by Helin Sinisaar | aug. 2, 2018 | Avalehele, Kultuur, Kunst, Persoon
Saku gümnaasiumi 10. majandusklassi õpilane Sandra Serena Sulin (16) on noor kunstnik, kes püüdleb oma unistuse poole saamaks ühel päeval tuntuks oma loominguga. Sandra on suurte tulevikuplaanidega tüdruk, kes viib lõpule kõik alustatu, ja teeb tööd, et jõuda soovitud eesmärkideni. Vaatamata noorele eale on Sandra saavutanud palju häid kohti kunstiolümpiaadidel nii maakonnas kui ka vabariigis ning avanud juba kaks isiklikku kunstinäitust. Lisaks kunstile tegeleb Sandra aktiivselt ka muusikaga, õppides Saku muusikakoolis juba teist lisa-aastat.
- Oled praegu oma kunstnikutee alguses. Kuidas ja millal avastasid, et just kunst on see, millega tegeleda soovid?
Juba lasteaias teadsin, et joonistamine sobib mulle hästi. Ma ei pannud kunagi pliiatsit käest ja nii see ongi läinud. Mulle meeldib joonistada ja konkreetselt ei olegi mõelnud, et just kunst on see, mida tahan teha kogu oma ülejäänud elu.
Sandra isikunäitus Saku gümnaasiumis. Foto autor Helin Sinisaar
- Millist tehnikat sa peamiselt oma loomingus kasutad?
Mulle meeldib katsetada erinevate tehnikatega. Vahepeal ma proovin näiteks akvarelli ja maalin natuke, aga peamiselt jään ikka musta tindi, värvipliiatsite ja vildikate juurde. Samuti meeldib mulle kollaažitehnika ja harilike pliiatsitega inimeste portreesid joonistada.
Autor Sandra Serena Sulin
Autor Sandra Serena Sulin
- Kas originaalseid töid on raske välja mõelda? Kas ideed otsa ei saa? Mis on sinu inspiratsiooniallikas?
Inspiratsiooniallikas on kõik mind ümbritsev: loodus ja igapäevased esemed. Ideed kuigi lihtsalt ei tulegi, aga siis, kui mingi kindel asi jääb ette ja sellest hakkab idee arenema, on originaalseid töid ka päris lihtne teha.
Autor Sandra Serena Sulin
- Kirjelda oma loomingut kolme sõnaga.
Eriline, sügavamõtteline, minulik.
Autor Sandra Serena Sulin
- Räägi natuke oma näitustest. Mis? Kus? Millal?
Minu esimene näitus oli ühisnäitus koos Monica del Nortega, kes on eestlasest kunstnik Hispaanias. Näitus oli 2017. aasta märtsis Monica kodukoha lähedal Manilvas Hispaanias. Monica andis selle võimaluse ja tahtis minuga koostööd teha. Teine näitus on minu isikunäitus ja see on veel praegugi üleval Saku gümnaasiumis. Näitus avati 2017. aasta detsembris.
Väike osa Sandra kunstinäitusest Hispaanias. Foto autor Sandra Serena Sulin
- Mis on sinu jaoks kõige raskem ja kõige lihtsam näituse tegemise juures?
Kõige lihtsam on ilmselt piltide joonistamine, kõige raskem aga õigete raamide ja kohtade valimine.
- Oled väga edukalt tegelenud ka kromaatilise kandle mänguga. Kui suurt rolli lisaks kunstile mängib sinu elus muusika?
Muusika mängib üldiselt väga suurt rolli. Ma kuulan muusikat, mõtlen muusikast ja see huvitab mind väga.
- Millised on sinu kunstiga seotud plaanid lähitulevikus?
Mul on 2. juulil tulemas isikunäitus Kiisa rahvamaja raamatukogus ja see võetakse maha augusti lõpus. Hetkel käib selleks ettevalmistamine ja piltide joonistamine.
- Mis on sinu unistus ning kuhu tahaksid kunstiga jõuda?
Minu unistus on see, et inimesed ostaksid mu pilte ning et ma inspireeriksin inimesi joonistama ja sügavamalt mõtlema. Kindlasti sooviksin arendada inimeste teadlikkust uuemast kunstist. Tahaksin jõuda maailmas igale poole. Tore oleks, kui kunagi saaks vaadata nimekirja, kus on kirjas näiteks Berliin, Los Angeles ja New York.
Sandrat saab jälgida tema Instagramis @sandra.art.s.
Autor Helin Sinisaar
Toimetaja Merily Šmidt
by Merite Pärn | juuli 20, 2018 | Avalehele, Kultuur
Käisin Kuressaare kultuurikeskuses vaatamas Andres Koorti isikunäitust “Laotus”. Olin seda varem kiire pilguga vaadanud, kuid tahtsin tema maalidest paremini aru saada.
Näitusel oli kahte sorti töid: digiprint ja segatehnika. Mõlemal puhul ei olegi kunstnik maalinud inimesi, loomi, ehitisi või kindlaid ja arusaadavaid esemeid. On näha küll kujundeid, aga kõik muu on üsna abstraktne ja igal näitusekülastajal on võimalus tõlgendada nähtut omamoodi. Näiteks mina nägin mõnda tööd nii, et see ajas isegi pea ringi käima.
Koort pole oma kunstiteostega lihtsalt värvi lõuendile pannud, vaid on kasutanud ka muid materjale. Segatehnika tööde osad ulatusid lõuendist väljapoole ning tekitasid kaugelt vaadates erisuguseid varje ja toone. Kuressaare kultuurikeskuse valged seinad tõid maalide värvid hästi esile. Kõige enam jäi mulle meelde neljaosaline maal suures saalis. Kuna selles ruumis ei olnud toole, siis sain teost vaadata nii lähedalt kui ka kaugelt — tõesti kaunis ja mõtlemapanev maal.
Mulle väga meeldis, et kõik maalid olid suuremõõtmelised. Enamik maale olid kas 270×360 cm või 195×110 cm lõuendil. Lisaks ei olnud ööde kasutatud palju erinevaid värve koos, vaid üksikuid värvitoone erinevates varjundites.
Kultuurikeskuses on näituseid hea vaadata nii enne kui ka pärast raamatukogukülastust, samuti peale üritusi või etendusi, mis suures saalis toimuvad. Arvan, et Andres Koorti näitust tasub igaühel vaatama minna, sest tema töödest saavad erinevas vanuses inimesed aru isemoodi ja see teebki minu jaoks tema tööd huvitavaks.
Autor Merite Pärn
Toimetaja Elisabeth Kaukonen
by Eeva Aleksejev | nov. 14, 2017 | Ilu & Mood
Monton ja Eesti Olümpiakomitee esitlesid 13. novembril Tallinki laeva Victoria pardal värsket olümpiakollektsiooni, mis on pühendatud Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale. Montoni kollektsioon PyeongChangi taliolümpiamängudeks kannab nimetust „1918“ ja jõuab limiteeritud koguses jaemüüki alates tänasest. Kollektsiooni esitlesid Eesti spordi tulevikulootused, noored laskesuusatajad. Monton on olümpialaste ametlikuks toetajaks olnud juba 13 aastat, spetsiaalselt olümpiamängudeks disainitud kollektsioone on Eesti sportlased kandnud nii Ateenas, Torinos, Pekingis, Vancouveris, Londonis, Sotšis kui ka Rio de Janeiros.
„Seekordsed taliolümpiamängud on märgilised, sest leiavad aset samal aastal Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaga. Seetõttu otsustasime viia Eesti disaini taaskord maailma ühele suurimale moelavale – olümpiamängudele – kus me saame läbi kollektsiooni ka edasi anda oma rahva lugu,“ ütles Montoni kollektsioonijuht Pille Lauring.
Eesti olümpiadelegatsiooni juht, EOK spordidirektor Martti Raju sõnul on paraad- ja vabaajavormi puhul kõige tähtsam efektne ja eristuv väljanägemine. „Olümpiamängude avadefileel on sageli just paraadvorm see, mis otsustab, kui pikalt telekaamerad koondisel peatuvad. Paraadvorm peab seega olema särav, silmapaistev ja eristuv. Montoni paraadvorm on seda alati olnud ja Eesti olümpiakoondis kannab ka uut, ajaloost inspiratsiooni saanud vormi PyeongChangis uhkusega,“ ütles Raju. Montoni olümpiakollektsiooni „1918“ esitlus toimus täna pärastlõunal Eesti põhjapoolses mereväravas, Tallinki kruiisilaeval Victoria.
2018 PyeongChangi Olümpiamängudele pühendatud erikollektsioon kannab Eesti Vabariigi sünniaasta järgi nimetust „1918“. „Soovisime luua midagi sellist, mis meeldiks sportlastele kui ka kõneleks Eesti lugu,“ ütles Montoni kollektsioonijuht Pille Lauring. Montoni olümpiakollektsioon „1918“ on põnev segu sportlikust, moodsast ja mugavast disainist. Montoni disainerid said erikollektsiooni loomisel inspiratsiooni esimese Eesti Vabariigi aegsest rõivamoest, mil esimest korda maailma ajaloos hakati tegelema spetsiaalselt sportimiseks mõeldud riietuse loomisega.
Montoni PyeongChangi kollektsioon on valminud limiteeritud koguses ning on müügil Montoni brändipoodides üles Eesti, e-poes Andmorefashion.com, Tallinki kruiisilaevade Megastar ja Victoria pardal ning Sportlandi kauplustes. Monton, Eesti edukaim moebränd, kuulub Baltika Gruppi. Baltika on Baltikumi suurim brandhouse, mis koondab viite rahvusvaheliselt edukat moebrändi – Monton, Mosaic, Ivo Nikkolo, Baltman ja Bastion. Kollektsioon „1918“ on Montoni kingitus Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks. 2018. aastal möödub 100 aastat Eesti Vabariigi loomisest. Lähem info ettevalmistuste ja sündmuste kohta http://www.ev100.ee./
FOTOD: Lilian Merila
by | märts 14, 2017 | Kultuur
15. märtsil kl 17 avatakse Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos näitus “Kes loob linna?”, mis toob vaatajateni linna kujundamise sedakorda tegijate endi pilgu läbi – sõna saavad arendajad, linnavõim ja linnakodanikud.
Tartu näitel uuritakse, kes loovad linna ja millised on nende eesmärgid? Kuidas seda koos paremini teha?
2016. aasta sügisel esmakordselt Tartmusis esitletud arhitektuurinäitus “Kes loob linna?” on pühendatud Tartu linnavõimu, arendajate ja kodanikuaktivistide tegevuse ja ruumiliste väljundite tutvustamisele.
Samuti esitletakse kaasaegset visuaal- ja tekstikunsti, mis joonistab välja Tartu märkimisväärsed kohad ja voolib linna nägu. Linna vaadeldakse erinevate huvigruppide vaatevinklist. Linnakeskkonna mõtestatud areng sõltub nende gruppide võimest visiooni omada, dialoogi pidada ja koostööd teha. Kui me teame, millised võimalused ja vahendid on linnaruumi arengu suunamisel linnavalitsusel, kinnisvaraarendajal või linnakodanikul, siis oskame paremini koos linna luua.
Mitmekülgse väljapanekuna üles ehitatud näitusel näeb Tartu sündmusruumi kaarti, olulisemaid avaliku ruumi planeeringuid, hästi konteksti sobituvaid arhitektuuriobjekte, aga vilksamisi ka Tartu salapäraseid äärealasid, mis varjatud moel Tartu atmosfääri kujundavad. Näitust täiendavad intervjuud erinevate huvirühmade esindajatega, kelle hulgas on nii linnaplaneerimisega tegelevaid arhitekte ja ametnikke, kinnisvaraarendajaid kui linnaaktiviste.
Näituse kuraatoriteks on kunstiteadlane Pille Epner ja arhitekt Kaja Pae, kelle sõnul keskenduti näitust kokku pannes olulistele linna kujundavatele protsessidele ja initsiatiividele: “Viimastel aastatel tekkinud, kohati üsna tuline diskussioon, mis kriitiliselt küsib kvaliteetse ja Tartule omase linnakeskkonna järele, on märk üheltpoolt läbimõelduma planeerimise vajalikkusest ja teisalt soovist selle suunas liikuda.” Näitusega kaasneb ruumigurmaani kaart, mis tutvustab Tartu nüüdisarhitektuuri ja tartulikke kõrvalradu.
Näitus jääb soolalaos avatuks 23. aprillini.
Näituse raames toimub laupäeval, 1. aprillil kl 15 vestlusring Tallinna mereääre uutest visioonidest.
Kuraator: Pille Epner, Kaja Pae
Näituse kujundaja ja fotograaf: Paco Ulman
Graafiline kujundaja: Tuuli Aule
Illustraator: Eleonora Kolycheva
by Mari-Liis | märts 1, 2017 | Avalehele
Meie igapäevases eksistentsiaalses liikumises on seisund, mis nõuab andmete salvestamist, et suudaksime järeltulevatele põlvedele öelda põhjendatult “ME olime olemas”. Sellisest mõttekonstruktsioonist on sündinud universumisse “Suurtegude sõnaraamat”, kuhu salvestatakse andmed – näitus “DA7A”.
YU käis uudistamas, mida põnevat on tulevased Tartu Kõrgema Kunstikooli lõpetajad kokku pannud ning mida üks tõeline audiovisuaalne näitus endast kujutab.
Milleks selline audiovisuaalne näitus?
Siim Parisoo: Et inimene, kes võiks meie kooli astuda, saab näha praeguste tudengite tehtud töid ja loodetavasti ka selle tunde kätte, kas see on tema jaoks – kas see, mida me teeme, on seda väärt. Ja kui tundub lahe, siis loodetavasti tullakse Kõrgemasse Kunstikooli õppima.
Emma Eensalu: Muidugi on see ainult üks osa sellest, mida meediaosakonnas õpetatakse, väga väike osa. Võib-olla näitus näitabki kõige paremini seda, et kuna Eestis on kaks sellist kõrgkooli ja EKA tegeleb ainult graafilise disaini poolega, et siis meil on lisaks video ja animatsiooni pool.
Mida näitus sümboliseerib?
Emma Eensalu: Selle näituse kohta võib öelda, et kui me alustasime esimesel kursusel, oli meid 14, nüüd on jäänud aga sümboolne 7. Näitus ise on justkui nelja aasta kokkuvõte, mis on meediaosakonnas tehtud, seda aga meie 7 kooli lõpetava pilgu läbi, kes astuvad kohe iseseisvalt uude ellu. Samuti on näitus jagatud 7 osaks – iga ruum on väga eriilmeline, peegeldades meie kursuse erinevaid inimesi ja nende mõtteid. Vahel tulevad kompromissid lihtsasti, vahel väga keeruliselt, ent me tunneme, et praegusel näitusel sai igaüks n-ö teha midagi, mida süda ihaldas.
Näiteks on üks eksperimentaalruum, kus näitame väga lihtsaid asju, mida saab iga inimene kasvõi lindiga kaameraga kodus teha. Oleme mänginud peegeldustega ning püüdnud võimalikult vähe digitaalselt muuta – seega on praktiliselt tegemist käsitööga.
Mida teha edasi oskustega, mis olete nelja aasta jooksul Kõrgemas Kunstkoolis omandanud?
Siim Parisoo: Kõik, mida me õpime, on hea ettevalmistus ning annab tugeva baasi edaspidiseks. Kui huvitab rohkem video, saab sellega tegeleda jne – igatahes annab valmiduse, et minna tööle reklaamiagentuuri, võib-olla aga hoopis helialale, montaaži. Ampluaa on väga lai, mistõttu on tagatud hea võimalus karjääri alustamiseks.
Emma Eensalu: Näiteks algab meil praktika peale esimest kursust ja algusest peale käime erinevates juhtivates agentuurides praktikatel. Nii on neljandat kursust lõpetades juba tunduvalt julgem ellu astuda. Samuti on meil osakonnas nii palju eri võimalusi, et Sa leiadki enda jaoks selle õige. Kooli tulles mõtled, et tahaks olla pakendidisainer, aga siin avastad, et hoopis heli on palju südamelähedasem. Nelja aastaga jõuad kasvada suureks ja leida oma suuna.
Kui palju pöörduvad teie poole organisatsioonid, et tudengitega koostööd teha?
Emma Eensalu: Rohkem, kui jõuame reaalsuses ära teha. Mõned tahavad ka raha anda, mõned ootavad seevastu tasuta tööd, mis on ka täiesti arusaadav. Tõsiasi on aga see, et tudengi elu on raske ja ise tuleb kuidagi ära elatuda, mistõttu ei saa kõike päris niisama teha.
Siim Parisoon: Viimane suurem projekt, mida tegime, oli näiteks muusikavideo Genkale ja Põhjamaade Hirmule. See tuleb nüüd märtsi alguses välja, eks ole kuulda ja näha.
Miks peaksid noored teie näitust vaatama tulema?
Emma Eensalu: Usun, et see annab aimu, et kunstnikud ei ole ainult loodrid ja veinijoojad, vaid teevad kas päris asju, erinevaid projekte firmadele jm.
Siim Parisoo: Väljapanek on tõeliselt hea ja me ei pea noori siia petma. Loodame, et meie ja juba näitust külastanute emotsioonid on piisavad selleks, et noored tahavad ise siia tulla.
Audionäitus DA7A on soovijatele avatud kuni 11. märtsini 2017 Galeriis Noorus.
Fotod: Jakob Meier
