by Monika Schults | juuni 11, 2018 | Foto
Tähistasin aasta alguses 30. sünnipäeva ja ikka küsitakse nii auväärse numbri puhul, kuidas siis tunne on. Nõnda minultki! Kas ma tunnen ennast vanana? Absoluutselt mitte — nii ka vastasin! Imelikul kombel tundsin aga, et midagi on tulemas. Ei, see ei olnud vanusenumber, mis ootamatult ja suure kiirusega minu poole sööstis. Hoopis minu sisetunne ütles, et mingid muutused on ees ootamas. Olin juba viimased paar-kolm aastat tundnud, et midagi minu elus peab muutuma. Elu möödus peamiselt kodu–töö–kodu graafiku tähe all ja jooksin pidevalt ajaga võidu, et kõik oluline tehtud saaks. Olin väsinud ja tabasin ennast üsna tihti mõttelt, et kas see ongi kõik ja nii minu elu möödubki? Kas oled ise ka märganud, kuidas tihtilugu saavutuste ja karjääri nimel rabeletakse ning mõeldakse, et küll varsti puhkan. Aga millal varsti? Aastate pärast? Pensionieas? Mulle ei meeldinud enam see pilt ega pidev ronimine. Otsustasin, et pean kaheksast viieni kontoritööst pääsema. Avatud meelega tõeliselt soovides hakkavad asjad justkui iseenesest liikuma.
Ei läinudki kaua aega, kui uus võimalus uksele koputas. Jah, päris niisama see ei juhtunud ja aitasin sellele ikka ise kaasa. Kõik plussid ja miinused kirja pannud, otsustasin pea ees vette hüpata ja töökohta vahetada. Olin elevil, et saan teha seda, mida armastan, ja liiati asukohast sõltumata. Üsna varsti virutas aga karm reaalsus vastu nägu — uus töökoht ei olnud päris see, mida olin soovinud. Lootsin, et saan varasemast rohkem oma aega ise planeerida, perega koos olla ja lisaks töötamisele ka elu nautida. Mis aga tegelikult juhtus? Töötasin veel innukamalt ja rohkem kui kontoris. Alustasin hommikul varem, jätsin lõunapausid vahele ja lõpetasin tööpäeva hiljem. Kuna mul ei olnud kontoriust, mida kella viiest sulgeda, ja töötasin kodus, tundus täiesti okei veel üks ja teine asi ära teha. Kuu aega hiljem olin töötu!
Olles esialgsest šokist toibunud, sain aru, et see oli parim asi, mis juhtuda sai. Mul ei olnud õrna aimugi, mida nüüd peale hakata. Esimest korda elus ei tundnud ma aga kirjeldamatut hirmu, mis sellises olukorras üsna tavapärane oleks. Jah, loomulikult on mul vaja arveid maksta ja leib lauale tuua, aga uskusin sisimas, et midagi veel paremat on tulemas. Minu 8-aastane tütar oli just oma koolipäevast rääkides küsinud: “Emme, kas sinule meeldib asju omamoodi teha või nii, nagu keegi käsib?”. See küsimus avas mu silmad ja vastasin kõhkluseta: “Nii nagu mulle meeldib!”. Ometigi olin muutunud käskjalaks ja tegin seda, mida, ja nii, kuidas keegi teine soovis. Andsin endast alati ka parima, sest mulle meeldib asju hästi ja korralikult teha — vähemaga leppimine ei ole mulle omane. Aga mis sai sellest tüdrukust, kellel olid suured unistused ja plaanid?
Töökohavahetusel on alati omad riskid, sest mitte keegi ei garanteeri, et valik õigeks osutub. Kui sa aga ei proovi ja mugavustsooni kinni jääd, riskid sellega, et ei saagi teada, mida päriselt tahad. See, et töötuks jäin, ei tähendanud sugugi, nagu mul polnuks midagi tarka teha. Palgatöö kõrval oli mul veel mitmeid projekte käsil. Need paraku raha sisse ei too, küll aga aitavad areneda ja uusi asju proovida. Põhjus, miks esialgu üldse töökohta otsustasin vahetada, seisneski selles, et mul avanes võimalus teha midagi, mida tõeliselt naudin — kirjutada ja sisu luua. Lisaks taipasin, et saan nõnda inimesi aidata, ka see on alati üks minu südamesoov olnud.
Sõnalembus ja kirjutamishuvi on mulle senises müügikarjääris alati kasuks tulnud. Nii mitmedki endised kolleegid on mind sõnasepaks ristinud. Müügitööst rääkides … minu väga hea sõbranna ütles alles hiljuti, et tema ei saa aru, kuidas see mul nii hästi välja tuleb. Ma oskavat inimesi heaga mõjutada, nii et nad tahavadki minult osta. Võti peitub ilmselt selles, et ma ei ole kunagi üritanud midagi meeleheitlikult müüa, vaid soovinud tõepoolest kliendile tema vajadusi arvesse võttes kasulik olla. Minu jaoks on see maailma parim tunne, kui saan kellegi päeva rõõmsamaks või lihtsamaks muuta. Olen ise saanud ainult paar väga head müügikõnet, kus ei soovitud agressiivselt müüa, vaid tõesti tunti huvi minu vajaduste kohta. Kõikidel müügikoolitustel räägitakse kuulamisoskuse olulisusest, ometigi kohtame seda praktikas harva.
Monitoorisin tööportaale, kuid ükski pakkumine ei kõnetanud mind nii, et oleksin elevusest lakke soovinud hüpata. Kõigil tööpakkumistel olnuks justkui mingi nähtamatu aga juures. Paari varianti küll kaalusin, ometigi ei suutnud “Kandideeri” nuppu vajutada. Selle asemel küsisin endalt, mis on see, mida ma tõeliselt teha soovin ja mis paneks mu silmad uuesti elevusest särama. Täiesti juhuslikult nägin sotsiaalmeedias sponsitud postitust teemal ”Kuidas saada täiskohaga blogijaks ja elada oma unistuste elu?” Olin sedasama reklaami juba korra näinud ja näpuga ekraanilt minema pühkinud. Seekord jäin aga mõtisklema … kas see võib päriselt ka võimalik olla?
Tundsin enda sees põlevat elevust, mida otsisin, ja tundsin taas ära, et see ongi ju SEE, mida päriselt teha tahan — kirjutada ja nõnda maailmale midagi anda. Otsustasin, et minust peab blogija saama! Saagu, mis saab, aga seekord ei lase ma hirmudel endast võitu saada. Kui oma mõtet elukaaslasega jagasin, küsis ta esimese asjana, kuidas ma sellega raha teenida kavatsen. Vastasin õhinal, et mul pole õrna aimugi, aga küll ma selle kunagi välja mõtlen.
Juhul kui sinagi oled samal teelahkmel pead murdmas, kuidas oma hobi või kirg tööks muuta, asume koos unistusi püüdma! Anna kommentaarides teada, kui minuga sel teel kampa lööd, ning mis sinu silmad särama paneb. Kui sa veel ei tea, siis küsi endalt! Kõik vastused on sinu sees olemas.
Autor Monika Schults
Toimetaja Kadri Toomsalu
by Marika Juusu | apr. 18, 2018 | Avalehele, Elustiil, Foto
Rahvusooper Estonia viib koostöös YU Talent Mediaga läbi fotoprojekti, mille eesmärgiks on enamlevinud müütide kummutamine noorte teatrikülastajate seas. Neljapäeval, 19. aprillil kell 12 avatakse Estonia fuajees näitus, kus teatrimajas pildistatud fotode modellideks on projekti häälekandjad, Eesti seitse tuntumat sotsiaalmeedia mõjutajat: Paljas Porgand, Hensugusta, Liza Lind, Liisa Pärnpuu, Victoria Villig, Rauno Raiesmaa ja Triinu Liis Epner.
Fotosid on võimalik vaadata ka SIIT ja oma lemmiku poolt hääletada. Loosi läheb 350 € väärtuses teatripileteid. Näitus on avatud kuni 27.aprillini, teisipäevast pühapäevani, ajavahemikul 11.00 – 19.00.
Projektil on ambitsioonikas eesmärk kummutada müüte nagu näiteks „teater on kallis“, „teater on igav“ või „mul ei ole midagi selga panna“. Projekti fotograafideks on Raimo Riberg ja Guendalina Pillisio, stilist Tiina Kärsna. Jumestuse tegid Laura Taal ja Kärt Harolski, tekstid koostas Heleri Prants. Kostüümid pärinevad rahvusooperi kostüümilaenutusest ja kauplustest Reserved, Mohito ja Parfois.
by Marika Juusu | apr. 11, 2018 | Avalehele, Elustiil, Foto, Kultuur, Persoon
Sel nädalal algasid uue Eesti täispika mängufilmi “Sandra saab tööd” võtted. Koomiliste elementidega psühholoogiline draama jõuab kinno 2019. aasta kevadel.
Filmi keskmes on nutikas, ent pisut nurgeline füüsikadoktor Sandra Mets, keda kehastab Mari Abel. Teadusele pühendunud naine kaotab ootamatult töö, ent uue leidmine ei kujune sugugi nii lihtsaks kui loodetud. Lõputus tööintervjuude karussellis tuleb Sandral seista silmitsi võimumängude, silmakirjalikkuse ja pideva kohanemisvajadusega. Film uurib, mis jääb inimese identiteedist alles siis, kui ta end enam töö kaudu defineerida ei saa.
Mari Abeli kõrval teevad filmis kaasa Kaie Mihkelson, Raimo Pass, Tiina Tauraite, Henrik Kalmet, Hendrik Toompere, Hendrik Toompere juunior, Alo Kõrve, Mait Malmsten, Carmen Mikiver, Riho Kütsar, Jarmo Reha, Erki Laur, Karl-Andreas Kalmet, René Reinumägi, Peeter Tammearu jt.
Filmivõtted toimuvad põhiliselt Tallinnas ja Tartus ning kestavad aprillist juuni alguseni.
Filmi stsenarist ja režissöör on Kaupo Kruusiauk, kelle jaoks on see täispika mängufilmi debüüt. Varem on Kaupo Kruusiauk teinud mitmeid lühi- ja dokumentaalfilme, neist uusim, dokfilm “Viimane vürst” Peeter Volkonskist linastub sel sügisel.
“Sandra saab tööd” operaator on Sten-Johan Lill (“Päevad, mis ajasid segadusse”) ning kunstnik Tiiu-Ann Pello (“Deemonid”). Filmi toodab Kopli Kinokompanii, produtsendiks on Anneli Ahven.
Filmi eelarveks planeeritakse 392 000 eurot, põhirahastajateks on Eesti Filmi Instituut ja Eesti Kultuurkapital.
Filmi Facebooki leht: www.facebook.com/sandrasaabtood
Filmi Instagrami leht: www.instagram.com/sandrasaabtood
by Erika | jaan. 9, 2018 | Disain, Erika Renel, Foto
Mäng toiduga
Kunagi ei ole päris ükskõik, kas vürtsiliha või maasikavaht, neoonroheline salat või mahejahukeeks. Salatilehti võib segada ükskõik millega suhkrusest koorest basiilikumaitselise oliiviõlini. Olgu vahel on lihtsalt nälg, aga meeled tasub erinevustele ikka avatud hoida. Lõplikult ei ole päris ära fikseeritud, kus lõppeb allergia ning algab trend. Hüüatused: „OMG! Kui see kook on gluteeni vaba, siis ma hakkan ka talumatuks!” on meie tegelikkus. Toitu ei pea alati nii tõsiselt võtma, öölokaalis võib vahel ka piima tellida. Toiduga katsetamine ei ole enam kellelegi keelatud mäng.
by Marika Juusu | märts 1, 2017 | Foto
Kaanestaari konkurssi 3. hooaeg ja 5. nädal.
Jazzirütmide saatel.
Kaanestaari konkurssi 3. hooaeg ja 5. nädal.
Seekordne fotosessioon toimus jazzirütmide saatel. Koostöös Jazzkaare ja Eesti Jazzliiduga korraldasime kaanestaari konkursi viienda vooru pildistamise ülivinges Philly Joe´s jazziklubis.
Sandri fotopartneriks osustus Mihkel Mälgand, kes on nõutud ja hinnatud kontrabassi ja basskitarri mängija nii jazz kui ka popkoosseisudes. Sügisjazzi raames astus ta üles erikoosseisus Neli Kontrabassi, mis tõi fookusesse neli väga talendikat bassimängijat. Tallinn Music Weeki jazzi laval esineb ta uues duos koos Kadri Voorandiga.
Dorise fotopartneriks oli saksofonimängija Mairo Marjamaa, kes on silma paistnud juba varasest noorusest ning koos pianistist venna Holger Marjamaaga vallutasid nad juba siis Eesti jazziklubisid. Sel aastal aktiivselt alustanud Mairo Marjamaa Kvartett võeti Eesti Jazzliidu kontserdil väga hästi vastu ning sellega astutakse üles ka kevadisel Jazzkaarel.
Pianist Joel Remmel on pärit muusikute perest, tema isa Taavo ning vend Heikko on mõlemad suurepärased kontrabassimängijad. 2011. aastal pälvis Joel Noore Jazzitalendi auhinna ning omanimelise trioga on välja antud ka mitu albumit ja planeerimisel on uus looming. Joel teeb koostööd ka Eesti ühe nõutud naisartisti Maarjaga. Fotole jäädvustasime ta modell Anete Li´ga.
Modell Elina fotopartneriks oli väsimatu trummar ning Philly Joe´s jazziklubi üks asutaja Reigo Ahven. Reigo mängib arvukates jazzansamblites, popkoosseisudes, sealhulgas Lenna bändis ning viib läbi ka trummitöötubasid lastele. Muusikute ja muusikafännide poolt tuliselt armastatud Philly Joe’s jazziklubi pälvis 2016. aastal ka Jazziedendaja tiitli.
Fotosessioonil osalesid: modellid Doris, Anete Li, Elina ja Sander, Yes Right Models modellide mänedžer Alex Castaldi, Yes Right Models Balti- ning Skandinaaviamaade esindaja Polina Rubtsova, Yes Right Models noorfotograafid Anna Kuriljonok ja Diana Olesjuk ning videograaf Giamoco Brenna. Jumestajate tiimi moodustasid Egle Ainumäe, Zoja Nova, Triinu Halliste ning Max Factor. Seongumeistriteks olid Risto Pillaroo, Raimo Suviste, RandRilu salong ning Kevin Murphy.
Rõivabrändidest olid esindatud Vero Moda, Jack & Jones, Esprit ning Kopli Vintaaž. Teemakohase stilistika eest hoolitsesid EKA moestilistika eriala esimese kursuse tudengid Kadri Vahar ja Margrit Malva.
Kaanestaari konkursi suur idee on anda võimalus noortele projektis ise käed külge panna. Modellide näol on tegemist new face´idega, kes pole täna veel seotud ühegi modelliagentuuriga, kuid kelle suur soov on valdkonnas end proovile panna. Kaamera taga toimetavad kirglikud algajad fotohuvilised, kes on valmis parima tulemuse nimel kasvõi öösel töötama. Jumestajad moodustavad aga andekad noored, kes soovivad oma portfooliot täiendada. Kõiki neid noori juhendavad oma ala professionaalid, eesmärgiga aidata teha enesekindlaid valikuid edukama tuleviku suunas.
by Marika Juusu | veebr. 6, 2017 | Foto
NOSTALGIST
Nostalgist taaselustab pensioniealiste inimeste mälestusi. Selle asemel, et leppida tüüpilise pensionipõlvega ning veeta aega puhkekülas, kus kõik apartemendid näevad ühesugused välja, kasutavad jõukad eakad 2030-ndal aastal luksust elada ruumis, mis on inspireeritud nende lemmikajastust. Nostalgist taasloob eelistatud aja ja ruumi, mida vanurid soovivad uuesti läbi elada.
Eakad ei vaja suuri muutusi. Neil on kontroll oma elu üle ja kogemused, et otsustada, millisel eluperioodil nad kõige õnnelikumad olid. Nostalgist aitabki neil luua positiivseid efekte möödunud perioodist!
Olen kümme aastat sisekujundajana töötanud ja paraku sisekujunduse lähtekoht ei ole ainult soov, et meenutada vanu häid aegu. Pigem on soov siis tellida lihtsalt klassikalises stiili kodu, mis on ehe ja ajatu stiil ning mis ajas ei muutu . 2030 on juba nii lähedal, et ma ei kujuta ette, et oluliselt midagi sellise teenuse mudelis muutub.
Sisekujundaja, Sisekujundaja Kadi Jair OÜ
