Loominguline duo Kaleidoskop ehk Kristina Sibul ja Julia Perlin tegutsevad koos juba aastast 2013. Esimeseks ühiseks koostööprojektiks kujunes neil Mercedes-Benz Fashion Days Ukrainas. Tüdrukud saatsid sinna oma sketšid ning Fashion Scout programm valis nad välja. Kristina ja Julia sõitsidki Kiievisse kohale, et esitleda Eesti moodi. Ürituse järel kutsuti neid nii USAsse, Kanadasse kui ka Aasiasse, kuid kuna mõlemad tüdrukud said ühel ja samal ajal lapsed, pidid nad karjääri mõneks ajaks ooterežiimile panema. Nüüd on lapsed pisut suuremad ja sõbrannad said taas loomingule pühenduda. Ühist värsket kollektsiooni ”Down the Rabbit Hole” ning ”Deep Waters” esitleti täna Tallinn Design House esindusruumis. Kollektsioonis on kasutatud naturaalset kangast ning modellideks kaasati tavapärased noored naised rahva seast.
Story of Afterlife on uus Eesti kudumibränd, mis ühendab endas keskkonnasõbralikkuse, põnevad värvid ja mustrid ning minimalistlikud lõiked. Brändi kampsunid on valmistatud taaskasutatud materjalidest ja
valmivad koostöös Uuskasutuskeskusega. Kudumite juures säilib unikaalsuse maagia, sest kahte ühesugust kampsunit siia maailma ei looda.
9. juunil toimunud Antoniuse moeetendusel esitles Story of Afterlife oma teist kollektsiooni “Exposé”, mis on ideaalseks kaaslaseks kargetesse ja põhjamaistesse suveõhtutesse. Õrnades toonides kollektsiooni vürtsitavad minimalistlikud, kerged ja sensuaalsed lõiked.
Kollektsioon on inspireeritud sidemest, mis tekib naise ja rõiva vahel. Kuidas kapiukse avamine võib ühtaegu kanda tagasi nii melanhoolsetesse mälestustesse kui olla ka esimeseks sammuks uute seikluste suunal. Kuidas rõivastel on eriline võime panna naist end tundma õrna, sensuaalse või hoopis vaprana. Bränd soovib julgustada naisi kaasa mõtlema, kuidas nad ennast kantavas rõivas tunnevad ning tegema keskkonnasõbralikumaid valikuid.
“Exposé” on loodud naisele, kes on ühteaaegu nii õrn kui ka julge, hindab nii mugavust kui ka ilu. Ning, kes soovib oma garderoobi valida esemed, mis on loodud kvaliteetselt ja vastutustundlikult.
Tutvu põneva fotoseeriaga SIIN
Fotograafiks: Julia Shashkina
Alates 5. juunist on käimas ka brändi Hooandja projekt, et kaasata inimesi kampsunite arendamise protsessi.
Neljapäeval, 8. juunil 2017 kogunevad EKA moedisaini eriala lõpetavad moedisainerid üheks õhtuks ISFAG’i (Põhja puiestee 35), et esitleda enda loodud moekollektsioone nii näituse, catwalk’i kui performance’na.
11-ne autori performance-etteasteid kureerib Rauno Zubko. Vinüülide peal keerutavad renessansi tantsumuusikat Dj Martin Aedla, Abramova ja Ketomees. Üritus algab 20:00.
Bakalauruseõppe lõpuprojektidena sündinud kollektsioone esitlevad: EVGENIYA DOLGOPOLOVA, KRISTIINA JEROMANS, FRIDA JÕE, KRISTEL KUSLAPUU, EVA MARIA KÕRVAS, VEERA LUSTINA, MERLIS ORION, ANU RIEBERG, LIISBET SAUE, ELISABETTA SILVERSTI ja TAURI VÄSTRIK.
Kaheksa disainerit nimetatud 11-st osales ka 27. mail toimunud ERKI Moeshow’l, kus Frida Jõe võitis ERKI peapreemia, Evgeniya Dolgopolova PÖFFi eriauhinna, Elisabetta Silvestri eripreemia osalemaks Moskva Moenädala etendusel “Russian Silhouette” ja Tauri Västrik, keda premeeriti žürii poolt lühikursustega maineka Central Saint Martinsi moekooli suveakadeemias Londonis. Lisaks ERKI Moeshowle osales Anu Rieberg oma kollektsiooniga „Followed It” 3.juunil Kiievis toimunud rahvusvahelisel moekonkursil
„Pecherski Kashtany”, kus saavutas esikoha pret-a-porter kategoorias.
Osalejate seas on ka eelmisel sügisel Tallinn Fashion Week’il kuldnõela nominendiks valitud Kristel Kuslapuu, kes näitab üritusel “Final Destination” oma uut kollektsiooni. Esmakordselt näitavad moekollektsioone publikule ka Liisbet Saue ja Veera Lustina.
Ljubov Kedrina on sündinud ja kasvanud Tallinnas. Esimese kõrghariduse omandas ta Tallinna ülikoolis rakendusloome osakonnas kunstiteraapia erialal, kuna on alati huvitunud psühholoogiast ning kunstist. Pärast ülikooli lõpetamist töötas ta algkoolis kunstiterapeudi ning -õpetajana. Ülikooli ja töö kõrvalt tegeles Ljubov alati käsitööga: keraamikaga ning ehete valmistamisega. Ühel hetkel sai ta aga aru, et tahaks enda loomingule rohkem aega pühendada, ning otsustas seejärel oma elu muuta. Ljubov läks õppima Eesti kunstiakadeemiasse. Ta on teise kuruse metalliosakonna tudeng ning loonud tänaseks omanimelise ehtebrändi Kedrina.
Milliseid ehteid sa täpsemalt valmistad ja kellele?
Kõik Kedrina ehted on minimalistlikud ja lihtsad. Minu meelest on nendes näha ka arhitektuurne motiiv. Kõik ehted koosnevad peamiselt ainult ringidest ja rõngastest, ma mängin nendega iga päev ja moodustan uusi vorme, see on natuke nõiduslik protsess, kuna detailid vahepeal ise dikteerivad, mismoodi nad tervikliku kompositsiooni moodustavad. Materjalina kasutan ainult hõbedat, millega on mõnus tööd teha. Hõbe on paindlik, aga samas tugeva iseloomuga. Arvan, et minu ehted sobivad terava pilguga naistele, kes eelistavad lihtsaid vorme ning riietuses tumedaid toone. Sel juhul ehted muutuvad statement’iks ja toovad ka iseloomu esile. Noormeeste puhul rõhutavad minu ehted pigem sotsiaalset positsiooni. On suur erinevus, kas mees kannab argipäeviti mansetinööpe või eelistab kõrvarõngaid. Esimene variant on seotud pigem soliidse elustiiliga, millele vastandub badass’i maneer. Mõlemad on väga atraktiivsed ja mõlemal on oma võlu. Ma püüan leida balansi nende kahe äärmuse vahel.
Milline näeb välja töökulg?
Töötame kunstiakadeemia töökojas, kus tudengid teevad omi asju – igaüks oma laua taga. Atmosfäär on tavaliselt lõbus ja kerge, liigutakse ringi ja vaadatakse, millega naabrid tegelevad. Tihti saab häid nõuandeid meistrite või vanemate tudengite käest ning kõik hoolitsevad üksteise eest.
Kullassepa või ehtekunstniku töö on tähelepanu ja täpsusega tihedalt seotud. Me töötame iga päev tulega ning hoolimatus võib kalliks maksma minna. Kiiresti sain aru, et töökojas töötades ei tohi mitte ühtegi halba mõtet mõelda, sest see kohe peegeldub – vahel juhtub, et lõikan sõrme või rikun mõne osa ehtest. Ehtekunstniku töö on sarnane meditatsiooniga, peab olema siin ja praegu ning mõtlema ainult protsessist.
Millal hakkasid ehtekunstiga tegelema? Millest selline huvi?
Olen alati ehtekunsti ja käsitöö vastu huvi tundnud, aga ei julgenud seda tõsiselt võtta. Mitu aastat tahtsin proovida kunstiakadeemiasse sisse astuda, aga alati leidsin vabandusi, miks seda mitte teha. Nüüd olen väga õnnelik, et leidsin selleks sammuks julgust ning jõudu, ja naudin koolielu. Kedrina tootemark sündis möödunud kevadel.
Kuidas otsustad materjalivaliku üle?
Kõige rohkem meeldib mulle töötada hõbedaga, kuna tunnen selle materjaliga erilist sidet. Mulle meeldib hõbeda lihtsus ja tagasihoidlikkus. Vaatamata sellele, et tegu on ühe väärismetalliga, on seda võimalik väga eriliselt viimistleda. Valmis pind võib olla täiuslikult poleeritud või robustne, samas hõbeda värvi saab oksüüdiga muuta mustaks, mis annab esemele müstilisust. Ülikooli tudengid ostavad hõbemünte tavaliselt prooviga 999 ning legeerivad neid ehk segavad vasega, et saada 925 prooviga hõbe, millega edasi töötata. Tegevus ise meenutab veidi tainaga askeldamist, valmis hõbedaplaate rullime valtsiga õigesse paksusesse, vahepeal lõõmutame, et tagada hõbeda pehmus.
Kuidas saad hakkama oma tootemargi ärilise poolega? Kas sul on abilisi?
Praegu teen ma algusest lõpuni kõik ise. Vahepeal tunnen, et aega on liiga vähe ja ma ei jõua nii palju, kui tahaks, aga samas ma naudin kõike ja praeguse ei kujuta ette, et annaks osa tööd kellelegi teisele. Kindlasti jõuan ühel päeval selleni, et vajan abilisi. Praegu tahan olla kursis iga aspektiga alates toote kvaliteedist kuni pakendini. Naudin ka disainiturul osalemist, kus võin isiklikult oma klientidega suhelda ning näha, kuidas nad mu ehetele reageerivad ning mis mõtteid ja ideid neil endil on.
Kust ja kuidas saab sinu tooteid tellida?
Kedrina tootemargi ehteid leiab Telliskivist Balti disaini poest Les Petites ning Viru tänavalt kauplusest Oma Asi Design. Muidugi saab tellida otse minu käest Facebooki kaudu, kust mind leiab nime järgi, või Instagrami kaudu, kuhu ilmuvad uute mudelite pildid ka kõige kiiremini.
Miski pole olulisem kui see, kuidas me ennast tunneme ja mida enese kohta mõtleme. Kõrge enesehinnang ja armastus iseenda vastu on miski, mida on praegusel ajal vähe või puudub sootuks. Sotsiaalmeedial on selles osas, mida me tajume tõelise iluna, mängida suur roll ning sama probleem kerkib esile ka Dove’i eelmisel aastal läbi viidud ülemaailmses uuringus, milles intervjueeriti üle kümne tuhande naise 13 riigist.
Uuringust selgus, et naised tunnetavad üha enam, et info, mis erinevatest infokanalitest nendeni jõuab, mõjutab nende igapäevast elu. Ligi kolmveerand naistest tõdevad, et kõige enam mõjutavad neid reklaamid ja ajakirjandus, mis rõhutavad ebarealistlike ilustandardeid. 56% naistest tunnistasid, et just sotsiaalmeedia ja seal keskkonnas igapäevaselt viibimine loob meile valearusaama tõelisest ilust ning seab esikohale täiuslikkuse ehk perfektsionismi.
Aeg-ajalt on oluline meelde tuletada mõningaid elementaarseid elupõhimõtteid, mis tunduvad iseenesestmõistetavad, kuid siiski kipuvad tänapäevase kiire elutempo juures ununema. Dove’i brändijuht Kertu Kai Põldvere toob välja kolm olulist mõtet, mida meelde tuletada, eriti neil hetkedel, kui tunneme end veidi ebakindlana.
Unusta perfektsionism
Meedia, eriti sotsiaalmeedia mõjutab tugevalt seda, kuidas me mõistame ilu tähendust. Nendest mõjutustest tingitud ebarealistlike ilustandardite tõttu on naistel üha keerulisem osata hinnata oma naturaalset välimust ja seetõttu on loomuliku ilu väärtustamine tänapäeval üpriski haruldane. Oluline on mõista, et see mida näeme ekraanilt on kaugel tegelikkusest. Sotsiaalmeedia on justkui esitlus, mis koosneb hoolikalt valitud ning teatud juhtudel ka üle töödeldud fotomaterjalist. Tegelikkuses me ju teame, et reaalsus on hoopis midagi muud ja seega tasukski endale meelde tuletada, mis on päris ja tõene.
Ära lange võrdluste lõksu
Iseenda ja oma elu võrdlemine teistega on enesehävituslik harjumus. Alati on kuskil keegi, kellel läheb paremini või kes on milleski osavam või edukam. Selle asemel, et asetada end võrdlusesse teistega tasub hoopis endale ja oma isiklikele saavutustele otsa vaadata. Kust sa oled tulnud ja kuhu oled tänaseks jõudnud – võrdle ennast iseendaga. Uued eesmärgid ja omaenese arengule keskendumine on parimaks motivaatoriks. Kui lõpetad enese võrdlemise teistega ja hakkad vaatama enese sisse siis peagi näed, kuidas läbi iga väikse saavutuse tõuseb ka enesehinnang.
Tee seda, mida pead õigeks
Tehes neid asju, mida sa ka ise õigeks pead, tunned kuidas tõuseb nii enesehinnang kui ka tahtejõud. See võib olla kasvõi midagi väikest – näiteks tõuse diivanilt ja mine spordiklubisse. See võib olla seotud sinu mõttemaailmaga – proovi vältida hukkamõistmist ja eelarvamusi ning ürita jääda igas olukorras mõistvaks. Lõpeta enesehaletsemine ja keskendu võimalustele, mida elu pakub ning väärtusta seda, mis sul juba olemas on. Me teame, et ei ole alati lihtne teha asju õigesti või isegi endale teadvustada, mis on sel hetkel õige, kuid alates sellest hetkest, kui võtad vastu otsuse hoida oma fookust enesel ja oma mõtlemisel näed, kuidas asjad hakkavad muutuma nii sinu tulemustes kui ka selles, kuidas sa ennast ise näed. Ära unusta, kõik on mõtlemises kinni.
Ebarealistlikke ilu- ja kehastandardeid murdvate kampaaniate poolest tuntud Dove tähistab sel aastal oma 60. juubelit ning uuris sellega seoses esmakordselt Eesti naistelt ning meestelt, mis tähendab nende jaoks tõeline ilu. Vaata Dove „Tõelise ilu“ kampaania videosid siit
Laupäeval toimus Eesti suurim noorte moeloojate konkurss ERKI Moeshow. Tänaseks juba kolmekümnendat korda. Vana EKA ehk Eesti kunstiakadeemia hoone asukohta olid püstitatud suured valged telgid, kaheksakümnendate moeshowde vaibi andsid edasi valgesse tülli mähitud tantsijad kruusasel parklateel ning suurejooneline rahvusvaheline žürii istus esialgu legendaarses bussis Ikarus. Kartsin, et 20 kollektsiooni on mulle liig, kujutasin kuidas vaatan mõistava ja pingutatult huvitatud näoga järjekordseid minimalistlike ja kontseptuaalselt väsitavaid kottkleite. Valisin koha, kus saaks kohe minna kohvi võtma, et vastu pidada. Esmase pinge maandasid kohe coolid tantsijad, kuid kerge hirm jäi hinge.
Cärol Ott – kollektsioon „N_BU”; Foto: Sander Antoniak
Mis aga laval edasi toimuma hakkas, oli absoluutselt vaimustav. Alates esimesest kollektsioonist kuni kahekümnendani olin konstantselt üllatus-seiundis. Ma ei suudagi tuua ühtki kollektsiooni eraldi esile, sest kõik olid super! Suudaksin vaid neoon-niidina kogu moeetendust läbivaid teemasid välja pakkuda: samuraid ja geišad, maailmarändurid, pariisitarid, Tokyo, Lasnamäe, meie oma Moschino, 2000ndate futu-esteetika, palverändurid ja mahedad sportlikud lahendused. Üle kõige aga taas moes pastellid, pastellid, pastellid – mu täielik arm. Meigitiim ja juuksurid vajaks eraldi peatükki! Kõik need sädelevad silmalainerid, juustesse punutud geomeetria toetasid modellide isikupära ning võimendasid esituselamust.
Vaatamata ERKI’dele omasele hullusele oli hämmastavalt palju loodud rõivaesemeid, mida kohe tahaks selga panna. Mina vähemalt, kes ma kunagi kunstnaha ega jaburate värvilahenduste ees risti ette ei löö. Ka viisakad kontoriinimesed leiaks oma garderoobi värvikaid uuendusi, näiteks kollektsioonist „Feminine. Tropic. Rebellious.” Sel aastal oli 20 kollektsioonist 5 väljastpoolt Eestit pärit noorte disainerite looming. Ka moelava oli ehitatud nõnda, et ka juhuslikud möödujad väljast poolt saaks näha osa catwalki. Nautisin hetki, kus vastasmaja kontorihoone läbipaistvas koridoris inimesed seisatasid ja telefonidega pildistama hakkasid. Parim oli muidugi inimeste pilk EKA bussipeatuses sellele pikalt looklevale pea eranditult fashionistadest koosnevale külalistejärjekorrale.
Anu Rieberg – kollektsioon „Followed it”; Foto: Sander Antoniak
Pealtvaatajana on konkursside puhul haarav ka teatud võistlusmoment, pakkusin mitmele kollektsioonile oma peas nn kolmandat kohta või eriauhinda, kuni tuli järgmine wow-moment. Mitmed ERKI tänavused kollektsioonid olid loodud meestele. Tauri Västriku laheda punkpoweriga väga hästi läbimõeldud, isiklikust patsifismitunnetusest lähtuv unisex meestekollektsioon „Tyhik” sai muuseas väärika auhinna – noor disainer läheb nüüd Londonisse suvekursustele. Võidu saavutas Frida Jõe borrealistlik introvertsusest lähtuv kollektsioon „Perpetuum mobile”. Võidukollektsioon oli heamõttes häiriva esitusega: härmas-lillakate juustega zombikaunitarid mahedates ajatult stiilsetes läbikomponeeritud rõivastes, omamoodi isoleeritud, samas just seeläbi erilised.
Noore moekunstnikuna alustas Vilve Unt tööd Tallinna Moemajas, seejärel juhtis üle 20 aasta moedisainiosakonda Eesti Kunstiakadeemias (EKAs) ja on olnud ka moestilistika õppekava juht avatud akadeemias. Ta on osalenud mitmel rahvusvahelisel moenäitusel ning esitles hiljuti Tallinna moenädalal oma uut talvist kollektsiooni „Promenade“. Vilve Unt jagas YU-le moetööstuse keeruliste toimemehhanismide kõrvalt saladuse, et parimad moemõtted tulevad tal hoopis bussis sõites. Elukogemuse kohta meenub Vilvel Karl Lagerfeldi öeldu: „Elu ei ole iludusvõistlus. Intelligents on see, mis kestma jääb, ilu ja noorus on hooajalised.“ Kui ma arutlen, kas Lagerfeld mõtles seda öeldes oma loomingu kandjatele, ütleb Vilve Unt muiates, et eks Lagerfeldki on juba päris eakas.
Milline on teie kõige esimene moemälestus?
Selle taga on tegelikult üks väike lugu, mis on seotud ka minu viimase Tallinna moenädala etendusega, kus mul tekkis mõte kasutada modelle, kes on grimeeritud vanemaks. Idee selleks andis lapsepõlvemälestus oma emast, kes tollel ajal, kuuekümnendatel, oli veidi üle 30 aasta vana. Minu emal oli alati soeng peas, kaelakee kaelas ja ta ei läinud kunagi ilma kübarata kodust välja. Mul on selline mälestus temast kinnistunud, kuigi me ei saa garanteerida, kas väikesel lapsel jääb nii konkreetseid pilte mällu, või on need pigem fotomälestused, kuna tol ajal tehti väga ilusaid kvaliteetfotosid. Mul on siiani alles pildid, kus tal on seljas kas samet- või pitskleit. Kui võrrelda generatsioone, siis tolle aja 30aastane ja tänapäeva 30aastane on nagu öö ja päev! Kasutasin selles moeetenduses ka kerget kuuekümnendate tunnetust. Palusin Anu Konzel modellid vanemaks grimeerida, et näidata, kuidas aeg inimest muudab. Püüdsin tuua vaatajani teadmise, et me kõik oleme ükskord sama vanad.
Millal te teadsite, et mood on teie kutsumus?
Öeldakse, et teatud asjad päritakse üle põlvkonna. Minu vanaema oli andekas käsitöötegija: kudus ja õmbles, kuna elu oli tol ajal selline, et paljud asjad tuli endal ise valmis teha. Mu emal polnud selleks otsest vajadust, aga heegeldamine oli temalgi lemmiktegevuseks. Ja kuna ema ei õmmelnud, siis järelikult pidin mina seda tegema hakkama, kui ma midagi moodsamat soovisin. Minu põhikoolis õppimise ajal oli võimalik õmblemine selgeks saada kohustuslikes käsitöötundides ja ilmus ka Tallinna Moemaja ajakiri Siluett koos lõikelehtedega. Mäletan, et Siluett oli nagu moepiibel, mida võis lõpmatuid kordi uuesti vaadata ja sirvida, ma arvan, et sealt ma saingi tõuke minna pärast keskkooli lõpetamist Eesti NSV riiklikku kunstiinstituuti (praegusesse EKAsse – toim) moekunsti õppima.
Kuidas oli töötada kaheksakümnendate Tallinna Moemajas?
Omaaegne Tallinna Moemaja oli enamiku moekunstnike unistuste töökoht, kus töötas kokku 11 kunstnikku ja peakunstnik. Tol ajal ei nimetatud meid disaineriteks, me olime moekunstnikud. Tallinna Moemaja aga teenindas õmblusvabrikuid üle Eesti ning igale vabrikule kavandas mudeleid kindel moekunstnik – kes tegi rohkem meestetooteid, kes ülerõivaid, kes naistele või lastele.
Kui mind noore kunstnikuna Tallinna Moemajja tööle kutsuti, siis minu esimesed kollektsioonid olid mõeldud õmblusvabrikule Noorus, mis asus Kiviõlis. Need olid laste- ja noorterõivad.
Kui igapäevane töö oli luua tööstuslikke kollektsioone, siis aastas kaks korda toimuvad moedemonstratsioonid olid kunstnikele pigem ideede realiseerimiseks. See oli võimalus oma loomingut suurel laval näha ja see oli väga uhke tunne, sest moeetendused läksid täissaalidele.
Kuidas on muutunud sellega võrreldes praeguste disainerite ja moemajade elu?
Kui päris aus olla, eks me kõik jälgime, mis Eesti kõige suuremas moeettevõttes Baltika Grupis toimub: millised brändid olid aastaid tagasi, kuidas on muutunud nende kontseptsioonid, mis on kadunud, mis juurde tekkinud – näiteks 2002. aastal loodud Monton, mis on kiirmoebränd. Ka mitu tootemarki, nagu Ivo Nikkolo ja Bastion, mis olid iseseisvad ja alustasid tegutsemist nüüd juba rohkem kui 20 aastat tagasi, on praegu Baltika Grupi omanduses. Enamik Baltika disaineritest on aga EKA moeosakonna vilistlased ja olnud ka minu üliõpilased, ehk sellest on tingitud ka minu huvi. Eriti olen jälginud Ivo Nikkolo (tootemargi) tegemisi, kuna olen olnud aastaid selle lojaalne klient.
Kas moevaldkonnas on mugav ja mõttekas töötada hooaja kaupa?
Eks müügiperiood dikteerib. On kiirmoebrände, mis loovad kuus kuni kümme kollektsiooni aastas. Kvaliteetsemad tootemargid on kahe hooajaga: kevad-suvi, sügis-talv. Minu põhimõte on, et tooted peavad olema hooajaülesed. Kiirmoe teatud taandumismärke peaks olema juba näha. Kõik sõltub tarbija mõttemaailmast: kas teda mõjutab paljuräägitud keskkonnatemaatika, kas ta teadvustab ressursinappust, kas ta ostab odavat kiirmoodi ja viskab selle varsti minema, või investeerib kallimasse. Kui ma midagi ise loon, siis ma eeldan, et need tooted kestavad kaua.
Noored on mu meelest altimad kiirmoele, tahavad asju ära visata …
Praeguste 20–25aastaste noorte mõttemaailm on juba jõudnud muutuda. Need noored elavad globaalset elu. Nad on ühenduses maailmaga hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Ilma juhtmeta liikumine tekitab võimalusi. Neil on vabadus olla ühenduses, sõltumata sellest, kus nad asuvad, nad teavad kogu aeg, kus midagi toimub.
Infot on palju ja lõpuks loeb see, mis jääb pinnale, mida nemad uue põlvkonnana endale teadvustavad, mis on neile oluline. Eri generatsioonide mõttemaailmad ongi väga erinevad.
Mida tähendab jätkusuutlik mood? On see moesõna või on sellel ka suurem tähendus?
Kui seda mõistet defineerima hakati – nüüd juba vähemalt kümme aastat tagasi, kui säästmine muutus teemaks –, siis paljude jaoks seostus see kasutatud rõivaste ümbertegemisega. Kas selline lähenemine on ka kulude poolest jätkusuutlik, on omaette küsimus. Tootmiskulud on suured ja selleks kulub palju aega. Tarbija on praeguseks niivõrd teadlik, et ettevõtetel on juba kohustus sotsiaalselt vastutada. Tänapäeval ei ole võimalik ressursse lõputult raisata, sest ostja tahab teada, kui keskkonnasõbralikult on toodetud ja kui õiglased on hinnad. Minu jaoks on kõige olulisem see, et minu tooted kootakse lõikesse nii, et ei teki kadusid. Kudumismasinat on võimalik reguleerida ja lõikesse kudumine on arvutisse sisse programmeeritud, nii ei teki lõikejääke ja kulud on minimeeritud. Minu kudumid on kootud kvaliteetsetest materjalidest ja kui keegi soovib, võib selle toote üles harutada ja taaskasutada, sellest ise midagi kududa. Kasutan Itaalia lõngasid, mille kasutusiga on palju pikem.
Kas see on mingi tekstiiliteaduse müüt, et mida värvilisem kangas, seda mürgisem?
Euroopas on kõik niivõrd reglementeeritud, eri sertifikaatide olemasolu on kohustuslik. Lasterõivaste puhul on see teema olulisem ja soovitatakse kasutada orgaanilist puuvilla. Ökopuuvill on kallim, aga me ei saa alati sertifikaate kontrollida, tootja vastutab …
Kas te oma kollektsiooni luues jälgite ka üldisi moesuundi?
Ma olen teadlik sellest, mis moemaailmas toimub, mul on mälusoppi talletunud aastate jooksul väga palju infot, mis on eelnevalt olnud, ja see annab võimaluse analüüsida. See, kuhu mood liigub, on seotud tunnetusega ehk moedisaineritel peaks olema kuues meel, et maailmas toimuv kinni püüda. Ma tean neid süsteeme, kuidas miski muutub. Näiteks värvide kohta on võimalik öelda, et on teatud tsüklid, mille järgi moevärvid vahetuvad. Neid ennustusi tehakse pigem tööstuse reguleerimise huvides. Keemiatööstus toodab värve, mille järele tekib nõudlus, kuna värvikaardid on juba olemas. See omakorda mõjutab tekstiilitööstust. Seejärel toodetakse kangaid, mida messidel vastavates toonides pakutakse. Sealt see ring hakkab, öeldakse, et kaks aastat varem pannakse värvid paika.
Te tegelete moeloomes pigem isiklike teemadega. Teie puhul käib kunst ja mood käsikäes. Oma viimase kollektsiooni värvid valisite hoopis Kazimir Malevitši maali järgi.
Nagu ma alguses mainisin, õppisin ma omal ajal moekunsti (1974–1979). Võrreldes praeguste õppekavadega oli meil kunstiained rohkem ja tööstuslikku kavandamist vähem. Teatud mõttes on see mõjutanud mind siiamaani ja siit tekibki see segunemine. Kaks maailma – tänapäeva disaininõuded ja omaaegsed moekunsti õppimise teadmised – saavadki kokku. Ma töötan väga teadlikult ja ma pole kunagi pretendeerinud tööstuslikule disaintootele, vaid teatud käsitööhõng peab juures olema. Mulle meeldib mõte, et moel on kaks hinge: mõistusest lähtuv ratsionaalsus ja tundetasandilt emotsionaalsus.
Minu tegutsemisaeg loomevaldkonnas on olnud pikk, see käekiri, mis on välja kujunenud, on teatud mõttes muutumatu.
Milline maa on teie loomet mõjutanud, kas Skandinaavia maade stiil või hoopis idapoolne ornamentika?
Ma olen uuel Eesti ajal päris palju reisinud, kahjuks ainult Euroopas. Kui Londonis on mitu moenäitust korraga, siis ma lähen sinna või Pariisi või Milanosse. Nii kunsti- kui ka moenäitustelt jäävad mällu teatud detailid või värvikombinatsioonid, mis on mulle omased. Kui hakkan joonistama, siis see tuleb mulle paberile kaasa.
Viimase kollektsiooni värvid ja vihjed disainilahendustes on tõesti Peterburis kunstimuuseumis nähtud näitusest inspireeritud. Kazimir Malevitši maal „Punane maja“ mõjutas mind kuidagi alateadlikult. Ta on lihtsalt üks mu lemmikkunstnikke.
Kuidas te jõudsite koostööni oma ihufotograaf Maiken Staakiga?
Maikeniga puutusin kokku ühe väga konkreetse moefotoseeria tõttu ajakirjas Anne & Stiil. See oli nii ilus – selles fotoseerias oli hing sees. Paljud pildid võivad jätta külmaks, aga selle puhul vaatasin kohe, kes on fotograaf, kes stilist. Fotograaf oli Maiken Staak – minule tol ajal uus nimi, stilist oli Liis Plato. Enamiku minu fotoseeriate juures on olnud stilistiks just tema. Ta on olnud ka minu üliõpilane, õppinud EKA avatud akadeemias moestilistikat. Helistasin Liisile ja palusin tal kutsuda Maiken kohvikusse, et veenda teda minu etnoteemalist kollektsiooni pildistama. 2012. aastal oli võimalus koos ehtekunstnik Kärt Summatavetiga viia see kollektsioon Soome näitusele. Helsingi oli tol aastal Euroopa disainipealinn. Minu soov oli, et mu rõivad räägiksid lugu ja nende sees oleksid inimesed.
Kas saatsite Soome mannekeenide asemel Maiken Staaki fotod?
Jah, fotod ja torsod kostüümidega. Liis otsis kostüümidele õiged tüübid välja. Me ei kasutanud tavamõttes modelle, kuna kostüümidel olid erinevad lood taga: lesknaine, vanatüdruk, lapseootel pruut ja nii edasi. Lesknaise, keda kehastas näitleja, meeleolu ja need tunded tema näos – sellega ei saa hakkama tüdruk modelliagentuurist. Ta on seal pildil lesknaine. Selles seerias on paar fotot, mis on siiani mu lemmikud. See etnoteemaline kollektsioon „Valge pulm. Hall argipäev“ ja fotod on reisinud ringi nii Eestis, Sloveenias, Soomes kui ka Itaalias. Minu moefotoseeriatesse valib modellid tänaseni stilist, ma ise valikutesse ei sekku. Ma usaldan stilisti ja fotograafi, kuna see annab vabad käed neil oma visioon fotodesse panna ja minul on põnev lõpptulemust vaadata.
Koostööst Maikeniga meenub 2014. aasta Tallinna moenädala sõu „Mood 100“, kus iga moeõppejõud sai inspiratsiooniks ühe kümnendi ja mina valisin aasta 1914. See oli esimese maailmasõja aeg: mehed olid sõjas ning vastutus langes naistele, moes ja rõivastuses toimusid teatud muutused ja vabanemine. Minul tekkis selle teema tõttu kinnisidee saata lavale halastajaõde: valge rätiga, punane rist räti peal. Maiken ja Liis pildistasid selle kollektsiooni ära külmal kergelt lumisel talvepäeval. Mul on see A1 formaadis moefoto halastajaõest udusel lagunenud maja taustal kodus seinal. Täpselt nagu lahinguväli. Seda vaadates tekib tunne, et halastajaõde astub foto pealt välja – see on midagi müstilist.
Kas selleks, et midagi luua, on vaja oma ruumi, oma stuudiot? Või võib töötada ka neljakesi ühes toas?
Ma võin öelda, kus tulevad mu parimad mõtted. See on juba aastaid nii olnud. Selle taga on teatud põhjused. Kui ma pärast lõpetamist tööle läksin, avastasin, et parimad mõtted tulevad pähe kõige kiiremal ajal. Sa oled sunnitud neil hetkedel nii kontsentreeritult mõtlema, sul ei ole enam valikut, sest tähtaeg kukub. Mina mõtlen väga palju ideid välja bussis, kui tööle sõidan. Minu jaoks on aju nagu arvuti kõvaketas, kuhu kõik on talletunud, ning kui kell kukub, tuleb õige mõte ka tänaval kõndides.
Mina ei istu mitte kunagi laua taga, valge paber ees. Ma istun sinna siis, kui mul on idee juba peas olemas, ning teen kiiresti visandid paberile.
Kas te vaatate ka, mida inimesed tänaval kannavad?
Ma praegugi vaatan, mis inimestel seljas on (istume nii, et Vilve Undil on vaade Solarise keskuse treppidele – toim). Domineerib must värv, teksased ja mugavus. Kui aga üldse tänavapilti vaadata, siis ma mõtlen pigem seda, arvestades tohutuid moebrändide pakkumisi, et kes need riided kõik ära ostab? Mugavus on tänavapildi järgi esmane kriteerium. Ning me tänavapilt on uskumatult värvivaene. See ei tundu olevat kooskõlas pakutavaga.
Kui veel teooriatest rääkida, siis ei eksisteeri ka enam tootemargilojaalsust sellisel moel, mis oli aastaid tagasi. Kiirmood hakkab mingil määral taanduma ja aeglane mood näitab juba tagasituleku märke. Ostetakse pigem üksik kallis niinimetatud staar-ese, millel on oma tähendus. Selle ühe toote ümber ehitatakse ülejäänud garderoob. Oma emotsioonid elatakse välja sellise monotoote peal. Ma arvan, et see tootemarkide hiilgeaeg, mis oli kaheksakümnendatel, ei tule enam tagasi. Pealaest jalatallani total look on arvatavasti minevik.
Kahju muidugi …
Aga kuidas suhtute karusnaha kandmisesse?
Kuidas inimkond üldse oleks eksisteerinud, kui ta omale loomanahka poleks ümber pannud? Sõditakse karusloomakasvanduste vastu, aga ei ole keelatud minna metsa jahile …
Mida te soovitate noortele moedisainihuvilistele, kes võib-olla pole veel selle eriala kasuks otsustanud?
Kui looming pakub naudingut, siis tuleb seda teha. Ma ise naudin moeloomist. Ma ei teinud seda, kui juhatasin EKAs moeosakonda, aga nüüd küll, kui aega on rohkem. Ja parim tasu on see, kui keegi lihtsalt läheb mööda ja ütleb, et väga ilus oli.
Või kui keegi tuleb vastu ja kannab.
Eks ta on minu jaoks praegu rohkem selline eneseteostus. Aga kui keegi kannab minu loodut, siis ütlen mina, et väga ilus on …
2013 Hõbenõela võidutöö, Foto: Maiken Staak, Stilist: Karl Keskla
2015 TFW kleit Hullusärk, juubelinäitusel 2016 Moel on 2 hinge; Foto: Maiken Staak; Stilist Johanna Eenma
Üks Vilve lemmikutest-2013.-a-Helsingi-Eesti-saatkonnas-näitus-HALO-foto-Maiken-Staak-stilist-Liis-Plato-peaehted-Kärt-Summatavet.
Sul on hea äriidee aga tunned, et rahastust oma ideele polegi nii lihtne leida? Või oled huvitatud oma vaba rahaga riskima ning investeerima, osaledes uudsete äriideede või toodete arenduses? Juba mõnda aega on Eesti turul tegutsenud nii heategevuslikud, laenude andmisele kui ettevõtlusinvesteeringutele orienteeritud ühisrahastusportaalid, millest kõige kiiresti kasvamaks ongi maailmas hetkel just ettevõtlusinvesteeringutele suunatud ehk firmade ühisrahastus. Firmade ühisrahastus sai erilise hoo sisse just viimase üleilmse finantskriisi ajal, mil raha hankimise võimalused muutusid majanduskeskkonnast tingituna keerulisemaks ning ideede omanikud olid sunnitud otsima uusi ja leidlikke viise raha kaasamiseks ettevõtetesse.
Henri Laupmaa, sina oled mitme Eestis alguse saanud ühisrahastusplatvormi asutaja (Hooandja, Fundwise), selgita palun lühidalt mis on firmade ühisrahastus?
Firmade ühisrahastus toob kokku firmad, kes soovivad leida oma äriidee elluviimiseks raha ja eraisikud või ka teised ettevõtted, kes soovivad neisse äridesse investeerida. Mina olen seotud firmade ühisrahastusplatvormiga Fundwise. Idee luua lisaks heategevuslikule Hooandjale ka “firmade hooandja” nimega Fundwise sündis lihtsal põhjusel. Hooandjat tehes nägime, et firmade ühisrahastamise vastu on Eestis märkimisväärne huvi tekkinud. Mujal maailmas on firmade ühisrahastamine juba kauem levinud. Tänaseks oleme me aidanud firmasid rahastada kokku 551 757 euro ulatuses.
Kuidas firma oma äriideele Fundwise kaudu raha leiab?
Ettevõte teeb kampaania ehk avaldab oma äriplaani ja kirjelduse milleks ta raha soovib Fundwise veebis. Investeerimishuvilised registreerivad ennast samuti meie veebis ja tutvuvad seal kampaaniaga, nad saavad meie portaalis ka ettevõtetega ise otse suhelda ja küsimusi küsida. Ettevõtted korraldavad ka külastusi firmadesse, mille jaoks nad raha koguvad. Kui äri tundub investoritele atraktiivne, paigutavad konkreetse idee fännid läbi Fundwise portaali oma raha ettevõttesse ja saavad vastu aktsiaosaluse selles ettevõttes. Investeeritav raha seisab seniks Fundwise vahekontol kui saab täis kogusumma, mille ettevõte omale kampaania alguses eesmärgiks seadis. Juhul kui summat täis ei saada, kannab Fundwise huvilistele nende raha tagasi.
Missugustel ettevõtetel võiks ühisrahastuse kaudu raha kaasamine hästi õnnestuda?
Eelkõige hästi ära kirjeldatud tugeva äriideega ettevõtetel, kelle tootel või teenusel on olemas selge omanäoline eristumine ja turg. Üheks just ühisrahastusportaalide kaudu raha kaasamise õnnestumise teguriks võib pidada ka seda kui ettevõttel on juba eelnevalt olemas investorid või kliendid. Algusjärgus äriideede puhul võivad need leiduda ka nii tuttavate, sõprade kui perekonnaliikmete seast.
Kuidas ettevõtja saab firmade ühisrahastust võrrelda näiteks tavapärase pangalaenuga firmadele?
Firmade ühisrahastuse puhul on investoritele raha tagasimaksmiseks erinevaid võimalusi: võib maksta investoritele kokkulepitud suuruses ja sagedusega dividende või näiteks võimaldada neile ka soetatud osaluste edasimüüki. Aktsiaosaluse pakkumise kaudu on ettevõtjal võimalik investorite sekka kaasata ka näiteks selliseid osanikke, kes aitavad ettevõtet arendada, pakkudes oma “know-how-d”. Tavapärase pangalaaenu puhul toimuvad tagasimaksed kindlaksmääratud laenugraafiku järgi. Samas pean oluliseks ära märkida, et firmade ühisrahastust on võimalik ettevõtjatel kasutada ka samaaegselt pankade poolt pakutava laenu või näiteks EAS rahastusega. Üks ei välista teist meie jaoks.
Kui suured on need summad, mida Fundwise kaudu ettevõte koguda saab? Ja millist summat ühelt investeerijalt oodatakse, et talle osaluse saaks vormistada?
Seni on Fundwise vahendatud projektid olnud vahemikus pisut üle 10 000-st kuni 100 000 euroni. Tulevikus on meil plaanis siiski ka suuremaid, 100 000 kuni 1 000 000 euroseid äriprojekte finantseerida. Summa suurus, kui palju üks investor investeerib, sõltub konkreetsest äri- projektist ja sellest kui suure jagatava osaluse summa ettevõtte omanikud ise määrata soovivad. Kõige väiksemad investeerimissummad meie platvormil on täna olnud saja euro lähedal.
Mõned näited ja fotod edukatest Fundwise kampaaniatest.
Arro Keraamika – Lind Keraamika OÜ kogus 75 802 eurot Liisu Arro loodud kõrge kvaliteediga portselannõude sarja tootmiseks Portugali tehases Vista Alegre. Kaasatud raha on suunatud esimese partii väljatöötamiseks ning turunduse ja PR tegevuste elluviimiseks, tootesarja müümiseks välismessidel.
Ampler Bike – Bikest OÜ kogus ühisrahastuse kaudu 91 500 eurot uue elektrijalgratta välja arendamiseks ja turuletoomiseks, sihtides rahvusvahelisele turule.
Mäng Overstep – Gamecan OÜ kogus Fundwise kaudu 60 840 eurot mänguarenduseks. Overstep on uue generatsiooni first person shooter. Tasuta allalaetav mäng Xbox One konsoolil ja lauaarvutil, mille arendamise fookus on e-spordil.
Karli puidust prilliraamid – Karl Disain OÜ kogus Fundwise kaudu 35 192 eurot personaliseeritavate, naturaalpuidust prilliraamide ekspordiprogrammi elluviimiseks.
Kommentaarid:
Aktsiaosaluspõhine investeerimine firmadesse, mida teevad Fundwise ja ka Funderbeam on üsna huvitav võimalus saada osa kiirest innovatsioonist ja arengust. Investor saab investeerida väikese rahaga projektidesse, mis võivad olla väga edukad ja muuta nii Eestit kui maailma paremaks. Küll aga võivad kaasneda sellega ka kõik tavapärased ettevõtlusega seotud riskid, näiteks ettevõtte juhtide kogenematus, äriideede nõrkus ning ka konkurentsile haavatavus. See teeb firmade ühisrahastuse kui investeerimisviisi riskantseks. Kui firmade ühisrahastuse kaudu investeerida, peaks kindlasti hajutama riske. See tähendab, et investeerida ei tasuks ainult ühte ettevõttesse vaid hajutada oma investeering erinevate ettevõtete vahel. Kindlasti tuleks teha ka väga tugevat äriprojekti analüüsi, vaadata kriitilise pilguga ettevõtete äriideed läbi. Tõenäosus, et üks ettevõte saab edukaks on näiteks start -up’i maailmas väike, sest start -up’dega seotud riskid on suured. Investeerimise otsus peaks olema pikaajaline ja selleks oleks vaja leida mitu tugeva äriidee või kontseptsiooniga ettevõtet. Kõige kindlamad ettevõtted millesse investeerida oleksid need, mis on turul eksisteerinud pikemat aega, omavad stabiilset käivet ja soovivad laiendada, tugevdada oma haaret turul. Tuleb ka eristada, kas tegemist on aktsiaosaluspõhise investeeringuga või laenupõhise investeeringuga. Esimese puhul on võimalik investoril teenida ka näiteks mingi % ettevõtte kasumist, teisel juhul aga kindel % antud laenust. Kokkuvõtteks, peamine on hinnata ettevõttesse investeerimisega seotud äririske kriitilise pilguga, hajutades riske investeerides mitmesse ettevõttesse, seda tugevam saab olla investeerija portfell ning hajutamise otsus tuleb langetada juba varakult. Ettevõtlusprojektidesse investeeritud raha võib tagasi teenida alles väga pikkade aastate pärast, seetõttu on see investeerimisviis pigem väga kannatlikule investorile. Teisest küljest on see aga võimalus omandada suhteliselt väikese rahaga osa ettevõttest. Tõnis- Denis Merkuljev, Investeerimisklubi asutaja ja visionäär
Mina investeerisin Fundwise läbi ettevõttesse Gamecan. Põhjus selleks oli lihtne, see oli minu võimalus toetada oma lähedasi sõpru ja nende ettevõtmist. Lisaks sellele inspireeris mind, kuidas kogu Gamecani inimesed olid selleks hetkeks peaaegu 2 aastat tasuta tööd teinud – tõelise tiimina ühe eesmärgi nimel. Kuna Pärnu on minu kodulinn, meeldis mulle ka nende idee tuua justnimelt Pärnusse sooja sisekultuuriga mänguarenduse firma. Teistele tulevastele investoritele soovitaksin huvipakkuvat investeerimisvõimalust võimalikult palju tundma õppida. Start-up´idesse investeerimisel on kõrgemad riskid ja sellega tuleks arvestada. Liisa Paal
