by Liisa Ady Oks | aug. 22, 2018 | Avalehele, Disain, Ilu & Mood, Rõivadisain
Teise maailmasõja ajal oli vaieldamatult raske. Keerulised olud tingisid lihtsa eluviisi, taaskasutatud riided ning kokkuhoiu. Kuigi võiks arvata, et sõjaaegse kasinuse tõttu suri kõrgmood välja, jäi see tegelikult ellu — mitmed just tol ajal elanud disainerid muutsid moemaailma.
Lisaks sellele, et Elizabeth Ardenil oli meigifirma, oli ta ka moelooja. Just tema disainis daamide õhturiietuse juurde veekindlast valgest sametist gaasimaski.1 See polnud aga kõik. Sõjaajal, mil isegi igapäevaseid tarbekaupu oli vähe, soovis ta parandada naiste enesetunnet tööl. Arden töötas välja väikese meigikomplekti, mis sobis USA naiste merejalaväe reservväele. Lisaks muule oli komplektis punane huulepulk, mis sobis ideaalselt merejalaväelaste vormiriietusega.4 Kuigi punane huulevärv on eksisteerinud juba aastatuhandeid, saavutas see just siis populaarsuse, mis kestab tänini.
Ka siis, kui teine maailmasõda lõppes, tuli materjale kokku hoida. Sõjajärgsed disainerid olid mõjutatud uuest kasinast riietusstiilist või janunesid hoopis uhkete ja luksuslike kostüümide järele. Üks neist oli Christian Dior, kes töötas moekunstnikuna juba sõjaajal2. Ta tõi moodi tagasi naiselikkuse ja luksuslikkuse — tema disainitud rõivastes olid olulised elemendid peen piht, suur hulk kangast, käekott ning kübar.1 12. veebruaril 1947 esitles ta Pariisis uut kollektsiooni, mida hakati kiiresti kutsuma new look’iks (inglise keeles „uus väljanägemine“). Just selles kollektsioonis esinesid pikk A-lõikeline seelik (sõjaajal tuli materjali kokku hoida) ning ümarad õlad (erinevalt vormiriietusest).3 Need detailid olid selge protest kasina riietuse vastu. Dior tõi taas moodi ilu ja kaunid tualetid, mis kandsid nimesid Venus ja May.2 Selle kollektsiooni täheks sai Bari kostüüm, mis kehastas nii Diori protesti kui ka moeloomingu elegantset kaunidust.3
Veel üks kuulus sõjajärgne disainer oli Charles James. Tema loomingus võib märgata ülitäpset moekäsitlust, väga väikeseid partiisid ja uuenduslikkust.1 Intellektuaalne, jutukas ja ajaloohuviline James naasis 10 kuud pärast Diori moeetendust Pariisi ning tegi omaenda moeetenduse. Üritus peeti Hôtel Plaza Athénées keskööl küünlavalguses. Harold Stevenson ütles: „See oli kõige ekstravagantsem, erilisem asi, mida suudad inimlikult ette kujutada, ning sellel ei olnud mitte mingisugust kommertslikku väärtust.“ Aasta hiljem ilmus ajakirjas Vogue Cecil Beatoni foto Jamesi kleitidest, mis olid tehniliselt ülikeerukad: ainuüksi aluspihik võis koosneda 18 kihist. Isegi pildi tegemine võttis terve päeva, sest moelooja kohendas kihte pidevalt (ta oli geenius, kelle perfektsionism muutus peaaegu et paranoiaks). Kuigi James suri 1978. aastal, kestab tema pärand siiani ning tema pühendumust ja tohutut detailirohkust austatakse tänini. 1996. aastal püstitati maailmarekord: Charles Jamesi 1945. aasta kleit sai oksjonil kõige kallimalt müüdud Ameerika moelooja riideeseme tiitli.5
Maailmasõjajärgset moodi on ka argisemat — selle tõestuseks on Claire McCardell. McCardell oli lapsena poisilik, teda huvitasid funktsionaalsus, mugavus, puhtus ja kvaliteet. Tema disainid olid igati šokeerivad, sisaldades elemente nagu pandlaga vööd, hõlmadega mähitud vöökohad ning muidu vaid suusariietel kasutatud detailid. Tolle aja mõistes oli kõige üllatavam tema idee luua kollektsioon eraldiseisvatest riideesemetest, st rõivastest, mis ei kuulugi kostüümi või komplekti. Seda ideed ei võetud tollal omaks ning sellised üksikud riideesemed hakkasid garderoobidesse ilmuma alles 1950. aastail. Populaarseks said need veel hiljem: 1985. aastal koos Donna Karani Seven Easy Pieces’iga, mis kätkes endas seitset riideeset, mis peaksid leiduma igas garderoobis. Kuigi McCardell tegi läbimurdeid ning lõi palju riideesemeid, oli tema üks suurematest õnnestumistest sõjaajal disainitud pop-over kleit, mis tuli koos pajakindaga. Tänu kleidi odavale hinnale osteti seda sadu tuhandeid eksemplare. Sarnaselt lõi ta ka tänapäevased baleriinad, mis tõid talle kollektsiooni esitlemisel aplausi. McCardelli inspireeris sõjaaegne- ja järgne kasin mood ja lõi täiesti uue riietumisstiili, American look’i, ning sai Ameerika moe-eeskujuks. Riidemustrite tarvis tegi ta koostööd Euroopa kuulsate kunstnike Picasso ja Miroga. McCardellist kirjutati pidevalt nii Vogue’is kui ka Harpers Bazaaris ning ta sattus kolmanda moedisainerina Time’i kaanele.6
Jamesi kihilised kleidid ja Diori meistriteosed on rabavad ja panevad iga moehuvilise neid imetlema. McCardelli panus moemaailma on suur: temata poleks meil praegu mugavaid vöösid, kapselgarderoobe, baleriinasid ega hõlmikkleite.
Teise maailmasõja aegset ja järgset kõrgmoodi on laias laastus kahte sorti: ülielegantset ning igapäevast. Mõlemad suunad on tänapäevalgi haute couture’is levinud ning kasutuses. Mitmed moeloojad näevad Ardenit, Diori ja Charlesi oma eeskujudena ning just neile võlgneme paljuski tänu selle eest, milline on tänapäevane kõrgmood.
1 http://www.e-ope.khk.ee/ek/roivaajalugu/rivastus_aastatel_19401949.html
2 https://recollections.biz/blog/2946-2/
3 https://www.dw.com/en/the-new-look-how-christian-dior-revolutionized-fashion-70-years-ago/a-37491236
4 https://www.beautifulwithbrains.com/beauty-history-women-and-cosmetics-during-world-war-ii/
5 https://www.vanityfair.com/news/1998/11/charles-james-couture
6 https://www.seamwork.com/issues/2017/06/deconstructing-claire-mccardell
Autor Liisa Ady Oks
Toimetaja Merily Šmidt
by Liisa Ady Oks | aug. 11, 2018 | Avalehele, Ilu & Mood, Rõivadisain
Kui öelda “sõda”, tuleb meile esmalt meelde ilmselt teine maailmasõda. Rohkelt on räägitud, et sõja tagajärjed ulatuvad tänapäevani: see on muutnud meie maailmapilti, väärtuseid, ühiskonda ja riigipiire. Veidi vähem on aga tähelepanu pööratud sellele, kuidas sõda on mõjutanud meie tänapäevast argimoodi.
Sõja ajal oli elu igal pool raske. Lisaks näljahädale, ikaldusele ja viletsusele oli inimestel puudus ka tarbekaupadest. Riideid pidi tihti ise õmblema ning vanadele hilpudele anti uus elu. Sõja ajal tekkis ka siren suit ehk sireenikostüüm — ühes tükis rõivas, mille sai pommihäire ajal kiiresti selga tõmmata. Just siren suit oli üks tänapäevaste kombinesoonide ja pükstükkide ehk jumpsuit’ide eelkäija. 1
Tänapäevane pükstükk.
Sireenikostüüm. Foto allikas V&A
Kas mäletate veel pimedas helendavaid üheksakümnendate aksessuaare? Kuigi tänapäeval pole need enam kuigi trendikad, meenuvad need paljudele lapsepõlvest või nooruseast. Tegemist pole aga sugugi uute leiutistega. Pommirünnakuid ennetav pimendamine toimus maailmasõja ajal ka Eestis. Suurbritannias aga müüdi tollal pimendamise ajal nägemise jaoks pimedas helendavaid lilli ning nööpe, mida kanda. Õnneks polnud üheksakümnendate aksessuaarid vajadusest tingitud. 1
Helendavad nööbid. Foto allikas BBC.
Üks marginaalsemaid näiteid maailmasõja mõjust moele sai alguse juba enne seda. Kui varem oli kasutatud luksuslikku, ent hirmkallist ja kergesti katki minevat siidi, siis 1937. aastal suutis DuPonti firma edukalt toota esimese täielikult laboris valmistatud kanga: nailoni. Kohe peale esimeste proovisukkade kudumist saadi aru, et need on odavad ja mugavad. Esimest korda näidati nailonsukki New Yorki maailmanäitusel ning 1940. aastal, kui sukad turule tulid, müüdi nelja päevaga neli miljonit paari. Alguses ei suudetud leida viisi, kuidas nailonit heledaks värvida. Probleeme oli ka kuumusega, ent peagi hakati kuumust kasutama tootearenduse kasuks. Nimelt kuumutati sukki vormil, et neid ei peaks enam iial triikima. Nailonsukad said tohutult populaarseks. Siis aga tuli sõda. Kogu nailonitoodang suunati järsku langevarjude tarbeks ning nii ei jäänudki naistel muud üle kui vedada jalgadele mustad jutid loomaks visuaalset illusiooni, et neil on ka sõja ajal võimalik defitsiitset moeartiklit kanda. Ent nailonsukad naasid, kui elujärg paranes, ning moenäljas inimesed ostsid neid. Ja ostavad siiani, sest nailonksukad on tänini ühed kõige populaarsemad naiste riietusesemed. 2
1941. aasta 1. juunil kehtestati Suurbritannias riiete ostmisele piirangud. Võis tunduda, et käes oli moeajastu igavene lõpp, ent nii ei läinud. Rikkamad britid kulutasid hoolega kuponge ja hoolimata pommitamistest ja drastilistest hinnatõusudest elas mood edasi. Kavalad töösturid märkasid turul auke ning müügile tulid näiteks gaasimaskide kandmiseks mõeldud käekotid. Samal ajal oli vaestel aga aina keerukam, sest kupongide eest ostetud odavad riided kippusid olema kehva kvaliteediga. Selle probleemiga rinda pistmaks lasi Briti valitsus toota tsiviilisikutele Utility-sarja tooteid — odavaid, väga rangete reeglite järgi valmistatud igapäevaseid ja kõrge kvaliteediga rõivaid. Sari oli valitsusele edukas projekt, eriti peale 1942. ja 1943. aasta „kasinuse piirangute“ (ingl k austerity restrictions) sisseviimist. Tänu elastikpaelte kasutamise piiramisele, tööjõu vähendamisele ja optimiseerimisele, taskute arvu reguleerimisele ja paljudele teistele säärastele meetmetele suutis Briti valitsus säästa arvatavasti üle viie miljoni ruutmeetri puuvilla.3 Ka tänapäeval triivivad mitmed moebrändid igapäevaste, mugavate ja kvaliteetsete rõivaste poole.
Foto autor Dmitry Sovyak
Sõjaaeg tõi moes kaasa ka protestilaine. Näiteks prantslannad otsustasid sõjavastasust näidata lühikesi seelikuid, naeruväärselt kõrgeid kübaraid, erksaid värve ja pikki lahtiseid juukseid kandes. Koos sõjaaja viletsusega tuli kaasa aga suurem riietumisvabadus, mis oli, tõsi küll, vajadusest tingitud. Nimelt tehti riideid eelkõige töötavaid naisi silmas pidades. Samuti avardus naiste sõjaväevormide valik. Suuremat vabadust pakkusid ka oluliselt lõdvemaks muutunud korsetid. Materjalide nappuse tõttu tulid sõja lõpu poole turule T-särgid, teksad ja platvormkingad, mis tollal olid odavad ja materjale säästvad valikud, tänapäeval aga igapäevamood. 4
Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi teine maailmasõda oli inimkonna ajaloos üks paljudest tumedatest perioodidest, pani see aluse ka täiesti uuele moele, mis on mugav, kvaliteetne ja argine. Siin käsitletavad teemad moodustavad aga vaid imetillukese osa tegelikust maailmasõjaaegsest moest. Sellepärast tasubki oodata selle artikli teist osa, milles on juttu maailmasõjaaegsetest moeloojatest ja kõrgmoest, aga ka maailma kultuuride mõjust Euroopa moeloomingule.
1 https://www.bbc.com/news/magazine-31719704
2 https://www.smithsonianmag.com/smithsonian-institution/how-75-years-ago-nylon-stockings-changed-world-180955219/
3 https://www.iwm.org.uk/history/how-clothes-rationing-affected-fashion-in-the-second-world-war
4 http://www.e-ope.khk.ee/ek/roivaajalugu/rivastus_aastatel_19401949.html
Autor Liisa Ady Oks
Toimetaja Merily Šmidt
by | aug. 9, 2018 | Avalehele, Disain, Ettevõtlus, Ilu & Mood, Rõivadisain, Z fashion
Rõivabrändi August uue kevad-suvi 2019 kollektsioon esindab futuristlikku minimalismi, kus disainer mängib virtuaalsete illusioonide ja kogemustega. Peamine inspiratsioon pärineb 80-ndate sci-fi filmidest, kus segunevad unenäod ja reaalsus.
“Selle kollektsiooni eesmärk oli ühendada ultra-sportlikud detailid ja innovaatilised kerged materjalid ning koondada need kaasaegseks, ent samas sensuaalselt futuristlikuks tervikuks,” lisab Augusti disainer ja asutaja Äli Kargoja.
Enamik uue kollektsiooni kangastest pärinevad Jaapanist, Itaaliast ja Türgist. Kangastest on esindatud uudne cupro ja linase segu ning hõrk siidi ja orgaanilise puuvilla mikstuur. Läbipaistev hologrammi toonis kangas lisab kollektsioonile astraalse maailma hõngu. Bränd jätkab endiselt unikaalsete ja hoolikalt valitud jätkusuutlike kangaste kasutamist ning orgaanilisest puuvillast ja bambusest tooteid leiab ka selles kollektsioonis. Kõik tooted on disainitud ja toodetud Eestis.
Kollektsiooni saab näha Revolver messil Kopenhaagenis 8.–10. augustil ja septembris BERG showroom’is Pariisis.
August on 2014. aastal loodud rõivabränd, milles ühinevad looduslikud kangad ning innovatiivne rõivadisain ning mis on pälvinud tunnustust nii kodumaiste tarbijate kui ka Eesti Moedisaini Liidu poolt. Augusti loojaks on eestlannast rõivadisainer Äli Kargoja, kes omandas moedisaini alase hariduse Pariisis Studio Berçot moekoolis. Pärast kogemust Nicolas Andreas Taralise (Pariis) ning Maison Martin Margiela (New York) ateljeedes naasis Äli 2014. aasta märtsis kodumaale, et viia ellu oma visioon rõivadisainist.
Augusti loominguga on võimalik tutvuda brändi uuenenud kodulehel, e-poes ja Fahle maja stuudios.
Fotode autor Maiken Staak
Lisainformatsioon: contact@studio-august.com
www.studio-august.com
Facebook
Instagram
by Anni Velks | juuli 19, 2018 | Avalehele, Ilu & Mood, Stilistika
Autor Anni Velks
Fotode autor Martin Riim
by Helena Karu | juuli 16, 2018 | Avalehele, Disain, Elustiil, Helena Karu, Ilu & Mood, Kultuur, Rõivadisain, Sisekujundus, Stilistika
Stiilina on industrial tuntud eelkõige muusikamaastikul, aga ka sisekujunduses ja vähemal määral riietuses. Industriaalmuusika kujunes välja 20. sajandi teisel poolel ja sellest omakorda on mõjutusi saanud mood. Industrial-stiil sisekujunduses kombineerib modernseid ja tööstuslikke elemente.
Industriaalmuusika on lai mõiste. Tegu on kombinatsiooniga elektroonilisest ja eksperimentaalsest muusikast ning seda võiks iseloomustada sõnadega avangardistlik, karm, provokatiivne ja transgressiivne. AllMusic kirjeldab industrial’i kui “kõige lihvitumat ja agressiivsemat segu rokist ja elektroonilisest muusikast”. Mõiste kinnistus muusikamaailmas 1970ndatel, kui Inglise bändi Throbbing Gristle’i liikmed asutasid plaadifirma Industrial Records. Industriaalmuusika esimesed väljapaistvad artistid olid Throbbing Gristle, Monte Cazazza, SPK, Boyd Rice, Cabaret Voltaire ja Z’EV. 80ndatel tõusid esile Front 242, KMFDM, Front Line Assembly, Ministry ja Sister Machine Gun. Industrial-artistide laulusõnad on tihti häirivad ja artistid soovivad oma muusika kuulajaid ärgitada iseseisvalt mõtlema ning enda eest seisma. Oluline on maailma vaadata laia ja ratsionaalse pilguga.
Industrial on kitsamalt seotud näiteks selliste stiilidega nagu psühhedeelne rokk, punk rock, dark ambient, Electronic Body Music (EBM), industrial dance, industrial hip hop, industrial metal, industrial rock, industrial techno, neofolk, techstep, witch house ja darkcore. 1
Industriaalmuusika pakkus 70ndate keskel kultuurilise masenduse ja majanduskriisi kõrval elavat, provokatiivset ja kunstilist muusikat. Seda stiili edendasid tehasetöölised, üliõpilased ja töötud, kes olid küll haritud ja kunstilise meelega, kuid neil puudus varasem kogemus muusikavallas. Sellest faktist hoolimata õnnestus neil kujundada muusikaajalugu. Industriaalmuusika sai inspiratsiooni Krautrock’i bändidelt nagu Kraftwerk, Faust ja Can, samuti 20. sajandi kunstivooludest dadaismist, futurismist ja sürrealismist ning postmodernistlikelt kirjanikelt nagu William S. Burroughs, Brion Gysin ja J. G. Ballard. Levis teeme-ise suhtumine, kasutati omavalmistatud süntesaatoreid ja tehastes lindistatud helisid või koguni lindistati oma lood tehastes. 2
Industrial-moodi kui selgete piiridega riietumisstiili otseselt ei eksisteeri, küll aga on olemas mõned kindlad jooned, mis esinevad eelkõige industrial rock’i ja industrial metal’it viljelevate artistide ning antud stiilide austajate välimuses. Silma hakkavad tugevalt rokilikud, pungilikud ja gootilikud stiilielemendid ning tumedad toonid. Levinud on musta värvi ja nahksed rõivad, aga ka kunstmaterjalid, tume silmameik, ketid, pandlad ja needid.
Rõivadisainer Trish Summerville (keskel) poseerimas koos oma modellidega. Tegu on H&M’i kollektsiooniga, mis on inspireeritud filmi- ja raamatusarja “Lohetätoveeringuga tüdruk” peategelasest Lisbeth Salanderist. Foto: WWD. 3
Kitsama näitena võib välja tuua cybergoth’i ehk kübergooti stiili, mis on saanud mõjutusi reivist ja gooti ning rivethead’i stiilidest. Riietuses kombineeritakse musta mõne neoonvärviga, kasutatakse nii matte kui ka läikivaid materjale, tehislik üldmulje on taotluslik. Levinud elemendid on korsetid, tanksaapad, lenduristiilis prillid, mida kantakse kaelas või pealael, gaasimaskid ja kunstlikest materjalidest juuksepikendused. 4
Sisekujunduses taotleb industrial kergelt toorest, lõpetamata, veidi laohoonet meenutavat üldmuljet. Kasutust leiavad neutraalsed toonid, puit ja metall. Tihti jäetakse nähtavale sellised objektid, mida muidu peidetakse, näiteks torud ja juhtmed. Industrial-stiilis interjööri võib tihti näha endistes tööstushoonetes, mis on elamuteks ümber ehitatud. 5
Tuntud industrial-stiilis sisekujundusega hoone Eestis on Tallinna Kultuurikatel, mis asub endises Tallinna Linna Elektri Keskjaama hoones. 6
Erinevate materjalide miksimine aitab hästi luua muljet, mida industrial-tüüpi interjöör taotleb. Heaks näiteks on tuba, mille üks või kaks seina on kivist ja ülejäänud muust materjalist. Viimistletud modernsete ja robustselt tööstuslike sisustuselementide koosmõju on uudne, põnev ja värskendav. Kõrged laed aitavad samuti soovitud muljet luua.
Foto autor Dušan Vukčevič.
Kultuurikatel. Foto autor Sven Soome.
Kasutatud allikad:
1 https://en.wikipedia.org/wiki/Industrial_music
2 https://www.kinosoprus.ee/et/film/industrial-soundtrack-urban-decay
3 https://fashionista.com/2011/10/want-to-look-like-lisbeth-salander-hm-announces-new-collaboration-with-the-girl-with-the-dragon-tattoo
4 https://en.wikipedia.org/wiki/Cybergoth
5 https://www.decoist.com/2014-01-20/industrial-interior-designs/
6 https://et.wikipedia.org/wiki/Kultuurikatel
Autor Helena Karu
Toimetaja Mirel Püss
