by | jaan. 14, 2017 | Kultuur
Rein Raua ingliskeelne teos „The Brother” kuulutati Ameerikas Minnesota osariigi raadiosaates MPR (Minnesota Public Radio) news lõppenud aasta üheks lemmikraamatuks.
Minnesota suurimas kirjandussaates arutles saatejuht Kerri Miller koos rahvusvahelise kirjandussihtasutuse tegevjuhi Lisa Lucase ning raamatupoe Subtext Books juhataja Matt Keliheriga möödunud aasta meeldejäävamate raamatute üle.
Keliher ütles Raua teose kohta, et: „see on hästi maitsekas vesternteos, mille üle tunneks Clint Eastwood uhkust”.
Mehe kirjelduse peale ei suutnud saatejuht uskuda, et teos tõesti Eestist pärit on ning palus seejärel Keliheril selle lugemiseks kõrvale panna.
Rein Raua teose on inglise keelde tõlkinud ameeriklane Adam Cullen. Adamist ja tema tõlketööst ilmus muuseas ka YU suvenumbris lugu, mida näed siit.
„Vend” on nõtke, elegantne ja vanamoelise hingusega 19. sajandi kirjandust meenutav romaan. Tegevus on ajatu ja ruumitu, kätkedes salapära ja mõistatusi. Raamatu süžee põhineb sellel, kui nimetusse väikelinna saabub salapärase taustaga mees, kes külvab väljakujunenud võimustruktuurides segadust, paneb ennast mängeldes maksma ja lahkub kabjaplaginal päikeseloojangusse.
Ameerika raadiokanali uudist näeb ja saadet saad järele kuulata siit.
Nimetatud raamatust algab jutt alates 22,42 minutist.
by | jaan. 4, 2017 | Kultuur
Raplamaa metsade vahelt Kuimetsast pärit Karl Robert Saluri (23) alustas sportimist nagu ikka koolist. Tänaseks on Ameerikas õppiv noorsportlane end piisavalt tõestanud, et poodiumitel särada ja oma unistuseni lähemale jõuda.
Millal ja kuidas kergejõustikuni jõudsid?
Alustasin kergejõustikuga kuuendas klassis. Läksin Kose kooli just selleks, et saaksin kergejõustikuga tegeleda. Neil oli seal olemas vajalik treener ja trennid toimusid tavaliselt neli korda nädalas. Samas meeldis väiksena ka aktiivne olla ja jooksuvõistlustel käia.
Kui keeruline on kümnevõistlustel füüsiliselt ja vaimselt järjest erinevateks aladeks valmistuda? Mida selleks tavaliselt teed?
Füüsiliselt on muidugi keeruline, kuna iga ala väsitab keha ja kahe ala vahel väga palju aega ei anta, et energiat koguda. Vaimne pool oleneb rohkem eelmise ala tulemusest. Kui alustad hästi, siis on ka hea edasi minna. Üritan iga ala võtta nagu esimest, et ei tekiks lisapingeid.
Ilmselt on väga raske mitmel alal õige tehnika kätte saada ning oled sellega ka üsna palju vaeva näinud. Millised nippe sa järgida püüad ja kuidas edu saavutad?
Ma proovin olla sprinter, heitja, hüppaja, tõukaja ning jooksja ühel ja samal ajal. Kui teen kaugust, olen hüppaja, kui kuuli, siis tõukaja. Trennis üritame kõige tähtsamad liigutused aladel ära teha nii, kuidas peab. Kui sellega probleeme ei esine, siis läheme detailide kallale.
Mis on su lemmikkümnevõistlusala ja miks?
Odavise, juba väikesena meeldis mulle seda teha. See küll pole mu kõige tugevam ala, aga trennid meeldivad ja võistlused on ka huvitavad.
Kui tihe on su võistlusgraafik?
Sel hooajal on olnud väga tihe. Tänavu olen teinud tunduvalt rohkem mitmevõistlusi kui eelmised kolm aastat kokku. Palju oleneb muidugi ka tervisest. Praegu olen püsinud tervem ning samas ka ülikooli graafik väga ei soosi puhkamist.
Kui range on su menüü? Mida sealjuures eelistad?
Mu menüü ei ole range, aga tean, mida söön ja mis on sportlasele vajalik. Eelistan kanaliha ja palju rohelist. Kindel hommikusöök on puder pähklivõi ja banaaniga.
Milline näeb välja sinu sportimisjärgne rutiin?
Pärast igat trenni lähen trennisaali, kus on olemas kõik vajalik taastumiseks. Seal, olenevalt hetkeseisundist, teen kas massaaži, rullin, venitan või kasutan lihaste lõdvestamiseks jääd. Kui miski segab, siis teen vajaliku, et sellest lahti saada.
Kas Ameerikasse ülikooli minekut võib tagantjärele pidada loomulikuks sammuks sinu spordikarjääris?
Jah, ülikooli minek oli mul alati plaanis. Eestisse õppima minnes oleks olnud toetuste leidmisega raske. Siin aga makstakse kõik kinni ja muretsema ei pea.
Kuidas ülikooliõpingud lähevad? Kui rahul sealse programmiga oled? Millele eelkõige rõhku pannakse?
Õpingutega probleeme ei ole. Hinded on head ja programm meeldib. Õpin Georgia ülikoolis food marketing and administration’it (toiduturundust ja -haldust – toim). Koolis on kindlad ained, mida õpilane peab võtma, aga igal erialal on ka omad ained, mis tuleb ära teha. Olen üle poole programmist läbinud.
Kuidas suhtud tagasilöökidesse ja vigastustesse, mis spordis aeg-ajalt ette tulevad? Kuidas end rasketel aegadel motiveerid?
Igal vigastusel on kindel põhjus. Kas siis oled midagi valesti teinud või tegemata jätnud. Ma üritan igast tagasilöögist õppida. Kasutan neid tarkusi tulevikus ära, et tervem püsida.
Motivatsiooniga ei ole mul kunagi probleeme olnud. Üks vigastuste põhjustest võibki olla see, et on motivatsiooni teha liiga palju korraga.
Karl-Robert Saluri koos treener Tõun Kaukisega
Sul on olnud senise spordikarjääri jooksul kolm treenerit. Mida nad on sulle õpetanud ja edasi andnud?
Iga treener on mind mu sportlaskarjääris aidanud. Ma ütleks lühidalt nii, et esimene treener tegi minust sportlase, teine tegi minust mehe ja kolmas kümnevõistleja. Hindan väga kõrgelt nende tahet mind aidata ja vaatamata kõikidele probleemidele minuga edasi töötada.
Mida pead enda seniseks suurimaks saavutuseks?
Kindlasti olümpianormi täitmist. Taastusin just siis raskest vigastusest ja kohe õnnestus olümpianorm täita.
Sinu suurimaks toetajaks võib vast pidada su ema. Kui palju on ta sulle toeks ja abiks?
Ema on mulle alati toeks olnud. Ta on see, kes aitas mul üle saada rasketest aegadest. Kui rahaliselt oli keeruline või arstiabi vajalik, oli just tema see, kes silma kinni pigistas ja vajalikud summad leidis.
Su ema peab sinu sporditegemistest ka blogi. Kuidas see idee tekkis ja mis sellega täpsemalt on?
Spordiblogi hakkas ta jah tegema, kuna arvas, et kui kunagi tahaksin raamatut kirjutada, oleks hea, kui
Karl-Robert Saluri koos emaga
kõik kuskil juba kirjas oleks. See on mõeldud peamiselt mu fännidele, aga kuna blogi kaudu saab teada ka paljude teiste Eesti sportlaste tulemusi ja seisundeid, siis lugejaid on isegi väljastpoolt mu fännigruppi.
On sul spordis ka mõnda eeskuju?
Mul on mitu eeskuju. Alati meeldib vaadata näiteks Roger Federeri (Šveitsi tennisisti – toim). Väiksena meeldis jälgida Bryan Clay (Ameerika kümnevõistleja ja olümpiavõitja – toim) võistlusi. Ehk eeskujusid on võtta igalt spordialalt.
Kus näed end viie aasta pärast?
Loodetavasti kümnevõistluse tipust ehk siis poodiumilt.
Mida soovitad alles noortele sportlastele, kes pingutavad, aga loodetud tulemusi kohe ei näe?
Ei tohi alla anda. Kunagi ei tea, millal tulemused tulema hakkavad.
Intervjuu ilmus YU Magazine sügisnumbris 2016
Toimetas: Andra Hamburg
Fotod: Erakogu
by | aug. 22, 2016 | Kultuur
Võib öelda, et kümme aastat on piisav aeg, mil jõuab elus ette võtta kardinaalseid muudatusi. Just nii tegi Adam Cullen, eesti kirjanduse tõlkeguru ja luuletaja, kui kolis pärast ülikooli Minnesota osariigist Eestisse ning otsustas siinse keele ära õppida.
Tänaseks on Adam Maarjamaa oludega niivõrd kohanenud, et tõlgib eesti kirjandusklassikat inglise keelde.
Kuidas sattusite kirjanduse juurde? Aga eesti kirjanduse juurde?
See juhtus üsna juhuslikult. Käisin Fenno-Ugria asutuse jõulupeol nende kontoris. Tollases majas oli veel ka Eesti Kirjanduse Teabekeskus, kelle eestvedajad ka peole sattusid. Tol ajal tõlkisin vabatahtlikult Fenno-Ugria asutuse jaoks ja sellest tuli seal ka Teabekeskuse tegijatega juttu. Nad ehmatasid esialgu täitsa ära, et ma tõlkimisega tegelen ja uurisid kas ma ka ilukirjandust või luuletusi tõlkinud olen. Siis ma veel ei olnud, aga olin valmis selles ka kätt proovima. Nad tundsidki selle vastu huvi ja saatsid mulle prooviteksti, tulem neile sobis ja edasine ongi juba ajalugu. Esimene raamat nendega koostööst oligi Indrek Hargla „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus”.
Mis on olnud kõige naljakam juhtum eesti keelt õppides?
Endal ei tule meelde, aga mu Ameerikast pärit sõbral küll juhtus. Praegu ta räägib keelt väga hästi ning omavahel suhtlemegi eesti keeles, aga kui ta esmalt Eestisse tuli, siis ta küll pisut seda oskas, aga mitte nii hästi. Eestisse kolides soovitasin talle võimalikult palju selles keeles rääkida, isegi siis, kui ta kindlat sõna ei oska. Ütlesin talle, et kui sõna ei tea, siis tee selle ümber ringe kuni vestluspartner selle ise välja pakub. Nii jäävad need paremini meelde. Siis ta üks päev üritaski nii teha, nimelt tahtis padjapüüri osta ja läks Jyski. Poodeldes tuli tal millegipärast „ajupuuks” ehk see sõna ei tulnud meelde ega ka sõna padi mitte. Kuna ta kaupa ise üles ei leidnud, siis ta läks müüja juurde ja ütles, et: „vabandust, tahaksin osta asja, mis läheb selle asja ümber, mille peale sa paned pea, kui sa magad”. Siis müüja vaatas teda imelikult ja küsis, et kas ta mõtleb padjapüüri. Nüüd edaspidi on tal see väga selgelt meeles.
Mis oli esimene eesti keelne raamat, mille läbi lugesite? Mis mulje jättis? Aga esimene tõlketeos?
Andrus Kivirähki „Mees, kes teadis ussisõnu”. See jättis ikka vägeva mulje ja tükk aega oligi see mu lemmikraamat. Kohati on see teos pöörane ja kujundeid täis. Samas arvan, et see oli õige raamat, mida eesti keeles lugeda, et selle kultuuriga tuvuda, sest see on mingis mõttes ulme ja paljude liialdustega kirjutatud raamat, aga see-eest väga hea.
Minu esimene tõlketeos, mis ilmus oli Tõnu Õnnepalu (kirjanikunimega Emil Tode) „Raadio”. See oli esimene suurem teos, mis tegin ja mis ilmus ka Ameerikas, Inglismaal ja Iirimaal.
Kuidas teie lähedased reageerisid, kui rääkisite, et tõlgite kirjandust võõrkeelest emakeelde?
Ma arvan, et nad siiamaani ei tea päris täpselt mida teen ja ega ma pole konkreetselt öelnud ka. Samas nad teavad, et olen vahel veidi ootamatu ja nad peavad juba selliseid tegusid, nagu ka Eesti kolimine juba minulikuks teoks.
Mis on senini kõige keerulisem teos, mida olete tõlkima pidanud?
Kindlasti Mihkel Muti „Kooparahvas”, aga olen nüüdseks juba mitmeid tema teoseid tõlkinud, nt ka lühijuttude sarja peategelase Fabiani lugudest „Siseemigrant”. Muti kirjutamisstiil on mänguline ja irooniline, mis on ülepea lämmatav. Kirjutasin sellest irooniast ka inglisekeelse artikli ja mul on tunne, et inglise keelse lugeja jaoks on selline iroonilisus kuidagi võõras. Just selline eesti maitse järgi iroonilisus on teistele kuidagi liiga paks ja tihe, et seda on tekstina raske serveerida nii, et algteoses naljaviskamine säiliks ning oleks loetav. Lisaks on see autorile väga tähtis ja ta on selles osas väga nõudlik.
Kui palju jääb teil tõlkimise kõrvalt aega enda loomingu jaoks? Kas eelistate rohkem kirjutada luuletusi või ka novelle jms?
Väga vähe, aga tõlkimine iseenesest on ka ju oma looming. See on nii loominguline, et väsitan end vahel päeva lõpuks nii ära. Üks päev on mul teatud tunded, mis on ka mu tekstis loetav, teisel päeval jälle teistmoodi. Vahel jalutan kuskil ja siis lihtsalt luulekilluke tuleb pähe ja siis panen selle kirja.
Eelistan enamasti ikka luuletusi. Ühe pikema teksti kirjutasin ka hiljuti, mis ilmus väljaandes „Tõlkija hääl”, mis on eesti kirjanike liidu igaastane almanahh. Samuti olen mõelnud novellide kirjutamise peale, aga praegu olen rahul luulega, mis on enamasti 10–15 realised.
Millised teemad või valdkonnad teid luuletamisel kõnetavad? Kust inspiratsiooni leiate?
Enamasti on need looduse- ja mereteemalised. Eestis olles on see mind nii palju mõjutanud. Kindlasti on see kõvasti aidanud minu siia kolimisele kaasa. Tunnen, et eesti keelel ja loodusel on mingi ühisjoon ning need on lahutamatud.
Mul valmib peagi luulekogu, kus on ka palju mere ja loodusega seonduvat, kui ma ei kavatsenud seda selliselt.
Kui palju olete praeguseks luuletusi kirjutanud?
Raske öelda palju neid kokku on. Palju on luulekogus ilmumas, mõned aga ei kõlba avaldamiseks, teisi jälle ei tahaks veel avaldada ning osad on ka vaid enda jaoks kirjutatud. Loomingulisus ongi ju suuresti enda väljendamine.
Kas eelistate luuletusi kirjutada inglise või eesti keeles?
Ei oska öelda, see valik on tavalisel juhuslik, oleneb sellest, mis keel mul parasjagu peas jookseb, siis see niimoodi luules ka väljendub. Mõnda teksti ei anna nt üldse inglise keelde tõlkida. Olen küll üritanud ja vaadanud kas kõik luuletused saaksid olla kahekeelsed, aga siiamaani pole saanud. Seega on mõned algselt ainult eesti keeles, teised jälle vaid inglise. Samas on ka luulet, mille tegin inglise keeles ja siis kirjutasin eesti keelde aga ka vastupidi. Leian, et ilukirjanduse ja luule puhul on tähtis, et tõlkija oskaks sihtkeelt emakeelena, muidu võib palju kaduma minna. Grammatiliselt võib ju kõik suurepärane olla, aga mõtte säilitamisel ja lugeja mõistmisel on ka väga suur osa.
Rohkem Adami loometööst saad lugeda YU suvenumbrist, mis on saadaval suuremates jaekauplustes või telli siit.
Fotod: Kadri Palta
Toimetaja: Andra Stražev
andra@yu.ee
