Suuri summasid kulutamata on tõepoolest võimalik suurepärane välja näha. Tegelikult pole siin tegemist mitte mingi raketiteadusega. Saladus seisneb selles, et kõigepealt tuleb välja selgitada oma isiklik värvikood. Järgmise sammuna on tarvis valida sellest paletist kolm meeldivat värvi. Supertulemuse saavutadki pelgalt nende kolme valitud värvi abil. Ütleme näiteks, et sa näed kõige parem välja pehmetes värvides. Siis valigi 3 värvi pehmest värvipaletist. Kui sa eelistad soojasid värve külmade asemel ning tumedaid värve heledate asemel, siis võid valida oliivirohelise, kaamelivärvi ja lilla. Seega paneme kokku sinu näidisgarderoobi alljärgnevalt:
Kui sa oled teinud esmase valiku nende riiete seast, siis on väga lihtne sinna midagi juurde lisada, sest sa juba tead, et kõik ülal kirjeldatud esemed sobivad omavahel kenasti kokku. Võid juurde valida näiteks tumepruunid kingad, sest need harmoneeruvad alati kõigega ning sobitada oma riietuse juurde käekotte ja teisi aksessuaare nende kolme värvi seast. Lisa eelnimetatud valikusse ka enda parim valge ja oled saavutanud väga šiki tulemuse!
Sellel pildil kannavad kõik naised oma õigeid värve. Nad võivad igal ajal oma riietuse juurde lisada erinevaid värve oma isiklikust värvipaletist.
Kui soovid rohkem teada kuidas igapäevaselt hea välja näha, muuta poodlemine stressivabaks ja säästa seejuures aega ning raha, siis soovitan sul lugeda minu raamatut “Värvivapustus”. Leiad siit oma isikliku värvikaardi, mida koheselt enda jaoks kasutama saad hakata!
Viimane Essence’i stiiliikoon ei vaja pikka tutvustust. Mitmeid megahitte esitanud ning hiljuti enda kosmeetikafirma loonud Rihanna on eeskujuks nii nooremate- kui ka vanematele. Naise uudne stiil inspireerib pea igaüht olema enesekindel ja edukas. Muusikavideost “Wild Thoughts” inspireeritud meiki teha huvitav teha, sest jumestuse põhirõhk on silmadel ja julgetel huultel. Meigipõhi jääb pigem tagaplaanile.
Loomulik meigipõhi
Jumestamist alustasin Matte Mousse jumestuskreemiga, mis jätab kerge ja loomuliku tulemuse. Et jumestuskreem püsiks ja nägu ei hakkaks läikima, kinnitasin põhja Mattifying Compact puudriga. Kontuuriks ja põsepunaks kasutasin juba kalliks saanud Shape Your Face paletti. See on täielik must-have! Kulmud kammisin üle Make Me Brow kulmugeeliga.
Silmameiki teha oli lihtsam kui arvasin!
Alustasin helepruuni lauvärvi lisamisega silma koopajoonele, et anda silmale sügavust. Seejärel võtsin julge sinise Metal Shock lauvärvi ning alustasin selle pealekandmist silma välisnurgast. Kõigepealt tegin selle sama sinisega ainult terve lau liikuva osa, siis võtsin tumedamat tooni sinise ning käisin sellega üle ka eelnevalt tehtud pruuni koopajoone. Sama sinisega läksin julgelt silma sisenurka ning alumisele ripsmepiirile. Kulmukondile kandsin heledamat/läikivat valget.
Silmale kuju andmiseks lisasin ka lainerit. Laineri pealekandmist alutasn alati ripsmepiiri keskelt, liikudes pintsliotsaga väljapoole. Tõmban kõigepealt julgelt lainerijoone valmis ning siis hakkan vaatama, millised kohad vajavad korrigeerimist. Silma alumisele limaskestale kandsin musta silmapliiatsit. Ripsed värvisin veekindla Instant Volume Boost ripsmetušiga.
Huuled!
Enamasti näeme Rihanna huuli kas punaste või lilladena. Mina kombineerisin need mõlemad ning tulemus on väga äge! Kõigepealt kandsin huultele tavalist punast huulepulka ja särtsu andmiseks lisasin sellele veel Metal Shock huulevärvi toonis Lilly of the Valley. Absoluutne lemmikhuulepulk! Kogu look’i kinnitasin setting spray-ga.
Kolmanda Essence’i stiiliikooni meigikomplekti on võitnud endale Sirle Soots! Palju õnne!
Viimase loosimise võitja teeme teatavaks täpselt kahe nädala pärast, 3. detsembril YU Talent Media Facebooki lehel. Auhinnamängust osavõtmiseks jaga artiklit avalikult oma Facebooki seinal ning tag’i inimene, kellele kuluks samuti kotitäis meigivahendeid ära! Head loosiõnne!
Alles 18. novembril sai alguse moeaasta säravamaid linateoseid koondav filminädal PÖFFi Moekino, mis kostitab Tallinna ja Tartu kinopublikut magusa filmiassortiiga ning toob ekraanile nii moe, kultuuri, muusika kui kunsti. Moekino kavasse kuulub sel aastal kuus põnevat dokumentaalfilmi, mis võtavad ette võimsa ajarännaku 70ndate glamuursesse diskoajastusse, piiluvad hetkeks 80ndatesse ja 90ndatesse, kostitavad vaatajaid mahedate muusikapaladega ning kohtuvad viimaks tänapäeva värviküllases moepildis. Et Moekino filmivalikus orienteerumine hõlpsamaks muuta, pani PÖFF kokku filmispikri, mis aitab kinosõbral luua endale sobiliku kava:
Intelligentne moemaiuspala: “Moereeglid André järgi” (The Gospel According to André)
André Leon Talley on moemaailma üks tuntumaid, mõjukamaid ja kahtlemata särtsakamaid karaktereid, kellel on selja taga aastatepikkune karjäär Vogue’is ning keda peab eeskujuks isegi Anna Wintour isiklikult. André elu saadavad moeürituste vahutavad šampanjajõed ja disainkeepide moodne lohin, samal ajal on aga tegemist tõelise intellektuaaliga, kes tsiteerib nagu muuseas vene kirjandusklassikat ja jutustab staaridega hoopis poliitikast. Aasta üks olulisemaid moedokumentaale heidab pilgu André igapäevaellu, toob ekraanile moeskeene suurkujud Anna Wintouri, Manolo Blahniku, Marc Jacobsi, Tom Fordi, Valentino ja teised ning annab võimsa ülevaate moemaailma esimesest afroameerika päritolu kuningast, kelle panus selle valdkonna olemusse on jätkuvalt tohutu.
„Kuningas Cnut“ on enneolematult humoorikas lugu T-särgi paroodiast, millest sai ootamatult pea 4 miljoni euro suurune autoriõiguste vaidlus moegigandi French Connectioni ja Briti koomiku Dave Griffithsi vahel. Filmi keskmes on French Connectioni vastuoluline logo „FCUK“, mis inspireeris Dave Griffithsit sedavõrd, et ta otsustas luua humoorikad särgid loosungiga „CNUT“. Ainus, kellele särgid aga nalja ei valmistanud, oli French Connection, kes pöördus autoriõiguste kaitsmiseks kohtusse. Lugu võttis aga ootamatu pöörde, kui selgus, et French Connection on ise suurfirmade logosid lugematutel kordadel illegaalselt kopeerinud, andes koomikule võimaluse alustada rahvusvahelise moegigandi vastu pikaajalist sõda ning kaasates võitlusesse ka terve nimekirja teisi rahvusvahelisi suurfirmasid. Tegemist on tõeliselt vaimuka dokumentaaliga, mis toob ekraanile nii moemaailma kahepalgelisuse ja valdkonda valitsevad paradoksid kui ka brittide suurepärase huumorisoone. Filmi 18. ja 19. novembri seansid juhatab sisse koomik ise ning ühes temaga ka režissöör Evandro Rosolen.
Grace Jones on kahtlemata üks suurimad moeikoone, kes on maailma rikastanud nii imetabase muusika kui ka unustamatute kostüümidega. Antud filmi näol pole tegu klassikalise moedokumentaaliga, vaid hoopis looga, mis heidab pilgu maailma ühe mõjukaima stiilijumalanna säravasse sisemaailma ja lavatagusesse ellu, tuues ekraanile nii tema põnevad esinemiskostüümid kui ka mõnusad muusikalised vahepalad. Dokumentaal teeb rännaku ka Grace’i kodumaale, näidates publikule, kust see võimsalt andekas muusik ja androgüünist moeikoon tegelikult pärit on, milline oli tema lapsepõlv ja kus on ta nüüd.
Kunsti, moodi ja glamuurset diskoajastut: “Antonio Lopez 1970: seks, mood ja disko” (Antonio Lopez 1970: Sex Fashion & Disco)
Veel enne seda, kui moeajakirju katsid vaid kuulsate modellide näod ja parimate fotograafide tööd, kubises moeajakirjandus uhketest illustratsioonidest, mis andsid edasi nii trenditeateid kui ka kõike muud, mis moemaastikul parasjagu toimumas. Maailma hinnatuimate moeillustraatorite hulka kuulus kahtlemata ka Antonio Lopez, kes kaunistas suurimaid ajakirju joonistustega ajal, mil ready-to-wear asendas seni valitsenud kõrgmoe ning maad võttis 70ndate vabameelne ja glamuurne diskoajastu.
Antud dokumentaal on kui ajakapsel, mis viib vaataja säravale ning kohati uskumatule rännakule läbi seitsmekümnendate New Yorgi ja Pariisi, kus lisaks Antoniole tegutsesid veel ka Andy Warhol, Grace Jones, Karl Lagerfeld, Yves Saint-Laurent, Bill Cunningham, Jerry Hall, Pat Cleveland ning teised. Võrratu karismaga ja kõikide modellide lemmikmees Antonio oli selle kõige keskel, jättes 70ndate pidudesse, moodi ja kultuuri kustumatu jälje.
Maailma kultuuride huvilisele ja silmaringi laiendamiseks: “Bangaologia – Stiiliteadus” (Bangaologia – The Science of Style)
Aafrika võrratud rütmid on maailma võlunud juba aegade algusest saati ning samamoodi on laia ilma levinud ka Aafrikast pärit moenopped ja sealne värvikirev stiil. Aafrika rõivarütmid saadavad nii maailma moelavasid kui ka kõiki visuaalkunsti harusid, tuues moepilti üha enam lõunamaised trendiloojaid ja mõjutajaid ning andes moeskeenele võimsa ja kahtlemata erilise värvilaengu.
Dokumentaalfilm „Bangaologia – Stiiliteadus“ toob kinolinale võrratud kaadrid Angola kirevast moeelust, annab ülevaate sellest, mida tähendab aafriklaste banga ehk inglisepäraselt swag, ning lennutab vaataja tagatipuks ka New Yorki, kus Angola kultuur igati edukat moeelu elab.
Meigi- ja ilumaailma tipptegijast ja staaride kaadritagusest elust: “Kevyn Aucoin: kaunitar ja koletis minu sees” (Kevyn Aucoin: Beauty & the Beast in Me”)
Kevyn Aucoin oli meigikunstnik, kes tõi meieni suure osa nn supermodellide ajastu ajakirjade esikaantest, muusikavideotest ja popkultuurist, mis tegid 1990ndatest visuaalselt kreisi ning selgelt unustamatu kümnendi. Kevyni käe ja meigipintsli all sirgusid mitmed supermodellid ja staarid ning kuigi ta lahkus traagiliselt vara, jõudis ta ligi kümne aasta jooksul jäädvustada käsikaamerale kõik selle, mis tolle hullumeelse ajastuga kaasas käis. Antud dokumentaalfilmi südames on ikoonilised, intiimsed ja tsenseerimata kaadrid Kevyni kaamerast, millele on jäädvustatud 80ndate ja 90ndate säravate superstaaride ja -modellide kaadritagune elu, Kevyni ajatult võimsad meigivõtted ning tema enda kurviline ja liialt lühikeseks jäänud teekond.
Filmiseansside sissejuhatuste eest kannavad sel aastal hoolt mitmed moeeksperdid, teiste seas Anne Vetik, Aljona Eesmaa, Reet Härmat, Toomas Volkmann ja Kalle Aasamäe.
Pimedate Ööde filmifestivali esitlejad on Elisa ja Nordic Hotel Forum ning Moekino esitlejaks Mionetto. Moekino toimumisele aitavad kaasa ka River Island, Pariisi Vesi ja Côte d’Or.
Moepäev Rakvere Põhjakeskuses. Kohal olid moe- ja iluvaldkonna toodete esindajad. Külastajad said lasta endale teha särava õhtu – või päevameigi, katsetada enda peal uusimaid soengutrende ja kaasata stilist šopingutuurile ning kõigele lisaks jäädvusta end ka koos sõprade pop up fotostuudios.
Walk- in iluteeninduses pakuti kiireid iluampse. Juukseid aitas sättida Goldwell ja Essence kosmeetikatoodetega tehti jumestust. Moešoul olid modellideks YU modellikonkursi tüdrukud. Laval esitleti esmakordselt YU moekalendrit 2018 ja innovaatilist sprei jumestust, millega saab endale vaid minutitega ideaalse jumestuse teha. Peakülaliseks oli värviekspert Raija Lydecken, kes hiljuti on avaldanud eestikeelse raamatu “Värvivapustus”, kus iga naine saab teada enda personaalse värvikoodi, mille abil edaspidi efektiivselt valida endale riideid, aksessuaare ja jumestust.
René Vilbre on tunnustatud Eesti režissöör, kelle esimeste stsenaariumiideede meenutamiseks peaksime ajas 30 aastat tagasi liikuma. Kogu praeguse kogemustepagasi juures leiab Vilbre naljatledes, et kui filmide tegemisele mõelda, on tark alustada kohe sündides ja ehk varemgi veel.
Kui hakkate mõtlema filmi tegemisele, siis mis on see üks ja esimene asi, millest tuleks alustada?
Kui juba filmi tegemisele keskendud, siis tuleks ehk mõelda, kellele pagan seda vaja on. Miks peaksid tuhanded, kümned tuhanded, sajad tuhanded tulema vaatama seda, mis parajasti su peas pöörleb? Kui see küsimus on sulle endale adekvaatselt vastatud, siis pole vahet, kas raiskad miljoni võõrast raha ühe vaataja või ühe raha miljoni vaataja peale.
Mida on vaja hea komöödiafilmi sünniks? Milline peab olema stsenaarium, võttekohtade ja tegelaste valik?
Hea komöödiafilmi sünniks on vaja südamevalu ja raskemeelsust. Mulle nali väga meeldib, eriti räige must huumor. Ise pole ma kunagi olnud helge ega kuldne kilde pritsiv seltskonnahing. Pigem nurgas norutaja. Kui kunagi ammu teles „Kreisiraadiot“ tegema hakkasime, sain tuttavaks tõsise Hannese, melanhoolse Peetri ja konservatiivse Tarmoga. Selle kurvameelse kolmikuga sobis mu nutuhäälne meelelaad hästi. Aga naljafilmi sünniks on vaja eelkõige head stsenaariumit. Ja seda olen ma kodumaal lugenud väga harva. Eestis head eesti stsenaariumit lugeda on juba iseenesest hea nali! Paar-kolm korda on mu elus seda paraku juhtunud. Siis olen küll muianud.
Millest sündis filmi „Klassikokkutulek“ idee?
Kristian Taska helistas ja ütles, et tal hea stsenaarium.
„Nali,“ mõtlesin. „Hea stsenaarium!“
„Taani oma,“ lisas Kristian.
„Taani stsena?“ Olin kohe nõus lugema.
„Aga raha pole,“ lisas Kris moka otsast lõpuks.
„Tavaline eesti film siis,“ mõtlesin. „Puhas huumor!“
Aga stsenaarium oli tõesti hea. Läbi komponeeritud, dramaturgiliselt pingestatud, lugu jooksis. Sain kohe aru, et tegemist on väga läbimõeldud looga. Väljakutse seda teha oli viivitamatult olemas. Ma ei olnud varem filmitehniliselt nii hästi kirjutatud lugu lugenud. Tänud ka Martin Algusele, kellega loo kodumaisesse konteksti tõstsime! Võttepäevad on teatavasti pikad ja kõik näitlejad omamoodi isiksused. Kuidas nad võtteplatsil üheskoos hakkama saavad? Kuidas teie režissöörina kogu näitlejate gruppi haldate?
Kui teatris istub kogu trupp kaks-kolm kuud proovi tehes kõik koos, siis filmis juhtub tihti, et ühes loos mängivad näitlejad üksteisega ei kohtugi. Seepärast on see töö üsna keeruline pusle kokkupanek. Sul peab peas film ammu enne valmis olema, kui platsile lähed, või isegi enne, kui näitlejaid casting’ule kutsud, et lõplik valik teha. Klassikokkutulekul oli algselt mõeldud hoopis teine kolmik. Kui üks varem valmis mõeldud kolmikust ära ütles, oli kohe kogu skeem külili ja tuli otsast alustada. Mait oli ainus, kes esimesest kolmikust alles jäi. Tema järel hakkasin uut ahelat looma. Teine, kes siis paati hüppas, oli Ago. Ja siis, suure üllatusena, Genka. Nende kolmega saime kõige rohkem lugu analüüsida, improviseerida, proove teha. Teised kõik pidid üpris suure hoo pealt võtete käigus ennast loo sisse mõtlema ja hakkama saama. Režissööri ülesanne on sellise tiheda käigu pealt kõigile loomise juures abiks olla ja kangekaelselt oma loo mõtte külge klammerduda.
Režissöörina vihkan platsil kõva häält ja närveldamist. Paraku on sellistes oludes nagu tilluke eelarve ja vähe võttepäevi mõlemad variandid kiired tulema. Kui vaja, oskan väga kõva häält teha. Kuid pigem saan alati vaikse tooniga jama ära klaarida. Ja näitlejatega ei juhtu kunagi jamasid. Kõige riskantsemad kaadrid on alati enne läbi proovitud ja arutatud. Seal peab režissööril olema alati kindlus, et hulluks mõeldud episoodid töötavad näitlejate poolt hullu moodi hullult. Klassikokkutuleku filmis oli mitu värvikat karakterit. Millise karakteri loomine võttis kõige kauem aega? Millistele detailidele tuleb filmikarakteri puhul tähelepanu pöörata selleks, et see filmis mängima hakkaks?
Igal karakteril peab olema see suur „MIKS“ ja „MILLEKS“ ja „KUIDAS“?
Meie filmikolmikul oli see valu olemas! Ma arvan, et Maidu ja Ago karakteritel oli see valu suurem ja kogemuse tõttu kergem tulema. Genka karakter leidis ennast kõige raskemini, aga tulemus oli seda säravam. Tegelaskujude kaupa oli kõige rohkem tegemist Maidu karakteri südameläikimise episoodiga. Enim prooviaega läks, ja väga õigustatult, Genka ja Ago trepiepisoodiga finaalis, kus mehed kahekesi üksteise tõeni jõuavad. See, kuidas Maidu karakter purju jõuab jääda ja sealt omakorda laksu alla jõuda ning veel tagasi reaalsusse, oli omaette väljakutse filmitehniliselt ja näitlejasisuliselt ära lahendada. Näitleja pidi kuu jooksul vastavalt võttegraafikule pidevalt minu ettemääratud seisundis olema, olenemata kellaajast, päevast, ööst, kuupäevast või aastaajast. Kui palju oli näitlejaid, kes rollist keeldusid?
Eesti filminäitleja elu on võrreldes suure filmimaailmaga üpris kerge. Seljataga pole kogu aeg sadat turja hingeldavat konkurenti. Saad rahulikult valida, mida teha tahad või ei taha. Meie stsenaariumi puhul, mis oligi keskmisest eesti stsenaariumist üsna erinev, nõudis paati hüppamine mõningast julgust. Andsime endale aru, et me ei tee ju tavalist arthouse’i, endasse vaatamist tuhandele sõbrale, vaid žanripuhast rahvakomöödiat. Eks see võttiski paljudel jala värisema. Aga mis siis, kui rahvas ei tulegi?
Maarja Jakobson, kes oli kohe nõus, ütles, et ta on teatris ja filmis nii palju tõsiseid rolle mänginud, et selline komöödia kulub talle marjaks ära. Oma 2005. aasta intervjuus ERRile „Röövlirahnu Martini“ teemal rääkisite, et lapsed arenevad kogu võtteperioodi jooksul silmanähtavalt. Kas sarnast arengut võib märgata ka täiskasvanud ja juba professionaalsete näitlejate juures?
Näitlejal on hea mängida, kui roll ise areneb ja on, mida mängida. Selle filmi puhul oli meil näitlejatega pureda üsna mitu pähklit. Eelkõige, kuidas mängida nali välja ja samas hea maitse piiril mitte libastuda. Selle piiri panime iseendale juba üsna alguses paika ja sellel me võtteperioodil balansseerisime.
Kõige enam arenes platsil muidugi Genka, sest talle oli mängufilmimaailm ja näitlejana üles astumine uus. Kui alguses veidi pelgasin, kuidas ta proffide kõrval hakkama saab, siis nüüd, teist osa planeerides, saan julgelt temale toetuda. Kui oluline osa on filmimuusikal? Kuidas valisite selle „Klassikokkutulekule“?
Minu jaoks on muusikal väga suur osa. Näitleja- ja operaatoritöö kõrval kohe järgmine. Muusika aitab karakteril kujuneda, annab süžeele vajalikud rõhud ja hoiab kogu filmi žanris. Muusika valimine filmile käib tunde järgi. On originaalosa, mille heliloojaga läbi arutame, ja on juba valmis laulud, mille valik hakkab kujunema stsenaariumit lugedes. Klassikokkutuleku lõpuepisoodiks tahtsin tegelikult Black Sabbathi laulu „Paranoid“. Paraku oli see meile liiga kallis. Lõpuks mõtlesin välja Paradoksi laulu „Ära möödu must lähedalt“ ja lõppkokkuvõttes mõjus see isegi paremini. Kui kaua läks aega filmi tegemisele?
Kiiremini pole ma ühtegi filmi varem teinud. Stsenaariumiga hakkasin tööle aprillis ja film esilinastus järgmise aasta veebruaris. Nii et kümne kuuga saime valmis. Tavaliselt läheb kaks kuni viis aastat. Pole ime, kui ka 15 aastat ühte filmi tehakse. Mis on filmi tegemise juures kõige raskem? Mida naudite selle juures kõige enam ja mida kõige vähem?
Kõige keerulisem ja ajamahukam on vormida ideest stsenaarium ja leida sellele rahastus. Kui need kaks etappi on möödas, on edasine puhas nauding. Töö stsenaariumi ja näitlejatega on aeg, kui film nii-öelda ette valmib. Platsile minnes on mul tavaliselt film juba peas valmis. Siis saab juba mõtteliselt valmis teose platsile lahti lasta ja vaadata, mis juhtuma hakkab. See on see metsik loomise osa, kus peab oma nägemusest kinni hoidma, aga samas laskma teistel oma hindamatute ideedega sekkuda. Operaator, valgustajad, grimeerijad – kõigil on oma loominguline panus anda. Peab ainult oskama hea ära tunda. Kuivõrd tundsite filmis ära iseennast? Millised on teie enda klassikokkutuleku kogemused?
Selliseid kokkutulekuid pole mul õnneks olnud! Aga eks see hirmus äratundmishetk ole tuttav ka sellest loost. Kui kokkutulekule minnes on 20aastase süda sees ja äkki näed enda ümber tuttavate nägudega 40aastaseid pensionieelikuid, on üpris kentsakas tunne. Kui kaua läheb aega, et ühest tehtud filmist toibuda ning millegi täiesti uuega tegelema hakata?
Kui film on esilinastunud, siis pole mul sellega enamasti enam seost. Selleks hetkeks olen seda juba paarsada korda vaadanud, elanud temaga paar aastat ja ei oska sellega enam midagi peale hakata. Pärast esilinastust hakkavad seda purema kriitikud, kes teavad mitu korda paremini, mida filmiga on öelda tahetud. Tavaline kinokülastaja hääletab jalgadega ja suust suhu reklaamiga. Tegelikult võib kuu pärast esilinastust rahulikult uue filmi mõtteid mõlgutama hakata. Film purustas teatavasti Eesti kinopiletite müügirekordid. Kui nüüd analüüsida, siis millest see võis tuleneda?
Ju see oli lugu, mis läks vaatajale korda. Head komöödiat on raskem teha kui head tragöödiat. Naljafilmi polnud keegi tükk aega teinud ja rahvas vajas sel ajal sedasorti huumorit. Kuidas kommenteerite seda, et kriitikutele film nii väga ei meeldinud, rahvas aga nautis täiel rinnal?
Mitu kriitikut alul isegi kiitis. Kui saadi aru, et film ka rahvale meeldib, muutis kriitika kiirelt suunda. Kriitik peab olema karm rahva maitse vastu ja tõstma esile avangardseid ideid filmitaevas. Muidu ei saa filmikunst areneda! Olen ise filmikriitikuna kümme aastat töötanud, seetõttu oskan head kriitikat ja niisama lahmimist eristada. Teatavasti olete tiimiga välja kuulutanud, et tulekul on „Klassikokkutulek 2“. Kuidas plaanite murda stereotüüpi, et teine osa pole kunagi sama hea kui esimene?
Ma ei plaani midagi murda, vaid teha filmi nii hästi, kui oskan. Kui esimese osa puhul tegin eksperimendi, kas nii väikese raha eest saab edukat filmi teha, siis teise osa puhul teen ma seda sellepärast, et Eestis pole seni veel keegi järjefilmi tegemist proovinud. Jällegi eksperiment, mis juhtuma hakkab! Teise osa stsenaarium on veel hullemaid juhtumisi täis kui esimene. Väljakutse endale ja näitlejatele. Saame peastsenarist Martin Algusega kokku ja hakkame pusima.
Fotod Sander Antoniak
Foto: Sander Antoniak
Intervjuu ilmus ajakirjas YU Magazine detsembris 2016
