by | mai 4, 2017 | Avalehele
Reedel, 5. mail avab Eesti Arhitektuurimuuseum suurnäituse „Kopli sonaat. Vene-Balti laevatehas.” Näitus annab mahuka ülevaate ajaloolise Vene-Balti tehase ajaloost Kopli poolsaare identiteedi kujundajana.
Kopli – kõige intrigeerivam linnaosa Tallinnas, mille vastuoluline maine ning minevik on sünnitanud palju linnalegende – näib seisvat oluliste muutuste lävel. Poolsaare tippu rajatud Vene-Balti laevatehase, ühe Tallinna võimsama tööstusettevõtte asutamisest möödub tänavu 105 aastat. Näituse kuraatori, arhitektuuriajaloolase Oliver Orro sõnul on sel puhul paslik vaadata ajas tagasi ning uurida, kuidas eestlased on sajandi jooksul püüdnud tsaariimpeeriumi mastaapse pärandiga hakkama saada: „Praegu pisut räämas ja väsinud ilmega, esmapilgul ehk ebaatraktiivses Koplis on tunda nii suure ajaloo puudutust kui ka aimata suurt väljakutset tulevikuks. See teeb Kopli põnevaks.”
Näitus käsitleb Vene-Balti laevatehase arhitektuuri, asumi kujunemist ja tähtsust meie linnaehituse ja tööstuspärandi ajaloos. Vene-Balti laevatehas alustas Tallinnas Koplis tegevust 1913. aastal. Tegemist on ühe kõige suurejoonelisema 20. sajandi alguse tööstuskompleksiga kogu Läänemere regioonis. Lisaks hiiglaslikele dokkidele ja laevaehitusbasseinidele ehitati hulk paekivist tootmishooneid, võimas juugendlike joontega peahoone ning rajati ulatuslik tehaseasula koos teenindusvõrguga. Kogu kompleksi projekteerimist juhtis kuulus Peterburi arhitekt, akadeemik Aleksandr Dmitrijev. Juba Eesti Vabariigi algaastatel tekkis probleem suurte tootmishoonete kasutamisega, tööliselamute alast püüti luua kaasaegset heakorrastatud rajooni, Kopli sai moodsa rahvamaja ning kooli.
Pärast Eesti iseseisvuse taastamist on tehas jätkanud laevaremondiettevõttena. Kunagises peahoones asub nüüd Eesti Mereakadeemia. Endine tehaseasula ei ole enam ettevõttega seotud ning selle töölismajadest koosnev osa, mida tuntakse Kopli liinide nime all, on osutunud 1990. aastatest alates üheks kõige problemaatilisemaks piirkonnaks Tallinnas. Paljud tühjaks jäänud hooned on praeguseks maha põlenud või seisavad varemetes, tehaseasula algne, terviklikult planeeritud struktuur on hävimas.
Viimastel aastatel on Tallinna arengus toimunud mitmeid olulisi muutusi, endised tööstusalad ja puitrajoonid on saanud hinnatud elu- ja kaubanduspiirkondadeks ning on vaid aja küsimus, mil ehitusbuum Kalamajast Kopli poolsaarele jõuab. Näitus tutvustab Kopli tööstusalade potentsiaali muutuda kaasaegselt kujundatud elukeskkonnaks. Näitusel eksponeeritakse unikaalseid arhiivijooniseid nii Eestist kui ka Peterburi arhiividest, samuti ulatuslikku ajaloolist fotomaterjali. Tänast Koplit, selle tööstust ja elamuid on näituse tarbeks fotografeerinud Martin Siplane.
Maja kivitrepikoja ümbert on kadunud. Foto Martin Siplane
Staapel ehk kaldpind laeva ehituseks, 1914. Rahvusarhiivi Ajalooarhiiv
Tehase peahoone, nüüd Eesti Mereakadeemia. Foto Martin Siplane
Valmiv sõjalaev staaplil, ca 195. Rahvusarhiivi Ajalooarhiiv
Valmiv sõjalaev staaplil, ca 195. Rahvusarhiivi Ajalooarhiiv
Vene-Balti tehase tootmishooned tänapäeval. Foto Martin Siplane
Õhuvaade endisele tehasealala. Foto Tõnu Tunnel
Õhuvaade Vene-Balti tehasele 1920. aastatel. Foto Tallinna Linnamuuseum
by | veebr. 21, 2017 | Kultuur
Andrus Kõresaar. Foto: Martin Lazarev
Kolmapäeval, 22. veebruaril kell 18.00, toimub Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos viies vestlusõhtu sarjast „Eesti arhitektid“. Külaliseks on sel korral Andrus Kõresaar, loovjuht ja innovaator, kes veab koos arhitekt Raivo Kotoviga Eesti üht edukamat arhitektuuribürood KOKO arhitektid.
Vestlusõhtu juhatab sisse Andrus Kõresaare lühiloeng, mis aruteb teemadel: kas arhitektuur on üle piiri eksporditav? Kas looming ja äri saavad eksisteerida koos? Kui suurt rolli omavad arhitektuurivõistlused kvaliteetse keskkonna loomisel? Sõnavõtule järgneb vestlus, mida suunab arhitektuurimuuseumi kuraator Carl-Dag Lige.
Andrus Kõresaar (1975) on arhitektuuribüroo KOKO arhitektid asutaja ja kaasomanik. Büroole pani ta koos arhitekt Raivo Kotoviga aluse 2000. aastal, mil nende kavandi järgi rajati Hannoveri EXPO 2000 Eesti paviljon. Edaspidi on nad koos KOKO arhitektidega tuntust kogunud eelkõige keerukate hoonete rekonstrueerimise (Fahle maja, Rotermanni kvartali laudsepatöökoda) ning muuseumide rajamisega (Lennusadam, NUKU muuseum, Suurgildi hoone, Eesti Tervishoiu Muuseum, Tartu Ülikooli loodusmuuseum). KOKOs töötab Andrus loovjuhina, lisaks on ta EKA kuratooriumi liige, Eesti Digikeskuse üks asutajatest ja MOTOR loovjuht.
Eesti arhitektid on Arhitektuurimuuseumi vestlusõhtute sari, mis toob publiku ette Eestis tegutsevad või siit pärit arhitektid. Sarja eesmärk on arutleda arhitektuuri päevakajalistel, aga ka ruumikultuuri püsiteemadel. Milline on arhitektuuri roll muutuvas maailmas? Mis on Eesti ruumikultuuri eripära? Milles seisneb ruumi kvaliteet ja kes selle eest vastutavad? Sarjas on seni üles astunud arhitektid Andres Alver, Kalle Komissarov, Veljo Kaasik ja Johan Tali. Loengute salvestused on järelvaadatavat Eesti Arhitektuurimuuseumi Youtube’i kanalil.
Esitlust suunab EAM kuraator Carl-Dag Lige.
Sissepääs muuseumipiletiga.
Sarja toetab Eesti Kultuurkapital.
by | jaan. 11, 2017 | Kultuur
Arhitektuurimuuseum avab uuenduskuuri järel uksed eksootilise Taiwani nüüdisarhitektuuri näitusega.
Rahvusvaheliselt tuntud kollektiivi Fieldoffice Architects looming on hea näide ruumist, mis sünnib aktiivse kaasamise ja keskkonnaga arvestamise tulemusel. Nende roll arhitektina on võrreldav arsti või ravitseja omaga.
Näitust “Luues kohti: Fieldoffice Architects” saab näha 14.jaanuarist 26.veebruarini Eesti Arhitektuurimuuseumi Rotermanni soolalaos.
Reedel, 13. jaanuaril kl 17.00, peab arhitekt Sheng-Yuan Huang Arhitektuurimuuseumis avaliku loengu, millele järgneb näituse avamine kell 18.00.
Näitus on pühendatud Taiwani päritolu arhitektuuribüroo Fieldoffice Architects loomingule. Enamik büroo asutaja Sheng-Yuan Huangi projektidest paiknevad poole miljoni elanikuga Yilani linnas Taiwanis. Lisaks muutlikule poliitikale ja majandusele raputavad Yilani regulaarselt troopilised tormid ning üleujutused. Seetõttu käsitlevad arhitektid linna ja looduskeskkonda pidevas vastasmõjus toimiva tervikuna. Fieldoffice Architects keskendub eelkõige linnaehituslikele projektidele, tegeledes omamoodi linliku akupunktuuriga, vajalike sekkumistega olemasolevasse linnaruumi. Tegu on tõeliselt sotsiaalsete, avalikkuse huvide eest seisvate arhitektidega, kelle eesmärgiks on luua paremat tänast ja homset.
Arhitektuurimuuseumi direktori Triin Ojari sõnul on näitusel esitletavad hooned ja projektid sündinud küll meist erinevas kultuuritaustas ja asuvad Euroopast kaugel, ent on ometi heaks paralleeliks ka siinse linnakeskkonna uuendamisel: “Nende looming on eeskujulik näide arhitekti, kogukonna ja omavalitsuse tihedast koostööst. Fieldoffice Architects esindab mõneti ebaeuroopalikku, egovaba arhitektuurisuunda, mis on kantud arhitekti kui arsti või ravitseja rollist.” Näitusel eksponeeritakse büroo tähtsamaid töid makettide, jooniste, fotode ning tekstide abil, olulisel kohal on videointervjuud ning filmid valmis hoonetest. Näitust saadab Fieldoffice Architects’i loomingut tutvustav rohkelt illustreeritud kataloog.
Sheng-Yuan Huang (s. 1963 Taipeis) õppis arhitektuuri Tunghai ülikoolis Taiwanis ning omandas magistrikraadi Yale ülikoolis USA-s. 1994 rajas ta büroo Fieldoffice Architects. Huangi töömeetod sisaldab tihedat suhtlust elanike, tulevaste ruumikasutajatega ning hoidub teadlikult äratuntavast käekirjast, originaalitsevast wow-arhitektuurist. Sheng-Yuan Huangi sõnul on arhitektuuri juured looduses: “Elu tõeline vorm ei ole staatiline ega käegakatsutav, vaid efemeerne ning dünaamiline, olles pidevas muutuses.” Fieldoffice Architects esindab põnevat suunda, mis võib oma radikaalse lokaalsusega olla teenäitajaks ka kriisis vaevlevale globaalsele nüüdisarhitektuurile.
