by Kadri Toomsalu | aug. 14, 2018 | Avalehele, Blogimine, Elustiil, Tuleviku töökoht, Z generatsioon
Viimasel ajal on nii blogimine kui ka vlogimine üha populaarsemaks muutunud. Inimestele on juba ammusest ajast meeldinud rääkida sellest, kuidas päev möödus ja mida põnevat tehti.
Tuntumad blogijad ja vlogijad saavad selle eest ka tasu, mis võibki olla üks nende suurimaid tuluallikaid. Raha saadakse tavaliselt oma blogis või vlogis mõne firma tooteid promodes.
Mis on aga nende vahe ja kuidas valida endale sobivam?
Mis on blogimise ja vlogimise vahe?
Blogi on eriti Y-generatsioonile tuttavam vorm — inimene teeb endale blogi netilehekülje kujul ning kirjutab seal, midapõnevat on ta korda saatnud, tavaliselt kas päeva või nädala kaupa.
Vlogimine seevastu on uuem viis päeva kirjeldamiseks. Vlogijad filmivad ennast ja oma tegevusi päeva või nädala jooksul ja postitavad video siis Youtube’i.
Blogimise plussid ja miinused
Üks suurimaid plusse blogimise juures on see, blogi tegemine on väga lihtne. Tavaliselt pole blogi alustamise jaoks vaja ka raha, kui kasutada platvorme nagu WordPress, Blogger, Tumblr või Pen.io. Blogimiseks pole ka kallist varustust vaja, piisab arvutist ja internetiühendusest. Blogimine sobib sulle, kui oskad kirjutades hästi oma tundeid väljendada.
Blogimisel on ka miinuseid. Üks raskemaid asju blogi pidamise juures on regulaarselt lugusid avaldada. Kui postitused ilmuvad liiga harva ja on ebahuvitavad, kaotad sa arvatavasti lugejaid ja blogil ei lähe hästi. Blogijana peaksid suutma isegi lihtsalt oma päeva kirjeldades lugejatele huvi pakkuvaid teemasid leida.
Vlogimise plussid ja miinused
Hea vlogi tegemine pole just eriti keerukas, kui sul on hea kaamera ja Youtube’i kasutaja.
Vlogimine ei vaja head kirjaoskust, videos saad oma tundeid verbaalselt väljendada. Nii kaua kuni vlogid on huvitavatel teemadel, mis vaatajaid ligi meelitavad, on kõik korras.
Samas peavad inimesed, kes vlogijaks soovivad hakata, mõtlema ka sellele, et vaja läheb head kaamerat. Et teha hea kvaliteediga vlogi, on vaja professionaalidele mõeldud kaamerat ja tarkvara. Kõik vajalik vlogimiseks võib olla üsna kulukas inimese jaoks, kes selles valdkonnas ise ametialaselt ei tegutse.
Samuti ei saa vlogi pärast avaldamist enam muuta. Blogipostitust saad sa pidevalt muuta, kuid vlogi peaksid sa enne maha võtma. Vlogide tegemine võtab ka kaua aega, tavaliselt peaks filmima terve päeva ja ka monteerimine on ajamahukas, võttes enamasti kaks kuni neli tundi.
Blogimine versus vlogimine: valik on sinu
Valiku pead tegema sina ise, sest tunned end kõige paremini. Mõlemal formaadil on oma plussid ja miinused, mis tuleks enne otsustamist läbi kaaluda. Kui oled hea kirjutaja, kuid inimestega rääkimine on sulle ebamugav, sobid sa blogijaks; kui sa aga pole sõnaosav kirjutaja ja rääkimine on sinu jaoks lihtsam, sobid vlogijaks.
Muidugi on võimalik korraga blogida ja vlogida, see tooks vaatajaid ja lugejaid suurel hulgal juurde, kuid selleks peaks olema palju vaba aega. Kindlasti on mõlemal juhul oluline meeles pidada, et kui midagi internetiavarusse üles paned, siis see sinna ka jääb ning peaksid juba eos kriitikaks valmis olema, sest leidub inimesi, kellele meeldib avalikult toriseda ja halvustada. Peaksid suutma kriitikat taluda isegi siis, kui kriitika on ebaadekvaatne.
Autor Marie Põdra
Toimetaja Piret Lepik
by Kadri Toomsalu | aug. 10, 2018 | Avalehele, Elustiil
Katharinenthali kohvik asub Tallinnas Kadriorus. Ilusate ilmadega saab istuda väliterrassil, kust avaneb imeline vaade Kadrioru pargi poole. Võimalik on ka sees istuda, aga kui on palju külastajaid, ei pruugi ruumi olla. Kui mina külastasin, olid nii sees kui ka väljas lauad üsnagi täis.
Menüüst leiab eelroogi, salateid, suppe, pastasid, pearoogi ning ei puudu ka lastetoidud. Samuti leidub nii mõnigi roog taimetoitlastele ja veganitele. Siinkohal mainin, et lootsin veidi suuremat soolase valikut, kuid see-eest on magusalett saiakestest, kookidest ja pirukatest lookas. Toitude ooteaeg on 15–30 minutit. Teenindajad on sõbralikud, aga tellimist ja arvet pidi üsna kaua ootama, sest rahvast oli palju ja töötajatel olid käed-jalad tööd täis. Hinnad on kohati kallid, aga toidud näevad väga isuäratavad välja.
Proovisin kitsejuustusalatit prosciutto-singi ja maasikatega ning magustoiduks rullbiskviiti kohupiima ja marjadega. Salat minu lemmikroogade hulka ei kuulu, kuid rullbiskviit oli päris maitsev. Jookidest otsustasin värske apelsinimahla kasuks — see on alati kindel valik.
Katharinenthal on minu arvates väga mõnus koht sõprade või perega suve nautimiseks. Miks mitte teha pärast kohviku külastamist ka üks mõnus jalutuskäik imelises Kadriorus.
Autor Merit Mäekalle
Fotode allikas Katharinenthali Facebooki leht
Toimetaja Merily Šmidt
by Kadri Toomsalu | aug. 7, 2018 | Avalehele, Disain, Elustiil, Ilu & Mood, Z fashion
Kui ilm on kodus peitumiseks liiga ilus, kuid rand on rahvast täis, on ideaalne aeg minna pühapäevasele kaltsukatuurile. Öeldakse küll, et tasuta lõunaid pole olemas, aga kui jõudsin Põhja-Tallinnas asuvasse Paavli kaltsukasse, sain enesegi suureks üllatuseks osa tasuta hoovimüügist ehk kes otsib, see leiab ja raha kokku hoiab, sest südame võitnud asjadega võis lahkuda nende eest maksmata.
42–44 suuruses rõivaid kandva naisena on taaskasutuspoodidest tihtipeale raske leida ilusaid, meelepärases stiilis ning soodsa hinnaga esemeid. Kuid hoovimüügilt sain kapitäiteks tuua suisa mitu ägedat rõivaeset!
Helesinine põlvini ulatuv plisseeseelik ning pesukarudega triiksärk annavad koos edasi töökat, kuid samas suvist meeleolu, mis on täiuslik kombinatsioon nii aiapeole kui ka suvehooajal kontorisse.
Seeliku ja pluusi kombinatsioonile võib alati lisada jaki, et vastu astuda jahedale õhtule või muuta komplekt kontorikeskkonna jaoks ametlikumaks. Mina leidsin hoovimüügilt kolmveerandvarrukatega tumelilla bleiseri, mis harmoneerub seeliku värviga.
Väikese “That ‘70s Show” vibe’i toob riidekappi sinepikollane lillemustriga seelik, millel annavad aktsenti taskud, kuhu mahutab nii telefoni, võtmed kui ka rahakoti. See seelik on üks parimaid viimase aja “oste”: täiesti tasuta! Punase-valgekirju pikkade varrukatega kehasse hoidev kampsik on oma mustri poolest inspireeritud seitsmekümnendatest, kuid kandub stiilselt üle ka kahekümne esimesse sajandisse ja sobib talvel vaikselt jõulumeeleolule vihjama.
Volangidega roosa kleit on tänu poolde säärde ulatuvale pikkusele täiuslik valik romantiliseks jalutuskäiguks rannas, kuna kleidi äärt ei peagi üles keerama, et läbi lainete astuda! Asümmeetriline kaelus on lustakas ning flirtiv, seejuures üleliia paljastamata. Üle kõhu voolavat volangi ei tasu karta. Teades isiklikust kogemusest, kui ebakindlaks võib kõhupiirkond naise muuta, võin kinnitada, et rõhutamise asemel aitab volangi liikuvus nn murepiirkonda hoopis peita.
Oma stiili poolest kuumi kuuekümnendaid imiteeriv luitunudpruun kleit peidab endas mitmeid väikeseid detaile — plisseeritud alla põlve seelik, täpiline muster, väikesed valged nööbid rinnal ning triiksärgi kaelus —, mis talle igal kandmiskorral uue hingamise annavad. Kleidi materjal on kerge, läbipaistmatu ning hingav, ainus pahe on väike topilisus, kuid selle vastugi on rohtu: topieemaldaja, mille võib leida Koduekstra kauplustest.
Autor Greetel Kala
Toimetaja Kadri Toomsalu
by Kadri Toomsalu | aug. 6, 2018 | Avalehele, Disain, Sisekujundus
Vanakraam muutub üha populaarsemaks ja hinnalisemaks. Vanakraamipoode tekib juurde nagu seeni peale vihma ja see on ääretult tore. Inimesed hindavad taaskasutust ja mõistavad selle head mõju keskkonnale.
Tihtipeale kulub sisekujunduses suure muutuse loomiseks nii vähe energiat ja raha, et patt oleks võimalus kasutamata jätta.
Käesolevast pildipostitusest saavad loodetavasti inspiratsiooni nii väikesed kui ka suured disainihuvilised.
Foto autor Ana White
Foto autoriõigus Jenna Sue Design Co.
Foto autor Vidal Balielo Jr.
Foto autor Sim Gouw
Foto autor Alina Vilchenko
Foto autoriõigus ArchitectureArtDesign
Foto Autor Lizette Van Lier
Koostaja Anni Velks
Toimetaja Elisabeth Kaukonen
by Kadri Toomsalu | aug. 3, 2018 | Avalehele, Elustiil, Kultuur, Sport
Sossimäest üles rühkides näeb kõrgeid kiviseinu, mille taga oli omal ajal tselluloosivabrik. Tänapäeval kasutatakse neid ruume hoopis teisel eesmärgil. Hoonesse sisenedes saab kohe aru, et vana vabriku hõngu maja endas enam ei peida: juba uksel hakkab silma paar treeningsaali silti. Üks neist on huvitava ja võõrapärase nimega Casa Grande, mida otsima läksingi. Ukse number 7 taga võtavad mind vastu kaks noormeest Andris ja Kristjan, kes kasutavad vaba aega saalis harjutamiseks ning annavad siin trenne, et teistelegi oma oskuseid edasi õpetada. Saalis on uhked kõrged laed, kuid siiski on tunne väga hubane, sest treenerid on ruumi ise kujundanud ja paljutki juurde meisterdanud. See on väga äge koht, mida hoonet väljastpoolt vaadates oodatagi ei oska, ning mulje on hoopis teistsugune kui muudes spordiklubides.
Capoeirista. Foto autor Martti Kikojan
- Te olete siin nii laheda ja hubase saali sisse seadunud. Millega te tegelete?
Oleme loonud siia oma treeningsaali. Varem rentisime ruume teistes Tallinna spordisaalides, kuid siis sõltusime saadaval olevatest aegadest ja teiste gruppide trennigraafikust. Nii mõtlesimegi välja uue plaani ja rentisime täitsa oma ruumid, et saaksime sõltumatud olla ja trenni teha sobivamal ajal.
Meie põhitrenn on capoeira, kuid peale selle tegeleme ka jõutreeninguga, hommikuti teeme venitust ja äsja võtsime kavasse ka yin-jooga. Treeningud valisime selle järgi, et need toetaksid capoeira’t ning samas sobiksid inimestele, kes capoeira-maailma veel siseneda ei soovi. Põhitreeningu capoeira elemendid paistavad välja ka saali välimusest ja inventarist. Näiteks võib saalis lehvimas näha Brasiilia lippu ning meisterdasime pillide jaoks omaette seina.
Pillid, mida kasutatakse capoeira‘s. Foto autor Stiina Einasto
- Usun, et ma pole ainus, kelle jaoks on capoeira võõras. Seletage paari sõnaga, mis see endast kujutab.
Capoeira on Brasiiliast pärit liikumiskunst, mis koosneb tantsust, võitlusest, muusikast ja kultuurist. Capoeira-võitlust nimetatakse mänguks, sest eesmärk ei ole teisele inimesele haiget teha ega pihta lüüa, vaid temaga dialoogi astuda erinevate liikumisviiside, löökide, põigete ja kaitsete kaudu. Mäng toimub roda’s: kõik osalejad moodustavad ringi ja kaks capoeirista’t asuvad teiste keskele mängima. Ringi moodustajad laulavad ja plaksutavad kindlas rütmis ning alati on ka mõni pillimängija. Capoeira-muusika tegemiseks kasutatakse spetsiaalseid pille.
Capoeira-mäng. Foto autor Marilyn Rebane
- Capoeira on ilmselt teie kõige suurem ühisosa, sest selle kaudu saite juba aastaid tagasi tuttavaks ning teist on saanud väga head sõbrad. Nüüd annate koos siin saalis trenne. Mida capoeira’ga tegelemine teie jaoks tähendab ja mida see teile annab?
Kristjan: Capoeira motiveerib mind, annab hea tuju ja palju energiat. Mängides kaovad peast kõik igapäevamured ning see on aeg, kui saan keskenduda ainult muusikale ja teisele inimesele ringis. Minu jaoks teeb capoeira väga atraktiivseks ka see, et sellel ei ole otseselt lõpp-punkti, sest capoeira koosneb mitmest erinevast oskusest, mida tuleb kogu aeg lihvida, näiteks liikumist, akrobaatikaoskusi, löökide täpsust, pillimängu ja laulmist.
Capoeira’ga tutvusin 2007. aasta sügisel Pärnus, kui õpetaja Lauro C. Lins käis koos oma õpilasega Pärnu ühisgümnaasiumis esinemas. Tol korral nende esinemist vaadates ei osanud ma ettegi kujutada, et ise kunagi samamoodi liikuda suudaksin. Juba pärast esimest trenni aga tundsin, et sobin sellesse õhkkonda ning olen leidnud selle, mida olin otsinud.
Andris: Sõbrunesin capoeira’ga 8. septembril 2006. aastal Tartus. Tollal elas minu brasiillasest õpetaja Leandro Cocao Eestis. Tema juures alustasin õppimist. Alates 2009. aastast olen juhendanud capoeira-treeninguid ja workshop’e nii Tallinnas kui ka Tartus. Olen palju käinud õpetamas ka välismaal, näiteks meie naabrite juures Soomes ning capoeira ja mu mestre ehk õpetaja kodumaal Brasiilias.
Sealse kultuuri keskel elamine andis ainulaadse elamuse, mis aitas mul nende olemust ja elustiili veel paremini mõista. Tihti tunnen brasiillaste elustiiliga isegi suuremat sidet kui meie kohaliku põhjamaise olemusega. Koos oma õpetaja ja teiste mestre’tega mängimine arendas minu oskusi ja avas capoeira-maailma veel rohkem. Capoeira’t armastan eelkõige selle pärast, et see on mäng, kus kõik osalejad on võitjad. Capoeira eesmärk ei ole eristada võitjaid kaotajatest, vaid kasvada ühiselt koostöö ja kollektiivi kaudu.
Capoeira-treening. Foto autor Marilyn Rebane
- Andris, sina tegeled peale capoeira ka joogaga. Kas need kaks ala on kuidagi sarnased?
Jooga harrastajate suhtes ei oleks vist päris aus öelda, et ma joogaga tegelen, kuna panen väga vähe rõhku meditatsioonile. Võiksin öelda, et olen laenanud joogast ja mujalt erinevaid venitusharjutusi ning kasutan neid nii enda arendamiseks kui ka venitustreeningu läbiviimiseks. Capoeira’s on stiimulid pigem välispidised, joogas aga sisemised, ning selle poolest on need alad täiesti erinevad. Küll aga on mõlema jaoks vaja kehalist painduvust. Seda nii liikumiste ja asendite sooritamiseks kui ka põhjusel, et süvalihaste treening ja üldine lihaskiudude elastsus tagab kehakontrolli ja tasakaalu säilitamise võime.
- Kristjan, sinu teine hobi on jõutreening. Kas capoeira ja jõutrenn liiga erinevad ei ole, et neid koos harrastada?
Ma leian, et edukaks capoeira-mänguks on vaja ka arvestataval määral jõudu. Capoeira’s on vaja liigutada tervet keha ja aktiveerida õigel ajal õigeid lihaseid. Loomulikult ainult jõuga capoeira-mängus teisi üle ei trumpa, kuid see tuleb kindlasti kasuks. Pealegi on capoeira ja jõutreening super kooslus ideaalse rannavormi saavutamiseks!
Capoeirista. Foto autor Martti Kikojan
- Kui vanemad mind juba lapsena trenni ja üldise kehalise aktiivsuse juurde ei suunanud, kas siis täiskasvanuna alustada on hilja ja peaksin pigem leppima diivanil lesimisega?
Capoeira’ga ei ole kunagi liiga hilja alustada. Tänu abistavatele treeneritele ja toetavatele trennikaaslastele on võimalik igaühel sellega tegeleda. Alustatakse rahulikult, õpitakse põhiliikumisi, kaitseasendeid ja jalalööke ning tasapisi hakatakse keha harjutama keerukamate liikumistega. Laulmist ja pillimängugi ei ole vaja häbeneda, sest keegi meist ei ole ooperilaulja ega orkestrimängija, vaid aja jooksul harjutades õppinud. Laulmine on vajalik, et anda mängule energiat ja kaasa elades õige atmosfäär luua.
Mitme sõbra jaoks on capoeira olnud just see uks, mille kaudu nad on avastanudliikumise maailma. Päris mitmed praegusedki trennikaaslased on alustanud alles hiljuti ning mõned neist on juba peaaegu neljakümnesed. Meil on Soomes väga head sõbrad, kes esmapilgul paistavad tavaliste vanemaealiste inimestena, kuid nende mäng on täiesti vapustav — hundirattad ja kätelseis on nende jaoks käkitegu. Capoeira arendab painduvust ja liikuvust ning just liikuvus on see, mida läheb meil vanemas eas järjest rohkem vaja, et elada täisväärtuslikku elu.
- Missugused on teie edaspidised plaanid seoses treeningute ja saaliga?
Augusti alguses leiab Pärnu lähedal aset Casa Grande suvelaager, kus teeme trenni ja palju capoeira’t ning veedame ühe laheda nädalavahetuse koos uute ja vanade sõpradega. Muidu toimuvad meie saalis kogu aeg trennid ja ootame kõiki uusi huvilisi enda sekka. Septembrist alustame ka noorte capoeira-treeningutega, ilmselt argipäeviti enne tööpäeva lõppu. Kindlasti tasub silma peal hoida meie Facebooki lehel!
Autor Triinu Mölder
Toimetaja Merily Šmidt
