by YU Magazine | juuni 10, 2016 | Ilu & Mood
Rääkides ehetest, ei ole pross kindlasti esimene aksessuaar, mis mõttesse tuleb. Tegelikkuses märkab prosse tänavapildis aina enam.
Kindlasti mäletate, kuidas vanaema ikka enne teatrisse minekut oma uhkele kleidile või mantlile lisas juurde prossi, mis kujutas endast lillekest või midagi muud sarnast. Mitmel korral ei ole need prossid just väga ahvatlevad tundunud, kuid see pisike ehe on saanud uue hingamise disaineritelt üle maailma.
Eesti tänavatel ei ole veel kahjuks prossidele suuremat kasutust leitud, kuid heites pilgu välismaistele blogidele, moeuudistele või tänavastiilile, võib aina enam leida pilkupüüdvaid ning uuenduskuuri läbinud prosse, mille koht ei ole vaid kleidi küljes südame kohal. Prosside uuemad kasutusviisid näitavad, et neid saab kanda nii koti kui ka kingade küljes, sallil, kleidil, pluusil, mantlikrael ning isegi juustes. Prosse võib ka ise vanadest kõrvarõngastest või muust kättejuhtuvast teha. Ise meisterdamine on kindlasti üks põnevamaid viise, kuidas moesolevat kanda ning oma stiilile kohandada.
Uuema aja prossid on oma disainilt klassikalistest küll väga erinevad, kuid kasutatavad materjalid on siiski jäänud enam-vähem samaks: tikitud, pärlitega ja kivikestega. Kõige levinumad disainid on lilled, pärjad ja initsiaalid, kuid nüüd on juurde lisandunud ka palju mänglevaid ning julgeid tootekujundusi. Klassikalise välimuse juurde on jäänud veel Chanel ja Saint Laurent, kuid paljud suurdisainerid tutvustavad julgemaid valikuid. Inspiratsiooniks võib pilgu heita Balenciaga, Prada, Max Mara ja Dolce & Gabbana lähenemisele, et siis hiljem kas ise midagi valmistada või otsida mõni taskukohasem versioon. Eesti prosside leidmiseks võib pilgu peale visata Minerva kodulehele, kust võib leida nii julgeid kui ka tagasihoidlikke stiile.
Kuigi pross sobib peaaegu igaks sündmuseks, olgu see siis pidulik või igapäevane käik, on veel üks lahendus, mille peale tihti ei tulda: pross lõpukleidil. Ei kõla küll esimese valikuna, kui otsid ehteid lõpukostüümi kaunistamiseks, kuid see võib valitud kleidile tõmmata rohkem tähelepanu kui ükskõik milllised kõrvarõngad või kaelakee. Siinjuures tuleks kindlasti olla ettevaatlik, et mitte rikkuda kleidi materjali. Lõpukleidile sobivad kindlasti väga hästi klassikalised prossivalikud, nagu kivikestest tehtud lill või initsiaal, kuid julgema valiku ja tagasihoidlikuma värvi puhul vürtsitab kleiti kindlasti suurem ja ektsravagantsema disainiga mänguline pross.
Prossid on kindlasti üks moesuund, millele tuleks anda võimalus, et enda igapäevased esemed kraadi võrra stiilsemaks muuta. Head katsetamist!
Toimetaja: Anna Hendrikson
anna@yu.ee
YU Magazine on ajakiri inimestest, kes inspireerivad ning suunatud lugejaskonnale, kes soovib olla inspireeritud. Väljaannet saab osta nii müügipunktidest üle Eesti, tellida postiga (üksiknumbri hind 6,50 €) või lugeda hoopis digiversioonis (üksiknumber hinnaga 1,99 €). Nüüdsest müügil ka YU suvenumber.
by YU Magazine | juuni 9, 2016 | Ilu & Mood
Ilusalongi Salon SIS juuksur Jane annab nõu, mida kevad-suvisel hooajal juustega teha ning millised soengud on eriti moes.
Naised, kellel on võrratud lokid, selline korralik lõvilakk, ärge peitke neid sirgendamisega, vaid hoopis rõhutage neid. Sellise soengu aluseks on õige hooldus, mis algab niisutavatest toodetest. Lisaks palsamile võiks kasutada ka juukseõli. Parima tulemuse saavutamiseks tuleb juukseõli kanda rätikukuivadele juustele kogupikkuses. Viimase tõuke andmiseks ei saa ära unustada viimistlusvahendeid, mis on mõeldud spetsiaalselt lokkis juustele: lokikreemid, -vahud, -vedelikud ja muu.
Ei saa üle ega ümber juba pikka aega võimutsenud juukselõikusest, kus küljed on võimalikult lühikeseks lõigatud ja pealaele on jäetud kohev juuksepahmakas. Sellisele lõikusele võib lisada midagi uut, näiteks rõhutada seitlit.
Ilusate ja püsivate lokkide saamiseks tuleb juuksesalgule pihustada enne lokipulgale asetamist lakki. Tuleb jälgida, et juukselakk sisaldaks kuumakaitset ja sobiks kasutamiseks kuumade tangidega! Kui juuksetarviku kuumust on võimalik reguleerida, siis ei tasu üle 200 °C minna. Enne soengusse sättimist lase lokkidel maha jahtuda. Ilusate, pehmete ja ühtlaste lokkide saavutamiseks tuleb juuksed läbi kammida pehme harjaga. Kui soeng jääb liiga kohev, siis heaks abimeheks on soengukreem, millega juuksed siluda ja lokid kenasti välja tuua. Soengu kinnitamiseks lisa juukselakki!
On väga glämm, kui meesterahva juuksed näevad välja nagu poleks neid soengusse sätitud, tekitatud on messy look (korrapäratu välimus – toim). Et sellist tulemust saavutada, tuleb kindlasti pärast hooldust föönitada juukseid suunaga selja taha. Viimistlemisel on abimeheks kindlasti vaha, aga unustada ei tohi ka juukselakki! Vahaga saab anda tekstuuri, aga soengu jätab paika juukselakk. Mehed, ärge kartke juukselakki kasutada!
Fotod: Kadri Palta
Toimetaja Raili Salvet
raili@yu.ee
YU Magazine on ajakiri inimestest, kes inspireerivad ning suunatud lugejaskonnale, kes soovib olla inspireeritud. Väljaannet saab osta nii müügipunktidest üle Eesti, tellida postiga (üksiknumbri hind 6,50 €) või lugeda hoopis digiversioonis (üksiknumber hinnaga 1,99 €).
by YU Magazine | juuni 8, 2016 | Ilu & Mood
Ivo Nikkolo peadisaineri ja kahekordse Kuldnõela laureaadi Eve Hansoni sõnul on Ivo Nikkolo Pre-Fall 2016 ehtekollektsioon saanud alguse lihtsatest igapäevastest leidudest, mis on veidi ootamatult saanud moeehte kuju.
Inspiratsioon leiti moelooja sõnul muuseumidest, kus tihti kohtuvad kunst ja teadus, esteetika ja teadmised ning kus igapäevased esemed või nähtused on esitletud viisil, mis pakuvad tõelist meelenaudingut ning silmailu.
„Ilma et pruugiksime seda näha või märgata, on iga ese või nähtus meie ümber omamoodi kunstipärane ja kaunis. Seepärast oleme tänavuste moeehete põhisümbolid justkui muuseas leidnud – suvised ja külluslikud marjakobarad, prisked sidrunid ning põneva struktuuriga kalaluud,“ ütles Eve Hanson.
Moeehete loomisel on eelistatud ausaid materjale. Suvine värvigamma on soe ja naturaalne, olles mõjutatud küpsete kirsside, sõstarde ja viinamarjade mahlakast ilust. Äratuntava käekirja poolest tuntud Ivo Nikkolo moeehete puhul ilmestavad Pre-Fall kollektsiooni ka naturaalsed värvid ning erinevad metallitoonid- ja materjalid. „Õigesti valitud moeehted raamivad välimuse tervikuks. Efektse ehte abil saad muuta kleidi või kostüümi päriselt enda omaks või panna selle elama,“ tõdeb Eve Hanson.
Ivo Nikkolo moebränd loodi 1994. aastal ning see on saanud kahe kümnendi jooksul tuntuks kui üks unikaalsemaid ja kvaliteetsemaid kodumaiseid moemärke, mille pärandisse on läbi aegade panustanud erinevad andekad Eesti moeloojad, alustades Ivo Nikkolost kuni tänaste disainerite Eve Hansoni ja Britta Laumetsani. Ivo Nikkolo kollektsioonid on disainitud Eestis ja nende valmistamiseks on kasutatud Euroopa ja maailma tippkvaliteediga kangaid ning materjale.
by YU Magazine | juuni 8, 2016 | Elustiil
Kuidas on võimalik ühel noorel inimesel juba kahekümne kahe aastaselt jõuda Eesti kulinaariamaailma tippu?
Või omada märkimisväärset töökogemust Michelini tärnidega tunnustatud maailmaklassi restoranides ning töötada Tartu ühe populaarsema söögikoha Meat Market kokteilibaari peakokana? Kas selleks on tarvis kokamütsi alla peidetud animatsioonikangelasest imekokk Remy’it, või on tõepoolest võimalik seda kõike saavutada inimlike vahenditega?
Kokasaade aitas sihi paika seada
Hoolimata sellest, et Mihkel Manglusi (22) pere sega sugulaste seas pole ühtegi kokajuurtega eeskuju, unistas noormees siiski justnimelt kokaametist. Eesmärk ajendas pirtsaka sööjana poissi ise köögis katsetama hakkama. Esimeseks suuremaks projektiks ahju ees kujunes pitsa valmistamine, mis aga paraku läbi kukkus. Sellegipoolest ei löönud Mihkel oma unistusele käega, vaid lõi lahti raamatud ja interneti. Neelates kirjandust ning ahmides kokandussaateid omandas poiss palju teadmisi, mis teda edasises aitas. Ta pani kasvama oma maitsetaimed ning koos mõningate sõpradega, kelledele samuti meeldis süüa valmistada, kokati, katsetati ja arutati koos. Ühel päeval leidis Mihkel end osalemas telessaates „Jätku Leiba,“ kus ta saate kinni pani. Finaalsaate mentoriks oli saatuse tahtel Dmitri Demjanov, kes poisi talenti märgates talle praktikaukse Eesti tipprestorani köögisaali avas. „Järgmised suvevaheajad ja koolivaheajad veetsin Egoistis, peakokk Vladislav Djatšuki käe all õppides. See kõik toimus põhikooli ajal. Olin siis kõigest 14-aastane. Tartus ma oma noore ea tõttu peakoka praktikohale positiivset vastust ei saanud. Tallinn võttis mind aga avasüli rõõmsalt vastu. Mul vedas, et sain pealinna ja nägin restoranitöö kõrgemat taset.“
Televiisorist nähtu ning raamatutest loetu ei anna noormehe sõnul poolti nii palju, kui reaalne kogemus restorani köögisaalis. „See, mis ma praktikas juurde õppisin pani asjad paika,“räägib Mihkel. Et saada paremaks soovitati tal vahepeal minna ka välismaale õppima. Ambitsioonikas Mihkel lõigi maailma parimate restoranide edetabeli lahti ning hakkas uurima, milline Michelini tärnidega restoran talle kõige enam huvi võiks pakkuda ning saatis kirja. „Üldiselt kõik vastused on alati jaatavad, pigem haruldane kui kedagi ei võeta. Kui sa oled kokaõpilane ja sa minna tahad, siis on see võimalus täiesti olemas. Endal peab olema lihtsalt algatusvõimet. Emal ja isal ei ole mõtet lasta elulookirjeldust kirjutada ega omanikule helistada. Niimoodi need asjad ei käi. Tuleb saata lihtsalt kiri sooviga, et tahad õppida,“ räägib Mihkel.
Eeskujulik kogemustepagas
Mõne aja pärast sõitiski, tol ajal seitsmeteistkümne aastane Mihkel Stockholmi Mattias Dahlgren ́i restorani, mis koosnes kahest osast – matsalenja matbaren ehk toidusaalist ja toidubaarist. Üks kahe Michelini tärniga, teine ühe tärniga tunnustatud restoran, kus noorel Eesti talendil, kokku kahe nädala jooksul, õnnestus lähedalt näha ja osa saada kuilinaariakunsti maailmaklassist. See ei jäänud aga tema esimeseks ega viimaseks kogemusreisiks. Kolme Michelini tärniga restoran La Vie Saksamaal ja ühe tärniga In Da Wulf Belgias on vaid mõned näiteid, kus Mihkel oma teadmistepagasit on täiendamas käinud. Mihkli sõnul leidis ta igalt poolt midagi erilist. Ühes kohas oli hea tiimitöö, teises pühenduti detailidele, peeti oluliseks tehnikat ning suhtumist toiduvalmistamisse. „Võtsin seda kogemust tervikuna,“ räägib Mihkel raputades oma kogemustepagasit ning lisab veel, et kõik kokad, kelle juures ta välismaal töötada sai, on ühtlasi ka tema eeskujud. Sügavama jälje jättis poisi jaoks aga Kobe Desramault. „See, kuidas ta ise tööd teeb, abistab kõiges, sealjuures põranda ja nõudepesuga ning aitab toite väljastada – ühesõnaga, laseb suvalisel Eestist tulnud praktikandil oma meeskonda panustada. See on mu meelest hästi oluline. Tema tiimitöö jättis jälje,“ meenutab Mihkel Belgia tipprestorani peakokka.
Tagasi koju naastes tundus Mihklile, et Eestis on kõik totaalselt mõttetu. Võrdlus maailma tippklassi restoranide ja Eesti kokakunsti vahel tundus kuristikuna. „Siis oli masu aeg. Kõik oli teisiti,“ arvab Mihkel taganjärgi. „Pidi olema raske rahakott ja lihtsamat head sööki oli väga raske leida. Nüüd on Eesti köögikultuur arenenud ning võib öelda, et oleme Soomega juba samal tasemel. Võib-olla päris kõrgklassi restorane on meil vähe, aga Eesti on ka väike maa. Selliseid Meat Marketi taolisi häid restorane on juba väga palju,“ räägib Mihkel ning lisab, et täna on Eestis võimalik nautida vägagi head toitu.
Töötust peakokaks
Ühel hetkel hakkas Mihkel pidama väikest plaani oma söögikoha avamise üle. Ta võttis end töötuna töötukassas arvele ning sai sealt erinevaid ettevõtluskoolitusi. Järgmine moment helistas talle aga restoraniärimees Joel Ostrad ning pakkus koostööd. Mihkel pani päris oma restorani avamisplaani tulevikuriiulile ning võttis pakkumise vastu. Temast sai Meat Market kokteilibaari peakokk. Tavapärane hommik algab kell üheksa restorani köögis tellimusi üle vaadates ning vajalikke ettevalmistusi tehes. Päeva jooksul valmistab Mihkel hulgaliselt erinevaid maitsvaid roogasid, genereerib uusi ideid ning mõtleb menüü tarvis välja uusi sööke. Seal, kus varem asus Apple’i kauplus lõpetab noor talent oma tööpäeva pisut enne südaööd.
Õnnelikuks tegev keskkond
Kokk ei saa hakkama ilma noata aga tehnilistest vidinates on Mihkli lemmikuks kujunenud grill. „Meil siin köögis on küll igasugu moodsaid ja ägedaid masinaid aga kui grill on olemas, siis olen juba õnnelik,“ lausub Mihkel. Ka malmpottidest ja –pannidest peab poiss lugu. „Profiköögis on palju roostevabast terasest kööginõusid, mis tekitavad võltsi tunde, ent mulle meeldivad päris asjad – klassikalise taustaga vahendid,“ räägib Mihkel. Koju ostab ta pigem soodsamas hinnaklassis köögiriistu. Mihkli meelest sobivad Fiskars ja Victorinocs kodunugadeks vägagi hästi. „Mitmesaja eurose noa hooldamine on omaette kunst ning nende teritamine omaette tegu. Lisaks võivad need peost libisedes kildudeks kukkuda või murduvad võid lõigates ära,“räägib Mihkel.
Mihklit inspireerivad aastaajad ning kõik värske. Talle meeldib viibida metsas ning mere ääres. „Mulle sobib looduskeskkond. Ma pole linnainimene. Elasin aastakese Tallinna kesklinnas, kus polnud ühtegi puud. Pühkisin laualt tahma,“meenutab Mihkel linnaelu nüansse. Mihkli maakodu asub 20km Tartust väljas. Seal pole küll merd, kuid poisi sõnul teeb mets selle tasa. Ka reisid välismaale inspireerivad teda. „Kui näen inimesi, kes teevad asju teisiti siis võtan selle endaga kaasa. Proovides hiljem järgi teha ja avastades, et see tuleb hästi välja annab see mulle jõudu juurde.“
Pole üllatav, et Mihkli suurte sahvritega unistuste restoran ei asugi mitte linnas, vaid pigem linnast väljas. Kui enamus noori unistaks oma restoranist mõnes metropoli südames, siis Mihkli arvates on Eesti piisavalt hea koht oma söögikoha omamiseks. „Siin on võimalik areneda. Mul oleks oma aialapp ja mets, kus käin marju korjamas ning järv kus saaks värsket kala. Tartus on meil näiteks väga head järvekalad. Leian, et välismaal kujuneks see rohkem ellujäämisvõitluseks konkurentide seas. Eesti pakub palju erinevaid võimalusi,“räägib Mihkel oma unistuste gastronoomiatalust, kus ta ühel päeval klientidele süüa pakub. Seni kuni päris oma restorani veel ei eksisteeri on Mihkli soov alustada mõne uue projektiga ning teha seda hingega.
Plaanid edasiseks
Samuti tahab ta areneda, et saada veel paremaks kokaks. „Parem kokk tähendab minu jaoks seda, et ma suudan oma toiduga rohkem inimestele rõõmu pakkuda. Kui klient siiralt tagasisidet annab, et see mis ta sõi oli superhea, siis see teebki mind paremaks kokaks,“selgitab Mihkel. Kindlasti ei ole tema eesmärk end üle töötada, vaid võtta aega ka akude laadimiseks. Seda teeb ta päikese käes lebades, klassikalist kirjandust lugedes ning muusikat kuulates.
Edupüüdjatele soovitab Mihkel eelkõige sihikindlust, sest just see viis teda unistuse täitumiseni. „Noorte puhul on praegu hästi tavaline, et hakatakse millegagi tegelema ja jäetakse see siis mõne aja pärast soiku. Aga tuleb teha ühte asja ning sellega vaeva näha. Ei ole vahet kas alustad 14- või 25aastaselt, võid 30aastaselt olla sama edukas. Oma unistuse nimel tuleb eesmärke seada ja hästi palju tööd teha,“lisab Mihkel ning tõestab seega, et kõik unelmad on võimalik saavutada siiski inimlike vahenditega.
Ehk koorus sellest loost siiski välja üks tõsiseltvõetav eduvalem – ära kunagi anna alla – mida meil omi unistusi püüdes järgida tuleks!
Tekst: Marlen Mais
Fotod: Marié Sade
YU Magazine on ajakiri inimestest, kes inspireerivad ning suunatud lugejaskonnale, kes soovib olla inspireeritud. Väljaannet saab osta nii müügipunktidest üle Eesti, tellida postiga (üksiknumbri hind 6,50 €) või lugeda hoopis digiversioonis (üksiknumber hinnaga 1,99 €).
by YU Magazine | juuni 7, 2016 | Kultuur
Interneti kasutamise populaarsus on hakanud avaldama mõju inimestevahelisele suhtlusele.
Interneti kaudu on kõige lihtsam infot levitada ja oma tegemistest teada anda. Tänapäeval on internetisuhtluse kättesaadavus ja lihtsus viinud sotsiaalsete sidemete nõrgenemiseni. Enam ei nähta mõtet arvuti tagant püsti tõusmisel ja teistega näost näkku kohtumisel, kui kõik vajalik saab ju interneti teel ära arutatud.
Olen tihti kuulnud oma tuttavaid kurtmas, et nad on saanud kelleltki müstilise sisuga tekstisõnumi või teate mõne suhtlusvõrgustiku kaudu. Tavaliselt on tegemist ritta seatud naerunägude, õhupalli-, kleidi- ja lillepiltide jadaga, mille lõppu on lisatud kellaaeg ja kuupäev. Otseloomulikult puudub sellises tekstis sõnaline osa. Hiljem, märgitud kuupäeva ja kellaaja möödudes, saabub aga juba hoopis süngemates toonides ja ähvardavamate pildikestega sõnum. Selle ignoreerimisele järgneb lühike ja tige meilivahetus või telefonikõne selle kohta, et kirja saaja võiks olla moodsam ja tänapäevasem. Ajapikku selgub, et sõnumite saajad olid jätnud ilmumata oma parima sõbranna moekollektsiooni esitlusele, uue moebutiigi avamisele, kosmeetiku juurde või kohtumisele stilistiga. Või olid nad hoopis jätnud tegemata mõne vajaliku asjatoimetuse, millest neile selle pildijada abil teada anti.
Oleme jõudnud aega, kus inimestevahelises suhtluses on traditsiooniline sõnaline osa vähenenud või lausa kadunud ja see on asendunud kiirest elustiilist tulenevate emotikonide, sõnalühendite või ainult teatud vanusegrupile arusaadava slängiga. Kui traditsioonilise suhtlusega kaasnes tavaliselt ka üleüldine viisakus, siis nüüd üritatakse seda aja ja ruumi kokkuhoiu mõttes asendada või hoopis ära jätta.
Tõsiasi on see, et reaalne suhtlus on mitu korda kvaliteetsem ning mõjub inimeste heaolule ja tervisele hästi. Näost näkku suhtlemisel peitubki tõeline elu, internet on ju kõigest vaid vahend. Kõnelemise ja sellest aru saamise jaoks on tähtis kiiresti mõelda. Näost näkku suhtlemisel usaldatakse ning mõistetakse teise kõnet ja tema häälevarjundeid. Kohe on näha miimikat ja seda osatakse ka lugeda. Virtuaalselt suheldes võivad emotsioonid varju jääda ja nii võib tekkida arusaamatusi. Silmast silma rääkides on hoopis raskem näiteks ka valetada, kui kirjalikult suheldes.
Vahel on aga ehk lihtsalt hea korraks peatuda, sisse-välja hingata ja mõtiskleda, kas suhtluspartner ikka saab aru meile endile nii loomulikuna tunduva kõnepruugi aspektidest. Intelligentsete inimestena on just sõnumi edastajatel ja suhtluse alustajatel kohtustus arvestada oma suhtluspartneritega, neile või nende vanusegrupile omase keelekasutuse erisustega. Need on sarnased põhimõtted nendele, mida ma ise rakendan oma igapäevatöös stilistina. Minul kui stilistil on ju kohustus ja vajadus arvestada rõivakollektsiooni valimisel sellega, mis sõnumit riiete kandja tahab oma välimusega suhtluspartneritele teatud ajahetkel edastada. Ilmselgelt on suur vahe, kas kanda roosat miniseelikut diskol või kohtuistungil.
Tõenäoliselt on noortel virtuaalses keskkonnas lihtsam eri teemadel rääkida, sealhulgas ka isiklikest asjadest. Nende jaoks on kindlasti internetis lihtsam suhelda ning ollakse oluliselt julgemad, otsekohesemad ja avatumad, sest suhtlusportaali kaudu kaob justkui isiklikkus, mis on silmast silma suhtluse juures rohkem esiplaanil. Interneti vahendusel saab olla anonüümsem, mis sageli annab justkui õigustuse käituda nii nagu ise heaks arvatakse. Suhtlusportaalides on noorte arvates kõik lubatud ja keegi ei saa teisele öelda, kuidas käituda. Aga mis saab siis kui maailmast virtuaalne suhtlus kaob?
Oleme oma kiirustamises unustamas lihtsaid sõnu nagu kasvõi „palun“, „tänan“ või „vabanda“. Need on nii lihtsad sõnad. Neid ei ole keeruline kasutada ja nad peaksid olema meie ümber, meie kasutuses igal päeval, igal tunnil ja igal hetkel, mil suhtleme teiste inimestega, olgu selleks siis meie sõbranna, juuksur või lehekioski müüja. Olen märganud, et elu tundub ka endale hulga ilusam, kui nendele sõnadele ka üks kena naeratus lisada. Öeldakse, et peaksime iga päev tegema vähemalt ühe heateo. Pole midagi ilusamat kui see, et saame teha mõne oma kaaslase tuju paremaks ja elu sellega ilusamaks. Naeratagem rohkem, see on tasuta! Naeratus võiks olla sama lai, särav ja rõõmus nagu see kõige suurem kollane smiley-emotikon, mille me oma tekstisõnumites iga päev kõige lõppu lisame.
Toimetaja: Janar Juhkov
YU Magazine on ajakiri inimestest, kes inspireerivad ning suunatud lugejaskonnale, kes soovib olla inspireeritud. Väljaannet saab osta nii müügipunktidest üle Eesti, tellida postiga (üksiknumbri hind 6,50 €) või lugeda hoopis digiversioonis (üksiknumber hinnaga 1,99 €).
