Kaltsukaleiud: inspiratsiooni suveüritusteks



Fotode autor Monica Jakobson.



Fotode autor Monica Jakobson.

Mean Teeth on kolmest noormehest koosnev trummi ja bassi kollektiiv. Üks noormees on pärit Leedust ning kaks Eestist. Mean Teeth alustas oma tegevust aastal 2015 juhuse läbi, kui grupi kaks liiget, Marius Kirjutaja ja Mark Bogdanovas hakkasid koostööd tegema. Kolmas liige, Alo Ansberg liitus hiljem, aastal 2017. Aastaks 2018 on nad läbi underground label’ite koorekihi käinud, kogudes maailmas märkimisväärset tunnustust. Samuti on tänaseks mängitud üle Euroopa eri riikides, näiteks Rumeenias, Tšehhis, Austrias, Slovakkias, Sloveenias, Hollandis, Inglismaal, Soomes, Leedus ja muidugi Eestis. Järgneva intervjuu andis Marius Kirjutaja.
Mida tähendab Mean Teeth?
Mean Teeth tähendab kurje hambaid. Drum & bass’i maailmas loob see meile laheda kuvandi ning teatud määral ka kirjeldab meie muusikastiili. Nimi on pärit ühest programmist mida, me kasutame, ning väljendab heli rikkumist hea maitse piirini. Muidugi pole siinkohal meie näol tegemist kurjade inimestega.
Mis stiili Mean Teeth viljeleb? Mitu inimest teie koosseisu kuulub?
Enamjaolt mängime trummi ja bassi. Vahel ka uuemat stiili ingliskeelse nimega half-time, mis on olemuselt sarnane dubstep’iga. Küll aga me ei piira ennast kindlate raamidega ja üritame olla piisavalt avatud. Meil on kolm liiget.
Millal ja kus oli teie esimene lavakogemus?
Esimene lavakogemus oli Eestis Tallinnas klubis Sinilind. Emotsioon oli meeletu ning eelnev kogemus nullilähedane. Teisalt esimene suurem esinemine oli meil Tšehhi pealinnas Prahas. See ei lähe ilmselt kunagi meelest, sest vastuvõtt oli väga soe ning Tšehhi inimesed on väga rõõmsad ja toredad.
Mis või kes on teie suurim inspiratsiooniallikas?
Üks suuremaid inspiratsiooniallikaid on ilmselt kogu see kommuun, kuhu me kuulume. See seltskond inimesi, kes kõik püüdlevad ühe ja sama eesmärgi poole. Seda siis üldpildis. Kui aga peaks rääkima inspiratsioonist stuudios muusikat tehes, siis mina toetun hästi palju protsessile ning lasen sellel ennast inspireerida.

Kuidas jõudsid DJ ametini?
Umbes 8–9 aastat tagasi hakkasin vaikselt produtseerimisega tegelema ning just muusika produtseerimine ning selle välja andmine erinevate label’ite all viis selleni, et meid hakati esinemistele kutsuma. See viis omakorda selleni, et tuli antud tegevus päriselt ära õppida ja hakata ka lavadel esinema.
Missuguseid ohte DJ töö sisaldab?
Ilmselt suurim oht on sattuda pahede küüsi, sest tegemist on ikkagi pidutseva elustiiliga.
Kuidas suhtud muusika plagieerimisse?
See on hea küsimus, sest teatud määral on plagieerimist trummis ja bassis omajagu. Ma olen sellele palju mõelnud ja arvan, et mingitel tingimustel on see isegi lahe. Selles mõttes, et kui originaali autor on sellest teadlik ning päri, siis on see isegi päris suur austusavaldus originaalartistile. Samas on see aga vastuoluline teema ning kui sellega üritatakse omal alal teatud staatust saavutada, siis ei ole see kindlasti ilus
Mille poolest erines Sinu ettekujutus oma tööst reaalsusest?
Ausalt öeldes väga mitte. Olen sellega tänaseks tegelenud umbes ühe aasta ning ilmselt on suuremad kogemused veel ees, aga tänaseni on kõik ettekujutuse järgi kulgenud.
Missugused on DJ ameti head ja halvad küljed?
Minu jaoks on häid külgi palju. Saan teenida raha sellega, mis mulle meeldib. Tuuridel tutvun teiste sama ala inimestega. Ma saan reisida erinevatesse riikidesse ja kohaliku kultuuriga tutvudes silmaringi avardada. Mul on võimalus kohtuda oma iidolitega ja esineda inimestele, kes on tulnud just mind kuulama. Halbadeks külgedeks on öine elurütm, mõnikord magamatus ning sagedased lennureisid ja ajavahest tulenev väsimus.

Kuidas mõjutavad magamata ööd sinu elukvaliteeti?
Minul negatiivseid kogemusi pole, sest püüan alati oma reisi läbi mõelda ning võimalikke takistusi ette näha. Kui paistab, et uneaega ei jää piisavalt, siis püüan magada teel olles, näiteks rongis, autos või lennukis. Nii saab ennast enam-vähem tasakaalu viia.
Kuidas suhtub perekond Sinu töö öisesse iseloomu?
Minu pere suhtub väga hästi. Olen teinud nullist ühe ning selle üle saab perekonnal ju ainult hea meel olla.
Millist nõu annaksid tulevastele ambitsioonikatele DJ-dele?
Ilmselt üks suuremaid vigu on see, et muusikat mängitakse nii-öelda endale ning rahvas jäetakse tagaplaanile, kuigi peaks ikkagi keskenduma rahvale ning nende meelt lahutama just neile sobival viisil. Tulevastele DJ-dele ütleksin, et tehke seda, mis meeldib, ja tehke, kuidas tahate — küll aga arvestage rahva soovidega.
Kas tunned, et rahvas suudab DJ töö kõiki tahke tundmata ettevalmistust ja töö keerukust hinnata?
Teinekord tunnen, et eriti mitte. Paljudes kohtades on DJ kui tööline kuskilt raadiosaatest ning arvatakse, et tuleb lava kõrval käia oma lemmiklugusid soovimas. Kui inimesed teaksid, mida DJ töö tegelikult endast kujutab ning kuidas me oma muusikat valime ja kaasa võtame, siis ilmselt oleks üksteisemõistmist rohkem.
Inimesed räägivad tihti klubide hääbumisest. Miks? Kas Sinu arvates on klubi endiselt suurepärane koht elektroonilise muusika mängimiseks? Kuidas näed muusika ja ruumi vahelist suhet?
Olen ka sattunud antud teemal sõnavahetusse. Klubide hääbumisest kui sellisest ma arvan siin rääkida ei saa. Elus juba on kord nii, et kui üks uks sulgub, siis teine avaneb ehk kus üks tegija sulgeb uksed siis järgmine avab. See on alati nii olnud ja käib teatud lainetena. Inimesed lihtsalt tüdinevad ühest ja samast ära. Klubi on väga hea koht elektroonilise muusika jaoks. Selle juures on just tähtis ruumi, peo õhustiku ja muusikastiili omavaheline suhtlus. Erinevad dekoratsioonid ja külalistele teatud tunde tekitamine külalistele on väga olulised.
Milline näeb välja DJ tavaline argipäev?
Mina olen tegelikult enamiku ajast produtsent ning DJ-töö on justkui loomulik jätk produtseerimistööle, mis tähendab, et minu argipäevad mööduvad muusikat tehes ning oma tiimi juhtides. Enamasti suhtlen teiste artistide või pidude korraldajatega. Kui aga on esinemine tulemas, siis tavaliselt valmistun esinemiseks, valides välja antud kohale sobiva muusikakausta.
Kas DJ-tööga elab ära või peab siiski paralleelselt lisatööd tegema?
See teema on veidi keerukam, kui küsimus eeldab. Nimelt saab siinkohal tähtsaks juba inimese eraelu ning eneseteostussoov. Leidub inimesi, kes töötavad ainult DJ-na, ning on inimesi, kes teevad lisaks ka midagi muud. DJ töötasud algavad vägagi väikestest summadest ning teatud tasemel pole seda võimalik ainult põhitööna teha. Kui on saavutatud kõrgem tase, siis on DJ-tööd kindlasti võimalik teha põhitööna.

Kus näed ennast viie aasta pärast?
Olles tänaseks Mean Teeth’i projektiga kolm aastat tegelenud ning selle ajaga väga häid tulemusi saavutanud, näen, et viie aasta pärast esineme ning tuuritame veel rohkem. Samuti on plaanis muusikastiili poolest ampluaad laiendada ning võimalusel ka teistes žanrites kaugemale jõuda. Kindlasti näen ennast DJ töös paremal pulgal.
Palun jutusta mõni huvitav lugu seoses oma tööga.
Üks huvitav lugu juhtus Tšehhis, kui olin oma esinemise lõpetanud ning mulle kutsuti takso. Taksos oli veel üks tüdruk, kes viidi tema koju. Kui tüdruk oli lahkunud, vaatas taksojuht minu poole ning sain aru, et ta tahab teada, kuhu mina minna soovin. Mina olin aru saanud, et taksojuhile oli juba öeldud, kuhu mind viia, aga selgus, et mitte. Taksojuht ei rääkinud sõnagi inglise keelt ja mina ei rääkinud sõnagi tšehhi keelt ning mind ehmatas see olukord ikka päris ära. Sõitsime linnas ringi ning mind valdas täielik teadmatus, mis saama hakkab. Lõpuks peatas taksojuht politseiauto ning üks politseinikest rääkis inglise keelt. Main talle ära seletada, milles asi on. Seejärel sain ühendust ka oma kohaliku kontaktisikuga, kes seletas politseinikele veel kord olukorda ning kuhu mind viia tuleb. Lõpuks asi lahenes. See oli suur ehmatus ning kindlasti õpetlik kogemus.
Autor Lisella Beatrice Kirjutaja
Toimetaja Triinu Mölder
Fotode autorid Janez Klenovsek ja Kaka Lee
Tähistasin aasta alguses 30. sünnipäeva ja ikka küsitakse nii auväärse numbri puhul, kuidas siis tunne on. Nõnda minultki! Kas ma tunnen ennast vanana? Absoluutselt mitte — nii ka vastasin! Imelikul kombel tundsin aga, et midagi on tulemas. Ei, see ei olnud vanusenumber, mis ootamatult ja suure kiirusega minu poole sööstis. Hoopis minu sisetunne ütles, et mingid muutused on ees ootamas. Olin juba viimased paar-kolm aastat tundnud, et midagi minu elus peab muutuma. Elu möödus peamiselt kodu–töö–kodu graafiku tähe all ja jooksin pidevalt ajaga võidu, et kõik oluline tehtud saaks. Olin väsinud ja tabasin ennast üsna tihti mõttelt, et kas see ongi kõik ja nii minu elu möödubki? Kas oled ise ka märganud, kuidas tihtilugu saavutuste ja karjääri nimel rabeletakse ning mõeldakse, et küll varsti puhkan. Aga millal varsti? Aastate pärast? Pensionieas? Mulle ei meeldinud enam see pilt ega pidev ronimine. Otsustasin, et pean kaheksast viieni kontoritööst pääsema. Avatud meelega tõeliselt soovides hakkavad asjad justkui iseenesest liikuma.
Ei läinudki kaua aega, kui uus võimalus uksele koputas. Jah, päris niisama see ei juhtunud ja aitasin sellele ikka ise kaasa. Kõik plussid ja miinused kirja pannud, otsustasin pea ees vette hüpata ja töökohta vahetada. Olin elevil, et saan teha seda, mida armastan, ja liiati asukohast sõltumata. Üsna varsti virutas aga karm reaalsus vastu nägu — uus töökoht ei olnud päris see, mida olin soovinud. Lootsin, et saan varasemast rohkem oma aega ise planeerida, perega koos olla ja lisaks töötamisele ka elu nautida. Mis aga tegelikult juhtus? Töötasin veel innukamalt ja rohkem kui kontoris. Alustasin hommikul varem, jätsin lõunapausid vahele ja lõpetasin tööpäeva hiljem. Kuna mul ei olnud kontoriust, mida kella viiest sulgeda, ja töötasin kodus, tundus täiesti okei veel üks ja teine asi ära teha. Kuu aega hiljem olin töötu!
Olles esialgsest šokist toibunud, sain aru, et see oli parim asi, mis juhtuda sai. Mul ei olnud õrna aimugi, mida nüüd peale hakata. Esimest korda elus ei tundnud ma aga kirjeldamatut hirmu, mis sellises olukorras üsna tavapärane oleks. Jah, loomulikult on mul vaja arveid maksta ja leib lauale tuua, aga uskusin sisimas, et midagi veel paremat on tulemas. Minu 8-aastane tütar oli just oma koolipäevast rääkides küsinud: “Emme, kas sinule meeldib asju omamoodi teha või nii, nagu keegi käsib?”. See küsimus avas mu silmad ja vastasin kõhkluseta: “Nii nagu mulle meeldib!”. Ometigi olin muutunud käskjalaks ja tegin seda, mida, ja nii, kuidas keegi teine soovis. Andsin endast alati ka parima, sest mulle meeldib asju hästi ja korralikult teha — vähemaga leppimine ei ole mulle omane. Aga mis sai sellest tüdrukust, kellel olid suured unistused ja plaanid?
Töökohavahetusel on alati omad riskid, sest mitte keegi ei garanteeri, et valik õigeks osutub. Kui sa aga ei proovi ja mugavustsooni kinni jääd, riskid sellega, et ei saagi teada, mida päriselt tahad. See, et töötuks jäin, ei tähendanud sugugi, nagu mul polnuks midagi tarka teha. Palgatöö kõrval oli mul veel mitmeid projekte käsil. Need paraku raha sisse ei too, küll aga aitavad areneda ja uusi asju proovida. Põhjus, miks esialgu üldse töökohta otsustasin vahetada, seisneski selles, et mul avanes võimalus teha midagi, mida tõeliselt naudin — kirjutada ja sisu luua. Lisaks taipasin, et saan nõnda inimesi aidata, ka see on alati üks minu südamesoov olnud.
Sõnalembus ja kirjutamishuvi on mulle senises müügikarjääris alati kasuks tulnud. Nii mitmedki endised kolleegid on mind sõnasepaks ristinud. Müügitööst rääkides … minu väga hea sõbranna ütles alles hiljuti, et tema ei saa aru, kuidas see mul nii hästi välja tuleb. Ma oskavat inimesi heaga mõjutada, nii et nad tahavadki minult osta. Võti peitub ilmselt selles, et ma ei ole kunagi üritanud midagi meeleheitlikult müüa, vaid soovinud tõepoolest kliendile tema vajadusi arvesse võttes kasulik olla. Minu jaoks on see maailma parim tunne, kui saan kellegi päeva rõõmsamaks või lihtsamaks muuta. Olen ise saanud ainult paar väga head müügikõnet, kus ei soovitud agressiivselt müüa, vaid tõesti tunti huvi minu vajaduste kohta. Kõikidel müügikoolitustel räägitakse kuulamisoskuse olulisusest, ometigi kohtame seda praktikas harva.
Monitoorisin tööportaale, kuid ükski pakkumine ei kõnetanud mind nii, et oleksin elevusest lakke soovinud hüpata. Kõigil tööpakkumistel olnuks justkui mingi nähtamatu aga juures. Paari varianti küll kaalusin, ometigi ei suutnud “Kandideeri” nuppu vajutada. Selle asemel küsisin endalt, mis on see, mida ma tõeliselt teha soovin ja mis paneks mu silmad uuesti elevusest särama. Täiesti juhuslikult nägin sotsiaalmeedias sponsitud postitust teemal ”Kuidas saada täiskohaga blogijaks ja elada oma unistuste elu?” Olin sedasama reklaami juba korra näinud ja näpuga ekraanilt minema pühkinud. Seekord jäin aga mõtisklema … kas see võib päriselt ka võimalik olla?
Tundsin enda sees põlevat elevust, mida otsisin, ja tundsin taas ära, et see ongi ju SEE, mida päriselt teha tahan — kirjutada ja nõnda maailmale midagi anda. Otsustasin, et minust peab blogija saama! Saagu, mis saab, aga seekord ei lase ma hirmudel endast võitu saada. Kui oma mõtet elukaaslasega jagasin, küsis ta esimese asjana, kuidas ma sellega raha teenida kavatsen. Vastasin õhinal, et mul pole õrna aimugi, aga küll ma selle kunagi välja mõtlen.
Juhul kui sinagi oled samal teelahkmel pead murdmas, kuidas oma hobi või kirg tööks muuta, asume koos unistusi püüdma! Anna kommentaarides teada, kui minuga sel teel kampa lööd, ning mis sinu silmad särama paneb. Kui sa veel ei tea, siis küsi endalt! Kõik vastused on sinu sees olemas.
Autor Monika Schults
Toimetaja Kadri Toomsalu