma usun, et kõik teavad neid filmistseene, kus naine jalutab kaunimana kui kunagi varem trepist alla ning mees ootab teda seal, käed õieli. Vähemalt mõni selline paar oli kindlasti tol õhtul NO99 restoranis minuga muusikat nautimas.
Igal lauljal, kes sel õhtul lavale astus, oli rääkida oma lugu. Nii, nagu me uuele inimeselegi tutvudes räägime, mitu kassi meid kodus ootab või millises koolis hetkel õpime.
Ent mis eriliselt silma hakkas? Nendelt lauljatelt laval on palju õppida. Soe hääl, mis iga loo sisse juhatas. Aupaklikkus, millega suhtuti Valter Ojakääru ning tema muusikasse. “Ta oli hingelt suur mees.” Sel hetkel tekkis tunne, et olen valmis esimesel võimalusel poodi jalutama ning kaasa ostma Ivi Rausi sooloalbumi. Kui keegi inimese kohta nii kenasti ütleb, tekib paratamatult suurem austus ka inimese enda vastu.
Kogu lavakultuur, see, mida meile enne igat esinemist rõhutatakse – laval Sa ennast ei säti, laval oled Sa esineja.
Sel põhjusel ei tasu kellelgi suhtuda skeptiliselt üritustesse, mille lineup pole lemmik või arvustused alati kümne punkti väärilised. Õpime ju siiski inimestelt enda ümber. Otsime kilde, millele kodus tagasi mõelda ning enda peal katsetada. Ning lõppude lõpuks on arvamus alati subjektiivne. Kes annab võimaluse, saab loa muusikat ka hiljem kritiseerida.
Kui kontsert jõudis minu jaoks haripunkti, mil esitamisele tuli lugu vanast majast, jäi pilk naelutatuna lavale. Tundus, et sarnaselt reageeris ka minu ees seisnud sõbranna. Need hääled, mis laulja suu ja pillidega tekitas, olid lihtsalt niivõrd täpsed. Nagu astuksime samal hetkel kääksuvale trepile või avaksime puitmaja ust. See oli lahe!
Loodan südamest, et mõni neist kogemustest kõnetas. Või andis mõtteainet.
Kui nii – laske džässil end üllatada.
by | jaan. 12, 2017 | Kultuur
7.-10. märtsil leiab aset järjekordne Tudengijazz.
Eesti vanim jazzmuusika festival tähistab tulevasel kevadel juubelit – Tudengijazzi traditsioon sai alguse 35 aastat tagasi. Kandideerimine festivalile on lõppenud ning programm avalikustatakse 18. jaanuaril.
Tudengijazz on rahvusvaheline tudengite rütmimuusikafestival, mis on pühendatud muusikat õppivatele noortele ja nende värsketele ideedele. Festivali eesmärk on toetada rahvusvahelisi ühisprojekte, tutvustada
noortele jazzi ja anda tudengite bändidele võimaluse õppida läbi esinemiste.
Tudengijazzil on juubel! Nimelt kõige esimesest festivalist on möödunud 35 aastat. Tähistame seda suurejooneliselt, pühendades festivali sel aastal eelkõige eestimaisele jazzmuusikale. Kuid väljakujunenud traditsiooni järgi on oodata ka koosseise välismaalt ning rahvusvahelisi ühisprojekte. 7.-10. märtsil Tartus, Viljandis ja Tallinnas toimuval Tudengijazzil astub ülesse rekordarv bände. Oodata on värskeid elamusi ja uudset heliloomingut noortelt muusikatalentide sulest. Juubelifestivali suur pidu toimub 10. märtsil Tallinnas Vabal Laval!
Aastast 1982 toimuv Tudengijazz oli esimene jazzmuusika festival Eestis. Läbi aastate on Tudengijazzil üles astunud pea kõik praeguseks tegevad tipp-jazzmuusikud ja paljud noored kuulsust koguvad ansamblid. Tuule on tiibadesse saanud näiteks Jaak Sooäär, Tanel Ruben, Oleg Pissarenko, Villu Veski, Kadri Voorand, Raul Sööt, Raivo Tafenau, Virgo Sillamaa, Siim Aimla, Sofia Rubina, Joel Remmel, Laura Põldvere, Abraham’s Café, JazzIn Sisters, Innersound, Jana Kütt Group, Linda Kanter Quartet.
Vaata lähemalt kodulehelt või Facebookist.
by | dets. 23, 2016 | Kultuur
Peedu on tuntud peamiselt kontrabassistina, kes lööb aktiivselt kaasa muusikaringkondades ning on tegev nii Eesti kui ka rahvusvahelistes ansamblites. Ta on kirjutanud muusikat sümfooniaorkestrile, lühifilmile ja mitmele džässansamblile ning tema pillimäng kõlab rohkem kui kümnel plaadil. Viimased kaks aastat on ta tegutsenud Eesti Jazzliidu juhatuse esimehena, kuid otsustas teatepulga üle anda hinnatud artistile ja džässlauljale Laura Põldverele. YU uuris, mida džäss nende jaoks tähendab, miks nad on otsustanud pühendada oma aega Jazzliidule ning millised mõtted ja ootused on nii lahkuval kui ka uuel Jazzliidu esimehel.
Peedu Kass; Foto: Stina Kase
Peedu, mida on andnud sulle aeg ja kogemused Jazzliidu juhatuse esimehena? Miks oled otsustasid esimehe kohalt lahkuda ning anda üle teatepulk edasi Laurale?
See aeg on olnud väga põnev ja õpetlik. Korraldusmeeskonna telgitaguseid nähes muusku arusaam kontsertide ja sündmuste korraldamisest kindlasti muutub ning aitab ka osapooli paremini mõista. Väga hariv on olnud võimalus töötada meeskonnas, kus ei ole ainult muusikud, vaid väga erineva taustaga inimesed, kes kõik töötavad ühise eesmärgi nimel. Olin Jazzliidu ees kaks aastat ja tundsin, et enamik unistusi ja ideid õnnestus selle aja jooksul ellu viia. Seetõttu tajusin, et aeg on küps uue inimese ja energia tulekuks. Aegajaline töötajate liikumine kuulub kindlasti ühe eluterve organisatsiooni heade tavade hulka.
Kas ja kuidas võiks džässmuusika parandada inimeste elusid?
Džässmuusika annab hea võimaluse viia kuulajad endaga reisile kaugesse teadmatusse. Kiire elutempo juures on selline põgenemine teinekord hädavajalik! Dzässikontserdi publik ja esineja on alati omavahel mingisuguses seletamatus ühenduses, nende vahel toimub kommunikatsioon ja energiavahetus. Kes seda juba kord tundnud on, teab, et see tunne on suurepärane ja janu uue kogemuse järele aina kasvab!
Laura Põldvere; Foto: Stina Kase
Laura, mida džässmuusika sinule personaalselt tähendab? Aga Jazzliidule? Kogu Eestile?
Nii veider on see, et kui kuulen džässi, siis hakkab minus voolama mingisugune teistmoodi energia. Hoopis midagi muud kui teiste stiilide puhul. Ma satun ajarännakus kuskile lummavasse hetke – varasemasse aega. Emotsioonid ja värvid, mida see muusika minus tekitab, on justkui mingi ajaloori alla maetud. Ma pole ju selle muusikaga otseselt üles kasvanud, aga nostalgia tekib ikka. Nagu “Bonanza” sarja vaadates! Aga samas on tekkivad emotsioonid nii värsked ja erksad.
Jazzliit sündis tänu Jaak Sooääre initsiatiivile, vajadusest pakkuda kuulajatele eripalgelist džässmuusikat üle Eesti. Kontserditel esinevad Eesti selle valdkonna parimad muusikud, kelle tase ei jää kuidagi alla maailma nimedele.
Jazliit on organisatsioon, mis koordineerib džässialast koostööd muusikute ja organisatsioonide vahel, mis publiku jaoks väljendub mitmekesises kontserdikavas nii Eestis kui ka välisriikides. Ehk siis tänu Jazzliidule saame pakkuda väga sisukaid kontserte üle Eesti ja saame viia Eesti džässi ka kõige kaugematesse kodumaa nurkadesse.
Jazzliidul on täna põnevad ajad, sest dzässmuusika skeene pulbitseb nii noortes kui ka kogenud muusikutes, kes viljelevad väga laiahaardelist muusikat. Igale maitsele on midagi.
Miks otsustasid pühendada oma aega Jazzliidule?
Mulle meeldivad olukorrad, kus mul on visioon, aga ma pole veel päris kindel, kuidas seda ellu viia. Jazzliiduga on täpselt nii. Ma ei tea veel õiget lahendust, aga olen piisavalt motiveeritud ja põikpäine, et tulemuseni jõuda. Sel kevadel võtsin Jazzliidu juhatuse liikmena osa ka Jazzheadi festivalist, kus käisime meeskonnaga messi raames meie muusikute loomingut tutvustamas ning uusi koostööpartnereid otsimas. See oli super kogemus. Olen ka varem messidel tutvustavat ja müügitööd teinud, nimelt Studio Lingua Personaliarenduse Agentuuri projektijuhi töö tõttu. Nüüd sain sama kogemuse, olles sellel tööpostil välismaal. Jazzliidu meeskond on eelnevatel aastatel teinud väga head tööd nii otsese suhtluse vallas messikülastajatega kui ka pööranud tähelepanu liidu visuaalsele mõõtmele.
Jazzheadil kerkis õhku küsimus, kes võiks uuest hooajast Peedu Kassi ülesanded üle võtta, ning Peedu nägi ilmselt mu silmis leeki lahvatamas. Ma tõesti tundsin, et see võiks olla koht, kus saaksin aidata. Otsust ei pidanud langetama aga kohe. Suve alguses valiti uus juhatuse esimees ja juhatus, aga enne seda helistas mulle Peedu. Ma väga ei tahtnud ta kõnele vastata, sest mul tekkis see nii-öelda enne-lavale-mineku-närv, mis torgib peas ja ütleb, et miks sa seda teed, sa ei saa ju hakkama, see pole sinu jaoks. Aga Peedu oli piisavalt külma närviga ning sel hetkel, kui küsiti, kas ma olen nõus seda tööd tegema, vastasin jah.
Millised on sinu ootused ja mõtted värske Jazzliidu esimehena?
Üks asi on panna kirja ideed enne tervikpildiga kurssi viimist ja teine asi on hakata neid ellu viima, adudes liidu toimimist ja hetkeseisu. Mul on nii hea meel, et sain kokku panna Jazzliidu tegevtiimi, kellega on väga hea ja selge asju ajada. Ma olen loominguline inimene ja armastan olla pea pilvedes, aga samas … ma tahan, et selgus oleks majas. Ja kindlasti on oluline ka see miski, mis annab tiimile hea sünergia. Me oleme tiim “Power FM”, sest kui jälgida minu postkasti sissetulevate e-kirjade hulka, siis alates juulikuu algusest on see ilmselt 60% suurenenud. Me oleme mõelnud, kuidas teha Eesti džäss üleüldse nähtavamaks. Alustame sellega plaadipoodidest ning oleme otsimas ka hüüdlauset, mis aitaks Eesti džässi rohkem teadvustada. Kõigi mõtted ja ideed on oodatud. Oleme kasvatamas uut džässipõlvkonda ja organiseerime noortele programmi “Jazz elab jazzklubis” ehk siis muusikud ei lähe oma programmiga kooli, vaid toome lapsed-noored džässiklubisse. Eelmise aasta sügisel tuli välja “Eesti jazz noodis”, mis kätkeb endas džässmuusikute originaalloomingut. Sellele on tulemas ka järg, sest head materjali on liialt palju, et piirduda ainult ühe raamatuga.
Kuidas kiire elutempo juures oma aega korraldad? Kuidas ja millal jääb aega tegeleda oma bändi turundamisega?
Minu jaoks on kõige olulisemad kolm elementi – märkmik, telefon ja pastakas. Kogu info peab minema kirja märkmikku või siis pakilisemate teemade puhul telefoni märkmikku. Pastakaga saan suurelt ja uhkelt teha linnukese nende tegemiste taha, mis on tehtud. Ega muud võlu ei olegi. Ah jah … muidugi ka prioriteetide seadmine ja otsustamine, kui palju aega kuhugi investeerida. See on tegelikult kõige olulisem. See vajab pidevat kontrollimist. Erinevates valdkondes tegutsemine hoiab mind värskena ja ei väsita, vaid annab uusi ideid ja ka meeled on erksamad. Minu esinemistega tegeleb Moonwalk Agency, kellega olen koostööd teinud juba pea 12 aastat. Meie pika koostöö saladuseks on ilmselt veider huumorisoon ja see, et oleme ühel lainel. See ei tähenda, et alati samal meelel, aga me töötame ühe eesmärgi nimel ning armastame oma tööd.
Küsis: Marlen Mais
