by Kadri Toomsalu | aug. 27, 2018 | Avalehele, Kultuur
Jahedatele ilmadele lähemale sammudes on soe supp igati hea ja kosutav kaaslane. Püreesupp on kiirelt ja kergelt valmiv, kuid ka maitsev ja toitev.
Meie perekonnas on hinnatud kreemjad ja paksud püreesupid — nii on söök ka toitvam. Supi teeb kreemjaks kookospiim, sulajuust, toorjuust või hoopis vahukoor. Koostisosadeks sobivad kõikvõimalikud aedviljad, mis käeulatuses on.
Püreesupp on hea valik ka järgmisele rannahooajale vastu astudes, sest peamiseks koostisosaks on aedviljad.
Porgandipüreesupp (kaks portsjonit)
Vaja läheb:
5 suurt porgandit
2 suurt kartulit
100 g sulatatud juustu
soola
pipart
vett
serveerimiseks seemneid, röstitud saiakuubikuid või näkileiba
Juhtnöörid:
- Kõigepealt pese ning koori kartulid ja porgandid. Viimased lõika ka väiksemateks tükkideks, sest nii on hiljem mugavam püreestada.
- Keeda aedviljad pehmeks. Seejuures jälgi, et potis ei oleks vett liiga palju. Piisab, kui juurikad jäävad vaevu vee alla.
- Püreesta aedviljad koos kolmandiku keeduvee ja sulajuustuga. Lisa pipart ning soola.
Serveeri ning naudi!
Autor Sandra Rätsepso
Toimetaja Anna Leontjeva
by Kadri Toomsalu | aug. 25, 2018 | Avalehele, Kultuur
Rohelise Maja kohvik asub Viljandi vanalinnas Koidu tänaval vanas apteegis. Istuda on võimalik sees või armsas sisehoovis, samuti saab toitu kaasa osta. Kohviku interjöör (ja eksterjöör) on väga hubane ja kodune. Igati armas söögikoht, mis esmalt võib tunduda hipsterlik.
Rohelises Majas pannakse suurt rõhku mahe- ja tervislikule toidule. Menüüst leiab hommikusööke, lõunal saab erinevaid suppe, salateid, praade. Lisaks on samasse majja sisse seatud pagaritöökoda, mis pakub iga päev uusi võrgutavaid mahetoorainest küpsetisi: kooke, pirukaid ja muidugi rukkileiba. (Allikas: Rohelise Maja kohviku Facebook) Ei puudu ka smuutivalik ja kohv on imeline! Suveperioodil on sealt võimalik osta LaMuu ökojäätiseid.
Niisamuti tegutseb Rohelises Majas pood, kust saab osta eri mahetooraineid kaalu järgi.
Toitudest maitsesin hommikusöögi menüüst müslit jogurtiga ning marjasmuutit, mille kohta on mul ainult head sõnad. Vanemad võtsid küpsetistest kapsa- ja porgandipiruka, mis olid samuti väga maitsvad.
Rohelise Maja kohvikust lahkudes olid mul ainult positiivsed mõtted: teenindajad olid väga sõbralikud, maitsevesi oli igal laual juba olemas, toit jõudis kiiresti lauda.
Kui satud Viljandisse, soovitan kohvikusse sisse astuda. Ise plaanin küll juba uut külastust.
Autor Merit Mäekalle
Fotode allikas Rohelise Maja kohviku Facebook
Toimetaja Merily Šmidt
by Kadri Toomsalu | aug. 24, 2018 | Avalehele, Kultuur
Tegelikult on roogi, mida saab viie euro eest valmistada, palju. Samas otsustasin, et frikadellisupp, pelmeenid või praekartulid oleksid kuidagi liiga tavalised, et neist üldse kirjutama peaks. Ka kana ja riisi ei saa lugeda just tähtpäevatoiduks, aga siiski täna just neid tegingi. Kes jälgib süsivesikute, rasva ja valkude sisaldust toidus, saab siin oma äranägemise järgi kõik väga hästi paika sättida, kuna kõik toitainegrupid on ilusti esindatud (riis — süsivesik, kana — valk, ning vahukoorest kaste — rasv).
Hinnad jaotusid järgmiselt:
kanakoivad: 1,60€ (4 tk);
vahukoor: 0,78€;
apelsin: 0,35€Kurk: 0,20€;
riis: 0,13€ (0,54€ karp 4 pakiga).
Kõrvale võtsin gaseeritud sidrunivett (0,79€). Selle võib ka ära jätta või asendada mahla, tavalise vee või muu meelepärasega. Saab mängida ka toiduainete hinnaga. Kas valida kvaliteetsem riis või kõige odavam, näiteks Rimi Basic? Või üldsegi pruun riis? Äkki hoopis kolm kanapoolkoiba inimese kohta? Ehk kõrvale mõni toekam salat?
Kuna mulle meeldib pigem kergemat sorti liha, siis on kana mu menüüs esindatud nädalas vähemalt neljal-viiel korral. See retsept meeldib mulle sellepärast, et koore-apelsini kaste annab toidule erilise maitse. Riisile ma ise soola ei lisa ning kui kaste väheke soolasem teha, siis kompenseerib see ideaalselt maitsevahe ära ega saa arugi, et riis oleks mage.
Alustades nägi mu toidulaud välja nii:
Esimesena panin riisi keema, seejärel pistsin soola ja pipraga maitsestatud kanapoolkoivad ahju. Mõlemaga läks umbkaudu 15–20 minutit. Jätsin nad jahtuma selleks ajaks, kui kastet valmistasin.
Kastme jaoks valasin vahukoore väiksesse potti, ootasin kuni keema hakkab ning siis lisasin apelsinist väljapigistatud mahla. Maitsestasin soola ja pipraga.
Viimasel hetkel lisasin kurgile ka ühe tomati. Järgmine kord võtaksin pigem kaks kurki või soovitaksin teha nendest pigem kurgi-tomati salatit. Samuti võib kanapoolkoibadele meelepärast maitseainet lisada (broilerimaitseaine, liha üldmaitseaine).
Tegelikult läks kogu toit kahele maksma ligikaudu 4 eurot (hind sisaldab ka gaseeritud vett). Ülejäänud euro eest oleks kindlasti mõne magustoidu juurde saanud leiutada, kuid otsustasime seekord ainult põhitoiduga piirduda. Meie kõht tühjaks ei jäänud, kuigi suurema isuga sööjatel soovitan kindlasti juurde võtta kas rohkem kana või toekamat salatit.
Teksti ja fotode autor Elisabeth Orgmets
Toimetaja Anna Leontjeva
by Kadri Toomsalu | aug. 20, 2018 | Avalehele, Kultuur
Ühel ilusal suvepäeval otsustasin sammud Pirita poole seada, et külastada Pirita ranna ääres asuvat St. Patrick’si restorani. Selle leiab aadressilt Merivälja tee 5, mis on umbes 15 autosõiduminuti kaugusel Tallinna kesklinnast. St. Patrick’si on võimalik külastada ka ühistransporti kasutades, sest Supluse puiestee bussipeatus on restoranist 5-minutilise jalutuskäigu kaugusel.
Toredast söögikohast kuulsin sõbrannadelt, kes imelist asukohta ja vaadet kiitsid. Arvasin, et seal käiaksegi vaid vaate pärast ning seetõttu on toidud krõbedate hindadega, kuid minu üllatuseks olid hinnad tavapärased. Menüüst leiab igaüks endale midagi meeldivat: on suppe, snäkke, salateid, praade ja desserte. Hinnad jäävad vahemikku 3,90 € kuni 14,90 €. Ka joogimenüü on rikkalik. Lisaks mahladele, karastusjookidele ning kohvile ja teele on ka suur valik suviseid kokteile. Meeldiv, et valikus on palju alkoholivabu kokteile.
Alkoholivaba Mojito restoranis St. Patrick’s
Samuti on St. Patrick’sis olemas lastemenüü, aga eraldi veganmenüüd mitte. Usun siiski, et kui menüüd lähemalt uurida ning selles omi korrektuure teha, ei jää ükski kõht tühjaks.
Ühtlasi on restoranis mitmeid eripakkumisi, näiteks kolmekäiguline toidukord vee, tee või kohviga ning argipäeviti tervislik lõunapakkumine, mille eest tuleb välja käia 3,80 €, kusjuures iga kuues lõunasöök on tasuta.
Minu lemmikud nende menüüst on Dublini kartulikoored (3,90 €), Caesari salat kanaga (6,90 €), ahjusoe šokolaadikook maasikakastme ja jäätisega (4,50 €) ning alkoholivaba Mojito.
Restoran ise on avar ja merele näeb läbi suurte akende. Merd on võimalik nautida ka väljas terrassil istudes. St. Patrick’sis on kogu aeg imeline: olgu päikeseloojang või keskpäev, suvi või talv, päiksepaisteline või tormine ilm — ikka on ilus.
Interjöör restoranis St. Patrick’s
Teenindus on väga meeldiv. Tihti uuritakse, kuidas klient ennast tunneb, ning toidu valmimise kohta jagatakse pidevalt infot.
Tööpäeva tervislik lõuna, rikkalik õhtusöök päikeseloojanguga või snäkk kuumal rannapäeval — St. Patrick’sist saab kõike seda.
Merevaade
Teksti ja fotode autor Katariina Järve
Toimetaja Merily Šmidt
by Kadri Toomsalu | aug. 18, 2018 | Avalehele, Kultuur, Muusika, Persoon
Eks me kõik unistame millestki või kellestki, aga kas need unistused ka kunagi täituvad?
On inimesi, kelle unistused on tagasihoidlikud, aga kindlasti on küllalt neid, kes unistavad kättesaamatust, näiteks 1 000 000 euro võidust, villast või luksusautost. Kahtlemata on õnneseeni, kes suudavadki lõpuks selle miljoni või luksusauto saada, aga tihtipeale ei pruugi see nii minna. Aga kas suurelt unistamine on halb, kui sa ei usu, et su unelmad kunagi täituda võiks? Mina arvan, et unistada tuleb suurelt, sest kõige pöörasemad soovid võivad täituda just siis, kui seda kõige vähem oodata oskad. Nii juhtus näiteks minuga …
Kui keegi oleks mulle kuu aega tagasi öelnud, et mõne nädala pärast täitub üks mu suurimaid unistusi ehk kohtun Tom Odelliga, siis oleksin ta välja naernud. Aga just nii juhtus …
28. juuli hommik oli nagu tavaline laupäeva hommik. Nagu ikka, avasin esimese asjana peale ärkamist Facebooki ja nägin Sweet Spot Festivali postitust, kus nad lubasid 5–6 noorele anda võimaluse Tom Odelliga kohtuda. Võitmiseks oli vaja kommentaaridesse kirjutada põhjus, miks just sina peaksid kohtumisele saama. Mul hakkasid kohe käed värisema ja mõte jooksma. Paar minutit mõtlesin, kas kirjutan nii nagu teised, et “mulle meeldib Tomi hääl” või kuulan oma südant ja kirjutan täpselt nii, nagu sisimas tunnen ja mida jagada tahaksin. Nii kirjutasingi teistega võrreldes päris pika kirjandi valmis. Kommentaaris mainisin, et olen Tom Peter Odelli kuulanud juba sadu tunde alates tema viimasest esinemisest Kultuurikatlas, kus ta mind oma andekusega täielikult ära võlusning tean igat laulu peast.
Möödus umbes 20 minutit ning nägin, et Facebooki tuli teavitus “Sweet Spot Festival kommenteeris sinu postitust”. Sel hetkel peatus kogu maailm minu ümber, suutsin ainult lakke vaadata ja mõelda, kas see tõesti juhtuski, kas mina kohtun Tom Odelliga. Olime sõbrannadega just eelmisel õhtul naljatlenud, et homme tuleb kindlasti paremad riided selga panna, sest esireas Tomi kuulates tuleb hea välja näha ning veel ägedam oleks, kui saaks temaga koos pilti teha. Aga see viimane oli mõeldud naljaga ja ega me lootnudki, et see mõte võiks täide minna.
Olin paar minutit täiesti tardunud, sest ma ei teadnud, kas õige oleks praegu nutta või naerda. Järsku helises mu telefon ja siis hakkasid pisarad automaatselt voolama. Mu parim sõbranna teisel pool toru küsis, kas sa nägid, mis juhtus, mina ainult nutsin ja läbi pisarate ütlesin, et pean emale helistama. Sõbranna jõudis veel küsida, kas tahan oma teksajaki selga panna, kuhu ma Tom Odelli olin peale maalinud.
Foto autor @merccco
Emale helistades ei suutnud ma oma emotsioone kontrollida, hakkasin jälle nutma. Ema muutus kohe nii ärevaks ja küsis, mis juhtus, et kas kellegagi juhtus õnnetus ja mina ainult karjusin, et ei juhtunud õnnetust, ma võitsin kohtumise Tom Odelliga. Ma usun, et naabrid olid need 20 minutit, kui ma nutsin, karjusin ja ringi jalutasin, väga “õnnelikud”.
Peale kõne lõpetamist oli kell juba päris palju ja mul oli ligikaudu poolteist tundi aega, et õige koht üles leida ja üritusele kohale jõuda, pidin kohe hakkama riideid otsima ja bussiaegu vaatama. Ma pole vist kunagi nii pabinas olnud, kui sel hetkel, sest mul ei olnud aimugi, mida kujutab endast meet&greet tõelise superstaariga.
Festivalile jõudes oli minu kartus asendunud väga suure elevusega. Pidime kohal olema 15 minutit enne kohtumist ehk kell 15.15 pealava vasaku aia ääres, kus oli sissepääs backstage´i. Nii me ootasime umbes 20–25 minutit, nägime kuidas ajakirjanikud käivad aina sisse ja välja. Lõpuks tuldi meie juurde ja öeldi, et võime nüüd sisse minna. Lava taha minnes olin väga ärevil, eriti kui öeldi, et Tom annab praegu intervjuud ja läheb veel 10 minutit. Oli lahe kuulda, et ka mõniteine kohtuja oli Odelli Kultuurikatla kontserdil käinud. Olime jõudnud omavahel natuke vestelda, kui nägime, et Tom tuleb.
Tomi naeratus säras juba kaugelt. Ta tuli, teretas kõiki isiklikult ning küsis meie nimesid. Naljatledes istus ta mustale väikesele lauale ja muigas, et tavaliselt on meet&greet selline, et tüdrukud tulevad kohale, tehakse paari sekundiga pilt ja siis on kõik, aga siin on hoopis teistmoodi.
Foto autor Rasmus Kooskora
Ütlen ausalt, ma olin nagu teises maailmas, algul vaatasin ainult tema suu liikumist ja lihtsalt mõtlesin, kas tõesti istub Tom minust kahe meetri kaugusel. Siis pani ta suitsu põlema ja rääkis meiega edasi. Kogu sealne õhkkond tekitas tunde nagu me kõik oleksime vanad sõbrad. Ta tundis huvi , kas me oleme käime koolis või tööl, mis on meie lemmik õppeaine ning keda me kuulame. Viimasele küsimusele oli vastust kõigil ühine: loomulikult teda. Selle peale uurisime, keda ta ise kuulab. Tom tõi välja nii Twenty One Pilotsi kui ka Tšaikovski, kelle nime peale käis seltskonnast läbi kahin, et kas tõesti kuulab ta sellist muusikat, aga selle peale ümises Tom väikse jupikese ühest Tšaikovski teosest. Ta võttis välja oma telefoni, näitas playlisti, lasi paari lemmiklugu ja ka üht tema enda uut lugu. Aeg lausa lendas ja järsku oligi aeg temaga pilti teha. Mina sain kolmandana tema kõrval seistes lõpuks aru, mis toimub ja kelle kõrval ma seisan. Tom ütles, et tal on minuga sarnane jakk. Ma ei osanud mitte midagi vastata, sest ei osanud oodata, et ta minuga räägib ja lihtsalt naeratasin. Kohal oli professionaalne fotograaf, kes tegi kõigist õnnelikest Tomiga pilti (selfie´ide tegemine oli keelatud). Pildid tehtud, pani Tom kõigile laua peal olevatele plakatitele oma autogrammi alla ja läks esinemiseks valmistuma. Meie saime igaüks võtta laualt tema plakati.
Foto autor Rasmus Kooskora
Foto autor Rasmus Kooskora
Lava tagant ära minnes oli mul ainult üks mõte: pean Tomi esinemiseks täpselt lava ette saama. Esinemise alguses olingi esimese reas, aga kontserdi lõpuks olin nihkunud kolmandasse.
Ta oli loomulikult tasemel ja tema etteaste oli võimas. Tom Odelli esinemist ei rikkunud isegi tugev vihm ja väike paus, mis tänu sellele tekkis. Õhtul koju minnes ei suutnud ma ikka veel uskuda, et üks minu suurimaid unistusi oli täitunud.
Minu lugu näitab, et ei tohi lakata unistamast, sest soovid võivad tõesti täiesti ootamatult täituda. Kindlasti keegi loeb ja mõtleb, et mis lauljaga 15 minutiks kohtumises siis nii erilist on, aga see näitabki, et kõigi unistused on erinevad ning see oli üks minu suurimaid. Seega olgu sinu unistused ükskõik kui ulmelised või kuitahes realistlikud, ära karda unistada!
Autor Merilyn Lempu
Toimetaja Kadri Toomsalu
