Ehtekunst on olnud aegade algusest üks kultuuri osa ning on peegeldanud vastava piirkonna tavasid ning uskumusi.
Foto: Erakogu. Augustatud meritigude karbid
Wikipedia andmetel pärinevad esimesed leiud ehetest augustatud meritigude karpide näol Aafrikast Blombos´e koopast. Nende vanuseks on määratud 75 000 aastat. Leide on tollest ajastust veelgi – põhilisteks materjalideks olidki luud, hambad, marjad, kivitükid ja muu loodusest leitav. Vaskehteid hakati tegema alles hiljem, umbes 7000 aastat tagasi.
Egiptuse kultuur ja ehted Erinevates piirkondades hakkasid arenema erinevad kultuurid ning seda väljendasid ka ehted ja ka kõiksugu muud tarbeesemed. Näiteks Egiptuse aladel peeti vaaraod mitte ainult valitsejaks, vaid ka jumaluseks, mistõttu oli tal piiramatu võim absoluutselt kõige, sealhulgas ka kunsti, ehete ja rõivastumise üle. Samuti mõjutas kõike uskumus hauatagusesse ellu – ehitati püramiide, mumifitseeriti kehasid, et hing saaks nendesse hiljem tagasi pöörduda ning pandi hauda kaasa ka kõik vajalik ja väärtuslik, mida võis siit ilmast lahkudes vaja minnna. Sinna hulka kuulusid ka kõiksugu kehakaunistused. Ehted näitasid ka kandja rikkust ning lisasid muidu üsna askeetlikele riietele värvikust. Egiptlased kandsid väga palju ehiskraesid, mis olid kaunistatud erinevate materjlidega. Põhiliselt kasutati ehtimiseks kulda, koralle, helmeid, ahhaati või kaltsedoni. Harvem valmistati ehteid „valgest metallist“ ehk hõbedast, millest arvati ka jumalate luud tehtud olevat. Ennast kaunistasid nii naised kui ka mehed ja kõik ühiskonna kihid.
Egiptuse ehiskraed. Foto: www.gemrockauctions.com
Ehted kui sümbolid Mõned kaunistuselemendid omasid ka poliitilist ja kultuslikku tähendust. Kõige rohkem ja suursugusemaid ehteid kandsid loomulikult kuningliku perekonna liikmed. Vaaraode võimutunnusesemed omasid väga kindlaid tähendusi. Karjusekepp ja viljapeksutööriist ehk koot tähistasid valitsemist Egiptuse riigi, ning sealsete karjuste ja viljakasvatajate üle. Egiptuse riigijuhil oli ainuõigus kobra kujutisele, mida võib leida näiteks kuningakroonilt. Uue riigi vaaraode peakattes pidi olema kaks püstiseisvat linnusulge, mis tähistasid jumalate kuningat Amonit. Kaks jaanalinnusulge sümboliseerisid allmaailma valitsejat Osirist, jäärasarved Atumit, kõige elava loojat, päikeseketas aga jälle peajumal Amonit. Midagi sarnast kandis ka ainuke naisvaarao Kleopatra. Sellest ajast peale, kui preestrid templite juures ametisse astusid, kuulus ka neile teatud võim. Nad kandsid oma seisuse märkidena sulgi, lootoselehti ja linde. Aasaga rist ehk ankh on tuntud igavese elu sümbolina. Selle kasutusala on senini ebaselge, kuid arvatakse, et risti kasutati sandaalide paelte sidumiseks. Ihu ligidal kanti mitmesuguseid õnnetoovaid amulette ehk ohutisi, nagu näiteks püha põrnikat skarabeust. Populaarne õnnetoov märk oli ka Horuse ehk taeva ja päikesejumala silm.
Illustratsioon: erakogu. Püha põrnikas skarabeus – kindlustas surnute kartmatuse, kui nood astusid Osirise ette. Samal ajal kaalus Anubis nende südameid tõesule vastu. Seejärel anti inimesele hinnang kuidas ta oli oma maises elus käitunud. Kõlbmatud südamed heideti Ammitile ehk „surnute õgijale“.
Lilled kui ehted ja sümbolid Ehtena kasutati ka lilli ning mõnedele nagu lootoseõis anti suisa püha sümboli tähendus. Pidustuste, tseremooniate ja ka matuste ajal, kanti kaelas lillevanikuid. Taassünni sümbolina kasutati näiteks papüüruse ribasid, mida on ka leitud Tutanhamoni puusärgist.
Foto: www.lotusflowermeaning.net
Egiptuse preestrinnad kasutasid sinist lootoseõit meditsiinilistel ja spirituaalsetel eesmärkidel. Väidetavalt on sellel lillel ka väikeseid psühhoaktiivne effekt, millel arvati olevat jumalik essents ning samuti tekitab vaikset ning õhkõrna eufooriat.
Praktilisus Klaft või Khat on Egiptuse traditsiooniline peakate, seda näeme ka kõige kuulsamal Tutanhamoni surimaskil. Selle eesmärgiks oli kaitsta ka kuuma päikese eest. Sama eesmärk oli ka parukatel, mis olid kaunistatud erinevate helmete ning pärlitega.
Milleks siis ehteid kantakse? Võib öelda, et ehted olid väga tähendusrikkad ja eesmärke võib olla suisa mitu: 1. Funktsionaalne eesmärk, tavaliselt kas riideesemete kinnitamiseks (prossid) või juuste ohjeldamiseks (kammid, paelad, peakatted). 2. Näitab sotsiaalset või isklikku staatust, nagu seda on näiteks kuningakroon. 3. Tähistab kuhugi gruppi kuulumist, kas siis etnilisse, religioosesse (rist) või sotsiaalsesse. 4. Pakkuda kaitset talismani või amuleti näol 5. Kunstilistel eesmärkidel, kaunistusena või eneseväljendusena 6. Kannab mingit sümboolset või personalset tähendust (vaaraode peakatted, sauad) 7. Ehteid on kasutatud ka valuutana ja vahetuskaubana
Võib öelda, et ehete kasutusala on tegelikult väga lai ning neid pole sugugi kasutatud ainult ilu pärast. Kõigel on ikka oma mõte ja tähendus. Isiklikult on mul näiteks iga kooli lõpetamise puhuks kingitud mõni ehe, mis mulle alati seda taas meelde tuletab ning ajast tagasi viib. Samuti on mul palju ehteid kividest, mida ma ka hobi korras teistele valmistan. Igale kivile on omastatud teatud tähendus ja sümbolistika, millele kandja soovib keskenduda ja tähelepanu pöörata. Minu arvates on lihtsam vastavale teemale keskenduda, kui ka mingi materjaalne ese seda mõtet toetab.
Kasutatud allikad: https://en.wikipedia.org/wiki/Jewellery https://no.wikipedia.org/wiki/Klaft http://www.e-ope.khk.ee/ek/roivaajalugu/vanaegiptuse_rivastus.html
The Body Shop’i ja Cruelty Free International kutsuvad üles keelustama loomkatsetamist kosmeetikatööstuses nii valmistoodete kui koostisosade puhul üle kogu maailma ja igaveseks ÜRO üldkogus vastuvõetava lepingu alusel. Tegemist on läbi aegade suurima kampaaniaga loomkatsetamise keelustamiseks kosmeetikatööstuses, mille käigus loodetakse petitsiooni toetuseks koguda 8 miljonit allkirja üle maailma. Kampaania eesmärk on loomadel katsetamise lõpetamine kosmeetikatoodete ja koostisosade tarbeks igal pool ja igaveseks.
Loomkatsete näol on tegemist globaalse probleemiga, sest üle 80% riikides ei ole kosmeetikatööstuses kasutatavate koostisainete või toodete loomkatsetamist keelavaid seadusi. Loomade piinamine jätkub vaatamata sellele, et eksisteerivad usaldusväärsed alternatiivid.
Allkirju petitsiooni toetuseks saab anda kõikides The Body Shop kauplustes üle Eesti. (Tallinnas: Viru Keskuses, Kristiine keskuses, Rocca Al Mare keskuses, Ülemiste keskuses. Pärnus: Port Artur 2. Tartus: Tasku keskuses.
Sul on hea äriidee aga tunned, et rahastust oma ideele polegi nii lihtne leida? Või oled huvitatud oma vaba rahaga riskima ning investeerima, osaledes uudsete äriideede või toodete arenduses? Juba mõnda aega on Eesti turul tegutsenud nii heategevuslikud, laenude andmisele kui ettevõtlusinvesteeringutele orienteeritud ühisrahastusportaalid, millest kõige kiiresti kasvamaks ongi maailmas hetkel just ettevõtlusinvesteeringutele suunatud ehk firmade ühisrahastus. Firmade ühisrahastus sai erilise hoo sisse just viimase üleilmse finantskriisi ajal, mil raha hankimise võimalused muutusid majanduskeskkonnast tingituna keerulisemaks ning ideede omanikud olid sunnitud otsima uusi ja leidlikke viise raha kaasamiseks ettevõtetesse.
Henri Laupmaa, sina oled mitme Eestis alguse saanud ühisrahastusplatvormi asutaja (Hooandja, Fundwise), selgita palun lühidalt mis on firmade ühisrahastus?
Firmade ühisrahastus toob kokku firmad, kes soovivad leida oma äriidee elluviimiseks raha ja eraisikud või ka teised ettevõtted, kes soovivad neisse äridesse investeerida. Mina olen seotud firmade ühisrahastusplatvormiga Fundwise. Idee luua lisaks heategevuslikule Hooandjale ka “firmade hooandja” nimega Fundwise sündis lihtsal põhjusel. Hooandjat tehes nägime, et firmade ühisrahastamise vastu on Eestis märkimisväärne huvi tekkinud. Mujal maailmas on firmade ühisrahastamine juba kauem levinud. Tänaseks oleme me aidanud firmasid rahastada kokku 551 757 euro ulatuses.
Kuidas firma oma äriideele Fundwise kaudu raha leiab?
Ettevõte teeb kampaania ehk avaldab oma äriplaani ja kirjelduse milleks ta raha soovib Fundwise veebis. Investeerimishuvilised registreerivad ennast samuti meie veebis ja tutvuvad seal kampaaniaga, nad saavad meie portaalis ka ettevõtetega ise otse suhelda ja küsimusi küsida. Ettevõtted korraldavad ka külastusi firmadesse, mille jaoks nad raha koguvad. Kui äri tundub investoritele atraktiivne, paigutavad konkreetse idee fännid läbi Fundwise portaali oma raha ettevõttesse ja saavad vastu aktsiaosaluse selles ettevõttes. Investeeritav raha seisab seniks Fundwise vahekontol kui saab täis kogusumma, mille ettevõte omale kampaania alguses eesmärgiks seadis. Juhul kui summat täis ei saada, kannab Fundwise huvilistele nende raha tagasi.
Missugustel ettevõtetel võiks ühisrahastuse kaudu raha kaasamine hästi õnnestuda?
Eelkõige hästi ära kirjeldatud tugeva äriideega ettevõtetel, kelle tootel või teenusel on olemas selge omanäoline eristumine ja turg. Üheks just ühisrahastusportaalide kaudu raha kaasamise õnnestumise teguriks võib pidada ka seda kui ettevõttel on juba eelnevalt olemas investorid või kliendid. Algusjärgus äriideede puhul võivad need leiduda ka nii tuttavate, sõprade kui perekonnaliikmete seast.
Kuidas ettevõtja saab firmade ühisrahastust võrrelda näiteks tavapärase pangalaenuga firmadele?
Firmade ühisrahastuse puhul on investoritele raha tagasimaksmiseks erinevaid võimalusi: võib maksta investoritele kokkulepitud suuruses ja sagedusega dividende või näiteks võimaldada neile ka soetatud osaluste edasimüüki. Aktsiaosaluse pakkumise kaudu on ettevõtjal võimalik investorite sekka kaasata ka näiteks selliseid osanikke, kes aitavad ettevõtet arendada, pakkudes oma “know-how-d”. Tavapärase pangalaaenu puhul toimuvad tagasimaksed kindlaksmääratud laenugraafiku järgi. Samas pean oluliseks ära märkida, et firmade ühisrahastust on võimalik ettevõtjatel kasutada ka samaaegselt pankade poolt pakutava laenu või näiteks EAS rahastusega. Üks ei välista teist meie jaoks.
Kui suured on need summad, mida Fundwise kaudu ettevõte koguda saab? Ja millist summat ühelt investeerijalt oodatakse, et talle osaluse saaks vormistada?
Seni on Fundwise vahendatud projektid olnud vahemikus pisut üle 10 000-st kuni 100 000 euroni. Tulevikus on meil plaanis siiski ka suuremaid, 100 000 kuni 1 000 000 euroseid äriprojekte finantseerida. Summa suurus, kui palju üks investor investeerib, sõltub konkreetsest äri- projektist ja sellest kui suure jagatava osaluse summa ettevõtte omanikud ise määrata soovivad. Kõige väiksemad investeerimissummad meie platvormil on täna olnud saja euro lähedal.
Mõned näited ja fotod edukatest Fundwise kampaaniatest.
Arro Keraamika – Lind Keraamika OÜ kogus 75 802 eurot Liisu Arro loodud kõrge kvaliteediga portselannõude sarja tootmiseks Portugali tehases Vista Alegre. Kaasatud raha on suunatud esimese partii väljatöötamiseks ning turunduse ja PR tegevuste elluviimiseks, tootesarja müümiseks välismessidel.
Ampler Bike – Bikest OÜ kogus ühisrahastuse kaudu 91 500 eurot uue elektrijalgratta välja arendamiseks ja turuletoomiseks, sihtides rahvusvahelisele turule.
Mäng Overstep – Gamecan OÜ kogus Fundwise kaudu 60 840 eurot mänguarenduseks. Overstep on uue generatsiooni first person shooter. Tasuta allalaetav mäng Xbox One konsoolil ja lauaarvutil, mille arendamise fookus on e-spordil.
Karli puidust prilliraamid – Karl Disain OÜ kogus Fundwise kaudu 35 192 eurot personaliseeritavate, naturaalpuidust prilliraamide ekspordiprogrammi elluviimiseks.
Kommentaarid:
Aktsiaosaluspõhine investeerimine firmadesse, mida teevad Fundwise ja ka Funderbeam on üsna huvitav võimalus saada osa kiirest innovatsioonist ja arengust. Investor saab investeerida väikese rahaga projektidesse, mis võivad olla väga edukad ja muuta nii Eestit kui maailma paremaks. Küll aga võivad kaasneda sellega ka kõik tavapärased ettevõtlusega seotud riskid, näiteks ettevõtte juhtide kogenematus, äriideede nõrkus ning ka konkurentsile haavatavus. See teeb firmade ühisrahastuse kui investeerimisviisi riskantseks. Kui firmade ühisrahastuse kaudu investeerida, peaks kindlasti hajutama riske. See tähendab, et investeerida ei tasuks ainult ühte ettevõttesse vaid hajutada oma investeering erinevate ettevõtete vahel. Kindlasti tuleks teha ka väga tugevat äriprojekti analüüsi, vaadata kriitilise pilguga ettevõtete äriideed läbi. Tõenäosus, et üks ettevõte saab edukaks on näiteks start -up’i maailmas väike, sest start -up’dega seotud riskid on suured. Investeerimise otsus peaks olema pikaajaline ja selleks oleks vaja leida mitu tugeva äriidee või kontseptsiooniga ettevõtet. Kõige kindlamad ettevõtted millesse investeerida oleksid need, mis on turul eksisteerinud pikemat aega, omavad stabiilset käivet ja soovivad laiendada, tugevdada oma haaret turul. Tuleb ka eristada, kas tegemist on aktsiaosaluspõhise investeeringuga või laenupõhise investeeringuga. Esimese puhul on võimalik investoril teenida ka näiteks mingi % ettevõtte kasumist, teisel juhul aga kindel % antud laenust. Kokkuvõtteks, peamine on hinnata ettevõttesse investeerimisega seotud äririske kriitilise pilguga, hajutades riske investeerides mitmesse ettevõttesse, seda tugevam saab olla investeerija portfell ning hajutamise otsus tuleb langetada juba varakult. Ettevõtlusprojektidesse investeeritud raha võib tagasi teenida alles väga pikkade aastate pärast, seetõttu on see investeerimisviis pigem väga kannatlikule investorile. Teisest küljest on see aga võimalus omandada suhteliselt väikese rahaga osa ettevõttest. Tõnis- Denis Merkuljev, Investeerimisklubi asutaja ja visionäär
Mina investeerisin Fundwise läbi ettevõttesse Gamecan. Põhjus selleks oli lihtne, see oli minu võimalus toetada oma lähedasi sõpru ja nende ettevõtmist. Lisaks sellele inspireeris mind, kuidas kogu Gamecani inimesed olid selleks hetkeks peaaegu 2 aastat tasuta tööd teinud – tõelise tiimina ühe eesmärgi nimel. Kuna Pärnu on minu kodulinn, meeldis mulle ka nende idee tuua justnimelt Pärnusse sooja sisekultuuriga mänguarenduse firma. Teistele tulevastele investoritele soovitaksin huvipakkuvat investeerimisvõimalust võimalikult palju tundma õppida. Start-up´idesse investeerimisel on kõrgemad riskid ja sellega tuleks arvestada. Liisa Paal
Mitte ainult tuntud ja tunnustatud nimed ei innusta ja inspireeri. Seda teevad ka noored kirglikud stilistikatudengid, kes oma karjääri alles üles ehitavad, aga kellest on sirgumas hinnatud tulevikutegijad. Püüdsime kinni EKA moestilistika tudengi Kadri Vahari ja rääkisime temaga erialast, valikutest, väljakutsetest ja noortest üldse.
Räägi palun pisut oma taustast. Kust sa tuled ja milline seos on sul moe ja stiiliga?
Olen läbinisti pealinna laps, üles kasvanud Lasnamäe getos. Ma arvan, et moeteema tuli minu ellu ema kaudu. Ta on väga moodne naine. Kuhjas kodu moeajakirjadega üle ja võttis meid õega ikka moeetendustele kaasa. Viimastel aastatel on mitu kantavaimat kleiti pärit just ema nooruspõlve riidekapist.
Millest tekkis soov ja kirg hakata õppima moestilistikat?
Olen käinud hulgaliselt filmi- ja reklaamivõtetel, kus mulle see amet silma jäi. Ometi ei teadnud, et seda ka kusagil õppida saab. Kui sattusin EKA kujunduskunsti eriala kuulutust nägema, mille alla kuulub ka moestilistika, siis teadsin kohe, et pean sinna minema.
Esimene kursus hakkab lõppema. Milliseid kogemusi oled siiani saanud?
Endalegi üllatuseks on väike sissejuhatus juba tehtud ja seda tänu vägevale kooliprojektile „Drag race“. Tegemist oli NO99 teatrietendusega, kuhu olid kaasatud lavakunstikool, kunstiakadeemia ja Grimmikool. Meie kui moestilistika tudengite ülesandeks oli riietada lavakunstikateedri tudengid drag queen’ideks. See oli täiesti pöörane ülesanne, aga tõmbas meid seda enam käima, pani pingutama. Lõpptulemus oli sedavõrd lahe, et kogu meie grupi emotsioonid olid laes veel pikalt pärast etenduse lõppu. Teater on täiesti eraldi kategooria moestilistikas ja see oli võrratu kogemus.
Millist positiivset ja negatiivset nõu oled stilistikaalaselt saanud?
Nõuandeid on palju jagatud, millest enamik teineteisega kattuvad. Ülekaalukalt on jäänud meelde, et stilistitöö on sada protsenti suhtlemine ja suhtlemisoskus. Negatiivse poolena tuuakse välja meeletut asjade tassimist ning valmisolekut tulema toime väga suurte egodega.
Kas sul on oma mentor? Kas ja miks on üldse mentorit vaja?
Veel ei ole, aga mul on mõttes paar inimest, kellelt soovin nõu küsida. Ma arvan, et mentorit on tarvis igas valdkonnas. See aitab vastavale alale ennast kiiremini ja paremini sisse seada. Saad teada oskusteavet, juhiseid ning ehk ka vajalikke tutvusi.
Kuidas näevad sind sõbrad, tuttavad ja perekond stilistina? Kuidas sa iseennast näed?
Kui teatasin perele ja sõpradele, et lähen moestilistikat õppima, ütlesid nad, et see on nii minulik. Nad toetavad mind ja mu valikuid ning on minu pärast õnnelikud, sest näevad, et valdkond paneb mul silmad särama. Ise kujutan ennast ette ümbritsetuna riidehunnikutest. Tõenäoliselt on mu kodu üks suur ladu.
Millised väljakutsed on algaja puhul stilistiameti juures?
Siiani on olnud väljakutseteks leida projektide juures ühine ja aktsepteeritav look. Kindlasti suurim katsumus on leida koostööpartnereid, veenda kedagi riideid ja aksessuaare laenutama. Aga see kõik annab hea kogemuse. Olen väga tänulik YU-le, et nad on mulle andnud võimaluse ennast ajakirja kaudu teostada.
Mis on sinu suurim eesmärk?
Rakendada võimalikult palju infot ja võimalusi, mis just kooli kaudu pakutakse. Väga lihtne on kooliväliselt kõrvalisi projekte tehes end ära kaotada ja koolile käega lüüa. Minu eesmärk on kindlasti kool ära lõpetada. Seejärel sean uue eesmärgi.
Milline on sinu isiklik stiil?
Ma pole kunagi pikalt ühte kindlat joont taga ajanud. Stiil muutub tuju järgi, täpselt nagu mu juuksevärvgi.
Kas ja millist sõnumit annavad noored edasi oma riietumisstiiliga?
Noored üritavad leida kohta, kuhu kuuluda. Kõige kergem eneseväljendusviis selleks on riietus. Näiteks punkarid ja emod annavad edasi sõnumit, et neil on ühiskonnast ükskõik.
Mis on su lemmikrõivaese ja -aksessuaar?
Need muutuvad periooditi. Mul on olnud mütside ajastu, ehete ajastu ja käekottide ajastu. Praegu on kõik kuidagi väga minimalistlik ja aksessuaarivaba. Viimase paari aastaga on meeldima hakanud seelikud ja midikleidid.
Mis sa arvad, kas ja kuidas mõjutab noorte riietumisstiil tänapäeva ühiskonda?
Nutiühiskonnas paraku mõjutab noorte riietumisstiil paljugi. Instagram ja Snapchat on põhimõtteliselt ju selle peale üles ehitatud, et saaks näidata, mida, kuidas ja kus kantakse. On neid, kes võtavad seda kui meelelahutust ja ammutavad inspiratsiooni, aga kahjuks on ka neid, kes hakkavad ennast teistega võrdlema, mõistmata, et fotod on filtreeritud, võltsid ja neil on poseeritud. Nad satuvad ahastusse, tekivad kompleksid, mis viivad depressioonini.
Millist nõu annaksid noortele, kes ei oska endale sobivaid rõivaid ja värve valida?
Ärge jäljendage. Jääge iseendaks. Lahedaks ei tee riietus, vaid suhtumine ja enesekindlus.
Suvised aiapeod on üsna iseenesestmõistetav suve osa. Reeglina on soojema ilma saabudes enamik tegevusi kolinud õue: aeda ja mujale värskesse loodusesse.
Ettevalmistused
Enne aiapeo saabumiseni tuleb kindlasti teha ettevalmistusi: puhastada grill ja vaadata üle vajalikud tarbed. Seda kõike võiks võimaluse korral teha enne külaliste saabumist, et ei tekiks ebameeldivusi. Juhul, kui ilmad on kuumad, ei tohiks laualt puududa joogivesi, millele võib lisada värskeid kurgiviile, maasikaid või sidrunit – valik on suur. Lisanditega joogivesi on tervislik ning kustutab janu.
Õues peab kindlasti olema koht, kuhu peol tekkiv praht panna. Ka kilest prügikott võib olla korvi või kasti seatud nii, et see pilku ei riiva. Samuti võiks peokorraldaja mõelda, mida teha jahedama ilma puhul. Nutikas oleks varuda sooje pleede.
Lauanõud
Lauanõud peaksid jääma viisakuse piiresse. Paljud armastavad kasutada ühekordseid söögitarvikuid. Neidki on võimalik saada sobiva värvi ja mustriga. Aga ettevaatust, kerged nõud kipuvad tuules lendu ja ümber minema, mille tagajärjel võivad nii mõnegi ilusa ja kalli rõivaeseme rikkuda! Odavamad taldrikud võivad juba keset einestamist täielikult läbi liguneda, kahvel puruneda ja joogitops praguneda.
Juhul, kui tegemist on tavalise aiapeoga, siis võib ju teha, mida süda ihkab, aga tähtsama sündmuse puhul võiksid laual olla korralikud nõud. On ilmselge, et oleme seejuures mugavustega harjunud. Toas võib ju serviise kasutada, aga neid õue vedada, tuppa tagasi tarida ning hiljem pesta on tüütu. See tekitab võõrustajas ebameeldivaid emotsioone. Lihtne lauanõude komplekt oleks aga kindlasti efetktsem, sest vanad nõud on ägedad ja lisavad kogu üritusele suure hulga positiivsust ja emotsionaalsust. Korralikud söögitarvikud näitavad, kui väga te külalistest hoolite. Mõelge selle peale, kas mugavus kaalub üle hoolivuse või vastupidi.
Riietus
Aiapidudeks on tihtipeale raske sobivat riietust leida, sest sellele pole kindlat nõuet. Oluline on teada, kas tegu on pidulikuma või lihtsamat sorti peoga, ja arvestada muutliku ilmaga. Pidulikuma ürituse korral tuleks naistel kanda kleiti või seelikut, tavalisema aiapeo korral võib kanda pükse ning eelistada õhulisemat kergest materjalist pluusi. Kõige mugavam seelik oleks pikk ja vabalt langev, mis kaitseb sääskede ja külma eest, kuid kuuma ilmaga laseb õhku läbi. Kitsad kontoriseelikud väliüritusele just kõige paremini ei sobi.
Jalanõude valimisel tuleks arvestada, kas tuleb kõndida murul või kõvemal pinnal. Mõlemal juhul ei ole soovitatav valida peenikese kontsaga kingi. Mõnusaks liikumiseks ja ka tantsimiseks peaksid käed olema vabad ning seega kaalub kotivaliku puhul praktilisus välimuse üles. Eelistada tuleks üleõla- või seljakotte, kuhu kõik vajalikud asjad ära mahuksid. Soeng võiks olla kerge, loomuliku ja kaunistada võiks lillede ja paeltega. Aiapeole sobivad väga hästi ka punutised.
Mehed ei tohiks pidulikumal aiapeol kanda teksaseid. Neid võib kanda lihtsamal üritusel koos ketsidega. Vabaõhuüritusel tasub igaks juhuks silmas pidada, et rõivaid on seal kerge rikkuda. Seega tasuks arvestada, et riideid saaks kergesti puhastada. Loomulikult tasub kaasa võtta jakk, mis vajadusel vihma või jaheduse eest kaitseb.
Me kõik teame, et must on aegumatu värv ja alati moes, kuid suvisel aiapeol võiksid olla julgem ja kanda värvi. Tegelikult võiks seda teha ju igal aastaajal. See loob enesekindlust ja positiivsust. Must on kui leina- ja nukrusevärv, mistõttu võib ka meeleolu sellest sõltuda. Aiapeol oleks aga tore, kui meie seljas oleks midagi lustakat, silmatorkavat ja värvilist.
Kõige olulisem ongi see, et kandja tunneks end hästi. Rõivastus võib olla küll ülimalt efektne, aga kui endal on ebamugav või jahe, rikub see kogu peomeeleolu. Lihtsa riietuse juurde saab leida silmapaistvad kõrvarõngad või erilise vöö.
Külakost
Kui lähete aiapeole siis on alati viisakas midagi kaasa võtta. Kõige eelistatum oleks selles osas enne ühiselt kokku leppida!
Kahjuks ei peeta tänapäeval lauas käitumist enam oluliseks. Pigem on söömine rohkem nagu toidu narrimine ja kohati jääb mulje, et söömatus on noorte seas üldine tendents. Lauakombed ja viisakus on unustustehõlma vajunud. Olen arvamusel, et pereliikmed peaksid hakkama lapsele lauakombeid õpetama juba siis, kui laps alles õpib laua taga sööma.
Söögilaua taga
Söömaaja avab alati kostitaja ning seda alles siis, kui kõik külalised on paigas, toit on serveeritud ning kostitaja soovib head isu. Üllataval kombel tuleb viimasel ajal tihti ette seda, et külalised on nii näljased ja hakkavad kohe lauda istudes sööma, kuigi kostitaja veel jookseb ringi. Sellisel juhul on viisakas abi pakkuda. Kui sinu ja su kaaslase toidud jõuavad lauda eri ajal, peaks hiljem saabuva roa ära ootama juhul, kui tegu on külma toiduga. Sooja söögi puhul tuleb seda, kes toidu esimesena kätte saab, sööma julgustama.
Salvrätt tuleb panna sülle kohe pärast lauda istumist. Valge laudlina rõhutab sündmuse pidulikkust ja ametlikkust. Ladlina peab olema hoolikalt triigitud, see väljendab austust ja lugupidamist külaliste vastu.
Söögilaua ääres ei mängita, vaid süüakse, seda peaks eriti tähele panema lapsevanemad. Meeles tuleb pidada, et ka toiduga ei mängita ega täis suuga ei räägita. Suutäied peaksid olema piisavalt väikesed, et kui keegi kõnetab, jõuaks ka vastata. Toitu pole ilus narrida, seega kõik, mis endale taldrikule tõstetakse, süüakse ka ära. Pigem on mõistlik tõsta korraga vähem, kui jätta taldrikule järele. See kole komme paistab eriti välja Rootsi lauas, kus on kiusatus kõike kohe ja korraga proovida. Alati saab juurde tõsta! Eri roogasid süüakse eraldi taldrikutelt. Vahel mõned, eriti vanemad inimesed, nõuavad lausa tungivalt, et nende taldrik alles jäetaks, ja keelavad pesta. Aga kokk on näinud roogadega palju vaeva ja mis kasu on sellest, kui kõik maitsed lõpuks segunevad.
Kõik vaagnad tuleb saata endast vasakule. Salatilehti ei lõigata tükkideks, vaid keeratakse kahvli ja noa abil rulli. Kui taldrikul on toit liiga kuum, siis ei ole viisakas jahutamiseks toidu peale puhuda. Kui pakutakse kastet, siis seda pannakse lihale (sealhulgas ka kalale), kuid mitte kartulitele, riisile ega mujale.
Kui parajasti söögiriistu käes ei hoia, peaksid käed nähtaval olema. See tähendab seda, et käsi ei asetata sülle, vaid randmed toetatakse lauaservale. Küünarnukkidega lauale toetamist peetakse väga ebaviisakaks.
Selleks, et lauakaaslasega oma toitu jagada, tuleb kasutada leivataldrikut või tõsta pisike portsjon tema taldrikule. Ebaviisakas on vehkida kahvlitäie toiduga üle laua kasalase poole või õngitseda palakesi oma söögiriistadega teise taldrikust.
Joogi joomine
Enne kui võtad joogilonksu, peab suu tühi olema, ja enne kui klaasi huultele tõstad, tuleb pühkida huuled salvrätiga puhtaks, muidu jääb klaasiservale ilutsema rasva- või toidurant. Kannuga lauale toodud tee või kohvi väljavalamine jääb kannule kõige lähemal istuja ülesandeks, kusjuures meeles tuleb pidada, et enda tassi või klaasi jätab valaja alati viimaseks. Kui klaasid on tagurpidi keeratud, siis tuleb oodata, kui kelner need ümber keerab. Ise sobib klaasid ümber keerata siis, kui laual seisab ka kann vett.
Klaase ei hoita kunagi ülaservast, vaid klaasi jalast. Esiteks ei lähe siis jook klaasis soojaks ja teiseks ei jää klaasile inetuid sõrmejälgi. Kui klaas on ilma jalata, siis tuleks hoida seda pigem vasakus käes, eriti kui tegu on vastuvõtu või peoga. Nõnda ei pea külalisi külma käega tervitama. Kui lüüakse kokku, siis tuleb kokkulööjale silma vaadata. Vanatarkuse kohaselt nendele, kes silma ei vaata, tuleb õuele ebaõnn.
Juua tuleks väikeste lonksude kaupa ja veiniklaase täidetakse mitte rohkem kui kolmandiku ulatuses. Alati saab juurde kallata! Viisakas pole kedagi alkohoolseid jooke jooma sundida, isegi mitte leebelt. Karskus on igati lubatud.
Magusa söömine
Magustoitu hakatakse sööma alles siis, kui kõik lauasolijad on põhiroa lõpetanud. Torte, kooke ja kringleid serveeritakse lahtilõigatult. Torti süüakse pigem tordikahvli kui lusikaga. See komme on tulnud eelkõige sellel sajandil – eks me ikka teame oma vanemaid või vanavanemaid, kes torti pigem lusikaga sõid. Ennekõike on see esteetiline reegel. Magustoite võib süüa dessertlusikaga. Kõvasid kooke võib süüa käest. Kringleid, rosina- ja teisi saiu, mis võivad süües pudeneda, murtakse palakaupa.
Lõpetamine
Noorele põlvkonnale ei tohiks jääda mulje, et nõusid pesebki ainult nõudepesumasin – seda tuleb tihti teha ka ise.
Kui soovitakse söömisse pausi teha või kedagi kõnetada, asetatakse söögiriistad taldrikule risti, kahvliselg ülespoole. Pärast sööki asetatakse kahvel ja nuga kõrvuti taldrikule põiki, kahvliselg allapoole ja noatera kahvli poole pööratud. Märgiks, et olete käiguga lõpetanud, asetatakse kahvel ja nuga kõrvuti diagonaalselt üle taldriku. Etiketikohaselt ei tohi ühtki kasutatud söögiriista panna otse lauale, see kehtib ka teelusika puhul. Huulte puhastamisel ei tohiks nühkida rätikuga üle näo, vaid tuleks õrnalt tupsutada.
Kui eine on lõpetatud, näeb etikett ette, et keegi ei aseta salvrätti lauale enne võõrustajat. Sellest nõudest ei peeta küll enam eriti rangelt kinni, kuid konservatiivsemas seltskonnas einestades tasub seda siiski meeles pidada. Salvrätt asetatakse alati lauanõudest vasakule poole. Pärast sööki ei visata seda kunagi taldrikule, isegi kui tegu on pabersalvrätikuga.
Kui midagi pakutakse, on viisakas tänada. Ka toidukorra lõppedes on viisakas öelda aitäh, aga see pole range reegel.
Kui sööma on kutsunud mees, siis tellimuse esitab ja arve maksab üldjuhul tema. Tellimuse esitamisel ole viisakas ja sõbralik, leppige eelnevalt kokku, kes mida süüa soovib.
Rangelt etiketi järgi söömine on peen kunst. Tegelikult ei ole selles aga midagi liiga keerulist. Korralikud lauakombed peaksid olema elementaarne osa elust ning koos hea kasvatusega kaasa antud.
Hommik ärkas minust varem. Nii juhtub, kui oled poole ööni üleval olnud ning tänu pere pisemale üsna katkendlikku und näinud. Pidime Tallinna jõudma, Pesaleidja fotosessioonile. Algselt oli plaanis kaasata kaks vanemat tütart, aga imelik viiruserünnak jättis ühe neist koju.
Meiega sõitis kaasa Kati. Juba aimasin, kuidas ta võib meile suureks abiks olla, kui tegemist on kassidega. Ega me ei teadnud mehega, mis sellest päevast välja tuleb. Teada oli vaid see, et YU tubli meeskond oli kõigeks valmis. Kui fotostuudiosse 8 varjupaiga kassi korraga lahti lastakse, võib kõike oodata. Pesaleidja eestvedaja Katrin oli teinud ülikiire ning väga põhjaliku eeltöö. Kohale saabunud kassid, olid justkui poseerimiseks loodud. Mõni neist oli veidi häbelikum ja hoidis esialgu igaks juhuks varju.
Kiisu, kes esmalt minu sülle sattus oli nii nunnu, et võlus mind esimesest silmapilgust. “Huvitava karvaga,” kommenteeris keegi kõrval, “kas tead, et kolmevärviline on alati emane?” Ei teadnud. Nii pehme karvaga ja nii hämmastavalt rahulik.
Meie Kati, kes veel mõned nädalad 6 aastane, hakkas vabatahtlikult kohe Pesaleidja Katrinile paremaks käeks. Kiisudega toimetamine, keda oli vaja Stuudio35 erinevatest nurkadest üles leida ning modellideni toimetada või neile süüa-juua pakkuda, oli Kati jaoks käkitegu. Ta nautis seda päeva väga. Tegime ka temast mõned fotod ning ilmselgelt kujunes Kati kõige lemmikumaks kass Ellen. Seesama, kes minugi sülle esimesena sattus. Katil tulid pildistamise ajal isegi pisarad silma. Natuke sellest, et kiisu süles sipeldes küüntega veidi kaasa aitas, aga peamiselt tugevast emotsioonist – olla karvakeraga koos. Sel hetkel käis kõhust läbi tunne, et ehk peame kiisuga koju minema.
Abikaasaga mõned pilgud vahetatud ning meie mõlema teadmine, kui kaua Kati “kassi juttu” ajanud oli ja kuidas ta endale sõpra igatses, sai otsustavaks. Meil küll juba on üks isane kiisu kodus, kes meile koos majaga jäeti, aga tema on rohkem õuekass ja liiga iseseisev selleks, et öösiti Kati kaisus magada ja päeval tema süles istuda.
Nii me siis sõitsime koju tagasi neljakesi. Kass Ellen, uskuge või mitte, ei teinud piuksugi. Uue koduga harjumine võtab aega aga tahame anda endast parima, et ta meie juures ennast hästi tunneks.
Ülejäänud kiisud aga pandi taas puuri ning viidi varjupaika oma päris kodu ootama.
