Publiku soovil jõuab dokumentaal Westwoodist veelkord kinolinale

Publiku soovil jõuab dokumentaal Westwoodist veelkord kinolinale

<iframe width="560" height="315" src="https://www.youtube.com/embed/qvYmFcAegH4" frameborder="0" allow="autoplay; encrypted-media" allowfullscreen></iframe>

Täna lõppev MoeKunstiKino moefilmide festival on nautinud publiku suurt huvi ning enam kui pooled linastustest on läinud täissaalidele. Külastajate soovil lisati kavasse lisaseanss filmile “Westwood: punkar, ikoon, aktivist”, mida näidatakse viimast korda 21. oktoobril.

“Saalid on tõesti olnud moehuvilisi täis ning kino telefon helisenud lakkamatult isegi nädalavahetusel,” tunnistab festivali korraldaja Helen Saluveer. “Mitmetele filmiseanssidele ei ole kõik soovijad mahtunud – seetõttu otsustasime moedisainer Vivienne Westwoodist rääkiva filmi veelkord kinolinale tuua.”

Film jälgib Westwoodi tõusuteed edu ja kuulsuseni, tema loojameisterlikkust, ühiskondlikku aktiivsust ja kultuuriloolist tähtsust. Lahti rullub Vivienne’i enda sõnadega räägitud avameelne lugu moemaailmast, mis vaheldub arhiivikaadrite ja värskelt filmitud materjaliga ning liigutavate intervjuudega tema lähikondsete, sõprade ja koostööpartneritega.

„Westwood: punkar, ikoon, aktivist” on esimene film Vivienne Westwoodist, mis kujutab ääretult kaasakiskuvalt meie aja tõelise moeikooni võitlust enda loodud brändi aususe ja rikkumatuse, oma põhimõtete ning moepärandi nimel. Filmile teeb sissejuhatuse Vivienne Westwoodi moemajas töötanud moedisainer Xenia Joost.

Film “Westwood: punkar, ikoon, aktivist” linastub ingliskeelsena 21. oktoobril kell 16.15 kinos Sõprus. Piletid (hind kõigile 6 eurot) on müügil Piletilevi müügipunktides, veebilehel www.piletilevi.ee  (https://www.piletilevi.ee/est/piletid/film/kino-soprus/moekunstikino-2018-westwood-punkar-ikoon-aktivist-266045/) ja kino Sõpruse kassas.

MoeKunstiKino esitleja on Viru Keskus, sponsor Mionetto, toetajad ja koostööpartnerid on Eesti Kultuurkapital, Rahva Raamat, DHL Estonia, GET, AD Angels, ETV2, Eesti Kunstiakadeemia, Tallinna Kultuuriamet, kino Sõprus, Tartu Elektriteater ja ajakiri Säde. Eriüritust toetasid ka Evian ja Balbiino.

Uudo ja Sissi laulavad taas ühel laval

Uudo ja Sissi laulavad taas ühel laval

Sel laupäeval Tartu Kaubamaja keskuses toimuval Moekuulutaja üritusel astuvad üles ka “Eesti otsib superstaari” saate võitja Uudo Sepp ning teisele kohale tulnud Sissi Nylia Benita. See on esimene kord, mil noored peale saatesarja lõppu taas koos lavale astuvad.

Lisaks publiku poolt armastatud superstaaridele esinevad üritusel ka väikesed lauljad – Uudoga koos laulavad Laulukarusselli võitja Krislin Sallo ja “Väikeste hiiglaste” saatest tuntud Gloria Raudjärv. “Ootan juba väga nii Sissi kui tüdrukutega esinemist – nendega koos laval olla on au ja meeletu rõõm!” tunnistab Uudo. “Esitlusele tuleb kindlasti uus singel “Sinule” ja muud kaasahaaravad lood.”

“Ootan Tartus esinemist juba väga!” rõõmustab ka end rahva südametesse laulnud Sissi. “Seal on nii äge rahvas, kes elab alati kaasa – viimati esinesin seal jõulude ajal, seega on viimane aeg jälle tartlaste ees üles astuda.”

Moekuulutaja üritus toimub Tartu Kaubamaja keskuses sel laupäeval 13. oktoobril ning on kõigile tasuta. Lisaks muusikale saab Moekuulutajal nautida värskeid moetrende tutvustavaid moeetendusi, teiste seas ka EKA moetudengite poolt bambuslehvikutest valmistatud moeskulptuure.

Kell 13-15 ootab festival “Avatud mänguväljad” kõiki lapsi 3. korrusele Lastemaailma ette meisterdama ja mängima. Toimuvad ka Jomon-Shindo näidistreeningud ning mitmesugust meelelahutust leidub kogu perele.


Moekuulutaja üritus on kõikidele tasuta. Vaata lisainfot www.tartukaubamaja.ee

Kinodesse jõuab film Peeter Volkonskist

Kinodesse jõuab film Peeter Volkonskist

Foto: Ken Mürk

Sel nädalal jõuab kinodesse Kaupo Kruusiaugu dokumentaalfilm “Viimane vürst”, mis heidab pilgu Eesti kultuurimaastiku ühe värvikaima tegelase Peeter Volkonski argipäeva.

Eeskätt on tegemist vaatleva dokumentalistikaga, kus portreteeritav avaneb oma tegevuse, mitte niivõrd teiste kirjelduste kaudu. “Kolme aasta jooksul sain jälgida kõrvalt Volgi loometegevust, aga ka tema argiaskeldusi, tundlikke vestlusi pojaga, operatsioonist taastumist, avatud korkide perioode ja paljut muud,” sõnas režissöör Kaupo Kruusiauk. “Volk on kahtlemata väga mosaiikne persoon ja filmi teatud fragmentaalsus teadlik valik, et avada tema jõulist natuuri uue külje alt.”

Auväärse sugupuuga Peeter Volkonski on eesti laulja, näitleja, lavastaja ja tõlkija. Punkbändiga Propeller kuulsaks saanud Volk jätkab praegugi laulmist Propelleris ja Rosta Akendes, lisaks mängib ta rolle Vanemuises ja annab loenguid Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias. Eelmisel aastal jõudis kaante vahele Volgi suur tõlketöö, vanaarmeenia keelest eesti keelde pandud Nareki Grigori “Nutulaulude raamat”. Hetkel on ta aktiivselt seotud projektiga “Sünnipaik”, mille tulemusel tekib ERMi kodulehele virtuaalnäitus meie suurkujude sünnikohtadest.

Foto: Ken Mürk

“Viimane vürst” esilinastub Tallinnas sel neljapäeval, 27. septembril Apollo Kino Solarises. Tartu esilinastus toimub reedel, 28. septembril Tasku keskuse Cinamonis. Huvilistel on võimalik filmi eelvaadata juba ka Raadio 2 eriseansil sel kolmapäeval, 26. septembril Coca-Cola Plazas.

“Viimane vürst” hakkab jooksma Eesti kõigis suuremates kinokettides (Apollo, Forum Cinemas, Cinamon), aga ka Artises, Sõpruses, Tartu Elektriteatris ja paljudes teistes kinodes ja kultuurimajades üle Eesti. Täpse linastusgraafiku ja planeeritud eriseansside info leiab filmi kodulehelt www.viimanevürst.ee.

Režissöör Kaupo Kruusiauk on varem teinud dokfilmi “Mängija” maletaja Jaan Ehlvestist ning mitu lühimängufilmi. Tema esimene täispikk mängufilm “Sandra saab tööd” jõuab kinodesse tuleva aasta sügisel.

“Viimase vürsti” tootjaks on Flo Film ja selle valmimist toetas Eesti Filmi Instituut ja Kultuurkapital.

Foto: Ken Mürk

Marius Živolupov: “Loomingulisus on intelligentsi viis lõbutseda. Ära kaota oma seiklusjanu ja avastamishimulist Mina!”

Marius Živolupov: “Loomingulisus on intelligentsi viis lõbutseda. Ära kaota oma seiklusjanu ja avastamishimulist Mina!”

28-aastasel Marius Živolupovil pole reas pelgalt kaunid kunstiteosed — me vestluses joonistub välja ta imeilus ellusuhtumine, mis võiks inspireerida meid kõiki maailma helgematesse toonidesse värvima.

 

1. Mida tähendab sinu kunstnikunimi Lifelover Arts?

Nimi Lifelover tuleb minu filosoofilisest taustast. Iga inimene peaks oma ellu suhtuma armastusega. Väärtustama ümbritsevat ning hoidma lähedasi. Kõik me elame ju tänu armastusele ning püüame iga päev kogeda armastust. Jagamisega kipub muidugi tänapäeval asi keerukam olema. Palju on inimesi, kes on väga kinnised ning varjavad end erinevate maskide taha, jättes seeläbi armastuse jagamise unarusse, kuid seda saada ja kogeda loodavad siiski. Mina lihtsalt jagan oma sõbralikku olemust ilma suurema tagamõtteta.

 

2. Palun räägi natukene oma hariduskäigust.

Olen pärit Põltsamaalt. Lõpetanud seal Ühisgümnaasiumi ja mõned aastad veetnud Põltsamaa Kunstikoolis ning hiljem asunud elama Tallinnasse, kus olen õppinud töö- ja tehnoloogiaõpetust ning hetkel pusin tasahaaval hambatehniku eriala kallal.

 

3. Kas mäletad päeva, mil joonistamist alustasid?

Ei. Seda hetke ma ei mäleta. Usun, et sündisin juba pliiatsid käes. Aga antud kunstnikunime loomise hetke mäletan ikka. 2016. aasta jõululaupäeval palus mu noorem õde, et joonistaksin talle kuu. Juhuslikult sattus mu kätte üks UV lamp, mis pani teatud värvid helenduma. Hakkasin otsima erinevaid viise neoonsete ja nähtamatute värvidega mängimiseks. Viis kuud hiljem viisin õele hiiglasliku joonistuse kuust, mis oli täis üüratus koguses pisikesi detaile. Kõigi detailide idee autoriks oli tema ning mina panin need kujutlusvõime abil ühte kirevasse kooslusesse. Meil on see perekonnas. Kõik on kunstnikud ja fotograafid.

4. Millega sa joonistad?

Markerid, pliiatsid, sulepead, pintslid jne. Kõik meediumid.

 

5. Kuidas sa oma kunsti nimetad: on nad maalid, joonistused või digitaalne kunst?

Kui mu kunsti vaadata, siis võib öelda, et nad on väga erinevate teguviiside tulemus. Justkui kogemata juhtunud. Füüsilisel kujul valmivast joonistusest või maalist on võimalik teha väga erinevaid fotosid ning nende töötlusi. Seega suur osa on digitaalsed variatsioonid päris töödest.

 

6. Kuidas sa pildistad sisse omaloomingut? Mõned on sul ka digilauaga tehtud …

Telefoniga, sel on hea kaamera. Digilauaga kulub mul rohkem aega. Digitaalsete joonistuste puhul kasutan seda algusest lõpuni, kuid eelistan alati pliiatsit ja paberit.

7. Millest saad inspiratsiooni?

Inspiratsiooni ammutan ma ilusatest hetkedest. Looduses veedetud ajast ja linnast eemaldumisest. Tagasi tulles võtan ette paberi ja lasen kätel teha seda, mida nad soovivad. Kunsti juures on oluline just see esimene pliiatsitõmme. Kui seda ei juhtu, ei saa ka kunsti olema. Edasi tuleb juba pilti keerates otsida erinevaid nurki ja kujundeid ning lasta kujutlusvõimel tööd teha. Täpselt nagu looduseski. Viskad heinamaale pikali ja vaatad pilvi ning kujutad ette igasuguseid loomi ja olendeid. Vaikselt hakkavad pilved kuju võtma ning taevasse joonistub muinasjutt. Sama juhtub paberilgi. Abiks on ka mõnus bluus või jazzmuusika.

 

8. On neil kõigil mõni ühendav mõttejoon või on kõik iseseisvad teosed?

Hmm. Kõigi mu joonistuste mõte on lihtsalt väljendada selles kiires töö-kodu-töö-kool maailmas oma lapsemeelsust. Minu arvates ei tohiks inimene endas peituvat seiklusjanu, avastamishimu ja loovust täis Mina ära kaotada. Ka tema vajab oma aega ja olemist. Nii püsib inimene õnnelikuna ning suudab igapäevaste ühiskonna poolt seatud normide täitmisega stressivabamalt tegeleda.

9. Kas joonistad vastavalt tujule või on sul kindel plaan, mida teha ja siis seda teedki?

Kõik sõltub sellest, kas joonistan omaette olles või teen kunsti kellegi jaoks. Portreede puhul on alati plaan ja visioon peas keerlemas. Kehamaalingute puhul samuti, sest nende puhul kuulan inimest ja ta mõtteid ning kombineerin selle abil midagi huvitavat kokku. Omaette olles lasen pliiatsitel, pintslil, tindil või markeritel libiseda paberil ilma tulemusele mõtlemata. Ja tulemus on alati üllatav. Usun, et tähtis ei ole lõpptulemus, vaid teekond momendini, mil tunned, et nüüd pole enam midagi lisada.

 

10. Mida sulle kõige enam meeldib kujutada ja miks?

Enim meeldivaid asju ei olegi. Ma lihtsalt armastan kirkaid värve juba lapsepõlvest. Võib-olla kui nüüd mõelda pisut, siis mulle meeldib teoks teha igasuguseid tellimustöid, sest need erinevad minu enda mõtetest ning aitavad mul leida uusi nüansse ja õppida põnevaid tehnikaid.

11. Milliseid tehnikaid oled näiteks nõnda õppinud?

Ma olen joonistanud näiteks tindiga ja banaaniga. Kujutlusvõime on piiritu.

 

12. Millega sa veel peale joonistamise tegeled?

Peale joonistamise on mul ohtralt teisigi projekte. Aitan Rawesti meeskonda hardstyle-ürituste lavakujunduse loomisel, põhitööna olen aastaid juba müügivaldkonnas. Hobi korras olen pidanud pisikest eraööklubi ja hetkel olen abiks ka Zuu baaris hubase õhkkonna loomisel. Paralleelselt selle kõigega omandan meditsiiniharidust ning aitan noortel talentidel töömaastikul jalgu alla saada.

 

13. Kui tihti sa usaldad intuitsiooni nii joonistamisel kui ka elus?

Intuitsioon on mind palju aidanud. Küllap ma usaldan teda piisavalt. Kes ei usuks siis oma kõhutunnet? Mõnikord on õnnestunud õnnetusigi ära hoida.

14. Miks on tähtis ennast kuulata?

Keda teist ma siis kuulan? Mina olen ju iseenda heaolu ja rahulolu seisukohalt ainus ja targim. Keegi teine ei näe minu sisemaailma ega loe mu mõtteid. Samuti ei saa keegi minu eest mediteerida ning endasse süveneda. Rahu ja tasakaal on ainult minu enda teha. Enese jälgimine on muide midagi maagilist. See on teadlikkus — eneseteadlikkus. Selle abil on võimalik nii palju mõttetuid probleeme ära hoida ning endale selgeks mõelda need asjad, mis päriselt on olulised. Ja kui me oleme enda põhimõtted läbi sorteerinud, suudame palju paremini oma eesmärke luua ning nende poole püüelda. Ja loomulikult ka teiste inimestega paremini läbi saada.

 

15. Mis on sind elus kõige enam mõjutanud?

Ühel vihmasel sügisesel õhtupoolikul kohtusin ühe võhivõõra inimesega, kes tundis huvi mu kunsti vastu. Vestlus temaga meenutas mulle palju lihtsaid elutõdesid. Jorma Kask on tema nimi ning tema öeldud lause: “Kuidas saab kõik veel paremaks minna?”. See on mu mälus olnud kogu edaspidise elu. Kui seda paar korda kordan, paraneb tuju ning hakkavad juhtuma asjad, mida ei oskagi kuidagi seletada. Minu elu on see muutnud igal juhul kardinaalselt. Näiteks maast raha leidmiste arv on hüppeliselt kasvanud tänu sellele küsimusele.

 

16. Mis sa arvad, kas kurjus toob kurjust? Mida peaks inimesed tegema teisiti, et oleks parem elada?

Mida külvad, seda lõikad. Nii lihtsalt on. Inimesed võiksid tulla oma telefonidest välja ning päriselt suhelda. Hakata sotsialiseeruma päris maailmas ja looma rohkem uusi tutvusi. Avatus ja tähelepanelikkus on praegusel ajal üpris defitsiitsed nähtused. Ma saan aru, et eestlane väga ei armasta võõra inimesega suhelda, aga pean tunnistama, et minu kõige huvitavamad vestlused ja tutvused on loodud just võõrastega vestlusse astumise tagajärjel. Ja tegelikult on inimesed üliägedad.

 

 17. Mis on sinu elu moto, kui see on olemas?

Ei ole olemas ületamatuid probleeme, on vaid ajutised situatsioonid. Kui miski piinab sind, siis selgita välja, kas saad selle heaks praegu midagi ette võtta. Kui ei saa, siis pole ka hetkel muretsemiseks põhjust. Elu on liiga lühike, et end muredega üle koormata. Loomingulisus on intelligentsi viis lõbutseda. Elu on seiklus ning me oleme siin, et aidata üksteisel see kui teekond põnevalt läbida.

 

18. Kus sind sotsiaalmeedias jälgida ning sinu kunsti osta saab?

Minuga võib igal moel ühendust võtta ning arutada oma ideid ja mõtteid. Aitan meeleldi luua isikupärase kunstiteose, seinamaalingu, tätoveeringu kujunduse või kehamaalingu.

Jälgida saab mind aga järgnevate lehtede kaudu:

https://www.instagram.com/lifeloverarts

https://www.facebook.com/Lifeloverarts/.

Minu mandalatega tooted leiab aga siit:

www.redbubble.com/people/lifeloverarts.

 

Intervjueerija Elina Lait
Teoste ja fotode autor Marius Živolupov
Toimetaja Kadri Toomsalu

K-pop — kas tõesti nii särav ja ilus, kui tundub?

K-pop — kas tõesti nii särav ja ilus, kui tundub?

Teismeliste ja noorte täiskasvanute seas on hetkel populaarne Korea popmuusika, lühendatult K-pop. K-pop artistid panevad suurt rõhku audiovisuaalsusele, olulisel kohal on isikupärane riietus ning pilkupüüdvad muusikavideod. K-popi tuntuimaks looks võib pidada artisti Psy lugu “Gangnam Style”.

K-pop koosneb pop-, tantsu-, hiphop-, rokk-, R&B ja elektroonilisest muusikast ning on pärit Lõuna-Koreast. K-popi populaarseimaks bändiks võib pidada 7-liikmelist poistebändi BTS, kelle liikmed valis ajakiri Time 2017. aastal 25 kõige mõjukama inimese hulka. 1

Bänd BTS, tuntud ka kui Bangtan Boys, Bulletproof Boy Scouts või Beyond The Scene.2 Foto autor Rich Fury

K-pop hakkas välja kujunema hilistes 1980ndates, aga tänapäevasem K-pop sai alguse 90ndate teises pooles, kui 1996. aastal hakkas tegutsema poistebänd H.O.T.. Kuigi tänapäevane K-pop ei olnud oma algusaastatel menukas, toimus 2003. aastal läbimurre, kui K-pop’i artistid TVXQ ja BoA vallutasid Jaapani muusikaturu. Sellest ajast peale on võrsunud palju uusi K-popi artiste, kes on palju tuntust kogunud. 3

K-popi kuningannaks tituleeritud artist BoA. Foto allikas @boakwon

K-popi populaarsuse kasv on suurendanud ka üldist huvi Korea ja Aasia moe, stiili ning kultuuri vastu. Korea popmuusika on populaarne kogu Aasias ja levib ka väljaspool Aasiat kiiresti.4

Kuigi K-pop tundub säravate kostüümide ja pealtnäha igavesti nooruslike artistide poolest põnev, siis pahatihti peitub glamuuri taga karm reaalsus. Surve enda välimust ilukirurgia abil muuta on suur. The Atlantic väidab, et üks Korea naine viiest on läbinud iluoperatsiooni või mitu, samas kui USA-s on see näitaja üks kahekümnest.5 Eelkõige Korea popmuusika naissoost artistide seas on au sees välja näha europiidse rassi esindaja moodi, säilitades samas asiaatide tunnused. Hinnatud on väike näokuju, suured silmad, väiksed ninad, defineeritud lõuajoon, terava otsaga lõug ja laiad põsed — ühesõnaga anime tegelastele omased tunnused. Seetõttu on üpris levinud näiteks valus protseduur, kus ümar nägu muudetakse kitsamaks, lihvides lõualuu V-kujuliseks. Väga levinud on ka silmalaugude korrigeerimine. Kuna surve omada teatud tüüpi näojooni on meeletu, näevad paljud K-popi artistid sarnased välja. Pole ebatavaline, kui mänedžer ütleb lauljale, et iluoperatsiooni(de) läbimine on vajalik, et muusikatööstuse jaoks piisavalt ilus olla, ja artist operatsiooni(d) ka läbib. Näiteid artistide muutustest võib näha siit.
Kurb, et kindlat tüüpi välimus on K-popis nii suure au sees, et ei väärtustata isikupära ja seda, mis loodus on andnud.

Foto allikas kpop-map.com

Vähem teatakse orjalepingutest, mis tihti K-popiga kaasas käivad. Orjaleping tähendab ebaausat ja pikaajalist lepingut, mille sõlmivad K-popi artistiks pürgija ja tema agentuur. Lauljakarjääri ihalejad sõlmivad lepingu tihti 12- või 13-aasta vanusena ja sellest hetkest saab alguse treening, mis võib aega võtta kuni 10 aastat, et artist saaks laval oma debüüdi teha. Enamiku lepingute järgi peavad d agentuurile tagasi maksma oma elamiskulud, laulu- ja tantsuõpingutele ning muudele väljaminekutele kulunud summad. Selle asjaolu tõttu on tavaline, et lauljad teenivad oma muusikukarjääriga äärmiselt vähe. K-popi iidolid ja artistiks pürgijad magavad tihtipeale kasinate tingimustega magalates ja nende toitumisharjumusi, käitumist ning romantilisi suhteid kontrollitakse. Kolm poistebändi TVXQ liiget kaebasid 2008. aastal oma agentuuri SM Entertainmenti kohtusse, öeldes, et 13-aasta pikkune leping oli liiga pikk ja piirav egaandnud neile peaaegu midagi kasumist, mille edukas karjäär ometigi tõi. Järgneval aastal kehtestas Korea ausa kaubanduse komisjon (KFTC) reegli, mille järgi võivad lepingud olla kuni 7 aasta pikkused. 2017. aastal muudeti reegleid uuesti, mille käigus vähendati trahve, mida maksavad noored siis, kui nad peaksid liiga vara oma lepingu üles ütlema, samuti muudeti firmade jaoks keerulisemaks pealesurumine, et lauljad oma lepinguid järjepidevalt uuendaks. 7

 

Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi muusikatööstus ja sellega kaasnev jätab tihti väga glamuurse, paeluva ja särava mulje, on võimalik, et välise hiilguse taga võib peituda kole ning isegi ränk reaalsus. Seepärast on oluline säilitada realistlikku ja kriitilist meelt.

 

Kasutatud allikad:

1 https://et.wikipedia.org/wiki/K-pop

2 https://et.wikipedia.org/wiki/BTS

3 https://en.wikipedia.org/wiki/K-pop

4 https://buduaar.tv3.ee/Article/article/k-pop-tuleviku-popmuusika-1

5 https://www.theatlantic.com/health/archive/2013/05/the-k-pop-plastic-surgery-obsession/276215/

6 https://www.grunge.com/92002/disturbing-truth-behind-k-pop-music/

7 https://en.wikipedia.org/wiki/Slave_Contract

 

Autor Helena Karu
Toimetaja Kadri Toomsalu

 

Lühifilmid, mis sündisid nädalavahetusel…

Lühifilmid, mis sündisid nädalavahetusel…

Neljanda Improfilmimaleva osalised kogunesid lühifilmide loomiseks Illuka mõisakooli Ida-Virumaal. Uhkest mõisakompleksist said malevlased augusti viimaseks nädalavahetuseks enda kasutusse seminarimaja, mis nimetati kohe ümber staabiks. Just sellest ruumist sai koht, kus ideed algasid ja samas ühiselt ülesvõetud filmide vaatamisega ka lõppesid.

Tänu Tarvo Metspalule ja SPARK Makerlabile täitus staap väga rikkaliku filmitehnikaga. Malevlased said kätt proovida gimbal’iga, drooniga, kraanaga ja helitehnikaga. Vaja oli vaid ideid ja inimesi, kes neid teostaksid. Juba reede õhtul moodustati tiimid, jaotati rollid ning töö hakkas pihta. Igaüks sai valida kõige enam meeldinud idee ja haakuda sobiva meeskonnaga. Kes hakkas kunstverd valmistama, kes asus lokatsioone ette valmistama järsku olid kõikide osaliste käed tööd täis.

Kuigi esialgu tundus, et filmiideid on vähevõitu, tõestas maleva lõpupäev, et ideed sünnivadki kohapeal ning Improfilmi Malev IV sai lõpetatud rekordarvu lühifilmidega. Kokku sündis malevas neliteist lühifilmi, vaata neid siit.

Lisaks seminarimajale ja koolihoonele kuulub Illuka koolikompleksi ka mõisahoone, mis on nii inspireeriv, et juba esimesel ringkäigul, mil Ene Raudar mõisamaja tutvustas, hakkasid lühifilmi ideed sündima. Muidugi ei saanud mõisahoone suurustlevast hõngus kummituste teemat kasutamata jätta. Nii sündis maleva parimaks režissööriks tunnustatud Kerstin Tälli lühifilm “Vaimutus”.

Mõisakompleksi hoonete valik on niivõrd rikkalik, et eraldi toa suure ja ümmarguse aknaga sai endale terve autotäie tehnikat kaasa pakkinud Jaanus Karlson, kes lõi heli ja filmimuusika suuremale osale lühifilmidest, mis malevas valmisid.

Koolimajas sai igaüks endale mõned ruudud põrandapinda, kuhu oma madrats maha visata. Kõige rohkem said vist puhata madratsid ise, sest nii mõnelgi malevlasel kujunes teise päeva õhtu nii pikaks, et madratsi peal sai pikutatud vaid mõni tund.

Ka maleva viimane hommik ei andnud armu. Pärast varast hommikusööki alustasid nii mõnedki meeskonnad oma ideed nullist. Imekombel kogunesid aga kõik malevlased õigeks ajaks staapi, et lühifilmid üle anda. Vaatamata magamatusele oli õhus tunda ärevust ning iga järgmise lühifilmi esitlusega emotsioonid saalis kerkisid.

Sel aastal jagati tänu sponsoritele välja ka Oskarid. Parimaks meesnäitlejaks valiti Tarvo Metspalu, kes sai tänutäheks Võhandu Maratonil 2019 osalemise võimaluse. Parimaks naisnäitlejaks osutus esmakordselt malevat külastanud Susan Kolde, kellel õnnestus tänu meeskonnale visualiseerida enda erakordselt sügavamõtteline ja hingepuudutav luuletus, mida saab vaadata siit. Susan sai auhinnaks vabad pääsmed kiikingule.

Parimaks operaatoriks tunnustati Joel Laanemäe. Parima montaaži eest sai pärjatud Hans Hubert Sams, kelle käe all valmis näiteks lühifilm “Ülitundlik”.

Parima filmi ning parima stsenaariumi tiitel läks kõige enam malevlaste hääli kogunud filmile “Hingepeegel”. Seda ehk seetõttu, et lühifilmis “näidelnud” osatäitjatel polnud aimugi, et nad seesugusesse filmi satuvad filmis üles astunud inimesed arvasid süütult, et nendega tehakse intervjuu, mis eelmises malevas tegemata jäi. Selle võrra suurem oli kõigi osalejate üllatus, kui nad avastasid, et “Hingepeegli” stsenaariumi järgi olid nad Illuka psühhoneuroloogiahaiglasse ravile paigutatud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et malevas tehtu ja nähtu on emotsioon, mis jääb kestma ka filmilindile.

Improfilmi malev IV raames sündinud lühifilme vaata siit (link).

Mis on improfilmi malev?

Improfilmi malev on kolmepäevane filmientusiastide kogunemine, kus tullakse kohapeal välja lühifilmide ideedega, mis veel samal nädalavahetusel saavad üles võetud ning lühifilmiks kokku pandud. Malev on ideaalne võimalus järgi katsetada rolle (nii kaamera ees kui ka taga), mida seni pole olnud võimalust proovida või on lihtsalt julgusest vajaka jäänud. Improfilmi malevas selliseid hirme tundma ei pea! Lisaks, ei pea muretsema seniste oskuste pärast, kuna me saame kõik teadmisi kohapeal jagades targemaks. Samuti ei pea muretsema tehnika puudumise pärast, kuna meil on võimalik kasutada kõiksugu põnevaid filmimisvidinaid.

SPONSORID:

Akvarellpliiatsid — head vahendid nii algajale kui ka staažikale kunstihuvilisele.

Akvarellpliiatsid — head vahendid nii algajale kui ka staažikale kunstihuvilisele.

 

Hea vaheldus tavalistele akvarellvärvidele.

Juba aastakümneid on kasutatud akvarellpliiatsid, kuid paljude jaoks on need vahendid üsnagi tundmatud. Tihti teatakse nimetust, aga mitte nende võlu ja kuidas neid kasutada saab.

Derwenti ja Derwent Academy akvarellpliiatsid on ideaalsed kaaslased nii lummavate portreede kui ka looduspiltide joonistamisel. Pliiatsikarbi hind ulatub 11 eurost 100 euroni. Eraldi ostes saab pliiatsi kätte 1 euroga. Tänu heale katvusele ja vastupidavusele on pliiatsid täielikult oma hinda väärt.

Pliiatsid on tippkvaliteedi ja pehme tekstuuriga. Neid saab kanda kas kuivale paberile ja hiljem veega hajutada ning värve omavahel segada — või otse märjale paberile. Esimesel juhul on tulemus ühtlasem.

Neid akvarellpliiatseid on ka väga mugav käes hoida, sest pliiatsid on kuuekandilised ja südamiku diameeter jääb 2,9 mm ja 4 mm vahele.

Vasakul akvarellvärv, paremal akvarellpliiats.

 

Akvarellpliiatsid on väga head tavaliste akvarellide asendajad, sest tulemus on enam-vähem samaväärne. Pliiatsite plussid on aga, et tööd saab teha detailsemalt, ei pea kasutama palju vett ning midagi ei voola laiali. Miinus võib olla see, et tööle ei jää akvarellile omast läiget.

 

Minu kogemus akvarellpliiatsitega

Olen kasutanud Derwenti akvarellpliiatseid ja Derwent Academy nahatoonides akvarellpliiatseid peaaegu aasta ning olen nendega ülimalt rahul. Pliiatsid on kvaliteetsed ja peavad üllatavalt hästi vastu. Näiteks on esimese karbi ostmisest möödunud aasta ja ma pole veel ühtegi pliiatsit lõpuni ära teritanud, kuigi olen neid kasutanud vähemalt kümne töö (mõõdus A5–A2) tegemisel. Minu arust on nende puhul mõnus, et ei pea kogu aeg vee ja pintslitega jändama ning kergesti saab teha detailseid kohti, mis on akvarellvärvidega keeruline, sest värvil on tavaks vee mõjul omasoodu liikuma hakata.

Akvarellpliiatsid on minu meelest head portreede joonistamiseks, sest algseid piirjooni ei pea kustutama, vaid need hajuvad veega sulatades kokku, teiseks jääb töö pind ühtlane ja loomulik.

 

Minu töö käik portreed akvarellpliiatsitega joonistades.

  1. Alustuseks otsin välja pildi inimesest, keda tahan joonistada.
  2. Panen silma järgi paberile piirjooned ja varjud.
  3. Järgmiseks teen terve näo õrnalt üle nahatooni akvarellpliiatsitega ning tõmban vee ja pintsliga kogu tehtud töö üle.
  4. Lasen portreel korralikult ära kuivada.
  5. Võtan ette kõik tumedamad kohad (varjud) ja värvin need tumepruuni või sinise pliiatsiga. Joonistan ka silmad ja kulmud ning jälle sulatan veega pliiatsiga tehtud töö ühtlaseks ja lasen kuivada.
  6. Lõpuks viimistlen kogu näo tavaliste ja akvarellpliiatsitega. Veega enam tehtut üle ei töötle.   
  7. Värvin ära tausta.
  8. Vajadusel lisan valge pliiatsiga portreele natuke läiget.       

Soovitan kõigil akvarellpliiatseid proovida, sest need on 100% seda raha, aega ja vaeva väärt.

Täpsemalt saab minu töödega tutvuda Instagramis @merccco/@mercccoo ja Facebookis Merilyn Lempu aka Merccco Portreede Maailm.

 

 

Teksti, joonistuste ja fotode autor Merilyn Lempu
Toimetaja Kadri Toomsalu

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

5€ eine: kreemjas püreesupp

5€ eine: kreemjas püreesupp

Jahedatele ilmadele lähemale sammudes on soe supp igati hea ja kosutav kaaslane. Püreesupp on kiirelt ja kergelt valmiv, kuid ka maitsev ja toitev.

 

Meie perekonnas on hinnatud kreemjad ja paksud püreesupid — nii on söök ka toitvam. Supi teeb kreemjaks kookospiim, sulajuust, toorjuust või hoopis vahukoor. Koostisosadeks sobivad kõikvõimalikud aedviljad, mis käeulatuses on.

 

Püreesupp on hea valik ka järgmisele rannahooajale vastu astudes, sest peamiseks koostisosaks on aedviljad.

Porgandipüreesupp (kaks portsjonit)

Vaja läheb:

5 suurt porgandit
2 suurt kartulit
100 g sulatatud juustu
soola
pipart
vett
serveerimiseks seemneid, röstitud saiakuubikuid või näkileiba

 

Juhtnöörid:

  1. Kõigepealt pese ning koori kartulid ja porgandid. Viimased lõika ka väiksemateks tükkideks, sest nii on hiljem mugavam püreestada.
  2. Keeda aedviljad pehmeks. Seejuures jälgi, et potis ei oleks vett liiga palju. Piisab, kui juurikad jäävad vaevu vee alla.
  3. Püreesta aedviljad koos kolmandiku keeduvee ja sulajuustuga. Lisa pipart ning soola.

Serveeri ning naudi!

Autor Sandra Rätsepso
Toimetaja Anna Leontjeva