by | sept. 2, 2018 | Avalehele, Elustiil, Film, Foto, Kultuur, Kunst, Muusika, Persoon
Neljanda Improfilmimaleva osalised kogunesid lühifilmide loomiseks Illuka mõisakooli Ida-Virumaal. Uhkest mõisakompleksist said malevlased augusti viimaseks nädalavahetuseks enda kasutusse seminarimaja, mis nimetati kohe ümber staabiks. Just sellest ruumist sai koht, kus ideed algasid ja samas ühiselt ülesvõetud filmide vaatamisega ka lõppesid.
Tänu Tarvo Metspalule ja SPARK Makerlabile täitus staap väga rikkaliku filmitehnikaga. Malevlased said kätt proovida gimbal’iga, drooniga, kraanaga ja helitehnikaga. Vaja oli vaid ideid ja inimesi, kes neid teostaksid. Juba reede õhtul moodustati tiimid, jaotati rollid ning töö hakkas pihta. Igaüks sai valida kõige enam meeldinud idee ja haakuda sobiva meeskonnaga. Kes hakkas kunstverd valmistama, kes asus lokatsioone ette valmistama — järsku olid kõikide osaliste käed tööd täis.
Kuigi esialgu tundus, et filmiideid on vähevõitu, tõestas maleva lõpupäev, et ideed sünnivadki kohapeal ning Improfilmi Malev IV sai lõpetatud rekordarvu lühifilmidega. Kokku sündis malevas neliteist lühifilmi, vaata neid siit.
Lisaks seminarimajale ja koolihoonele kuulub Illuka koolikompleksi ka mõisahoone, mis on nii inspireeriv, et juba esimesel ringkäigul, mil Ene Raudar mõisamaja tutvustas, hakkasid lühifilmi ideed sündima. Muidugi ei saanud mõisahoone suurustlevast hõngus kummituste teemat kasutamata jätta. Nii sündis maleva parimaks režissööriks tunnustatud Kerstin Tälli lühifilm “Vaimutus”.
Mõisakompleksi hoonete valik on niivõrd rikkalik, et eraldi toa — suure ja ümmarguse aknaga — sai endale terve autotäie tehnikat kaasa pakkinud Jaanus Karlson, kes lõi heli ja filmimuusika suuremale osale lühifilmidest, mis malevas valmisid.
Koolimajas sai igaüks endale mõned ruudud põrandapinda, kuhu oma madrats maha visata. Kõige rohkem said vist puhata madratsid ise, sest nii mõnelgi malevlasel kujunes teise päeva õhtu nii pikaks, et madratsi peal sai pikutatud vaid mõni tund.
Ka maleva viimane hommik ei andnud armu. Pärast varast hommikusööki alustasid nii mõnedki meeskonnad oma ideed nullist. Imekombel kogunesid aga kõik malevlased õigeks ajaks staapi, et lühifilmid üle anda. Vaatamata magamatusele oli õhus tunda ärevust ning iga järgmise lühifilmi esitlusega emotsioonid saalis kerkisid.
Sel aastal jagati tänu sponsoritele välja ka Oskarid. Parimaks meesnäitlejaks valiti Tarvo Metspalu, kes sai tänutäheks Võhandu Maratonil 2019 osalemise võimaluse. Parimaks naisnäitlejaks osutus esmakordselt malevat külastanud Susan Kolde, kellel õnnestus tänu meeskonnale visualiseerida enda erakordselt sügavamõtteline ja hingepuudutav luuletus, mida saab vaadata siit. Susan sai auhinnaks vabad pääsmed kiikingule.
Parimaks operaatoriks tunnustati Joel Laanemäe. Parima montaaži eest sai pärjatud Hans Hubert Sams, kelle käe all valmis näiteks lühifilm “Ülitundlik”.
Parima filmi ning parima stsenaariumi tiitel läks kõige enam malevlaste hääli kogunud filmile “Hingepeegel”. Seda ehk seetõttu, et lühifilmis “näidelnud” osatäitjatel polnud aimugi, et nad seesugusesse filmi satuvad — filmis üles astunud inimesed arvasid süütult, et nendega tehakse intervjuu, mis eelmises malevas tegemata jäi. Selle võrra suurem oli kõigi osalejate üllatus, kui nad avastasid, et “Hingepeegli” stsenaariumi järgi olid nad Illuka psühhoneuroloogiahaiglasse ravile paigutatud.
Kokkuvõtteks võib öelda, et malevas tehtu ja nähtu on emotsioon, mis jääb kestma — ka filmilindile.
Improfilmi malev IV raames sündinud lühifilme vaata siit (link).
Mis on improfilmi malev?
Improfilmi malev on kolmepäevane filmientusiastide kogunemine, kus tullakse kohapeal välja lühifilmide ideedega, mis veel samal nädalavahetusel saavad üles võetud ning lühifilmiks kokku pandud. Malev on ideaalne võimalus järgi katsetada rolle (nii kaamera ees kui ka taga), mida seni pole olnud võimalust proovida või on lihtsalt julgusest vajaka jäänud. Improfilmi malevas selliseid hirme tundma ei pea! Lisaks, ei pea muretsema seniste oskuste pärast, kuna me saame kõik teadmisi kohapeal jagades targemaks. Samuti ei pea muretsema tehnika puudumise pärast, kuna meil on võimalik kasutada kõiksugu põnevaid filmimisvidinaid.
by Kaisa Nele Hendla | aug. 21, 2018 | Avalehele, Elustiil, Foto, Kultuur, Persoon, Tuleviku töökoht, Z generatsioon
Anete Toming on 25-aastane väga produktiivne ja rõõmsameelne fotograaf. Tema portfooliosse kuuluvad paljude Eesti pruutpaaride, beebide ja muidu toredate inimeste pildid.
Lisaks paarile nõuandele Anetelt ja tema sisukatele vastustele leiad altpoolt ka mõned tema tehtud pildid koos lugudega. Inspiratsiooni jagub kuhjaga!
Anete Toming. Foto autor Erki Toming
1. Kaua oled fotograafiaga tegelenud?
Alustasin pildistamisega mitu aastat tagasi, kuid siis klõpsisin enda jaoks pere digitaalkaameraga. Gümnaasiumis hakkasin tegelema riiete disainimise ja õmblemisega ning tööd oli vaja kõik üles pildistada. Umbes kuus aastat tagasi kinkis vanaisa mulle oma vana kaamera Canon 5D mark I ning sellega hakkasin aina rohkem inimesi pildistama. Minu esimene tellitud pildistamine oli Schnelli pargis ja kaamera ees oli üks armas paarike. See suvi on minu teine täis broneeritud pulmahooaeg, kolm aastat tagasi tegin samuti suvel mitu pulma, kuid viibisin pool suve Austraalias.
“Käisime peale nende tseremooniat Viru rabas pildistamas. Olime pildistamise lõpetanud ja suundusime juba tagasi peokoha poole, kui äkki nägin metsas seda valgust! See oli imeline!” Foto autor Anete Toming
2. Mille pildistamist kõige rohkem naudid?
Minu number üks lemmikasi pildistada on inimesed ja nende emotsioonid. Loodus on väga ilus, kuid mulle ei paku selle pildistamine nii palju huvi kui inimeste pildistamine. Oma lööklauseks olen sõnastanud “All about capturing emotions.” ja ma tahaks loota, et emotsioonide jäädvustuse saavadki inimesed, kes minu juures pildistamas käivad. Head emotsioonid fotodel, mille vaatamine aitab tulevikus läbi ka rasketest aegadest.
“Vanemad olid saanud just oma viienda tütre. Olin pildistamisele ühe konfetikahuri kaasa võtnud ja neljale vanemale tüdrukule meeldis sellega väga mängida. Pildi saamiseks aitas mind nende vahva isa, kes oma tütreid konfettidega üle kuldas.” Foto autor Anete Toming
3. Kuidas saab inimeste emotsioone esile kutsuda?
Ma usun, et fotograafi töö on suurel määral klienditeenindustöö. Inimestega suhtlemine on ülitähtis. Olen veendunud, et igaühest on võimalik saada häid pilte. Emotsiooni on lihtsam pildile saada, kui tegemist on paari, pere või suurema grupi inimestega. On oluline ära tabada inimeste olemus ja siis seda võimalusel rõhutada. Eks alguses ole ikka natukene kummaline, kui paar tuleb pildistama kellegi juurde, keda nad pole kunagi elus näinud, ja see keegi hakkab neid muudkui klõpsima. Olukord tuleb kõigi jaoks võimalikult mugavaks teha ja fotograaf on see, kes pildistamise õhustiku eest vastutab. Ma lasen paaridel teha pildistamise ajal erinevaid ülesandeid ning juhendan pildistamisel palju, samas proovin ära tabada, millal neil on vaja aega kahekesi olemiseks – siis liigun korraks eemale.
“Päike oli sellel päeval eriti tugev ja tseremoonial oli kohati raske pruutpaarist pilti teha. Liikusin nende ette ning äkki märkasin, et mõlemal pisarad jooksevad, sest laulatuse jutt oli muutunud väga liigutavaks. Täpselt sel hetkel tulid päikese ette pilved, tänu millele sain emotsionaalse ja erilise hetke jäädvustada ilusa valgusega. Hetk hiljem tuli päike tagasi.” Foto autor Anete Toming
4. Mis nõuande annaksid noorele Anetele, kes fotograafiaga alles alustas?
Ma usun, et teeksin kõike samamoodi. Jätkusuutlikkus on võti. Tänapäeval on nii palju häid fotograafe ja neid tuleb aina juurde. Tuleb teha oma asja ja mitte võrrelda end teistega. Võrdlemine tapab loomingulisust ja motivatsiooni.
“Olime tükk aega pildistanud ja päike oli juba loojunud. Kõndisime autode juurde ja olime valmis ära minema, kui äkki avastasime, et taevas oli imeilus täiskuu ja see peegeldas ideaalselt järve peale, kus oli väike sild. Sellel pildistamisel saime fotole nii päikese kui ka kuu.” Foto autor Anete Toming
5. Millist võimalust võiksid noored tänapäeval rohkem kasutada?
Ma usun, et tänapäeval on läbi interneti ennast nii fotograafia- kui ka ükskõik millises muus valdkonnas väga lihtne arendada. Youtube on täis erinevaid detailseid õpetusvideoid ning pühendumise abil on võimalik ennast kurssi viia mis tahes teemaga. Ma usun, et inimesed ja sõbrad on ülitähtsad. Oma sõpru peaks hindama ja nende jaoks võiks alati aega leida.
“Nende laulatus oli Kuressaare kuursaalis. Läksime loojangu ajal pilte tegema ja leidsime peokoha kõrval mitmemeetrise õitseva jasmiinipuu!” Foto autor Anete Toming
Anete Toming. Foto autor Liis Lemsalu
Anete ja tema fotod leiad siit:
www.toming.ee,
@a.toming ja @atomingphoto.
Intervjueerija Kaisa Nele Hendla
Toimetaja Merily Šmidt
by Kaisa Nele Hendla | aug. 2, 2018 | Foto, Kultuur, Persoon
Intervjuu noore ja andeka fotograafi Karmen Kikasega.
Kirjelda ennast kolme sõnaga.
Uudishimulik, omanäoline, julge.
Kuidas jõudsid pildistamiseni?
Sahtlis oli vana Nikoni kaamera, vaatasin, et töötas. Käisime sõbrannadega insta-shoote tegemas ja nii see kõik algas. Hiljem tundus, et see on hobi, millesse on mõtet rohkem investeerida.
Kuidas läheb sinu arvates Eesti sisuloojatel?
Blogijad, fotograafid, videograafid – nad teevad kõike hästi professionaalselt ja läbimõeldult. Mulle väga meeldib nende stiil ja olek.
Millist muusikat sa kuulad?
Kas ma võin nimetada artiste, kelle laulud mulle tohutult meeldivad? Kuulan kogu aeg Haimi, Tom Odelli, Vaiko Eplikut, Erki Pärnoja ja muid selliseid tegijaid. Aga kui anda konkreetne pala, mida võiksite kuulata, siis näiteks midagi stiilset ja lahedat: Haimi “Pray to God.”
Kas kool takistab loovust?
Ma arvan, et see on iga inimese enda sättida, kas ja kuidas takistab. Meil on võimalik käituda nii, et ei takistaks või vastupidi. Ma olen siiani suutnud oma aega planeerida nii, et takistaks võimalikult vähe.
Kes sind inspireerib?
Inimesed, kes teevad oma tööd südamega. Fotograafia kontekstis näiteks Sandra Palm või Stina Kase.
Kui sul oleks võimalik pildistada ükskõik keda või mida, siis millise valiku teeksid?
Kui “keda”, siis pildistaksin fotograafe, tooksin nad kaamera tagant välja. Tahan näidata inimestele, kes on selle laheda kunsti taga. Aga kui “mida”, siis valiksin mõne huvitava riigi ja arhitektuuri. Tahaksin ka mõnele Eesti riidebrändile pildistada, näiteks brändile August.
Milline on olnud sinu parim ja halvim kogemus seoses fotograafiaga?
Toredaid kogemusi on hästi palju, iga pildistamine on omanäoline ning lahedate emotsioonidega. Halbadest meenuvad näiteks need korrad, kui olen pidanud õues käreda pakasega pildistama ja käed külmetavad. Või siis näiteks mõned festivalid, mis kestavad kella kolme või neljani öösel ja siis on vaja kiiresti pildid valmis töödelda. Kell seitse hommikul saab magama, magan kolm tundi ning pean uuesti pildistama minema. Samas ei tegeleks ma selle hobiga, kui mul ei oleks rohkem paremaid kui halvemaid kogemusi.
Mis on sinu fotode eesmärk?
Emotsiooni tekitamine. Ja mul ei ole vahet, kas emotsioon on positiivne või negatiivne, peaasi et foto paneb inimese mõtlema ja ta ei keriks seda lihtsalt edasi. Soovin, et foto tekitaks mingi tunde või mõtte.
Kas mustvalge või värviline?
Mustvalge on šikk ja äge, aga ma arvan, et värviline toob rohkem ideed ja emotsiooni välja.
Vaata videot ja kuula Karmeni põnevaid lugusid.
Autor Kaisa Nele Hendla
Toimetaja Merily Šmidt
by Sigrid Tamme | juuli 23, 2018 | Avalehele, Blogimine, Elustiil, Foto, Persoon, Z generatsioon
Lola ja Pepe on kaks imearmsat prantsuse buldogi. Lola on musta värvi ning Pepe pruun. Neil on Instagramis 37 000 jälgijat üle maailma. Viimsis koos oma peremehe ja perenaisega elavad koerad. torkavad silma oma andekusega. Nimelt on nad nii hästi treenitud koerad, et alluvad käsklustele ja püsivad paigal kuni neid pildistatakse.
“Lola endale hoidjat otsimas”
“Nädal oli nii raske, et Lola ja Pepe otsustasid reedel veidike lõõgastuda”
“Pepe üllatas perenaist … “
Külastasin koeri ja pean tunnistama, et perenaine on teinud väga head tööd. Lola ja Pepe on väga sõnakuulelikud prantsuse buldogid. Nagu kuulsustele, saadetakse ka Lolale ja Pepele palju kinke (nt toitu, riideid, mänguasju ja pilte). Nad on tõepoolest ühed kõige armsamad ja sõbralikumad koerad, keda tean. Tegin nendega koos ise ka paar klõpsu.
“Terekest”
“Bossid”
Lola ja Pepe tegemisi saate jälgida Instagramis @lola_pepe_frenchies.
Autor Sigrid Tamme
Fotode autor Liina Tuulik
Toimetaja Piret Lepik
by Monika Schults | juuli 2, 2018 | Foto
Nimi on enamat kui lihtsalt nimi!
Kui selge visioon paigas — miks, millest ja kellele kirjutad —, saad järgmise etapi juurde liikuda. Juba alustades pead endale teadvustama, et blogi on bränd ja sina selle saadik. Kõige lihtsamini öeldes on bränd kuvand, mille sa lugejas endast oma blogiga lood. Seetõttu ongi oluline juba enne blogiga alustamist selget visiooni omada, et saaksid lugejates soovitud kuvandi luua. Kui sõna „bränd“ aukartust tekitab ja ennast ebakindlalt tunned, soovitan pöörduda mõne brändi kujundamise eksperdi poole. Mõistlik on juba blogi planeerides arukalt tegutseda ja algusest peale tugevat brändi kujundada, hiljem on tunduvalt keerulisem lugeja muljet muuta. Jagan sinuga, mida blogi kui brändi kujundamisest õppisin ja millest alustasin.
Esimene samm: blogile nime valimine
Nimele mõeldes lähtusin asjaolust, et see on sama oluline samm nagu lapsele nime panek. Ideaalse leidmine võib üsna suur väljakutse olla, aga soovitan otsus põhjalikult läbi kaaluda, enne kui ristimistseremooniat korraldama asud. Nimi peaks olema unikaalne, kuid samas lihtne!, lugejat kõnetama ning põnevust tekitama. Veelgi parem kui see peegeldab sisu enne lähema tutvuse sobitamist — paraku hinnatakse raamatu sisu tihti just kaante järgi. Sellisel juhul võib lugeja juba enne süvenemata aimata, mida oodata. Öeldakse küll, et nimi ei riku meest … julgen siiski arvata, et sa ei soovi valikuga ämbrisse astuda ega tagantjärele tarkusena tunnistada, et liialt kiirustasid.
Vali nimi hoolikalt ja ära kiirusta!
Mul kulus vähemalt nädal (kui mitte rohkem), et ideaalse nimeni jõuda — jah, just nimelt jõuda. Pärast korduvaid ajurünnakuid, mille tulemusena lõpetas iga kord täis kritseldatud valge paberileht prügikastis, tundsin selle ära. Proovisin kõikvõimalikke variante omavahel kombineerida, aga mitte ükski ei tundunud sobivat. Üks võimalus on blogi enda isikunimega siduda, mis minu puhul ei tundunud samuti hea idee, kuna minu nimega on üksjagu naljakaid juhtumeid olnud. Pealegi soovisin, et blogi nimi ütleks enamat ja oleks tähendusrikkam. Niisiis keskendusin taas oma visioonile ehk sellele, millist sisu plaanin blogis luua. Panin kirja teemade märksõnad ja asusin guugeldama — et leida vihjeid, mis ideaalse nimeni juhataksid. Nagu öeldakse, kes otsib, see leiab! Mind kõnetas üks ingliskeelne fraas ja sisetunne ütles, et see on kild, mida olen otsinud, ja potentsiaalne nimekandidaat vaatab mulle otsa. Ma ei teinud copy-paste’i, vaid valisin ühe sõna, mis enim kõnetas, ja püüdsin seda edasi arendada. Otsustasin, et nimi peab olema eestikeelne ning järgmiseks ülesandeks oli sellele sobiv emakeelne vaste leida.
Teine samm: nimemonitooring
Oot-oot! Veel on vara ristimistseremooniale tormata! Enne lõplikku otsustamist tahad kindlasti valitud nimele taustauuringu teha, veendumaks, et see ikka on perfect match. Taaskord aitab sind Google’i otsimootor: trüki valitud nimi sisse ja naudi avastamisrõõmu. Ei tasu pettuda, kui midagi erilist ei leidu —see on hea märk! Juhul kui avastad aga, et valitud nime taga on mõni bränd ja veelgi enam — teine blogi, soovitan otsinguretke uuesti alustada. On mul õigus, et soovid olla unikaalne, mitte teistega võistelda? Suurte tegijatega on väga raske rinda pista, liiati ei õigustagi see end. Kodulehele keskendud küll hiljem, aga kui taustauuring on tehtud ja nimele roheline tuli antud, kontrolli ka domeeninime (kodulehekülje aadressi nimi) saadavust — juhuks kui hiljem tasulise platvormi kasuks peaksid otsustama. Saad seda teha mõne kodulehemajutust pakkuva ettevõtte veebilehel (veebimajutus.ee, zone.ee vm). Samuti võiksid kontrollida sotsiaalmeedia kanaleid. Kui soovid tugevat brändi kujundada, on hea, kui kasutad kõikides kanalites identset või vähemasti peaaegu identset nime.
Võib-olla tundub esiti asjatu nii põhjalikult nime valikule keskenduda, aga korralik eeltöö tuleb hiljem kasuks. Pea meeles, et blogi on bränd ja selle kujundamine on pikaajaline protsess. Parem on kohe alguses täpselt sihtida, kui hiljem vigade parandusi vorpida. Kõige tähtsam on loomulikult sisu, mida blogis lood, aga kui raamatu kaanepilt ei köida, võib selle sisu sootuks avastamata jääda. Kui tulevased lapsevanemad kuulevad beebiootusest, jääb neil üheksa (või olenevalt uudise saamisest pisut vähem) kuud aega, et oma maimukesele sobiv nimi valida. Ma ei ütle, et peaksid nii kaua pead murdma, ja tõenäoliselt jääb sel juhul asi üldse toppama, aga tead ju küll, et tark ei torma 😉. Põhiline on see, et nimi oleks lihtne ja meeldejääv, kuid personaalne. Oled kindlasti juba elevil ja valmis avastusretkele asuma? Kui nii, siis … ready, steady, go!
Autor Monika Schults
Toimetaja Kadri Toomsalu
by Monika Schults | juuni 25, 2018 | Foto
Kuidas ometi alustada? Foto autor Magda Ehlers.
Nagu eelmisel nädalal kirjutasin, ei olnud mul blogimisest varasemaid teadmisi ega kogemusi. Tunnistan ausalt, et ei loe aktiivselt ka ühtegi blogi ja ainult üksikutel juhtudel on mõni postitus mind sellisel moel kõnetanud, et sellesse süveneda tahaksin. Tarbin enamasti hariva sisu, enesearenguga seonduvat või erialast kirjandust. Niisiis olin üsna alguses ja vajasin väga palju infot, et esimesi samme teha. Kui olin vastu võtnud teadliku otsuse, et minust peab blogija saama, muutusin justkui käsnaks, mis endasse tohutul hulgal infot imab. Motivatsioonikõneleja Zig Ziglar on öelnud: “Sa ei pea olema suurepärane, et alustada. Küll aga pead sa alustama, et olla suurepärane!” Nüüd jagan teiega, mida esimeste sammude kohta olen õppinud.
Step before the first step: mindset!
Enne, kui asume blogimisega seonduvate esimeste sammude juurde, soovitan oma mindset’iga tõtt vaadata (ning see kehtib igas olukorras, olenemata millise eesmärgi poole püüdled). Ennekõike peaksid omama kindlat arusaama, miks midagi teha soovid. Selguse puudumisel on välistel teguritel meid väga kerge eesmärkidest kõrvale kallutada. Ja mitte ainult — hakkame varem või hiljem ka endale sisendama, et “ma ei saa hakkama, see kõik on nii raske, ma ei ole seda väärt” jne. Sa oled kõike seda imelist väärt, mida maailmal on pakkuda, aga pead seda esmalt kogu hingest uskuma! Võimalik, et vajad selle uskumuse kinnistamiseks enesearengukoolitusi nagu minagi. Pea meeles, et oma unistuste realiseerimiseks pead olema valmis nii aega kui ka raha investeerima.
Oled huvitatud blogimisest? Hakka YU kaasautoriks ja teeni lisasissetulekut! Tuhanded YU lugejad juba ootavad Sind…
Suur osa kasulikust infost on siiski tasuta kättesaadav ja Google on tõeline kullapada. Soovin aga alustamise protsessi sinu jaoks lihtsustada, ilma et peaksid terve interneti läbi töötama: see võib väga kurnav ja stressirohke olla.
Esimene samm: MIKS?
Oled kindlasti kuulnud ütlust: “Oled see, millest mõtled!” Seega esimese sammuna mõtle, miks soovid blogida. Kas tahad lihtsalt enda jaoks päevikut pidada või oma mõtteid ka maailmaga jagada — mis on sinu missioon? Ennast avada ja oma mõtteid teistega jagada võib vägagi hirmutav tunduda, aga kindlat eesmärki omades ei ole miski ületamatu! Mõtle sellele, et sinu sõnum võib kedagi, kasvõi ühtainust inimest aidata ja julgustada. Pane oma missioon ja eesmärgid kirja, hoia neid nähtaval kohal ja keskendu neile!
Teine samm: MIDA?
Kui siht paigas ja tead, mida saavutada soovid, mõtle, millest ja kellele kirjutada ehk mis on sinu nišš. Usun, et nõustud, kui ütlen, et mõistlik on valida teema, mis sind ennast kõnetab. Sisu loomine peab olema meeldiv ja lihtne, vastasel juhul muutub see tööks, mida sa ei naudi. Jah, blogimine on samuti töö! Minu puhul ei tuleks näiteks toidublogi pidamine kõne alla, kuna see ei pakuks mulle suurt rõõmu. Toidu valmistamine on minu jaoks pigem igapäevane kohustus, millest üle ega ümber ei saa. Oluline on jääda iseendaks ja teha seda, mida armastad — see on ühtlasi soovitus, mida paljud tänased blogijad stardijoonel olevatele kirjutajatele annavad.
Kui vajad ideid, millisel teemal kirjutada, võid endalt küsida:
- Mida mulle kõige enam teha meeldib?
- Millises teemas kõige rohkem/ kõige paremaid teadmisi, oskusi või kogemusi oman?
- Millises valdkonnas saaksin lugejatele kasulik olla?
Kolmas samm: KELLELE?
Kui eesmärk on kirjutamishobi tulevikus ka raha teenima panna, pead kindlasti mõtlema, kuidas saad sellega teistele kasulik olla. Iseendast lähtumise asemel pead hoopis lugejate vajadustele keskenduma. Mida sinu blogi lugejatele annab ja milliseid vajadusi rahuldab? Suure tõenäosusega sinu blogi lugejatele pelgalt seetõttu, et meeldiv ja tore inimene oled, atraktiivseks ei muutu. Samuti ei ole mõtet blogi luua üksnes kuulsuse või raha pärast. Minu missioon on oma blogi kaudu lugejaid inspireerida ja neid oma südamehäält järgima julgustada ning loodan, et nõnda muutub maailm kasvõi natukene paremaks paigaks. Lisaks aitab mõtete kirjapanek mul endal kasvada ja areneda.
via GIPHY
Alles seejärel, kui oled need sammud läbi töötanud, saad edasi liikuda. Seega mõtle kõik rahulikult läbi. Mida selgem on plaan, seda lihtsam on teostus. Ega asjata öelda, et üheksa korda tuleb mõõta ja üks kord lõigata. Niisiis ära kohku, kui pead pärast eesmärkide mõtestamist muudatusi tegema: tähtis on selge visioon!
Autor Monika Schults
Toimetaja Kadri Toomsalu
by Monika Schults | juuni 19, 2018 | Foto
Foto: Hannah Nelson (allikas: Pexels)
Kirjutasin eelmisel nädalal sellest, miks otsustasin poolteist kuud tagasi lõpuks oma unistusi järgida ja blogima hakata. Alustades oli mul selles vallas üsna vähe teadmisi ja kogemusi — olin kolm aastat tagasi Blogger’isse vaid konto teinud ja kirjutanud mõned postitused. Üks neist vähestest, mis kõneles samuti unistustest — “What can I say, I’ve always been a big dreamer” — avaldati ka meedias. Sellega asi tol korral piirdus. Panin need mõtted kirja pigem iseendale, kui peaks tekkima vajadus elule tagasi vaadata ja mõtteid korrastada. Mul ei olnud suuremat visiooni ega eesmärki, elu lihtsalt juhtus ja kirjutamine jäi tagaplaanile. Kui puudub kindel siht ja teadmine, kuhu oled teel, ei saagi väga kaugele jõuda. Nüüd mõistan, et see oli oluline alguspunkt ja elu alles valmistas mind ette millekski suuremaks.
Sihti seadma hakates küsi endalt, mida sina kogu hingest soovid teha. Mis on see, mis elevusest silmad särama lööb, mida tehes tunned end hästi ja õnnelikuna? Usu, keegi teine ei oska sellele küsimusele sinust paremini vastata. Kirjuta need vastused paberile ja ole seda tehes täiesti aus. Ära lase mitte ühelgi mõttel, hirmul või millel iganes muul ennast segada. Isegi kui tunned hetkel, et see ei vii mitte kuhugi ega anna ühtegi vastust, pane lihtsalt kõik kirja. Mitte miski ei juhtu üleöö, pead endale aega andma. Võid mõelda, milline oleks meie elu, kui kõik need inimesed, kes maailma oma loomingu ja annetega rikastavad, ei oleks võtnud riski oma unistusi järgida. Kui ei oleks olnud leiutajaid, kelle elutöö vilju täna naudime, ega kirjanikke, muusikuid ja teisi, kelle looming meile jõudu ja inspiratsiooni annab … Olen kindel, et kõik need imelised saavutused said alguse samast punktist — julgusest iseendale väljakutse esitada. Usun, et kui oled kõik vastused kirja pannud, joonistub välja selgem pilt, isegi kui sa seda kohe ei näe ega mõista.
Kui tead, mida soovid, küsi endalt, mida unistuse järgimine su ellu tooks ja kuidas sellega teisi inimesi aidata saaksid. Need küsimused annavad soovidele ja unistustele võimsama tähenduse ja eesmärgi. Mõtle, kui Thomas Edison ei oleks hõõglampi leiutanud ega oma ideed maailmaga jaganud … Sinu unistus ei pea nii ambitsioonikas olema, aga sellel võiks olla suur mõju vähemalt sinu elule — kujutle, milline see olema saaks!
Ka mina ei osanud neile küsimustele kohe vastata — vastused olid küll mus olemas, kuid ma ei osanud neid leida. Pidin vastuste saamiseks oma mõtetega palju tööd tegema, neid aktsepteerima. Kas tead, mis oli selle protsessi juures kõige olulisem? Ma ei jätnud ennast selles kõiges üksi! Olen palju kordi oma unistuste rajalt kõrvale kaldunud, lubanud hirmudel võimust võtta ja lõpuks üldse loobunud — see on väga tavaline stsenaarium. Kinnitasin endale, et seekord nii ei lähe, pean allaandmist kuidagi vältima. Meie ümber on nii palju inimesi, kellel on sarnased eesmärgid ja kes on valmis meid sel teekonnal toetama. Ära jää oma unistustega üksi — leia endale mõttekaaslased ja toetajaskond. Mõtleme tihti, et saame ise hakkama ega vaja teiste abi, aga tegelikult kaob üksi tegutsedes motivatsioon üsna kiiresti. Lohutame ennast mõttega, et ju polnud see suund meie jaoks õige. Oleme loodud teiste inimestega suhtlema ega pea nahast välja pugema, et ise hakkama saada. Vajame enda ümber õigeid inimesi — neid, kes jagavad meie vaateid ja eesmärke ning innustavad iga hinna eest edasi liikuma. Kui sinu ümber täna selliseid inimesi ei ole (pere ja sõbrad ei pruugi alati meie soove ja unistusi mõista või toetada), ole avatud uutele tutvustele. Leia mentor, coach või mõni oma ala ekspert, kes oskaks ja sooviks sind toetada.
Olen täiesti veendunud, et kõik inimesed, olukorrad ja asjad tulevad meie ellu õigel ajal. Mina leidsin endale kõige sobivamal hetkel vajaliku toetajaskonna — naised, kes kas just avastavad oma unistusi või juba liiguvad nende suunas. Sellesse kogukonda kuulumine on toonud minu ellu lühikese aja jooksul palju selgust ja uutmoodi mõtteviise, ka neis asjus, milles arvasin end kindlat seisukohta omavat. Olen väga tänulik, et minu ümber on julgustavad ja toetavad inimesed. Kirjutan sellest peagi pikemalt ka blogis, mille kallal igapäevaselt töötan. Ja nagu minu coach Sirli tavatseb öelda: “Sinu unistus on sinu vastutusel!“ Nii ongi! Mitte keegi ei asu sinu eest unistusi saavutama, aga sa ei pea selles ka üksi jääma. Kui palju tööd oled sina oma unistuste nimel valmis tegema?
Jagan järgmisel nädalal soovitusi, millest blogi luues alustada. Kui see teema sind kõnetab, püsi lainel! 😉
Autor Monika Schults
Toimetaja Katrin Talvi
by Monika Schults | juuni 11, 2018 | Foto
Tähistasin aasta alguses 30. sünnipäeva ja ikka küsitakse nii auväärse numbri puhul, kuidas siis tunne on. Nõnda minultki! Kas ma tunnen ennast vanana? Absoluutselt mitte — nii ka vastasin! Imelikul kombel tundsin aga, et midagi on tulemas. Ei, see ei olnud vanusenumber, mis ootamatult ja suure kiirusega minu poole sööstis. Hoopis minu sisetunne ütles, et mingid muutused on ees ootamas. Olin juba viimased paar-kolm aastat tundnud, et midagi minu elus peab muutuma. Elu möödus peamiselt kodu–töö–kodu graafiku tähe all ja jooksin pidevalt ajaga võidu, et kõik oluline tehtud saaks. Olin väsinud ja tabasin ennast üsna tihti mõttelt, et kas see ongi kõik ja nii minu elu möödubki? Kas oled ise ka märganud, kuidas tihtilugu saavutuste ja karjääri nimel rabeletakse ning mõeldakse, et küll varsti puhkan. Aga millal varsti? Aastate pärast? Pensionieas? Mulle ei meeldinud enam see pilt ega pidev ronimine. Otsustasin, et pean kaheksast viieni kontoritööst pääsema. Avatud meelega tõeliselt soovides hakkavad asjad justkui iseenesest liikuma.
Ei läinudki kaua aega, kui uus võimalus uksele koputas. Jah, päris niisama see ei juhtunud ja aitasin sellele ikka ise kaasa. Kõik plussid ja miinused kirja pannud, otsustasin pea ees vette hüpata ja töökohta vahetada. Olin elevil, et saan teha seda, mida armastan, ja liiati asukohast sõltumata. Üsna varsti virutas aga karm reaalsus vastu nägu — uus töökoht ei olnud päris see, mida olin soovinud. Lootsin, et saan varasemast rohkem oma aega ise planeerida, perega koos olla ja lisaks töötamisele ka elu nautida. Mis aga tegelikult juhtus? Töötasin veel innukamalt ja rohkem kui kontoris. Alustasin hommikul varem, jätsin lõunapausid vahele ja lõpetasin tööpäeva hiljem. Kuna mul ei olnud kontoriust, mida kella viiest sulgeda, ja töötasin kodus, tundus täiesti okei veel üks ja teine asi ära teha. Kuu aega hiljem olin töötu!
Olles esialgsest šokist toibunud, sain aru, et see oli parim asi, mis juhtuda sai. Mul ei olnud õrna aimugi, mida nüüd peale hakata. Esimest korda elus ei tundnud ma aga kirjeldamatut hirmu, mis sellises olukorras üsna tavapärane oleks. Jah, loomulikult on mul vaja arveid maksta ja leib lauale tuua, aga uskusin sisimas, et midagi veel paremat on tulemas. Minu 8-aastane tütar oli just oma koolipäevast rääkides küsinud: “Emme, kas sinule meeldib asju omamoodi teha või nii, nagu keegi käsib?”. See küsimus avas mu silmad ja vastasin kõhkluseta: “Nii nagu mulle meeldib!”. Ometigi olin muutunud käskjalaks ja tegin seda, mida, ja nii, kuidas keegi teine soovis. Andsin endast alati ka parima, sest mulle meeldib asju hästi ja korralikult teha — vähemaga leppimine ei ole mulle omane. Aga mis sai sellest tüdrukust, kellel olid suured unistused ja plaanid?
Töökohavahetusel on alati omad riskid, sest mitte keegi ei garanteeri, et valik õigeks osutub. Kui sa aga ei proovi ja mugavustsooni kinni jääd, riskid sellega, et ei saagi teada, mida päriselt tahad. See, et töötuks jäin, ei tähendanud sugugi, nagu mul polnuks midagi tarka teha. Palgatöö kõrval oli mul veel mitmeid projekte käsil. Need paraku raha sisse ei too, küll aga aitavad areneda ja uusi asju proovida. Põhjus, miks esialgu üldse töökohta otsustasin vahetada, seisneski selles, et mul avanes võimalus teha midagi, mida tõeliselt naudin — kirjutada ja sisu luua. Lisaks taipasin, et saan nõnda inimesi aidata, ka see on alati üks minu südamesoov olnud.
Sõnalembus ja kirjutamishuvi on mulle senises müügikarjääris alati kasuks tulnud. Nii mitmedki endised kolleegid on mind sõnasepaks ristinud. Müügitööst rääkides … minu väga hea sõbranna ütles alles hiljuti, et tema ei saa aru, kuidas see mul nii hästi välja tuleb. Ma oskavat inimesi heaga mõjutada, nii et nad tahavadki minult osta. Võti peitub ilmselt selles, et ma ei ole kunagi üritanud midagi meeleheitlikult müüa, vaid soovinud tõepoolest kliendile tema vajadusi arvesse võttes kasulik olla. Minu jaoks on see maailma parim tunne, kui saan kellegi päeva rõõmsamaks või lihtsamaks muuta. Olen ise saanud ainult paar väga head müügikõnet, kus ei soovitud agressiivselt müüa, vaid tõesti tunti huvi minu vajaduste kohta. Kõikidel müügikoolitustel räägitakse kuulamisoskuse olulisusest, ometigi kohtame seda praktikas harva.
Monitoorisin tööportaale, kuid ükski pakkumine ei kõnetanud mind nii, et oleksin elevusest lakke soovinud hüpata. Kõigil tööpakkumistel olnuks justkui mingi nähtamatu aga juures. Paari varianti küll kaalusin, ometigi ei suutnud “Kandideeri” nuppu vajutada. Selle asemel küsisin endalt, mis on see, mida ma tõeliselt teha soovin ja mis paneks mu silmad uuesti elevusest särama. Täiesti juhuslikult nägin sotsiaalmeedias sponsitud postitust teemal ”Kuidas saada täiskohaga blogijaks ja elada oma unistuste elu?” Olin sedasama reklaami juba korra näinud ja näpuga ekraanilt minema pühkinud. Seekord jäin aga mõtisklema … kas see võib päriselt ka võimalik olla?
Tundsin enda sees põlevat elevust, mida otsisin, ja tundsin taas ära, et see ongi ju SEE, mida päriselt teha tahan — kirjutada ja nõnda maailmale midagi anda. Otsustasin, et minust peab blogija saama! Saagu, mis saab, aga seekord ei lase ma hirmudel endast võitu saada. Kui oma mõtet elukaaslasega jagasin, küsis ta esimese asjana, kuidas ma sellega raha teenida kavatsen. Vastasin õhinal, et mul pole õrna aimugi, aga küll ma selle kunagi välja mõtlen.
Juhul kui sinagi oled samal teelahkmel pead murdmas, kuidas oma hobi või kirg tööks muuta, asume koos unistusi püüdma! Anna kommentaarides teada, kui minuga sel teel kampa lööd, ning mis sinu silmad särama paneb. Kui sa veel ei tea, siis küsi endalt! Kõik vastused on sinu sees olemas.
Autor Monika Schults
Toimetaja Kadri Toomsalu
