Kingime YU ajakirjaga kaasa Shokobox suus sulava šokolaaditahvli (100g). Shokobox pole lihtsalt šokolaad, vaid tegemist on positiivseid emotsioone pakkuva kingitusega, just nagu YU Magazine!
YU Jõulupakkumine sisaldab:
Ajakiri koos Shokobox šokolaaditahvliga, hind 6,50 €
Ajakirja aastatellimus koos Shokobox šokolaaditahvli, kinkekaardi ja digiversioonidega, hind: 19,90 €
Ajakiri ja šokolaad on pakitud stiilsesse punase lipsuga kinkekotti.
Pakid saab kätte YU toimetusest kuni 24.detsembrini, aadressil R.Tobiase 2, Tallinn (võimalik tellida ka postipakina, sel juhul lisandub saatmiskulu).
Helista 56225476 ja broneeri see magus kingitus endale kohe praegu. Pakkide kogus on piiratud!
20-aastaselt on kõik nii segane ja ebakindel. Kui mitte, siis oled õnnega koos, kuid olles nagu mina, pea laiali ja tung teha kõike erinevat korraga, tead kui raske on valida see üks kindel asi, millele end täielikult pühendada.
Kui paljud mu tuttavad leidsid, et on õudne kolida elama teise linna, siis ma olin otsustanud kolida riiki, mida ma polnud isegi varem külastanud. Birminghami kohale jõudes oli reaalselt esimene mõte, et kuhu kohta ma nüüd sattunud olen ja miks ma nii loll olin ning kõike korralikult läbi ei mõelnud. Polnud ÜLDSE see, mis ma ootasin ning ilmselt just tänu sellisele mõtteviisile oli ka esimene ülikooliaasta suurem katsumus, muidugi mängis suurt osa ka fakt, et ei saanud läbi oma korterikaaslastega. Lihtsalt KO-HU-TAV ja üldse mitte see, mida võib näha Instagramist, kui keegi tuttav on välismaale vahetusõpilaseks/ülikooli läinud. Ei mingit põnevust, sotsiaalelu ega motivatsiooni.
Valetan, motivatsiooni kooli jaoks leidsin ikka ning kui mõnedel päevadel ei leidnud, siis süümepiinad olid kosmilised. Mind aitas raskematel aegadel endale meelde tuletamine, et olen alati tundnud suurt huvi moe ja kõige selle ümber toimuva vastu ning LÕPPUDE LÕPUKS on kätte jõudnud aeg, mil ma saan oma teadmised ja oskused proovile panna. Kevadel tegin lõpu oma negatiivsele suhtumisele ning leidsin, et Inglismaale õppima tulek on ilmselt üks parimaid otsuseid, mida olen oma elus teinud ning suve lõpus ei suutnud ära oodata, et Tallinnast tagasi Birminghami saaks. Loengud on väga põnevad, inimesed kursusel on kõik nii-nii-nii sõbralikud ning kool loob täiesti uskumatuid võimalusi, et õpilaste edu kindlustada. Mu siiani kõige vapustavam kogemus oli visual merchandising moodul, mille raames sain tutvuda Selfridges’i tiimiga ning neile kontoris oma ideid esitleda. Kogemus on moes läbilöömise kindel komponent ning loodan teha palju erinevaid praktikaid enne lõpetamist.
Kogemustejaht viiski mind kokku YU armsa toimetusega. Väga tüüpiline lugu, aga ühel ilusal suvepäeval otsisin väljas olemise asemel erinevaid ajakirju ja brände, mida facebookis jälgima hakata. Paljude teiste hulgas jäi silma YU ning nende kutse kandideerida erinevatele postitsioonidele toimetuses. Suure huviga avasin lehekülje ning kohe tuli see tahan kaaaaaa sellest osa saada tunne. Sellel hetkel oli ajakiri alles loomisjärgus ning mingil väga tobedal põhjusel jätsin kandideerimata (kui otsest kogemust pole, siis proovida võib sellegipoolest, nagu elu on mulle näidanud). Mõned kuud hiljem, olles alatasa jälginud YU tegemisi, otsustasin toimetusele kirjutada, EHK saab millegagi kaasa aidata, EHK oleks võimalus midagi põnevat teha. Vastus tuli kiiresti – jah saan proovida kätt kirjutamises. Mina, Anna, olen täpselt selline inimene, kellel tekib kutsikavaimustus ka kõige väiksemate asjade suhtes, näiteks leides poest roosa sädeleva seebialuse ning YU ei olnud mingi erand – tekitas kohese õnnetunde. Ma ei liialda kui ma ütlen, et pidevalt mõeldes uutele teemadele millest või kuidas kirjutada, on pannud mind rohkem tegutsema ka siin, Birminghamis. Olen võtnud enda kanda poole rohkem kohustusi kui eelmisel aastal ning elu on muutunud palju huvitavamaks. Kuigi ma hetkel ei viibi Eestis ning ei saa kohtuda nende inimestega, kes mulle selle võimaluse andsid, olen saanud siiski kogemuse võrra rikkamaks.
Vltava jõgi, kubistliku interjööri ja sisustusega kohvik Grand Café Orient, šopinguelamus modernsetes kaubakeskustes, ajaloolised pargid ja aiad, New Town Water Tower ja Nusle bridge – see on Praha, tõeline arhitektuuripärl!
Täname Lux Expressi, kes pani välja edasi-tagasi bussireisi kahele Prahasse. Aitäh kõigile reisimängus osalejatele! Tänud, et soetasite YU Magazine esmanumbri, end sellega üles pildistasite ja fotosid instagramis ning facebookis jagasite! Võitjaid saab paraku olla vaid üks ning sel korral naeratas õnn Eneli Rahulale. Palju õnne Eneli, reis Prahasse ning hingemattev vaade kogu linnale on Sinu!!!
Võidu kätte saamiseks võta meiega palun ühendust e-posti teel: toimetus@yu.ee
Elan juba pea kuu Lõuna-Portugalis, kerge jume on näos ja vanamehed maja all spordibaaris on juba teretuttavad. Siin on vastu talve mõnus: apelsinid ja granaatõunad on küpsed, jõulutuled säravad ja inimesed kannavad vaid moepärast dresspluuside juurde kindaid ja tutimütse. Minagi käin õhukese jakiga ja ehmatan kohaliku basseini meeskonda nõudega ujuda välibasseinis. Juunis saab, nad lubavad. Kohalik söök on suht kohutav, rasvane ja veidralt maitsestatud. Vein see eest on kohalik ja odav, maiustused on hõrgud. Kõikjal valitseb lohakas värviküllus ja ülearu disainimata segadus. Tunnen end nagu kodus.
Mind vaimustab Portugali loodus, loomulikult palmid, aga ka okkalised eukalüptivõsad, sakilised kaljud ja soolakaevandus kosutavad hinge. Ookeanis on vesi viisteist kraadi. Kahjuks on siinseid palme tabanud mingi haigus, putukas räägitakse. Mu kodulinnas võeti minu siinoleku jooksul maha kolm suurt palmipuud. Tekitab tunde, et maailmas on midagi valesti, ka siin säravas ja lõbusas lõunas.
Ma võiks nüüd kirjutada, kuidas ma kohalikus hipsterkohvikus keeratud vuntsidega moodsate noortega kanget kohalikku kohvi joon ja odavat populaarsust naudin. Aga tegelikult olen ma nädala lõpuks kusagil bussijaama baaris, veidi ehmunud ja üksi, kus kõrvallauas on kergelt tülis paarike: mees uuekooli neoonroheliste triipudega Adidase dressipluusis, naine väljakasvanud blondeeritud juustega ja laual lotopiletid. Napilt saan pileti ööbussile, mis sõidab mägiseid teid pidi elegentse lohakusega ja kenasti üle lubatud kiiruse. Bussipeatuste siltidel on vaid bussimärk, kohaninimesid ja muud sedasorti ülearust infot ei lisata. Aga suhtlemise teel saab vahel isegi lisapeatuse kiirongis. Tänaval juhuslikud nooremad inimesed oskavad inglise keelt, bussijaama töötajad ja teised süsteemi mõistvad inimesed, turistinfost rääkimata, on rangelt veendunud vaid kohalikus keeles.
Käin vabal ajal rohkem tuju ja tunde järgi, unustades, et siin loojub päike väga kiiresti ja siis on päris külm. Seega lõpetan sügavas pimeduses kusagil rongijaamas, kus taksod enam ei sõida ja järgmine asustatud koht on 2km kaugusel otse ülesmäge. Aku on tühi ja ilm niiske. Ma juba silmanurgast tajun näljaseid pilke, võõras linnas vastu ööd on seegi kuidagi hirmutav. Palun vaikselt kõikide siinsete imeliste ornamentidega kirkute pühakuid ja tõmban kapuutsi pähe, et mitte liiga silma jääda. Teinekord päikselisematel trippidel näitan kaaslastele enesekindlalt teed ja siis ei maksa imestada, kui oleme kõik kusagil sügavas okkalises põlluvahe kraavis. Aga elus ja õnnelikud.
Eleriin Sild on noor naine, keda tunneme eelkõige Kanal 2 Reporteri ilmatüdrukuna. Olenemata oma lühikesest kasvust (168cm) on ta esindanud Eestit rahvusvahelistel missivõistlustel ning töötab edukalt modellina. Eleriin on väga mitmekülgne neiu. Teda kohtab tihti näitlejana seriaalides ja reklaamides. Ta tegutseb promootorina, disainib rõivaid, fotografeerib, joonistab ning blogib.
Suvereporter 2015 Vasakult: Greete Aren, Jürgen Fogel, Madli Vilsar, Olaf Suuder, Eleriin Sild
Kuidas Sa selle kõigeni jõudnud oled?
Ühe olulise tõuke on andnud mulle minu tädi Marin Sild, kes on nüüdseks nii tuntud fotograaf, kui ka disainer. Marin kasutas fotodel alguses modellidena oma lähedasi ja nii sattusin ka mina kaamera ette. Sain temalt palju innustust ja motivatsiooni, sest ta väitis, et näen fotodel väga hea välja. Sealt tuli enesekindlus, et proovida modelliametit.
Marinilt olen saanud ka rõivaste disainimise pisiku. Kõrvalt vaadates tundus see maailm nii põnev. Algkoolis, umbes 10ne aastaselt tegingi kooli moeshowl oma esimese disainitud rõivaeseme ning sattusin ühtlasi ka lavale. See tunne oli unustamatu ja tekitas teadmise, et olen õiges kohas.
Suure läbimurde modellimaailma tegin tänu ajakiri Stiinale. Saatsin kord ühele Stiina konkursile oma pildi, aga seda konkurssi ma ei võitnud. Mõni aeg hiljem sain neilt aga telefonikõne ja pakuti, et kas ma ei tahaks moeshowle modelliks tulla. Võtsin selle pakkumise suure rõõmuga vastu. Peale moeshowd toimus kohapeal Stiina kaanestaari valimine. Tehti pilt ja hiljem valiti sobivaim tüdruk välja. Osutusin valituks. Sealt edasi tuli juba modelliagentuur ja palju uusi võimalusi.
Eleriin Sild Perit Muuga kaunis kleidis
Näed alati nii särav välja, mida Sa selle jaoks teed?
Ma ei tee midagi erilist. Mulle meeldib naer ja see teebki minu arvates inimese ilusaks. Usun, et minu naeratus toobki minu puhul selle sära välja. Õnnelikud inimesed toovad mulle sära silmadesse. Kindlasti üheks mõjuvaks põhjuseks on ka see, et ma teen kõike seda mida armastan!
Oled avaliku elu tegelane ja Sind jälgitakse pidevalt. Kui palju see mõjutab Sinu ilurituaale? Mida leiab sinu meigikotist?
Tähtsuselt esikohal on minu jaoks kindlasti ripsmed! Ripsmed peavad olema värvitud ja need võtavad mul meikimise juures ka kõige rohkem aega. Kui aega on, siis kasutan jumestuskreemi ja selle kinnitamiseks puudrit. Armastan oma põsesaranasid välja tuua ja kontuurida ning kindlasti rõhutada ka kulme. Kui kulmud pole keemiliselt värvitud, siis kasutan kulmuvärvi. Need on kindlad vahendid mida leiab minu meigikotist!
Kas kasutad mingit kindlat meigibrändi? Mille järgi valid meigitooteid?
Hetkel kindlat meigibrändi pole. Kuna töö viib mind kokku paljude jumestuskunstnikega, siis nendega kohtumisel olen õhinas nagu laps kommipoes, sest see annab võimaluse erinevaid meigibrände katsetada ja soovitusi saada.
Kas Sul on keegi eeskujuks, kes Sind tegevustes mõjutab?
Kui mõtled avaliku elu tegelast, et vaataks teda ja õhkaks tema sarnane olla, siis seda pole. Pigem vaatan erinevaid inimesi. Kui ausalt öelda, siis kõige enam mind inspireerib ja toetab minu vanaema. Ta on suutnud mind väga palju mõjutada ja suunata. Ta on hästi inspireeriv inimene ja ma alati pöördun tema poole.
Kuhu edasi, millised on edasised plaanid?
Mõtteid jagub maailma lõpuni, aga neid välja ei räägiks. Päris paigale kindlasti ei tahaks jääda, sellega on aega vanaduses tegeleda. Praegu, kui saan ja jaksan, siis vaatan edasi, mis maailmal mulle pakkuda on. Pürgin vaikselt unistuste poole.
Kuna YU on inspireeriv keskkond, siis mis on Sinu sõnum Yu lugejale?
EI TOHI ALLA ANDA! Kui tõeliselt midagi tahad, siis püüdle selle poole. Tuleb kusagilt vaikselt alusta ja liikuda samm sammult edasi. Ära lase teistel oma unistusi maha trampida ja neilt hoogu maha võtta, USU ENDASSE!
Novembri keskpaik on paras aeg reisimiseks: kuurortid on coolilt inimtühjad ja lennupiletid mega odavad. Kodumaal on veidi liiga pime ja kuidagi kurb. Me lähemegi varsti öise lennuga õhukeste kampsunitega palmi alla. Pean juba hakkama pakkima. Huh. Viimati suvel Saksamaale sõites jäid mul maha sokid ja ripsmetušš. Kohver oli samas kenasti pakitud, täis pisut ebapraktilisi riideid, nagu neetitega kontsakingad, millega jõudsin lõpuks vaid kohaliku gayklubi dragqueenidele muljet avaldada, ja muid mõttetuid asju.
Reisikohver on koba sõna nagu reisirong. Viimati Tartu jõudes ültes härra Lotmann peale seda uuendatud tänukõlli, et jah lihtsalt rong on palju parem. Reisides muretsege omale esiteks kvaliteetne kohver. Ma saan aru, et selle hiinapoe erksavärvilise täpilise kohvri leiab lindilt kiiresti üles, aga üle uskuge mind üle kahe reisi see vastu ei pea. Mul on nii igav kohver, et ta käib tavaliselt, kaks ringi lindil, enne kui mulle meenub, et oli vist jah minu hall. Kleebin vahel reisidel sinna suvalisi kleebse ja odavaid plastikteemate, aga need ka kuluvad maha. Aga tegelikult sisu loeb, eksole. Kohvri puhul vähemalt. Kuidas siis pakkida reiskikohvrit? Ma kahjuks ei oska anda nõu ja kirjutada välja nutikaid nippe. Ma tegelikult vajan abi!
kaader: Sleepaway-Camp-II-Unhappy-Campers 1988
Olgu seekord ma alustan nimekirjast comme il faut. Nii: sokid, rohud, saapad…Tõstan vaikselt asju kohvrisse ja tagasi. Reegel on tegelikult selline, et tuleks võtta kaasa vaid hädavajalik. Näiteks: pesu, lemmiktennised, kaamera ja igaksjuhuks ka vihmajope, et ilmad oleks ilusad. Ühesõnaga minimaalselt asju. Aga mul on lemmiktenniseid juba oma viis paari. Ja lemmikute vahel valimine on valus. Minimal pole minu teema ka. Alustan uuesti. Peaks kiitma kosmeetika jaoks mõeldud minituube – need on on küll õnnistus – paariks nädalaks saaks lausa käsipagasiga minna. Mul on isegi unenäopüüdja ja Vana Tallinn in travel size.
Ma võin vahel teha näo, et olen praktiline inimene, aga ma niikuinii ostan reisilt jälle mõne eksootilise pontšo või muu Eestis üleni kasutu asja suveniiriks. Seega kindlasti tuleks jätta kohvrisse ruumi, kasvõi selle lukuga lisaosa arvelt. Nii öelda heade leidude jaoks. Ma juba tean, et ma õige pea tahan seal omale veel kusaglit prahipoest lampi või vanakraamilaadalt retrostiilis taskupeeglit. Ja ega ma tegelikult ka brändide outlete ära ei põlga, eriti kuna need on võõrsil paeaegu poole odavamad. Ja kuna me läheme ära pikemaks ajaks, võib-olla ka tööle, siis äkki peaks midagi eesti-pärast omale kaasa võtma, et ma ikka tahaks ka tagasi koju tulla. Olen täheldanud, et väljmaal elavatel sõpradel tekib harras patriotism. Aga mis see asi oleks? Loobin asju kohvirsse ja välja ja mõtlen…
Saabuval laupäeval ootame Sind osa saama YU ajakirja tutvustavast üritusest, kus räägime lähemalt mis on YU ja milleks ning kellele seda üldse tarvis on.
Millist rolli mängivad Sinu elus teiste inimeste looming, nende edulood? Kas need on midagi, mida lihtsalt tore eemalt vaadata ja lugeda või võiksid need Sindki innustada oma enese unistusi kinni püüdma? Tule kohale, sirvi ajakirja ja kui tunned, et kaante vahele kirja pandud lood Sind puudutavad, oleme saavutanud ühe eesmärgi, mille tulemusel süvenevad ka Sinu loovus ja energia.
