Treener Sergio de Andrade Cabral: võitlussport päästis mind tänavalt
Kevin Renno Võitlusspordi Akadeemias alusas tööd Brasiilia päritolu treener Sergio de Andrade Cabral. Merebioloogi haridusega Sergio on hea näide sellest, kuidas võitlussport võib päästa raskes keskkonnas elava inimese halvale teele sattumast — tema otsustas tänaval võitlemise asemel teha seda matil jiu jitsu reeglite järgi.
Sergio ise on treeninud Murilo Bustamante juures, kes on Ultimate Fighting Championship (UFC) tšempion ja üks tuntumaid nimesid BJJ (Brasiilia jiu jitsu) ja MMA (mixed martial arts) maailmas. Sergio on tegelnud brasiilia jiu jitsuga viimased 20 aasta, musta vöö omanikuks sai ta aastal 2014.
Täna elate Eestis ja töötate Kevin Renno Võitlusspordi Akadeemia treenerina. Rääkige lähemalt, kuidas ise võitluskunstideni jõudsite?
Olen alati osanud enda eest seista, sest Brasiilias on elu karm ja kui tänaval võidelda ei suuda, siis ellu jäämiseks suurt võimalust ei ole. Minu õnneks kohtasin ma meest nimega Murilo Bustamante, kes viis mind saali ja hakkas õpetama ning avas mulle ukse võitlusspordi maailma. Tänu temale mõistsin, et võitlemine on midagi enamat, kui pelgalt tänavakalus. Ma alustasin karate ja judoga ning tegin ka natuke kreeka-rooma maadlust, aga kui esimest korda jiu jitsut proovisin, hakkas see mulle kohe meeldima. See erineb teistest võitluskunstidest just selle poolest, et ei tehta vastasele haiget, vaid palutakse tal alistuda. 1997. aastal alustasin jiu jitsuga põhjalikumalt ning minu arvates on see ka üks parimaid võitluskunstide liike.
Murilo Bustamante oli teie esimene jiu jitsu treener?
Jah, ta on Ultimate Fighting Championship (UFC) tšempion ja üks tuntumaid nimesid Brasiilia jiu jitsu ja MMA maailmas. Olen väga õnnelik, et saatus meid kokku viis, sest ta on endiselt minu meister ja õpetaja.
Kas võitlussport on õpetanud Teile peale keha haldamise ja erinevate võitlustehnikate omandamise midagi enamat?
Jah, 90-ndad on kõigile meelde jäänud oma pöörase tänaval võitlusega (tänava eluga), seda oli tol ajal tohutult. Aga trennis oli reegel, et kui jääd tänaval kaklemisega treenerile vahele, trenni enam asja ei ole. Murilo oli selle koha pealt äärmiselt karm ja see oli põhjus, miks ma lõpetasin tänaval jõuga konfliketide lahendamise — mulle meeldis kordades rohkem matil võidelda. Ainuüksi mõte sellest, et ma ei saaks enam kunagi matile, oli liiga hirmuäratav.
Seega võib väita, et võitluskunstid on päästnud Teid tänavalt?
Jah, kindlasti. Minu elu, nagu ka paljude minu sõprade elu, tähendas palju tänavakaklusi. Mina leidsin endale teise väljundi.
Olete vahel mõelnud, mis oleks võinud teist saada, kui te ei oleks otsustanud spordi kasuks?
Ma olen oma hariduselt merebioloog, seega suure tõenäosusega oleks minu elu praegult tihedalt seotud teadusega. Brasiilias õppides oli sport minu jaoks hobi kuid 2007 aastal, kui Austraaliasse kolisin, omandasin merebioloogia alal ka magistri kraadi ja paralleelselt juba võistlesin. Tõsi on, et olin oma elus mingil perioodil väga raske valiku ees ja valisin tookord spordi kasuks.
Mis on see, mis Teid treeneri ameti juures enim võlub?
Mulle meeldib treenida nii lapsi kui täiskasvanuid. Meeldib jälgida edusamme, mida inimesed minu juures käies saavutavad. Olen näinud palju inimesi kogu maailmas, kes treeningule tulles on väga jäigad ja pinges, nad ei saa oma keha korralikult painutada ja ka nende meel on väga kinnine. Minu treeningutes nad muutuvad aina paindlikumaks, aga ka avatumaks. Minu üks parimaid õpilasi siin Eestis, on poiss, kelle hambaid ma ei näinud esimese treeningkuu jooksul kordagi. Ta on natuurilt väga tõsine ja kui viskasin nalja, ta ainult noogutas. Jiu jitsu treeningutes pead sa olema teise inimesega väga lähedases kontaktis ning oled sunnitud temaga suhtlema. Ajapikku hakkas see poiss avanema, nüüd juba naerab minu naljade üle ja ma saan uhkusega öelda, et olen ta hambaid näinud.
Olete töötanud treenerina erinevates maailma paikades. Kas eestlast on keerulisem treenida, kui muust rahvusest inimest?
Jah, kindlasti on mõned spetsiifilised momendid. Eestlased on kinnisemad ja väga kahtlustavad. Ma mõistan seda hästi, kuna arvatavasti see on tingitud teie ajaloost ja minevikus läbielatust. Äärmiselt raske on võita usaldust, kuid see on treeningutes oluliseim moment. Kui õpetada näiteks ameeriklasi, siis kõik on terve tunni jooksul sinuga ülemalt sõbralikud ja naeratavad, kuid kui pöörad selja, ei või iial teada, mis sealt tulla võib. Eestlastega on aga nii, et kui treener neile ei meeldi, nad ei räägi temaga, kui aga meeldib, sõbrunetakse üsna kiiresti. See on eestlastele omane, väga raske on võita usaldust, aga kui oled selle võitnud, võetakse sind põhimõtteliselt kui pereliiget.
Rääkige oma võitlejakarjäärist ja võistlustest?
Olen oma elu jooksul osalenud väga paljudel võistlustel. Kui alustasin jiu jitsuga, oli see pelgalt minu hobi, ma ei mõelnud, et tahan oma elu selle spordiga professionaalsel tasandil siduda või hakata treeneriks. Käisin võistlemas vaid seetõttu, et mu sõbrad käisid. Kui ma kolisin
Austraaliasse, hakkasin jiu jitsuga tegelema juba profina. Kui olin võitnud mõned Brasiilia jiu jitsu võistlused, tuli üks MMA võitleja minu juurde ja küsis, et kas ma ei tahaks puuri hüpata? Siis läksin MMA peale üle, olin varem sellest kuulnud, aga ei olnud kunagi mõelnud, et hakkan seda ise tegema. Hakkasin rohkem treenima, kohati isegi 6 kuni 7 tundi päevas. Esimest korda puuri astudes ma isegi ei teadnud, kuidas kätelööke teha ja kuigi kaotasin esimese võitluse, nautisin seda kogemust täiel rinnal. Ja kui ma saan korda oma vigastused, ei ole välistatud, et lähen veel kord puuri võistlema.