Rõivabränd August esitleb Berliinis ja Pariisis oma uusimat sügis-talv 2018 kollektsiooni

Rõivabränd August esitleb Berliinis ja Pariisis oma uusimat sügis-talv 2018 kollektsiooni

Jaanuaris Berliinis ja märtsis Pariisis esitletava Augusti kollektsiooni läbivaks inspiratsiooniks on kultuslaulja ning stiiliikoon Sade, sugemed meesflamenkotantsijate kostüümidest ning 80- ndate garderoobi elemendid Augustile omases androgüünses võtmes.

Augusti looja ning disaineri Äli Kargoja sõnul oli seekordses loomeprotsessis eesmärk rikastada kollektsiooni julgemate volüümide, prindi ning kangaste valikuga. “Augusti seitsmendas kollekstioonis on mänguliste visuaalide abil ühendatud temperamentne lõunamaa karge põhjamaisusega,” lisab disainer.

Kollektsiooni kangavalik on laienenud luksusliku orgaanilise puuvilla, siidi ja kanepiseguse kangaga. Samuti on suur rõhk hooajale omastel eri tekstuuridega villastel kangastel ning nahasõbralikul meriinovillal. 80-date hõngu lisab Augusti jaoks uudne orgaanilise puuvilla baasil valminud teksakangas. Kõik orgaanilised puuvilla kangad on märgistatud GOTS sertifikaadiga. Kogu disainprotsess ideest viimistluseni on aset leidnud Eestis.

Sügis-talv 2018 kollektsioon tuleb esitlusele PREMIUM rõivamessil Berliinis 16-18.01.2018 ning märtsis Pariisi moenädala ajal BERG showroomis.

Augusti uusima loominguga on võimalik tutvuda brändi uuenenud kodulehel ning peagi ka e-poes ja uues avatavas stuudios.

August on 2014. aastal loodud rõivabränd, milles ühinevad looduslikud kangad ning innovatiivne rõivadisain ning mis on pälvinud tunnustust nii kodumaiste tarbijate kui ka Eesti Moedisaini Liidu poolt. Augusti loojaks on eestlannast rõivadisainer Äli Kargoja, kes omandas moedisaini alase hariduse Pariisis Studio Berçot moekoolis. Pärast kogemust Nicolas Andreas Taralise (Pariis) ning Maison Martin Margiela (New York) ateljeedes naasis Äli 2014. aasta märtsis kodumaale, et viia ellu oma visioon kaunist rõivadisainist.

 

Jälgi Augusti tegemisi Facebookis ja Instagramis

Fotograaf – Aurele Ferrero

Modell – Kadri Vahersalu (MJ-Models)

Lisainfo:

www.studio-august.com

contact@studio-august.com

Mood kui etikett vabamas võtmes

Mood kui etikett vabamas võtmes

Maailmas elab 7,5 miljardit inimest, kõigis on midagi ainulaadset. Terviklik pilt tänaval ei pruugigi olla Haute Couture’i ekstravagantne moeshow, kuid igal inimesel on pakkuda midagi uuenduslikku ning seninägematut, mida kelleski teises ei ole. Tänaval toimub iga päev suurim ja põnevaim moeshow, mida me eales näinud ning sel moelaval ei loe kellegi rõiva suurus ega pikkus, sellel poodiumil kõnnime me kõik…

 

See fakt muudab meid kordumatuks ning eriliseks. Mood ongi kordumatu ning eriline! Sellel on niivõrd palju vorme millisel kujul eksisteerida ning see saadab meid kõikjal,  tänu millele võiksin nimetada moe kõige rohkem kasutust leidvamaks kunstivormiks, mille kunstnikeks oleme meie. Igaüks maalib moe enda nägu, eirates igasugu reegleid, või vastupidi, olles reeglite ori. Mõni inimene võib tõepoolest arvata, et mood ei puuduta neid absoluutselt, kuid siiski teevad nad hommikul ärgates mingisuguse valiku enda riidekapist, sobitavad need kokku just nende rõivaste, aksessuaaride ning jalavarjudega, kas arvate ikka veel, et mõnel meist ei ole moega mitte mingisugust pistmist!?- on küll! Kõik meie riided on saanud kusagilt alguse, keegi on nad kunagi loonud just meile, ja isegi, kui kanname närust koopiat originaalile, siis selle valiku, et too riideese on leidnud tee meie kappi, just see värv, see lõige, see materjal, tähendab seda, et kunagi on üks disainer selle maailmale välja valinud, loonud ja müüki paisanud, seega me kõik oleme moega seotud. Mõni meist teadlikult, teine jälle iga päev sellele mõtlemata. Valik on tehtud meie eest, see ongi mood.

Kas oleme kunagi süvenenud sellesse, et kuidas ja kelle käe all kiirmood tegelikult sünnib? Statistika ütleb, et umbes 75 miljonit inimest ärkab hommikul üles, et meil oleks mida selga panna. WOW! 75 miljonit inimest!  Need inimesed on pärit kohtadest mille nimegi me hääldada ei oska – arengumaadest inimesed töötavad päevast – päeva kangaste ja rõivastega, mis vaid hetkeks nende osavate käte vahelt läbi käivad, kuna need konkreetsed rõivad ei satu iial tööliste selga, kuigi mõtetes on nad neid kandnud tuhandeid kordi – õmblejate ja muude tööliste palk ei lubaks iialgi midagi nii kallist. Kas pole mitte ebaõiglane, et inimesed kes meie riideid valmistavad, ei saa neid ise kunagi kanda? Suurem osa rõivatööstuses töötavatest inimestest elavad vaesuses ning ei suuda endale ega perele lubada isegi kõige hädavajalikumat. Palk on olematu, töö on raske ning päevad pikad. Miks ma sellest räägin? – tahtsin juhtida tähelepanu, et inimesed kes meie rõivaid valmistavad, elavad täiesti teistsuguses maailmas, nad ei vaja eluks asju, nad tahavad lihtsalt ellu jääda ning kuna rõivatööstus areneb ning suureneb iga päevaga, siis on kõige lihtsam palgata tööjõud, kes ei küsi nende valmistamise eest suurt tasu. Ühiskond tahab aga rohkem ja rohkem – ületarbimine. Brändid teenivad kasumit, müügid on suurepärased, ning võiks arvata, et ka töötajate tingimused muutuvad paremaks, tegelikkus on aga kurvem. Töökoormust hoopis tõstetakse, ning „alumisele kihile” on see vaid lõputu ring. Jõuangi jutuga sinna, et tänapäeval ostetakse riideid nii meeletus koguses, et leiame end tihti garderoobi ukse eest mõttega:„Mul pole mitte midagi selga panna!”, samas riideid on nii palju, et kui tahaks kapi ust kinni saada, tuleb sinna diivan ette nihutada. Been there, done that! – eriti on selle probleemi ees naised, sest valik mida meile kauplustes pakutakse, on tõesti meeletult lai. Ja edevad nagu me oleme, siis me ei lase endale kaks korda öelda, et osta see poole soodsamaks hinnatud kleit ära, mida juba mitu kuud vitriinide tagant piilumas oled käinud. Oleme end kõik leidnud olukorrast, et kui vajame poodi astudes vaid ühte paari teksaseid, siis tuleme kauplusest välja kahe kleidi, uue särgi, jakikese ning eriti pehme kampsuniga, kuid mille me unustasime, olid teksad. Turundus mida kauplustes tehakse on kui ämblikuvõrk kuhu me kõik kinni jääme. Moetööstus on äärmiselt tark ja neil on kõik viimse detailini läbi mõeldud – nad tahavad meid hoida võimalikult kaua poes. Ehk siis bestseller’id on pandud kaugele- kaugele kaupluse lõppu, et me saaksime käia läbi kogu poe, leides sealt veel sada muud asja, mida me tegelikult ei vajanud – mida kauemaks me jääme, seda rohkem me kulutame. Lihtne. Leiame end kassast sületäie rõivastega ning ei pane tähelegi, et meie pangakonto rahaline seis on hetkega ületanud kõik algsed limiidid. KOOD PUNANE, MA KORDAN, KOOD PUNANE! Rõivaste ostmine on kui narkootikum. Ühiskond nõuab meie välist ilu ning me otsime aktsepteerimist, sest oleme harjunud end võrdlema teistega. That’s how it works! Turundusega tegelevad inimesed on teinud geniaalset tööd, meie ostame, nemad teenivad ning see kogub aina hoogu.

Mood on miski, mis muutub iga päev, meie ühes moega, see on igal pool meie ümber, kuid me ei mõtle sellele igapäevaselt. Kui palju põnevat arhidektuuri, kangaid, persoone, materjale!Mood on tänapäeval kättesaadavam kui kunagi varem, igas vormis. Miks me siiski vajame moodi? Nagu ma juba ütlesin, võimalusi on meeletult, see muutub nii kiirelt, et ühel hetkel kui miski on „moes”, siis sama kiirelt on see sealt ka läinud. Moega kaasaskäimiseks on mõned võimalused: painutan reegleid, rikun reegled, loon reeglid, eiran reegleid, allun reeglitele. Moodne on olla heas vormis, süüa kõige kaunimaid toite kõige peenemates restoranides, postitada sellest foto sotsiaalmeediasse ja tekitada glamuurivajadus ka nendes inimestes, kes otsustasid ehk valmistada lihtsa lõuna kodus. Muidugi armastame me kanda rõivaid millel on suurelt kirjutatud brändi nimi, sõita kõige kallima autoga ning elada eriti luksuslikus majas või korteris. Käib pidev võrdlus  teistega, tahetakse olla naabrist parem. Pidev ületrumpamine ning võistlemine. STOP! Mida me tegelikult elult tahame? Pidevalt kätt pulsil hoida, et kas püsime ikka tempos? Ja mis siis kui ei püsi? Kardame liialt teiste arvamust ning pahameelt, mitteaktsepteerimist? Kardame, et kui teeme midagi omamoodi, ja meil on oma arvamus, siis lihtsam on siiski vooluga kaasa minna ja teha nii nagu teised? Me ise oleme end selleni viinud. Kui saaks teha ühiskonna surve vastu vaktsiini, et suudaks kõike mõistusega filtreerida, oleks ju suurepärane, kuid tegelikult piisaks vaid sellest, kui keskenduksime rohkem vaimsetele väärtustele mitte niivõrd välisele.

Me kõik teame enda tutvusringkonnas inimesi, kes näevad alati head välja, neil on alati seljas midagi uuenduslikku ning lahedat. Samas teame ka inimesi, kes ei taha kunagi katsetada, ning on tuntud oma vana hea kampsuni poolest, mida nad ikka ja jälle kanda armastavad –  signatuurvälimus. Kas oled tähele pannud, et nii mõnelgi meist on oma signatuurvälimus? Kui mõtleme näiteks meie endise presidendi Toomas Hendrik Ilvese peale, siis tema signatuuriks oli ülikond ja kikilps. Kas poleks mitte veider olnud, kui ta oleks ühel hetkel ilmunud avalikkuse ette klassikalise pika lipsuga? Ta oleks justkui „reegleid rikkunud”, sest me ju tahame teda näha kikilipsuga, see on tema, see on meie harjumuslik pilt ühest inimesest. Ja mitte kedagi ei häiri, et tema stiil ei muutu. Laiemasse maailma vaadates mõtleme näiteks Karl Lagerfeld’ile, Anna Wintour’ile, Rick Owens’ile – kõigil on oma signature look ning neid kasvõi seljatagant nähes võiks öelda kellega tegu – nad ei muuda enda välimuses peaaegu kunagi midagi, nad kannavad sama soengut, samu värve, sama lõikega rõivaid ning aksessuaare. Maailm tunneb neid mingisuguse kindla kuvandi järgi ning me armastame seda. Nad on teinud selle „enda omaks”. Võiks ju mõelda, et kas nad ära ei tüdine? Mina võiksin küll öelda, et ma vajan vaheldust, ja kuna minu elu on äärmiselt kiire ning ühe päeva sisse mahub meeletult palju erinevate inimestega suhtlemist ja liikumist, siis eelistan, et minu outfit oleks kogu päeva vältel piisavalt kerge ning mugav, smart casual on stiil mida võiksin nimetada enda omaks. Armastan rõivaste kandmises erinevaid kihte, mis tähendab, et saan neid vajadusel eemaldada ja väljanägemist kiirelt muuta. Rõivaste kvaliteet ning mugavus räägib enda eest, mõnele inimesele ei olegi palju vaja, et olla moodne ning omaenda moe looja. Mood on miski, läbi mille saame öelda kes me oleme sõnagi lausumata. Kas olete sellele kunagi mõelnud, et see mille me hommikul selga paneme, on olnud teadlik valik. Valik kõikide valikute hulgast, just see, just täna, just praegu – aga miks? Kõik on kinni emotsioonides, hetkes, tunnetes, ilmas, päeva kulgemises, mulje loomises. Miks meil on vaja just täna olla see kelleks end hommikul loome. Minu rõivad räägivad väga selget keelt – maksimaalne minimalism. Lihtsad ning mugavad lõiked, korraga vaid kaks värvi ning seda kõike täiustamas üks statement detail. See „valem” on saatnud mind juba üsna pikalt, kuid ma olen siiamaani kasvanud, ja see ei ole kogu elu minu teadlik valik olnud. Armastan musta värvi ning minimalistlikke ehteid, mis on vaevu märgatavad. Kannan harva väga suuri ning säravaid aksessuaare ning kui siiski soovin sära, siis miksin erinevaid lihtsaid rõivaesemeid ühe eriti silmapaistva detailiga. Mulle meeldib tasakaal nii värvides, riietes, ehetes, jumestuses kui ka soengus. Samas armastan inimesi, kes julgevad katsetada, eirates kõike seda mida ma just ütlesin, ehk inimesi kelle eesmärk ei olegi midagi kokku sobitada, vaid olla väliselt kooskõlas seesmise emotsiooniga- lõbus, julge, avatud ning keda ei huviagi, mida teised arvavad eri värvi kingadest või juustest. Usun, et sellise signatuuri jaoks peab olema väga tugeva iseloomu ning natuuriga inimene. Enesekindlus on parim mood, ning kui kogu seda ekstravagantsust ei saada enesekindlus, siis kahjuks ma ei usu teid. Kõige mõnusam on aga vaadata inimest, kes teab mida ta teeb, ja see tuleb kuidagi väga loomulikult ning orgaaniliselt, ilma pingutuseta. Mood on meis kõigis, see ei pruugi olla viimane sõna moelavadelt, kuid see on miski, mille me oleme leidnud enda jaoks, see toimib ning me tunneme, et see kõneleb meie eest maailmale miskit, mida me tahame, et nad meist teaks, või siis peidab meid tõe eest, millesse me ei soovi, et keegi oma nina topiks. Kas poleks mitte huvitav eksperiment, kui astuksime tänaval täiesti suvalise inimese juurde ning küsiksime, et mida minu outfit sulle minu isiksuse kohta ütleb? Või mida sina ütleksid kellegi teise valikute kohta? Minu jaoks on moel vaid üks kindel reegel – kanna seda, mida SINA tahad kanda, mitte seda, mida maailm tahab, et sa kannaks. Eira hetkelisust ning julge erineda. See teebki meist iseenda moelooja, kellele tänaval järgi vaadatakse ja keda jäljendatakse, kuid see ei peaks olema meie eesmärk. Mood on individualism ning suurim kunst eneseväljenduses.

Mis on see x-factor, mis eristab meid teistest inimestest tänaval? Kas me üldse tahame erineda? Mis on see üks asi, tänu millele inimesed meid alati ära tunnevad? – Põnevad küsimused millele on isegi veidi kõhe vastata. Kas ma olen osa hallist massist? Kas ma üldse peangi erinema? – kallid inimesed, me kõik erineme ning me kõik oleme erilised enda individuaalsuses, ka tark ning intelligentne olla on moes, ning see ei ole kindlasti seotud vaid välimusega. Mood on miski, milles osalevad kõik inimesed maailmas iga päev, enese teadmata. Me vajame moodi, et kusagile kuuluda. Me ehk ei mõtlegi sellele nii, kuid tegelikult on meil iga päev mingisugune sõnum ühiskonnale.  Milline on sinu sõnum täna? Mõnes riigis ei ole isegi valida, kas panna hommikul selga burka, või siidist kleit. Valikud on tehtud nende eest, riigi tasandil. Paljud naised kindlasti teavad filmi „Sex and the city” kus peategelased reisisid teise maailma otsa Abu Dhabi’sse ning leidsid sealt eest karmid reeglid ning naised kandmas traditsioonilisi rõivaid, olles silmini kaetud. Ühtäkki avastasid peategelased üllatusena, et kohalike naiste pealtnäha igavate rõivaste all olid peidus maailma kõige kuulsamate moeloojate rõivad ning see näitas selgelt, et alati on võimalus. Peaksime väärtustama fakti, et meil Eestis on vabadus olla kes me tahame olla, ning kui istuda mõnesse vanalinna kohvikusse maha, täpselt akna äärde ning vaadata möödaminevaid inimesi, siis pean tunnistama, et mul tuleb suurest vaimustusest naeratus näole. Kui loomingulised võivad olla inimesed riiete valimisel. Võtan taas sõõmu kuuma kohvi ning tunnen vabadust ja õnnejoovastust sellest, et saan iga päev olla sellise kunsti keskel. See kunst inspireerib mind. Me kõik leiame nii erinevaid viise moe kandmiseks, ning  mõte sellest, et pealtnäha kõige igavaimas rõivais naine toidukaupluse kassa järjekorras võib kanda dresside all kõige kallimat ning seksikamat pesu, teades seda vaid ise, ning tundes end tõeliselt kaunina, teeb mind rõõmsaks. Kas pole mitte imeline, et mood ei ole miski,  mida me vaid silmaga suudame haarata, vaid midagi palju sügavamat, moel on erinevad kihid ning vormid, silmale nätamatud ning vaid aimatavad tahtud. Moes ongi kõige tähtsam see, et me oleks rõivaid kandes rahul ja õnnelikud. Tänu riietele saame iga päev kehastuda uuteks inimesteks, ning see on vabastav ning väljakutsuv.

Rääkides väljakutsuvast, siis ma olen alati olnud seda meelt, et väljakutsuv on odav. Me ei taha näha välja odavad, tahame olla naiselikud, seksikad, kuid kindlasti mitte odavad. Tänapäeva „mood” kui seda saab moeks nimetada, on liikumas väga minimalistlikuks, seda aga kõige halvemas mõttes. Less is more on pööratud vastupidiseks – paljastavaks.  Mida väljakutsuvamalt riides käiakse, seda parem. Minuarust on see kurb ning labane, et üks naisterahvas tahab end maha müüa sellega, et kõik mis peaks olema kaetud ning privaatne, serveeritakse kogu täiega kandikul kõigile vaatamiseks. Kus on eneseaustus? Ma ei leia, et see on moevool mida järgima peaks. See peab lõppema. Muidugi on kõigil õigus teha ise omad valikud, kuid usun, et mingitel valikutel peaks vajutama punast nuppu kirjaga „enesekriitika”! Ma vihkan labasust ning litsakust, ning millekski muuks ma seda nimetada ei saa. Nüüd paljud kindlasti mõtlevad, so what? – tüüpiline kade Eesti naine kellel omal midagi näidata pole. On, aga mitte kõigile, ning see on minu salarelv – salapära ning tunne, et ma tekitan inimestes küsimusi, mitte ei vasta nendele juba oma välimusega.  Ma ei taha olla kui avatud raamat, mida kõik lugeda võivad. Vastupidi! Tahan enda ellu ise inimesi valida, mis tähendab, et kõigil siia kindlasti kohta ei ole, ning ilmselgelt ei saa ma võtta tõsiselt inimest, kes tuleb minuga rääkima vaid seetõttu, et olen väljakutsuva sõnumiga. Iga inimene peaks austama moega iseennast, ning siis ausavad meid ka teised inimesed.

Mood on nagu meie DNA, see on kõigil erinev ning kordumatu, palju oleneb sellest, kui palju laseme end igapäevaselt välistel teguritel nagu tv-l, sotsiaalmeedial ning ajakirjadel mõjutada. Mood on kui sotsialiseerumise viis, mood on etikett vabamas võtmes. Mood on läbimurre vabadusse, kuid siiski tähendab see meile kõigile midagi erinevat, mõnele on see kogu karjäär. Populaarne on töötada moodsal alal, olla ümbritsetud glamuurist ning inimestest keda muidu näeme läbi meedia vahenduse, tahame olla osa „viimasest sõnast”. Inimesed ei taha enam igavaid töökohti, vaid ihkavad midagi, millest rääkides keegi teine kadedusest lõhki läheb. Kuid pean ütlema, et olles seotud moetööstusega, siis tegelikult on see töö nagu iga teine, moealal töötamine on äärmiselt raske, väljakutsuv ja keeruline, kuna meilt oodatakse pidevalt midagi uuenduslikku, kuid samal ajal muudab see meid väga töökaks ning loovaks. Loovus on vabastav. Ühelegi kohtumisele ei saa minna nii, et pole oma tööd ette valmistanud. Olles jumestaja ning grimeerija leian end tihti olukorrast kus olen samal ajal ka juuksur ja stilist. Kõik käib käsikäes, ning moega kursis hoidmine on iga päeva lahutamatu ning kohustuslik osa, siiski on mul hetked kus mood jätab mind täiesti külmaks. Me ei pea iga päev nägema välja detailideni viimistletud, tänapäeva maailmas on väikene lohakus palju moodsam ning moe üks suurimaid plusse on see, et see sobib igas vanuses, suuruses, või rahvuses inimesele, üks suurus sobib kõigile! Mood kaob ühel hetkel, kuid meie stiil jääb, ning seda mäletatakse ka siis, kui meid enam ei ole, seega ärgem võtkem moodi liiga tõsiselt, või kogu lõbu selle loomisest kaob. Kõike siin elus tuleb võtta mõistusega, oled sa siis Chanel’i tšikk või armastad käia mööda second hand’e, igal juhul peab meie stiil peegeldama inimest kes me päriselt oleme ning unustama ühiskonna ootused meile, kauneim outfit siin maailmas ei muutu iial, ning selleks on SIIRAS NAERATUS, kandkem seda uhkusega!

Iga päev on moeetendus ning maailm on meie runway!

Triinu x Halliste / jumestaja & grimeerija

Moestilistika tudeng Kadri Vahar

Moestilistika tudeng Kadri Vahar

Õpin Eesti Kunstiakadeemias teisel kursusel moestilistikat ja hiljuti tekkis võimalus minna kursusekaaslaste ja teiste moehuvilistega armastatud moekunstniku Kalle Aasamäe juhendatud moeekskursioonile Peterburgi. Allpool on mõned ülesvõtted sellest toredast nädalalõpureisist.

Moekunstnik Kalle Aasamäega külastamas Peterburi moekunstniku Asya Kogel moestuudiot

Koos moekunstnik Asya Kogeliga, minul on seljas üks tema loodud armas jakk.

Peterburi ühes suurimas ostukeskuses selga proovimas Kalle HT keskkonnasõbralikust ja jätkusuutlikust kollektsioonist lahedat unisex jakki. 

Erarta kaasaegse kunsti muuseumis ikoonilise Itaalia moefotograafi Gian Paolo Barbieri isikunäitusel. Kauneid fotosid oli mitmete moeloojate loomingust nagu Valentino, Armani, Versace jpt. Lisaks veel fotod maailma tippmoeajakirjadest läbi aastakümnete. Portreefotod  legendidest nagu Sophia Loren, Audrey Hepburn, Vivienne Westwood jpt.

Koos kursusekaaslaste ja noorte huvikoolide asutajatega Margrit Malvaga www.moevabrik.ee ning Liina Raidojaga www.southstreetgirl.com   

Koos New Rustic disaineri Kristi Toigeriga ja tema poolt disainitud lahedate ja keskkonnasõbralikke New Rustic seljakottidega.

Minu lemmiktegevus ehk sekkarite väisamine! Armastan taaskasutust ja unikaalsust ja sellepärast meeldib mulle eelkõige ostelda erinevates vintage ja taaskasutuspoodides. Tumedal põhjal lillemustriga püksid, robustsed mustad saapad ja tumepunane faux-fur kasukas oli antud poe lemmikkomboks!

Peterburi stiili leidsin nii tänavalt, poest kui ka ajakirjadest. Punase mantliga tüdruk tänaval nägi veatu välja. Väga kihvtilt kandis välja oma stiili ühe väikese butiik-poe müügitüdruk. Traditsioonilist Vene matrjoškalikku stiili on näha ka kohalikes moeajakirjades. Disainerite loodud kihvte jalanõusid leidub nii mõneski poes.

Aljona Eesmaa

Aljona Eesmaa

Portail.ee asutaja ja peatoimetaja, vabakutseline stilist

 

Kutsun teid endaga moodi täis nädalavahetusele, mis kahe päeva asemel kestis lausa neli. Nimelt jagan teiega oma tegemisi oktoobris aset leidnud Tallinn Fashion Weeki maratonilt, mis on ühele stilistile, moetoimetajale või moemaanile kohustuslikumaid üritusi meie moemaastikul! 

Moenädala etendustel käimine on minu jaoks alati põnev. Ma ei pruugi olla küll iga disaineri tulihingeline fänn, kuid oma ametite juures pean ma kursis olema Eesti moemaastikul toimuvaga. Samuti meeldib mul end üllatada lasta nii kollektsioonidel kui ka erinevatel stilistikalahendustel ja inspiratsiooni vastu ei ole mul kunagi midagi. 

Kes võibolla minu looga oluliselt tuttav ei ole, siis Eesti moeringkonda jõudsin ma pooleldi juhuslikult ja pooleldi läbi väga suure teo- ja töötahte. Ma ei ole küll moeajakirjandust ja stilistikat ametlikult õppinud, kuid vabatahtliku töö Eesti suurimate moeürituste telgitagustes on mu toonud täna sinna, kus ma olen.

Muide, mulle meeldib siiamaani alati piiluda backstage’i, sest seal kipub ikka parajalt melu ja põnevust olema. Seekord käisin muidugi “asja pärast”, sest Portail.ee portaali oli planeeritud vastav artikkel. Viimasel ajal pühendangi rohkem aega moest kirjutamisele kui moe stiliseerimisele, kuid sellegipoolest võtan paar-kolm-neli korda aastas rõõmuga vastu väljakutse stiliseerida mõni suurem moeetendus või fotosessioon. Ei saa lasta moeajakirjas töötades kogutud oskuseid rooste!

Nädalavahetust kasutan ma ka selleks, et oma riidekappis korda luua. Kas panete tähele, et pea kõikidel mu särkidel ja pintsakutel on käised üles keritud? Täielikult my thing. Samuti olen tähele pannud, et kasutan oma stilistikatöödes ka modellide peal alati sama võtet.

Ma paraku nii usin ei ole, et nädal ette panen endale kõik komplektid valmis, mida plaanin moenädalal kanda, kuid paaril õhtul õnnestus mul väike eeltöö teha küll. Ja laupäeval oli mul aega maa ja ilm, et vaadata, milles ennast õhtul hästi tunneksin. Läksin lausa nii mugavuse teed, et valisin selga Lindex Pink kollektsioonist siidisärgi, mis võibolla on rohkem öösärgiks mõeldud. Sleepwear as streetwear? Proovime aga järele. Muide, igale alustavale stilistile soovitan oma esimene palk investeerida aurutajasse. See on mu lemmikumaid masinaid terves majapidamises.

 

Stiiliikoonide sünd tarbimishulluse keskel

Stiiliikoonide sünd tarbimishulluse keskel

Viisin läbi küsitluse, millele tuli veidi üle 100 vastuse. Kuivõrd jagasin küsitlust Facebooki vahendusel, ei tulnud üllatusena, et üle poole vastajatest olid minu vanuserühmas 20.-24. aastased ning naised moodustasid üle kolmveerandi vastajatest. Minu vastuseid ei saa kindlasti võtta üldistava kriteeriumina, kuid huvitavaid järeldusi saab nendelt välja lugeda sellegipoolest.

Käsitletud teemade seas olid impulsiostude osa isiklikus garderoobis, moeinspiratsiooni saamiseks jälgitavad kuulsused, trendide olulisus, hoolimine moe mõjust keskkonnale, igapäevane kokkupuude moega (ajakirjad, Instagrami kontod jne), mida hinnatakse riiete ostmisel ning üleüldine huvi teema vastu. Näiteks arvas üle poolte vastanutest, et kuigi vahel on tore netis ostelda, eelistatakse siiski poes kohapeal käimist. Mõned vastajad šoppasid peamiselt netis.

Paljud vastajad tõid lisamärkusena välja, et riiete ostmisel hindavad nad keskkonnasäästlikkust ja pooldavad seetõttu kaltsukaid ja täikasid. Suurem osa vastajatest hindasid riiete ostmisel peamiselt kvaliteeti ja vastupidavust, kuid väiksem osa vastajatest hindasid ka riiete trendikuse oluliseks.

Küsitluses käsitlesin ka tarbimishullust, ostupühade Black Friday ja Cyber Monday tähtsustamist Eestist ning teadlikkust kiirmoe mõjust keskkonnale. Suurem osa vastajatest olid kõikide teemadega mõnevõrra kursis, kuid mõni tõi ka välja, et ei ole sellegipoolest oma tarbimisharjumusi muutnud. Mõni vastaja kujundas isegi isiklikku garderoobi trendide ümber ning ootas allahindluste ostupühasid igal aastal.

KES ON SELLISE KAOOTILISE MAAILMA KESKMES STIILIIKOONID?

Instagrami populaarsuse ning jälgijate rohkuse tõttu on kergem kedagi kohe stiiliikooniks nimetada, seetõttu on ka piirid stiiliikooni ja ehk “stiilse inimese” vahel hägusamaks muutunud. Positiivne on selle juures, et stiiliikooniks saamine ei ole enam nii võimatuna näiv, kui see oli aastaid tagasi. Negatiivsem on, et stiiliikooni staatus devalveerub üsna kiiresti võrreldes varasemaga või kaotatakse staatus sama kiiresti, kui see saadi.

Kes on tänapäeva meediast ja postitustest üleküllastunud virtuaal- ja reaalmaailmas stiiliikoonid? Kui väga tahaks öelda, et tänapäeva stiiliikoon ei ole lihtsalt ilusti riides käiv naine või mees. Tegelikkuses on aga neid, kelle stiiliikooni või inglise keeles “IT-girl” staatus ongi justkui nende ainus amet, nad on kuulsad kuulsuse pärast. Need kuulsused on viimaste aastakümnete jooksul vahetunud ja vahetunud.

Huvitav näide on siinkohal Kardashianid, kes on juba kümme aastat püsinud tähelepanu keskpunktis. Nende näol on tegu PR või turundusalase fenomeniga. Tõsieluseriaali keskmes ei ole akadeemiline edukus või isegi mitte andekus – isegi olümpiatähe Caitlyn (endine Bruce) Jenneri spordisaavutused ei ole sarja edukuse kontekstis olulised, sellest eriti ei räägitagi. Keegi neist ei ole staarkorvpallur, laulja vms, ometi räägitakse neist kogu aeg ja seda on tehtud juba kümme aastat. Kris Jenner on ehitanud oma pere ümber miljardeid väärt impeeriumi ning nad on suutnud erinevatest meediaskandaalidest alati välja tulla.

Kylie Jenneri meigibränd Kylie Cosmetics on varsti väärt miljard dollarit, kuigi pere pesamuna ise on vaid 20 aastat vana. Kim Kardashiani meigikollektsioon müüdi läbi paari tunniga. Negatiivsest kriitikast hoolimata on pere suutnud alati tähelepanu keskmes püsida, maailma tippdisainerid saadavad neile rõivaid koju, punase vaiba üritustel on nad alati tähelepanu keskpunktis. Ma ei ülista nende kuulsust ja ei arva, et kuulsus kuulsuse pärast on väärtus omaette. Toon aga välja, et nende pere näol on tegemist meediafenomeniga, mis näitab, et inimesed tarbivad nende poolt pakutavaid väärtusi, isegi kui võidakse kritiseerida nende pinnapealsust. Vaatajanumbrid, like’id ja minutitega välja müüdud meigikollektsioonid räägivad enda eest.

Kindlasti on stiiliikoonide puhul ka teine pool spektrist, kus säravad need naised, kes lisaks ilusate riiete kandmisele keskenduvad ka maailma parandamisega seotud missioonile, näiteks tänapäeva ühiskonna ja seksuaalahistamiste juhtumite keeriste kontekstis äärmiselt oluline Emma Watsoni soolise võrdõiguslikkuse “He for She” kampaaniad. Ka siinpool on õnneks palju näiteid, kas või ajakirja Vogue peatoimetaja ja Forbes maailma mõjukaimate naiste edetabelis olev Anna Wintour, kes on muuhulgas kogunud palju raha LGBTQ kogukondade toetuseks.

OSTUPÜHAD JA TEISED TARBIMISHULLUSE ÜLISTAJAD

Äsja lõppenud suurostupühad Must Reede (ing. k. “Black Friday”) ja Küber-Esmaspäev (ing. k. “Cyber Monday”) on head näited tänapäeval valitsevast tarbimishullusest. Kuigi küsitluses kajastus peamiselt, et Eestis neid väga oluliseks ei peeta võrreldes ülejäänud maailmaga ning et Eestis on allahindlused kohati naeruväärsedki. Tundub, et niinimetatud ostupühad on Eestisse jõudnud rohkem “moe” kui eesmärgi või allahindluste pärast.

Ka küsitluses toodi välja, et Eestis on ostupühade aegsed allahindlused võrreldes ülejäänud maailmaga pea olematud. Mõni vastaja tõi välja, et tihti on toote “algne” või mahakriipsutatud hind tegelikust hinnast kõrgem, mis tähendab, et kuigi poes paistab olevat toode allahinnatud, siis tegelikkuses tõelist allahindlust kui sellist ei olegi.

Kaks dokumentaalfilmi, mis käsitlevad tarbimishulluse varjukülgi graafiliselt kuid ausalt, on “Tõeline hind” (ing. k. “The True Cost”) ja selle sügise MoeKunstiKino festivalil nähtud “Riverblue”. Kui varasemalt esitlesid moemajad aastas kaks kollektsiooni, siis nüüd tulevad paljud kiirmoetootjad iga kolme nädala tagant välja uute kollektsioonidega. Trendikalt riietumine ei ole eales olnud nii odav, sest tootmine on viidud peamiselt Hiina ja Kagu-Aasiasse. Küll aga kasutatakse sealsetes vabrikutes keskkonnale ohtlikke kemikaale, mille tagajärjed reostavad nii vett, loodust kui ka põhjustavad kohalike seas väärarenguid ja teisi tervisehäireid.

Filmi “Riverblue” juures oli ehk kõige ärritavam asjaolu, et Lõuna-Euroopas on leitud keskkonnasõbralike masinate näol alternatiiv keemilisele töötlemisele, kuid millegipärast ei taha peamised tootjariigid neid arvesse võtta. Tõsi, need masinad oleksid kallis väljaminek, kuid ühekordne suur investeering parema tuleviku nimel. Paraku ei tundu see kohalikke tootjaid mõjutavat.

Selliseid filme vaadates tekib kerge abitusetunne ja miljon küsimust. Paljud kiirmoefirmad võivad küll oma tootmises kasutada vanu kangaid, kuid tõde on see, et toodetakse sellegipoolest rohkem kui vaja. Isegi moetäikadel käies tekib tunne, et rohkem on neid, kes oma vanadest asjadest tahavad lahti saada võrreldes nendega, kes loodavad endale midagi uut keskkonnasõbralikul viisil soetada.

Tarbimishulluse ja eriti kiirmoe kõrval tundub, et moe kunstiline väärtustamine nii, nagu seda teeb kõrgmood, jääb järjest rohkem taustale. Lummav on vaadata kaadreid sellest, kuidas ühe ainsa kleidi õmblemiseks kulub sadu tunde, kuidas viis inimest õmblevad litreid või muid detaile külge ühele väiksele kangatükile. See on idüllilisena näiv maailm, mis on lagunevate õmblustega odavate rõivaste virnade kõrval salapärasesse varju jäänud.

TASAKAAL VÄLISE ILU, TARBIMISE JA SÄÄSTMISE VAHEL

Kuid paljud meist on kohanud kunstripsmete ja geelküüntega naisi, kes väidavad, et enese vormis hoidmine on võimatu, sest trennis käimine on kallis. Ometi ollakse nõus kulutama sama suuri summasid välise ilu rõhutamiseks. Minu jaoks on meikimine ja isiklik stiil kunstilised väljundid ja kuigi need kaunistavad, ei tee nad inimest paremaks. Vastupidi, kui ollakse enesekindlad, hoolitsetud ja õnnelikud, siis paistavad ka välist ilu kaunistavad faktorid kohe erilisemad. Väline ilu on justkui kest ja kuigi esmamulje tähtsust ei saa ja ei tohiks unustada, siis sama oluline on keskenduda oma sisemise ilule ja nendele tegevustele, mis tõesti õnnelikuks teevad.

7 sammu eduka moekarjääri alustamiseks

7 sammu eduka moekarjääri alustamiseks

Moemaailm: see salapärane valdkond, mille ahvatlevate suletud uste taha tundub justkui võimatu pääseda. Siinkohal toon välja mõned asjalikud nipid, millega seda teekonda loodetavasti veidi kergemaks muuta, kusjuures need nõuanded kehtivad universaalselt, mitte ainult moevaldkonnas

Avarda oma silmaringi: milline moevaldkond Sind huvitab?

Mood on kunstivaldkond, kus lai silmaring tuleb igati kasuks. Kui mõelda sellele, kui mitmekülgne on moevaldkond, on lai silmaring moevaldkonnas vägagi lai mõiste. Lai silmaring võivad olla laialdased teadmised disaineritest, moeajaloost, keskkonnasõbralikest alternatiividest moealases massitootmises, põhjalikud teadmised erinevatest materjalidest vms – “valik” kui selline on meeletu. Küsimus on selles, kust alustada?

Moeajakirjad pakuvad häid sissejuhatusi erinevatesse teemadesse, kust huvi korral edasi uurida. Infoküllastuse keskel endale teadmisterada raiuda tundub alguses segadusseajav, kuid endale aega andes leiad kindlasti selle valdkonna, mis Sind just kõnetab, olgu see seotud õmblemise, fotograafia, tekstiilitöötluse, moealase ärijuhtimise või muuga. Ajakirja Vogue legendaarne peatoimetaja Anna Wintour on Oxfordi ülikoolis peetud kõneski öelnud, et tänapäeval ei maksa liialt spetsialiseeruda, oskused olgu mitmekülgsed.

Uuri, guugelda – otsi võimalusi

Raske tõdeda, kuid Eesti moealane karjäärimaastik on ülejäänud maailmaga võrreldes lapsekingades. Vähem inimesi tähendab ka vähem töökohti ning vähem väljundeid. Inglise või muu võõrkeele valdamine toob ilmselgelt kaasa ka laiema jälgijaskonna. Lisaks on nii eesti kui ka ingliskeelseid blogisid, kuhu otsitakse pidevalt kaaskirjutajaid.

Jällegi, võimalusi tuleb ise otsida. Paljud rahvusvahelised ajakirjad nagu näiteks British Vogue või Elle pakuvad kirjutamisega seotud talendikonkursse noortele. Lisaks on Instagramis võimalik lainel püsida seoses erinevate moeettevõtete praktikakohtadega. Hoia end kursis!

Heida pilk glamuuri ja litrite eesriide taha

Londonis elav kuid siiski Eestiga tugevas kontaktis moelooja Roberta Einer on mitmes intervjuus rääkinud, kuidas ülikoolis tehti selgeks, et kui tahad kuhugi jõuda, ei saa magada üle kolme tunni ööpäevas. Kuigi antud lähenemine on kindlasti ebatervislik ja kiire tee läbipõlemiseni, siis tuleb tõdeda, et ka tööd moevaldkonnas nõuavad palju energiat, öötunde ja tööd. Vaadake kas või iga teise moelooja kohta tehtud dokkfilmi, kus kujutatakse konkreetse hooaja show ettevalmistusi: Balmain, Dior,  film “Z moemaja” – nimekiri on pikk.

Õpi parimatelt ja hari end, ammuta inspiratsiooni, katseta!

Esimeses punktis käsitlesime silmaringi avardamise tähtsust. Tänapäeval on interneti- ja sotsiaalmeediaavarustest võimalik leida nii palju erinevaid subkultuure, moevaldkondi, millest Sinu kodukandis keegi varem midagi kuulnud polnud. Kui palju leidub erinevaid võimalusi, kuidas teha ise ehk “DIY”, kuidas piiratud eelarvega näha välja nagu miljon eurot jne.

Jää iseendaks, sest tõelist kirge ei saa teeselda

Kuigi käsitlesime parimatelt õppimise ja inspiratsiooni ammutamise teemat, siis oluline on jääda iseendaks. Usalda enda sisetunnet ja oma kirge. Kus on tahe, seal on ka võimalus. Iseendaks jäämist tuleb ka teatud määral õppida. Kui eelmine punkt rõhutas katsetamist, siis naljakal kombel on ka see koht, kust iseennast leida. Tänapäeval on tekkinud nii palju subkultuure ja erinevaid stiile, mida kõike veel omavahel kokku segatakse, seega kui su naabruskonnas ei käi keegi riides nagu Sina või ei katseta samu stiile, on aeg otsida need mõttekaaslased netist – tänapäeval on see lihtsam kui eales varem.

Lisaks on iseendaks jäämisel salapärane võlu, sest mingil põhjusel saavad teised tihti teestklemisest aru. Tõelist kirge ei saa aga teeselda – see kas on või ei ole.

Lihtsalt alusta!

Kunagi ei tea, kuhu üks või teine töökoht võib viia. Tõde on, et kuskilt peab alustama. Moevaldkond tekitab oma salapäraga tihti küsimust, kas kogemuseta või tutvusteta on üldse võimalik kuhugi jõuda? Hea võimalus alustuseks on kas või töötada riidepoes klienditeenindajana. Ei kõla piisavalt glamuurselt? Ometi avab see nii palju uksi moemaailma ning harib Sind nii erinevate moevaldkondade kui ka lavataguste osas, mille kohta pole ausalt öeldes kunagi liiga palju ettevalmistusi.

Järjepidevus – anna endale aega!

Nii nagu iga teisegi eesmärgi puhul, aitab motivatsioon teekonda alustada, ent püsivus ja järjepidevus on need, mis kindlal kursil hoiavad. Kui mõelda blogimise või muu sisuloome väljundite peale (YouTube, Instagram jne), tuleb silmas pidada, et just järjepidevus koostöös enese nähtavaks tegemisega on need, mis tagavad suurema edukuse.

Väljakutse on blogimise vms suhtes kindlasti see, et eeldatakse korraga nii kvantiteeti kui ka kvaliteeti. Enesele tegevuskava või plaani seadmine on igati mõistlik, näiteks planeerides sotsiaalmeedia postitusi ette. Kui alguses võtavad paljud tegevused rohkem aega, siis ajapikku õpid tegema lühema ajaga rohkem ning korraga ka rohkem hoomama. Anna endale aega, sest ka “üleöö” kuulsuse taga on suur töö – vastasel juhul kaob kuulsus nii kiiresti, kui see ka tekkis. Kui kirg annab motivatsiooni, siis järjepidevus viib sihile. Pea meeles, et ei ükski läbikukkumine ega õnnestumine pole lõplik ja et alati saab edasi liikuda.

Noored, mood, eeskujud, tulevik – ausalt ja avameelselt

Noored, mood, eeskujud, tulevik – ausalt ja avameelselt

 

Olen nii palju oma tutvusringkonnas kuulnud, kuidas tahetakse ühel või teisel viisil moevaldkonnas läbi lüüa. Nimelt on eriti tuntuks saanud moblogijad ja youtuber’id, samuti ka moedisain ja moeajakirjandus. Oma tutvusringkonnat nägin eriti 2015.-2016. aastatel, kuidas netis “kuulsaks” saamine oli nii paljudel eesmärgiks saanud. Järsku olid kõik moeasjatundjad ja tahtsid näpunäiteid inimestele jagada. Ikka jälle ja jälle nägin sotsiaalmeedias oma tutvusringkonnast inimesi, kes olid hakanud videosid tegema või oma kirjutusi jagama. Esialgu tundus see päris normaalne, aga poole aastaga muutus see maailm nii suureks, et oli tahtmine peast kinni haarata. Mina olen blogimisega tegelenud kolm aastat ning sel hetkel tuli ka endal soov moeblogijaks hakata, mida ma lõpuks ikkagi ei soovinud teostada.

Olen aru saanud, et moes ei ole reegleid ning iga inimene on justkui omaette moeguru, kuid on siiski inimesi üle maailma, keda võetakse eeskujudeks ning kelle mõtted ning ideed tunduvad kõike ekslusiivsemad, kas või näiteks Marilyn Monroe. Nende öeldu on justkui jumala sõna ja kui neid mitte jälgida, siis oled moeühiskonnast väljas. Minu eakaaslaste seas on neid, kes üritavad olla võimalikult originaalsed ja midagi uut välja mõelda.  Samas on ka neid, kuhu kaldun ka mina, kes järgivad suurkujusid, stilistika  koha pealt saab kindasti välja tuua Rihanna.

Fotod: Rihanna Instagrami konto @badgalriri

Paljude seas on arusaam, et tuleb alustada tasa ja targu: kui sa Eestis tuntuks saad, siis on suurem võimalus ka mujal maailmas läbi lüüa. Mina olen, kuid samas ei ole ka selle väite poolt. Ühest küljest ma nõustun, sest kui sul on suur toetajaskond, siis võidakse võtta sinu sõna rohkem kuulda ka mujal maailmas. Kui kellelegi on juba sinu töö sümpatiseerinud, siis miks ei peaks see ka meeldima teistele inimestele?

On nii palju inimesi, kes on just laias maailmas tuntuks saanud ja alles siis teevad eestlased silmad lahti ja avastavad, et tõesti, see inimene on talendikas. Näiteks Liina Stein sai tunnustust Prantsusmaal ja Inglismaal ning siis alles Eestis. Temast olid inimesed juba kuulnud Eestis küll, kuid looming ei olnud nii tunnustatud. Iris Janvieriga oli just vastupidi: alguses löödi läbi Eestis ja nüüd on tuntuks saadud ka mujal maailmas. Nii on ka noori, kes üritavad Eestis alguses läbi lüüa, nagu on selleks üks mu klassiõde Helen Truuverk , kes on mitmetel moešõudel auhinnalisi kohti võitnud. Kuid on ka sõbranna Birgit Veegen, kes on modellindusega mujal maailmas, eriti Aasias, hea nime teinud, kuid Eestis teda väga ei teata. Nii ongi raske öelda, kuidas noored otsustavad, kuid tundub, et pigem üritatakse kodumaal midagi saavutada ja siis edasi liikuda suure maailma poole.

Moemaailmas proovitakse viimasel ajal läbi lüüa eriti sotsiaalmeedias. Samuti tahetakse ennast erinevalt arendada, aga ei olda kindel, kas parim on Eestis seda teha või mujal maailmas, kus konkurents on mitmeid kordi suurem. Sellegipoolest, kuigi uksed on valla, on väga palju talendikaid noori jäänud kodumaale ning üritavad kuulsust koguda siin. Ehk varsti märkavad eestlased kõiki meie moetalente ka enne, kui muu maailm neid avastab.

 

Maretta Vainumäe- Krav Maga ja Brasiilia Jiu-Jitsu

 

Kui minu varasemad treeningud kulmineerusid järjepidevate jooksutreeningutega, siis peale aasta tagust reaalset füüsilist rünnakut leidsin, et vajan sellega toimetulekuks ning edaspidiseks ennetuseks reaalseid oskuslikke võtteid, mistõttu osutusid valituks Krav Maga ja Brasiilia Jiu-Jitsu treeningud.

Krav Maga (Contact Combat) on Iisraeli sõjaväe päritolu enesekaitse õpetus koos realistliku tänavavõitluse treeninguga. Krav Maga on praktiline ja taktikaline süsteem, mis õpetab, kuidas ennetada, kaitsta ja toime tulla erinevate rünnakutega.

Krav Maga treeningute osas eristub mulle selgelt selle horisontaalne süsteem, millel on unikaalne ja loogiline lähenemine, milles leiavad rakendust intuitiivsed otsused stressiolukorras. Krav Magas olen omandanud enesekaitseoskusi, et kaitsta nii ennast kui ka teisi ning seda kõike läbi ainulaadse ja põhjaliku õpetuse.

Brasiilia Jiu-Jitsu (BJJ) on kahevõitluse ala, mis keskendub mitmekesisele maadlusele ning eelkõige maasvõitlusele. Pearõhk on võitluses domineeriva ehk eelisasendi saavutamisel, mis võimaldaks vastast efektiivselt kontrollida ning vastase alistamisel liigeselukkude (käe-, õla-, jala- jm) või kägistustega. Trenni puhul paelub mind eelkõige selle funktsionaalsus ja praktiline rakendatavus. Lisaks funktsionaalsele poolele pakub trenn turvalises treeningkeskkonnas ka head füüsilist koormust kogu kehale, mida jõusaalis ja jooksurajal samal määral ei koge. Õpitu leiab rakendust treening-sparringutes, kus igal treenijal on endal võimalik kogeda, milline asend töötab ja mis mitte. Kui miski ei tule välja, siis ei ole tegemist üle jõu käiva omandatava tehnikaga, vaid probleem peitub eelkõige mõne universaalse printsiibi mittemõistmises või tõlgendamises ning valesti rakendamises.

Mõlema treeninguga alustades seadsin endale eesmärgiks viia end kurssi maas- ja püstivõitluse põhitõdedega, omandades seejuures vajaminevad ründe- ja kaitseoskused. Tänaseks on mõlemad treeningud loonud vajamineva kuvandi ning arusaama erinevatest võitlusdistantsist, nende olulisusest ja omavahelistest seostest.

Ehki mul on kõikvõimalikke oskusi ning meetodeid kuhjaga veel vaja õppida on nende omandamise eelduse loonud vaba ja avatud treeningõhkkond, professionaalsed treenerid, toetavad treeningpartnerid ning treeningmetoodika, mis assotseerub minu jaoks sõnadega tehnika, tunnetus ning emotsioon. Lisaks heale füüsilisele vormile olen vaimsel tasandil leidnud otsitud kooskõla tasakaaluks ning kindluseks.

Fotod: erakogu