by Marika Juusu | juuni 16, 2016 | Elustiil
Cremeria on pisike õdus itaaliapärane kohvik, mis asub Tallinnas Kosmose kino vastas. Väikese gastropubi omanikud on päris itaallased Giuseppe ja Daniele, kes pakuvad oma kodumaa rahvusroogasid kõige autentsemal viisil.
Menüüst leiab tõelisi Itaalia hõrgutisi, nende seas erinevate lisanditega gelatosid, pizzat ning pastat. Jäätisemenüüs on 15 või isegi rohkem lisandit. Sellist Itaalia pehme jäätise “Golosino” valikut ei leia Eesti mitte kusagilt mujalt!
Joogivalikus on erinevad Itaalia veinid, spumante (vahuvein), ainulaadne Itaalia õlu, aromaatne kohvi, kuum šokolaad ning erinevad Itaalia limonaadid.
Päevapakkumistena serveeritakse traditsioonilisi Itaalia suppe, bruschettasid, soolaseid ja magusaid pannkooke ning mõnusaid värskeid saiakesi. Lisaks on võimalik kohvikust kaasa osta kvaliteetset oliiviõli, keediseid ja muid itaaliapäraseid tooteid.
Cremerias saad suurepärase maitseelamuse osaliseks ja nautida sooja ja sõbralikku õhkkonda!
Viimati käisid Cremerias külas ka toidukriitikud, kelle arvustust saad lugeda SIIN
by | juuni 15, 2016 | Elustiil
Kofeiin on stimulant, mis ergutab kesknärvisüsteemi. Tihti torgatakse kofeiini ja kanguse vahele võrdusmärk.
Arvatakse, et mida kangem kohv, seda rohkem kofeiini. Regle Kõrvel, sertifitseeritud kohvikoolitaja ütleb aga, et tegelikult see nii ei ole. „Espressos on kõige madalam kofeiinisisaldus. Kangus tähendab maitset, mitte kofeiinisisaldust. Kofeiin on täiesti eraldi aine kohvioa sees. Kõige rohkem kofeiini leidub pätikohvis. Mida kauem kohvipuru veega kokku puutub, seda rohkem ta kofeiini eraldab,“ räägib Regle ning lisab, et espresso on veega kokkupuutes orienteeruvalt 25 sekundit, mille ajal ei jõua kofeiin vedeliku sisse eralduda. Just press- ja filterkannus valmistatud kohv on kõige kofeiinirikkam.
Jaemüügis on kaupluste riiulid kohvipakkidest triikis. Hinnaskaala on lai. Tavainimese jaoks kohv on kohv. „Tundmata kohvi tausta, poetatakse ostukorvi ikka odavama hinnaga robusta ja araabika segu, mis sisaldab väga palju kofeiini. Kodus valmistatakse sellest aga tilkuv kannukohv ja hiljem imestatakse, miks vererõhk kõrgele tõuseb või öösel magada ei saa. Kahjuks puudub selle kohta pakendil täiendav info. Kui kohv sisaldab ainult araabikat, siis on seal ka juba tunduvalt vähem kofeiini,“ räägib Regle ning lisab, et segudes (odavama hinnaklassiga kohvides) on kofeiini aga tunduvalt rohkem.
Eesti restoraniteeninduses on kombeks osata detailselt selgitada, kus ja kuidas valmistatud prae puhul liha on kinni püütud. Suurepäraselt osatakse toidu juurde soovitada veini ning šampanjat, ent jõudes desserdini, ei oska teenindajad peale tee ega kohvijoogi nimetuste, nagu näiteks cappuccino ja latte, suurt midagi öelda, rääkimata sellest, mis kohvisorti joogi valmistamisel kasutatakse. Kõik muu tundub olevat tähtsam kui maitse, mis restoranist lahkudes viimasena suhu jääb.
Da Vinci Food OÜ kui ILLY maaletooja avas Eestis esimese ILLY Università del Caffè (UDC) 2014. aasta septembris. Università del Caffè Eesti on Põhjamaade esimene ametlik ja sertifitseeritud kohviülikool, mille eesmärk on suurendada ja levitada kohvikultuuri Eestis. UDC pakub täielikku teoreetilist ja praktilist koolitust igal kohviga seotud teemal. Kohvikoolitusi korraldab entusiastlik Regle Kõrvel, kes omab associate professor’i diplomit, mis eesti keeles tähendab koolitaja sertifikaati. Seda tuleb uuendada iga kahe aasta tagant. Viimase pooleteise aasta jooksul on Regle koolitustelt läbi käinud juba 1000 inimest.
Kõige pikem koolitus kestab ligikaudu seitse tundi. Räägitakse kohvi ajaloost, levikust, mis toimub istandustes, mida tehakse toore kohviga, kuidas sorditakse ja selekteeritakse. Räägitakse ka defektidest, sest pole istandust, kus leiduks täiesti puhast araabikat. Alati on olemas ka defektsed oad (hallitus, haigused), kuid siin tulebki mängu kvaliteeditegur, miks üks kohv maksab rohkem kui teine. Paki hinna määrab ära see, kui palju on keegi selleks eelnevalt tööd ära teinud. Odavate kohvide puhul pannakse kõik oad ühte potti.
ILLY kohvi puhul kontrollitakse tehases sortimist tugevalt. ILLY maksab 10% hinnast tootjale peale, et saada kätte kõige paremad ja kvaliteetsemad kohvioad, sest üks riknenud uba võib rikkuda terve tassitäie kohvi maitse. Näiteks on tühioad, mis täidavad lihtsalt massi. Röstimise hetkel ei pruugi aromaatseid ühendeid tekkida, aga värvuselt pruunid on nad kõik. Tuleb ette, et tõstes lusikatäie kohvipuru tassi põhja, jääb maitse ikka kuidagi lahjaks. ILLY kohviga ei pea puru juurde lisama, sest õige kogusega saab kätte ka õige kohvi maitse. ILLY-l puuduvad tühioad. Iga uba on õige, kvaliteetne, täiesti puhas araabika. ILLY koosneb üheksa riigi araabikast. Domineerivad Kolumbia ja Brasiilia kohv, aga on olemas ka ühe riigi sort, näiteks Guatemala või Etioopia ubadest. Viimane on maitse poolest hästi lilleline, puuviljane, eksootiline. India puhul on mekk aga leivane, intensiivne, kakaone. Maitse tuleb vastava maa kliimast ja kasvutingimustest.
Põhjamaade esimesse kohviülikooli saab tulla igaüks, kes soovib kohvist rohkem teada. Näiteks kui soovid õppida cappuccino’t valmistama või tunned huvi pesskannukohvi vastu. Võib-olla pakuvad sulle huvi hoopis põnevad kokteilid? Eriliselt populaarne on piimavahule pildikeste joonistamine. Ükskõik mis kohvivaldkond sind rohkem huvitab, teemad pannakse kokku vastavalt kliendi soovile. Tavakoolitus erakliendile kestab umbes 2–3 tundi ja osalejate arv ei ole reguleeritud. Regle on motiveeritud koolitaja ning eristub enda sõnul teistest selle poolest, et teeb kõike hinge ja kirega. Kohvimaailma sukeldudes polnud tal õpetajat, seetõttu tunneb ta nüüd, et on tema võimalus teistele midagi tagasi anda.
Rohkem infot leiad kodulehelt.
Täpsem info koolitustest saab telefonil 6 81 0001 või e-posti teel udc@davincifood.ee.
Siin aga mõned põnevad kohvijoogid, mille valmistamist saad kodus ise järele katsetada:
Fotod: erakogu
Toimetaja: Marlen Mais
marlen@yu.ee
YU Magazine on ajakiri inimestest, kes inspireerivad ning suunatud lugejaskonnale, kes soovib olla inspireeritud. Väljaannet saab osta nii müügipunktidest üle Eesti, tellida postiga (üksiknumbri hind 6,50 €) või lugeda hoopis digiversioonis (üksiknumber hinnaga 1,99 €). Nüüdsest müügil ka YU suvenumber.
by | juuni 8, 2016 | Elustiil
Kuidas on võimalik ühel noorel inimesel juba kahekümne kahe aastaselt jõuda Eesti kulinaariamaailma tippu?
Või omada märkimisväärset töökogemust Michelini tärnidega tunnustatud maailmaklassi restoranides ning töötada Tartu ühe populaarsema söögikoha Meat Market kokteilibaari peakokana? Kas selleks on tarvis kokamütsi alla peidetud animatsioonikangelasest imekokk Remy’it, või on tõepoolest võimalik seda kõike saavutada inimlike vahenditega?
Kokasaade aitas sihi paika seada
Hoolimata sellest, et Mihkel Manglusi (22) pere sega sugulaste seas pole ühtegi kokajuurtega eeskuju, unistas noormees siiski justnimelt kokaametist. Eesmärk ajendas pirtsaka sööjana poissi ise köögis katsetama hakkama. Esimeseks suuremaks projektiks ahju ees kujunes pitsa valmistamine, mis aga paraku läbi kukkus. Sellegipoolest ei löönud Mihkel oma unistusele käega, vaid lõi lahti raamatud ja interneti. Neelates kirjandust ning ahmides kokandussaateid omandas poiss palju teadmisi, mis teda edasises aitas. Ta pani kasvama oma maitsetaimed ning koos mõningate sõpradega, kelledele samuti meeldis süüa valmistada, kokati, katsetati ja arutati koos. Ühel päeval leidis Mihkel end osalemas telessaates „Jätku Leiba,“ kus ta saate kinni pani. Finaalsaate mentoriks oli saatuse tahtel Dmitri Demjanov, kes poisi talenti märgates talle praktikaukse Eesti tipprestorani köögisaali avas. „Järgmised suvevaheajad ja koolivaheajad veetsin Egoistis, peakokk Vladislav Djatšuki käe all õppides. See kõik toimus põhikooli ajal. Olin siis kõigest 14-aastane. Tartus ma oma noore ea tõttu peakoka praktikohale positiivset vastust ei saanud. Tallinn võttis mind aga avasüli rõõmsalt vastu. Mul vedas, et sain pealinna ja nägin restoranitöö kõrgemat taset.“
Televiisorist nähtu ning raamatutest loetu ei anna noormehe sõnul poolti nii palju, kui reaalne kogemus restorani köögisaalis. „See, mis ma praktikas juurde õppisin pani asjad paika,“räägib Mihkel. Et saada paremaks soovitati tal vahepeal minna ka välismaale õppima. Ambitsioonikas Mihkel lõigi maailma parimate restoranide edetabeli lahti ning hakkas uurima, milline Michelini tärnidega restoran talle kõige enam huvi võiks pakkuda ning saatis kirja. „Üldiselt kõik vastused on alati jaatavad, pigem haruldane kui kedagi ei võeta. Kui sa oled kokaõpilane ja sa minna tahad, siis on see võimalus täiesti olemas. Endal peab olema lihtsalt algatusvõimet. Emal ja isal ei ole mõtet lasta elulookirjeldust kirjutada ega omanikule helistada. Niimoodi need asjad ei käi. Tuleb saata lihtsalt kiri sooviga, et tahad õppida,“ räägib Mihkel.
Eeskujulik kogemustepagas
Mõne aja pärast sõitiski, tol ajal seitsmeteistkümne aastane Mihkel Stockholmi Mattias Dahlgren ́i restorani, mis koosnes kahest osast – matsalenja matbaren ehk toidusaalist ja toidubaarist. Üks kahe Michelini tärniga, teine ühe tärniga tunnustatud restoran, kus noorel Eesti talendil, kokku kahe nädala jooksul, õnnestus lähedalt näha ja osa saada kuilinaariakunsti maailmaklassist. See ei jäänud aga tema esimeseks ega viimaseks kogemusreisiks. Kolme Michelini tärniga restoran La Vie Saksamaal ja ühe tärniga In Da Wulf Belgias on vaid mõned näiteid, kus Mihkel oma teadmistepagasit on täiendamas käinud. Mihkli sõnul leidis ta igalt poolt midagi erilist. Ühes kohas oli hea tiimitöö, teises pühenduti detailidele, peeti oluliseks tehnikat ning suhtumist toiduvalmistamisse. „Võtsin seda kogemust tervikuna,“ räägib Mihkel raputades oma kogemustepagasit ning lisab veel, et kõik kokad, kelle juures ta välismaal töötada sai, on ühtlasi ka tema eeskujud. Sügavama jälje jättis poisi jaoks aga Kobe Desramault. „See, kuidas ta ise tööd teeb, abistab kõiges, sealjuures põranda ja nõudepesuga ning aitab toite väljastada – ühesõnaga, laseb suvalisel Eestist tulnud praktikandil oma meeskonda panustada. See on mu meelest hästi oluline. Tema tiimitöö jättis jälje,“ meenutab Mihkel Belgia tipprestorani peakokka.
Tagasi koju naastes tundus Mihklile, et Eestis on kõik totaalselt mõttetu. Võrdlus maailma tippklassi restoranide ja Eesti kokakunsti vahel tundus kuristikuna. „Siis oli masu aeg. Kõik oli teisiti,“ arvab Mihkel taganjärgi. „Pidi olema raske rahakott ja lihtsamat head sööki oli väga raske leida. Nüüd on Eesti köögikultuur arenenud ning võib öelda, et oleme Soomega juba samal tasemel. Võib-olla päris kõrgklassi restorane on meil vähe, aga Eesti on ka väike maa. Selliseid Meat Marketi taolisi häid restorane on juba väga palju,“ räägib Mihkel ning lisab, et täna on Eestis võimalik nautida vägagi head toitu.
Töötust peakokaks
Ühel hetkel hakkas Mihkel pidama väikest plaani oma söögikoha avamise üle. Ta võttis end töötuna töötukassas arvele ning sai sealt erinevaid ettevõtluskoolitusi. Järgmine moment helistas talle aga restoraniärimees Joel Ostrad ning pakkus koostööd. Mihkel pani päris oma restorani avamisplaani tulevikuriiulile ning võttis pakkumise vastu. Temast sai Meat Market kokteilibaari peakokk. Tavapärane hommik algab kell üheksa restorani köögis tellimusi üle vaadates ning vajalikke ettevalmistusi tehes. Päeva jooksul valmistab Mihkel hulgaliselt erinevaid maitsvaid roogasid, genereerib uusi ideid ning mõtleb menüü tarvis välja uusi sööke. Seal, kus varem asus Apple’i kauplus lõpetab noor talent oma tööpäeva pisut enne südaööd.
Õnnelikuks tegev keskkond
Kokk ei saa hakkama ilma noata aga tehnilistest vidinates on Mihkli lemmikuks kujunenud grill. „Meil siin köögis on küll igasugu moodsaid ja ägedaid masinaid aga kui grill on olemas, siis olen juba õnnelik,“ lausub Mihkel. Ka malmpottidest ja –pannidest peab poiss lugu. „Profiköögis on palju roostevabast terasest kööginõusid, mis tekitavad võltsi tunde, ent mulle meeldivad päris asjad – klassikalise taustaga vahendid,“ räägib Mihkel. Koju ostab ta pigem soodsamas hinnaklassis köögiriistu. Mihkli meelest sobivad Fiskars ja Victorinocs kodunugadeks vägagi hästi. „Mitmesaja eurose noa hooldamine on omaette kunst ning nende teritamine omaette tegu. Lisaks võivad need peost libisedes kildudeks kukkuda või murduvad võid lõigates ära,“räägib Mihkel.
Mihklit inspireerivad aastaajad ning kõik värske. Talle meeldib viibida metsas ning mere ääres. „Mulle sobib looduskeskkond. Ma pole linnainimene. Elasin aastakese Tallinna kesklinnas, kus polnud ühtegi puud. Pühkisin laualt tahma,“meenutab Mihkel linnaelu nüansse. Mihkli maakodu asub 20km Tartust väljas. Seal pole küll merd, kuid poisi sõnul teeb mets selle tasa. Ka reisid välismaale inspireerivad teda. „Kui näen inimesi, kes teevad asju teisiti siis võtan selle endaga kaasa. Proovides hiljem järgi teha ja avastades, et see tuleb hästi välja annab see mulle jõudu juurde.“
Pole üllatav, et Mihkli suurte sahvritega unistuste restoran ei asugi mitte linnas, vaid pigem linnast väljas. Kui enamus noori unistaks oma restoranist mõnes metropoli südames, siis Mihkli arvates on Eesti piisavalt hea koht oma söögikoha omamiseks. „Siin on võimalik areneda. Mul oleks oma aialapp ja mets, kus käin marju korjamas ning järv kus saaks värsket kala. Tartus on meil näiteks väga head järvekalad. Leian, et välismaal kujuneks see rohkem ellujäämisvõitluseks konkurentide seas. Eesti pakub palju erinevaid võimalusi,“räägib Mihkel oma unistuste gastronoomiatalust, kus ta ühel päeval klientidele süüa pakub. Seni kuni päris oma restorani veel ei eksisteeri on Mihkli soov alustada mõne uue projektiga ning teha seda hingega.
Plaanid edasiseks
Samuti tahab ta areneda, et saada veel paremaks kokaks. „Parem kokk tähendab minu jaoks seda, et ma suudan oma toiduga rohkem inimestele rõõmu pakkuda. Kui klient siiralt tagasisidet annab, et see mis ta sõi oli superhea, siis see teebki mind paremaks kokaks,“selgitab Mihkel. Kindlasti ei ole tema eesmärk end üle töötada, vaid võtta aega ka akude laadimiseks. Seda teeb ta päikese käes lebades, klassikalist kirjandust lugedes ning muusikat kuulates.
Edupüüdjatele soovitab Mihkel eelkõige sihikindlust, sest just see viis teda unistuse täitumiseni. „Noorte puhul on praegu hästi tavaline, et hakatakse millegagi tegelema ja jäetakse see siis mõne aja pärast soiku. Aga tuleb teha ühte asja ning sellega vaeva näha. Ei ole vahet kas alustad 14- või 25aastaselt, võid 30aastaselt olla sama edukas. Oma unistuse nimel tuleb eesmärke seada ja hästi palju tööd teha,“lisab Mihkel ning tõestab seega, et kõik unelmad on võimalik saavutada siiski inimlike vahenditega.
Ehk koorus sellest loost siiski välja üks tõsiseltvõetav eduvalem – ära kunagi anna alla – mida meil omi unistusi püüdes järgida tuleks!
Tekst: Marlen Mais
Fotod: Marié Sade
YU Magazine on ajakiri inimestest, kes inspireerivad ning suunatud lugejaskonnale, kes soovib olla inspireeritud. Väljaannet saab osta nii müügipunktidest üle Eesti, tellida postiga (üksiknumbri hind 6,50 €) või lugeda hoopis digiversioonis (üksiknumber hinnaga 1,99 €).
by Mari-Liis | juuni 1, 2016 | Elustiil
Valides eriala, millega end siduda, seisame alatihti paljude valikute ees. Vastuvõetud otsus ei pruugi osutuda meie jaoks õigeks ka pikemas perspektiivis. Nii asus Ksenja Kuligina esmalt õppima Avatud Akadeemias graafilise disaini eriala.
Ent alles kolmandat kursust lõpetades oli talle selge, et valitu pole päris see, millega naine soovib iga päev tegeleda ning leiba lauale tuua. Ei oska öelda, kas tegu oli pelgalt juhuse või õnnega, ent lõpetamisega samal ajal käis Ksenja Kreeta saarel puhkamas, kus armus külasse nimega Margaritos. Just see paik osutus kunstniku edasiste valikute üle otsustavaks. Keraamikaga tegelevad kohalikud, inspireerivad poed-stuudiod tänavatel – ei olnud rohkem vaja, et Ksenja mõtteid klaariks lüüa. Eestisse tagasi jõudes astus naine graafilise disaini kõrvalt ka keraamika erialale Eesti Kunstiakadeemias (EKA).
Ometi ei olnud Margaritos esimene koht, kus Ksenja keraamikaga kokku puutus. Oma esimese savist eseme valmistas ta juba lapsepõlves omaette mängides. Pärast vihmasadu kaevas kunstihuviline tütarlaps mäe nõlvalt savi, tehes sellega väikeseid telliseid, millest ehitas hiljem majakesi. See on naisel siiani meeles kui väga põnev ja südamelähedane päev. Ka keskkoolis kunstikallakuga klassis õppides proovis ta kätt keraamikas. Hiljem graafilist disaini õppides olid kõik saviga seotud ained aga Ksenja täielikud lemmikud. Savi lihtsalt on materjal, mis on tänast keraamikut juba varajasest lapseeast kõnetanud.
Mida pead enda peamiseks sõnumiks, millele enamiku oma tööde puhul rõhud või mida edasi anda püüad? Kui kõrgeks hindad enda tööde emotsionaalse väärtuse nende rahalise väärtuse kõrval?
Armastust materjali vastu, see on nagu kahekõne: uudishimu ja eksperiment ühelt poolt ja toote hingestamine teiselt poolt. Lõpptulemusena on aga olulisim suhe vaataja ja eseme vahel. Ent emotsionaalne aspekt on palju atraktiivsem, eelkõige hindan väljakutseid ja põnevust. Rahaline väärtus on minu jaoks vaid üheks motiveerijaks paljudest.
Millised on Sinu lemmikmaterjalid ja värvikombinatsioonid? Kuivõrd sõltub nende valik sõnumist, mida töödega öelda tahad?
Tavaliselt tekib materjalide valik lähtuvalt ülesandest, kontseptsioonist, tellija huvidest. Lemmikum on näiteks portselan oma tuntud omadustega: läbikumavus, värvus, õrnus. Ja samuti värvilised šamotirikkad kõrgkuumussavid, mis sobivad hästi just käsitsi modelleerimiseks. Rääkides värvikombinatsioonidest, on monokroomsed kindlasti minu lemmikuteks. Üleminek valgelt tumehallini, kõik sinakad värvitoonid ja selged värvid, mis annavad töödele kontrasti juurde.
Kuivõrd sarnaneb või erineb tavaliselt Sinu algselt koostatud tootekontseptsioon lõpliku tööga, mille hiljem müügile paned?
Enamjaolt püüan rohkem kontsentreeruda tootekontseptsiooni loomise ajal, et olla kindel oma lõpliku töö nägemuses ja endale eesmärgid selgeks teha. Samas ei saa välistada juhust, et toode töö käigus ise täielikult muutub. Alustan ühest ideest, lõpetan aga hoopis millegi muuga. See on puhas otsing.
Iga kunstniku töö on aga mingil määral teistest eristuv ja silmapaistev. Ksenja ise toob naljatledes välja, et eks see allkiri eseme põhjas kindlaks märgiks ole, mis töö meeldejäävaks muudab. Tegelikult näeb keraamik enda töid aga eelkõige looduslähedaselt lakoonilistena. Enda jaoks kõige erilisemat tööd nii lihtne aga välja tuua ei ole, sest iga töö on protsessi ajal eriline ja ainulaadne. Nii saab esile tõstetud hoopis kõige suurem käsitsi modelleeritud ese: hoiupõrsas. Selle valmistas ning põletas elektriahjus valmis naine Erasmuse programmi raames rahvusvahelise üliõpilasena Austrias Lintsi Kunstiülikoolis viibides. Või hoopis kõige mahukam tellimus: kaanega õllekruuside valmistamine Arhangelskis asuva tselluloositehase jaoks, kruuse oli kokku 300.
Kõige meeldejäävamateks juhtumiteks tööl peab Ksenja aga neid, mil mõne tellimuse valmistamise ajal on ahjus midagi pragunema hakanud või siis näiteks glasuurikiht ebaühtlaselt katnud. Seetõttu ei saa arvestamata jätta ka praagiga, mis tähendab, et tellimusi täites on alati väga oluline ajaplaan paika panna, sealjuures arvestades ka võimalike probleemide ja möödapanekutega.
Räägi oma kõige suuremast erialasest saavutusest.
Hetkel on selleks kindlasti oma stuudio loomine ja arendamine. Kõik sai alguse enne EKA lõpetamist, mil sain oma esimese erialase töö keraamikaõpetajana Juhkentali Gümnaasiumis. Pärast EKA lõpetamist sain tänu sõbrannale jagada üht stuudiot kahe kolleegiga. Pärast töökat aastat nii koolis kui ka stuudios mitmeid kursuseid andes ning üritusi korraldades, otsustasin osta ahju ja üksi edasi liikuda. Väike stuudio Saku tänaval asuvas büroohoones sai mulle aastaks uueks koduks. Eelmise aasta augustis kolisin Tartu maanteele 1910. aastal ehitatud hoonesse, kus renoveerimise käigus tulid vana krohvi alt välja originaalsed telliskivi- ja paekiviseinad. Nii sai loodud Keraamikastuudio. Keraamikastuudio tegevuseks on peamiselt mitmed kursused nii täiskasvanutele kui ka lastele. Poest on võimalik osta ka minu enda loomingut.
Oled öelnud, et naudid töö juures eelkõige protsessikulgu, olgu ülesandeks mis tahes. Ent milliste toodete valmistamisel tunned Sa end siiski kõige kodusemalt?
Jah, just tööprotsess köidab mind, see võimaldab ideid materialiseerida. Lemmiktegevuseks on savi vaba voolimine oma käte vahel.
Uurides Ksenjalt, mil määral ja kuidas on keraamika valmistamise metoodika tema puhul ajas muutunud, tõstab keraamik esile pigem enda oskuste arendamise ja kogemuse, mis aja möödudes aina kasvab: „Viibin pidevalt otsingutel. Mind mõjutab kõik, mis minu ümber toimub. Igaüks võib mind eneseteadmata motiveerida või inspireerida.“
Leo Rohlin, Lucie Rie, Matthew Chambers, Fenella Elms, Frances Lambe, Valeria Nascimento, Jun Kaneko, Katharine Morling, Sakiyama Takayuki – see on vaid lühike nimekiri kunstnikest, keda Ksenja esile tõstab ning enda eeskujuks peab. Reaalsuses motiveerivad lisaks inimestele ka külastatavad kunstimuuseumid, disainigaleriid, ajaloomuuseumid, kohad, kust leiab vana aja keraamikat. Samuti aitab kaasa internet. Keraamik arvab, et oma maailmapilti ja arusaamist kunstist täiendab ta üsna iga päev. Kui esile tõsta vaid üks inimene, kellega naine koostööd teha sooviks, osutuks valikuks Juz Kitsoni. Tegu on väga andeka noorkunstnikuga, kes kasutab oma installatsioonides palju keraamikat. Tema feministlik ja sürrealistlik meetod on Ksenjale lähedane.
Millised on järgmised kolm sammu, mida soovid ära teha, et tõusta enda erialal veel professionaalsemale tasemele kui praegusel hetkel oled?
Esiteks soovin osaleda rahvusvahelistel keraamikavõistlustel ja sümpoosionitel.
Teiseks tahan teha isikliku näituse ja osaleda rühmanäitustel.
Kolmandaks tahan müüa oma tooteid rahvusvahelistes portaalides.
Mis paneb Sind keskenduma sellele, et olla parim keraamikaga tegeleja ja nende toodete pakkuja?
Kindlasti rahulolevad kliendid. Kursuste ajal motiveerivad mind rõõmsad näod ja inimeste naeratused, eriti siis, kui nad saavad oma esemed ahjust kätte. Ja muidugi on laste eneseuhkus nende enda silmis mulle kõige suuremaks auhinnaks. Igapäevaseks motiveerijaks on kindlasti perekond. Perega koos veedetud aeg annab lisajõudu ja motiveerib edasi pingutama.
Toimetaja: Mari-Liis Koemets
mariliis@yu.ee
YU Magazine on ajakiri inimestest, kes inspireerivad ning suunatud lugejaskonnale, kes soovib olla inspireeritud. Väljaannet saab osta nii müügipunktidest üle Eesti, tellida postiga (üksiknumbri hind 6,50 €) või lugeda hoopis digiversioonis (üksiknumber hinnaga 1,99 €).
by | mai 31, 2016 | Elustiil
Unikaalne Eesti naiste poolt loodud veebiostukeskkond elvogue.com korraldab koostöös Eesti rõivadisaineritega lastekaitsepäeva raames heategevusliku kampaania Kiikla Lastekodu eluruumide remonttöödeks.
Uskudes, et igaühel on õigus hubasele ja mõnusale kodule, soovib elvogue.com naiskond päikest tuua lastekodulaste igapäeva. Teades, et armas Kiikla Lastekodu vajab abi väikeste remonttöödega, valmis koostöös mitme Eesti rõivadisaineriga unikaalne heategevuslik kampaania. Alates 1.juuni läheb elvogue.com online veebipoes müüki mitme Eesti rõivadisaineri originaaltoodang, millest saadud tulu 100% ulatuses annetuseks kogutakse. Antud kampaaniaga on liitunud järgmised Eesti rõivadisainerid: byKink, Diana Arno, Diana Kurves, Liina Stein, Richbeth ja Woolish. Kampaaniatooted leiad elvogue.com veebipoest erilise kampaania märgistusega alates 1.juuni.
Heategevuskampaania eesmärgiks on koguda lastekodu toetuseks juuni jooksul võimalikult suur summa, et juba sügisperioodil oleks võimalik eelmainitud töödega alustada.
Maalilises Mäeküla vallas asuv Kiikla Lastekodu on loodud tänase päeva seisuga pea et 10 aastat tagasi. Lastekodus elab igapäevaselt 16 last ning nendega toimetab 9 rõõmsat kasvatajat. Lastekodu juhataja Niina Kingsepa sõnul on äärmiselt tänuväärne nende pisikese lastekodu sel viisil abistamine. „Eluruumidena on kasutuses kaks armsat maja, mis aga kümne aastase kasutuse järgselt vajaksid remonttöid nii seest kui väljast. Vaja oleks teha eelkõige siseviimistlust, krohviparandust ja värvimistöid, et elukeskkond säilitaks laste huve silmas pidades koduse ja mugava tunde.“
Elvogue.com on Eesti turul täiesti ainulaadne veebikeskkond naistele, mille eesmärgiks on viia kokku eelnevalt hästi hoitud kvaliteetsed disaineresemed ning uued armastavad omanikud. Väga olulist rolli mängib ka taaskasutuse põhimõte, mida jälgib kogu naiskond ka igapäevaelus. Veebikaupluse tootevalikust leiab nii rõivaid, kotte, jalatseid kui ka aksessuaare, mis kõik on läbinud kvaliteedikontrolli, et tagada toodete sajaprotsendiline autentsus.
by | apr. 22, 2016 | Elustiil
YU ajakirja kampaania võitjat inspireeris Läti-reis sedavõrd, et joonistas mälestuseks imekauni pildi Riia vanalinnast.
Aasta esimeses pooles kuulutasime välja kampaania, kus YU lugejatel, kes vormistasid 18.01–28.02.2016 endale või sõbrale ajakirja aastatellimuse, oli võimalik võita edasi-tagasi Lux Expressi bussireis kahele Riiga ning veeta kolm ööd luksuslikus Rixwell Old Riga Palace hotellis. Auhinna võitjaks osutus loosi tahtel Maris Juuse!
Maris on tänaseks võidu realiseerinud ning toimetusele ka lahkesti reisimuljeid jaganud. „Oleme õnnelikult reisilt tagasi ning võime öelda, et jäime reisiga väga rahule“, selgitab ta. Kampaaniavõitja sõnul võeti Riiast maksimum – külastati loomaaeda, jalutati vanalinna risti-põiki läbi jms.
Imeline pilt Riia vanalinnast valmis Marisel kuuetunnise bussisõidu jooksul ning inspiratsiooni sai ta just sellelt reisilt.
YUd tasub aga lugeda ja tellida, sest teemad on meil alati põnevad ja kampaaniad magusad. Nimelt on meil praegu käimas uus kampaania – loosime ajakirja aastatellimuse vormistajate vahel välja erakordse ja imekauni Perit Muuga kleidi, mis sobib ideaalselt koolilõpetamiseks või suvisteks pidulikeks üritusteks. Lisainfot selle kohta leiad YU kevanumbrist või siit.
by | märts 25, 2016 | Elustiil
Kinosõpradel on põhjust rõõmustada, sest Eesti kinokompleks Coca-Cola Plaza tähistab 15. juubelit. Ajale ja tehnikale vaatama suudavad nad endiselt filmisõpradele põnevat meelelahutust pakkuda. Vaatasimegi nendega ajas veidi tagasi, ent uurisime ka lähemalt tänapäeva filmimaailma kohta.
Küsis: Andra Stražev
Vastas: Forum Cinemas turundusjuht Liis Mengel
Kuidas tekkis idee 15 aastat tagasi kino rajada? Kust tuli kinomajale selline nimi?
2000ndate alguses ei olnud Tallinnas peale Kosmose kino ühtegi suuremat kinokompleksi, mistõttu oli mõte konkureeriva ja kaasaegse kino rajamisest mõistlik ning ka kinosõpradele väga hea uudis. Coca-Cola Plaza avati 2011. aasta 10. märtsil ning sellest sai üks moodsaimaid kinosid terves Skandinaavias. Nimi sündis koostöös kinosõprade ühe lemmikjoogi maaletoojaga.
Oskate ehk öelda millal kinos käimine Tallinnas või üldse Eestis populaarseks muutus?
Eestimaalased on läbi aegade kinorahvas olnud. Kui vaadata pealinna kino Coca-Cola Plaza kinokülastuste statistikat, siis vaatajanumbrid on viimastel aastatel iseäranis jõudsalt kasvanud. Näiteks 2015. aastal külastas Coca-Cola Plazat 1,1 miljonit filmisõpra ning 15 tegutsemisaasta jooksul on kokku kinos käidud 14,4 miljonil korral.
Mis on 15 aasta jooksul olnud kinomaja pidamise juures raskeim katsumus? Mis aga meeldejäävaim seik?
Kahtlemata oli nn masuaeg 2008.–2009. aastal kõige keerulisem, aga mitte ainult kinopidajatele, vaid ka kõikidele teistele Eestis tegutsevatele ettevõtetele. Nendel aastatel vähenes kinokülastuste arv hüppeliselt, kuid on hea meel, et suutsime ka siis oma klientide usalduse ja poolehoiu säilitada, olles jätkuvalt suurima külastuste arvuga kino Eestis. Meeldejäävaid seiku Coca-Cola Plaza ajaloos on väga palju – lisaks väga headele ja ka Eestis vaatajarekordeid purustanud filmide näitamisele oleme teinud vahvaid ja meeldejäävaid eriüritusi, alates Oscarite gala ülekannete eriseanssidest, seriaalide ja filmide fännipäevadest kuni suurperedele mõeldud tasuta kinopäevadeni.
Kuidas on filmide eelistused vaatajate seas ajaga muutunud? Kas võib öelda, et interneti tulekuga on kinoskäijad vähem või pigem mitte?
Kinoskäimisega ei konkureeri tänapäeval mitte ainult internetist allalaetavad filmid ja seriaalid, vaid ka kõik meelelahutus- ja kultuuriüritused. Samas nagu öeldud, ei ole need kinoskäimise aktiivsust oluliselt mõjutanud. Pigem on viimastel aastatel kinokülastuste arv pidevalt kasvanud. Filmieelistuste osas on siiski läbi aegade kõige populaarsemad linateosed olnud nn koguperefilmid, näiteks nagu „Jääaeg” või „Käsilased”.
Kui keeruline on välismaa filme Eesti kinolinale tuua? Kuidas see protsess välja näeb?
Filmide toomine Eesti kinolinadele ei erine oluliselt teiste riikide praktikast. Kinod ise filme ei levita ega lepinguid sõlmi, sellega tegelevad eraldi levifirmad. Neid on Eestis päris mitu ning meie teeme koostööd nende kõigiga, et vaatajateni võimalikult mitmekesine programm tuua.
Kinomaastik üha laieneb ja tehnika areneb. Kuidas te väikeses Eestis kino kaasaegsena hoiate ja rahvast just enda kinno meelitate?
Eestlased on suured kinosõbrad ning peaasjalikult meelitab neid kinno lai filmivalik, tasemel teenindus ja muidugi ka muu sinna juurde kuuluv. Kindlasti on Coca-Cola Plaza eeliseks teiste kinode ees väga mitmekesine programm, millele lisaks pakume tipptasemel kontsertide, teatrietenduste, ooperite ja ballettide ülekandeid. Näiteks osutus möödunud aastal suureks hitiks teatriklassika „Hamlet”, kus mängis Benedict Cumberbatchi kõrval kaasa ka kodumaine staar Sergo Vares. Samuti kogus suure publikunumbri eksklusiivne muusikadokumentaal Kurt Cobaini elust „Montage of Heck”. Oleme ka üks vähestest kinodest, kus filme ei näidata kaubanduskeskuses, vaid eraldi selleks loodud, ehitatud ja sisustatud hoonekompleksis.
Kust tekkis idee otseülekandeid, kontserte, teatritükke jms kinolinal näidata ja kuidas see rahva poolt vastu on võetud? On teil ka tulevikus midagi seesarnast uudset ja huvitavat kavas?
Oleme juba pea seitse aastat oma kinodesse maailma mainekaid ooperi-, balleti- ja teatrietendusi ning kontserdeid toonud, et ka meie kultuurisõbrad nendest siinsamas Eestis osa saaksid. Idee tekkis sellest, et soovisime lisaks filmielamusele laiemalt kvaliteetset meelelahutust pakkuda. Tipptasemel kultuurisündmuste ülekanded on mujal maailma kinodes väga menukad, mistõttu otsustasime ka seda proovida. Otsus oli igati õige ning kliendid on selle väga hästi vastu võtnud.
Oma programmi valikut oleme pidevalt laiendanud ning täiendanud. Näiteks toimus hiljuti Jüri Pootsmanni „Play” video esmaesitlus ja minikontsert, aga ka populaarse teleseriaali „Sherlock” eriepisood. Kindlasti kavatseme edaspidigi põnevaid sündmusi korraldada.
Kuidas kinomaailmal üldse läheb? Tundub, et vaatajate arv aina kasvab, kuna nt Tallinnasse on kinomajasid juurde tulnud.
Kahtlemata on muutunud kinomaastik väga tihedaks. Samas oleme seni kõikides oma kinodes, sh Coca-Cola Plazas pidevalt teenuseid arendanud ning tehnikat ja sisustust kaasajastanud. Näiteks eelmise aasta lõpus Coca-Cola Plazas avatud uus ja Põhjamaade moodsaim kinosaal Scape on meile juurde toonud palju uusi filmisõpru.
Mis on olnud Coca-Cola Plazas läbi aegade vaadatuim film?
Nendeks on olnud „Avatar”, „Jääaeg 3” ja „Käsilased”. Eesti filmidest on aga enim vaatajaid kogunud sel aastal kinodesse jõudnud „Klassikokkutulek”.
Mida sünnipäeva puhul vaatajatele pakute? On teil ka lähitulevikus midagi huvitavat plaanis?
Sünnipäevakuul pakume eelkõige väga head filmivalikut ning lisaks loosime kinosõprade vahel välja 5000 eurot reisiraha. Samuti kehtivad paljudele toodetele sooduspakkumised. Seega on põhjust Coca-Cola Plazasse tulla nii sünnipäevakuul kui ka edaspidi. Jätkame tulevikus tipptasemel filmielamuse pakkumist ning lisaks erinevate ürituste, kontsertide ja teatriülekannete korraldamist.
by | märts 1, 2016 | Elustiil
Stella Soomlais on Eesti üks tuntuim nahadisainer, kes on üles ehitanud eduka kaubamärgi ja pakub eeskuju nahakunsti saladusi veel omandavatele noortele. Karjääri alustas ta praktikandina Tartu jalatsivabrikus ja olles täna oma ettevõttes praktikajuhendaja, hindab noortes ennekõike initsiatiivi ning huvi valdkonna vastu.
Soomlaisi ettevõte on viie tegutsemisaasta jooksul regulaarselt praktikante värvanud. Peamiselt tullakse kätt harjutama Eesti Kunstiakadeemiast ja Tartu Kõrgemast Kunstikoolist, kus Soomlais ka ise kolmanda ja neljanda kursuse tudengitele nahadisaini on õpetanud. “Eks mul tekib juba koolis ülevaade tudengitest, keda oleksin nõus praktikale võtma,” ütles nahadisainer ning nendib, et tema juurde praktikale satutaksegi enamasti läbi kooli.
Kõrges hinnas on sellised noored, kes oskavad küsida, aga julgevad ka iseseisvalt tegutseda. Vähetähtis ei ole ka initsiatiiv või suure pildi nägemise võime. “Ka igavamad asjad on olulised, ka väikesed jupid on tähtsad. Selliste ülesannete andmine ei tähenda, et panust ei hinnataks. Kõige vajalikum on huvi, sära silmas ning järjekindlus,” rääkis Soomlais, kes on praktikantide seast ka oma kollektiivi täiendust leidnud.
Praktika on sageli tööelu lävepakk ja Soomlaisi karjäär startis praktika näol Samelini jalatsivabrikus Tartus. “Tol ajal ei olnud väga palju kohti, kus praktikat läbi viia. Kool ei osanud samuti suunata, mistõttu leidsin praktikakoha endale ise ja nii saingi oma esimese suurtööstuse kogemuse. Teise praktika läbisin juba väiksemas nahakunstistuudios, mida veab tänaseni Tiina Andron. Seal nägin tööprotsessi ideest kuni valmistooteni. Mõlemad olid väärt kogemused. Lisaks sain tutvusi, mis on mulle tänase päevani abiks,” sõnas Soomlais, tuues miinuspoolena välja praktikate lühikese kestuse.
“Minu praktikad kestsid kumbki kaks nädalat, mille jooksul saab küll ettevõttest esmase info kätte, kuid see ei ole kindlasti piisav. Ammendava tulemuse saavutamiseks peaks praktika kestus olema vähemalt kolm kuud,” kommenteeris ta.
Kvaliteetse praktika tagamiseks seab Soomlaisi hinnangul ettevõtjatele aga piiranguid ressursside puudus, kuna praktikandi juhendamine on reaalne ajakulu, töö ja panus ning ettevõttele lisakohustus: “Sageli ei ole ettevõtjatel juhendajatele lisatasu tasumise võimalust, mistõttu toimub praktikantide värbamine pigem tänu missioonitundele. Lahenduseks võiksid olla riiklikud juhendamistasud, mis aitaksid hoogustada praktikantide värbamist ja motiveeriksid neisse panustamist.”
Praktika ja juhendamise kvaliteedi tähtsust rõhutas ka Eesti Tööandjate Keskliidu haridusnõunik Anneli Entson. “Eesti Tööandjate Keskliidu läbi viidud parima praktikandi konkurss “Praktik Cum Laude” näitas, et praktikaettevõttele positiivse mulje jätnud praktikant võib end tööturul kindlalt tunda. Hea praktikakogemus saab aga sündida vaid õppuri, kooli ja paraktikakohast ettevõtte koostöös ning oskuslik juhendamine aitab innukal praktikandil eesmärke seada ja neid ka saavutada,” sõnas Entson.
Foto: Tõnu Runnel
Menüüst leiab tõelisi Itaalia hõrgutisi, nende seas erinevate lisanditega gelatosid, pizzat ning pastat. Jäätisemenüüs on 15 või isegi rohkem lisandit. Sellist Itaalia pehme jäätise “Golosino” valikut ei leia Eesti mitte kusagilt mujalt!
