by Kristjan Juusu | sept. 30, 2017 | Ilu & Mood
Fotograafia pisiku sain juba varajases nooruses, kui vanaisa kinkis mulle esimese fotoaparaadi Smena. Kõige enam köidab mind dokumentaalfotograafia, meeldib püüda hetki elust enesest. Olles igapäevaselt seotud kunstiga on fotograafia minu jaoks loomulik elu osa, nagu hingamine. Ikka on nii, et kui millelegi oma elus aega pühendad siis tulevad ka võimalused.
Elu on pakkunud mulle viimasel ajal fotograafia valdkonnas väga erinevaid võimalusi. Võtan rõõmuga kõik väljakutsed vastu. Fotograafina aga leiva teenimine ei ole minu eesmärk, seepärast katsetan meelsasti erinevaid nišše. Nii modellide pildistamist stuudios, kui näiteks dokumentaalfotograafiat Aafrikas. Mõningaid fotosid näeb SIIT
Olles ettevõtja, tegutsen ma mitmes erinevas valdkonnas. Mulle meeldib vaheldus ning tunnen aegajalt vajadust õppida midagi täiesti uut. See aitab mul ennast värskena tunda ning tundub, et ka rutiinsemad tegevused kukuvad siis paremini välja.
Viimasel ajal on kõige populaarsem tegevus šaržide joonistamine. Olen viimase nelja-viie aasta jooksul ühtekokku vist juba rohkem kui 5000 eestlast paberile saanud. Mind kutsutakse firmapidudele, sünnipäevadele ja pulmadesse. Eks selles ole ka meelelahutuslik aspekt, näen kuidas inimesed lähevad pidudel elevile, kui kunstnik pliiatsiga välja ilmub. Ikka on ju huvitav teada, kuidas kunstnik neid näeb. Tihti paluvad naisterahvad, et joonistaksin neile väiksema nina või ei rõhutaks liialt nende põski vms. Mina aga näen enamasti kunstnikuna just nendes näo osades ilu ning isikupära ja püüan siis ka neid julgustada olema uhked oma ilusa pika nina või pruntis põskede üle. See ongi see kummaline võlu minu töös, näha kuidas inimesed näevad ja kuidas teised neid näevad. Minu tehtud šaržijoonistusi saab näha SIIN.
Kui küsite minu riidekapi kohta, siis rääkides minu riietusest ja riidekapist, olen alati julgenud eristuda. Juba väiksena ei hoolinud ma inimeste arvamusest, vaid lähtusin riiete valikul alati enda sisetundest.. Kõige julgemad valikud tegin riietuse osas tõenäoliselt kunstikooli ajal. Vahel tulin koju punaste töötunkedega, äraaetud kulmude ning patsidega. Ema oli päris mitu korda üsna šokeeritud minu välimusest.
Täna ma üldjuhul ma oma riietusele nii suurt rõhku ei pane. Igapäeva elus eelistan kanda seda, mis on mugav. Haaran kodust selga selle, mis on puhas ja mõnus kanda. Küll aga kalkuleerin veidi rohkem, kui on ees tööalased kohtumised. Samas mulle meeldib eristuda ning vahel ostan endale ekstreemseid riideid. Ma ei ole kunagi püüdnud inimestele meeldida. Lähtun ikka enda sisetundest. Armastan vaheldust, ehk seetõttu ei olegi mul kujunenud välja mingit kindlat stiili.
Kõige rohkem on minu riidekapis üksikuid sokke 🙂 Riideid ostan ma enamasti kas vajadusest tulenevalt või kui trehvan millegi väga erilisi peale. Ükskord leidsin uuskasutuskauplusest sinised tunked, mis on saanud minu lemmikuks. Nii need lemmikud tulevad ja lähevad.
Värvide peale ma riideid ostes väga pole mõelnud, vaatan peeglisse ja kui tunne on õige, siis sooritan ostu. Kunstnikuna vaatan inimest tervikuna ning tajun tõenäoliselt alateadlikult, kui keegi kannab värvitoone, mis ei toeta teda. Ma ei ole kunagi lugenud ühtegi õpetlikku raamatut, mis räägiks riietumisest. Tõenäoliselt ma seda ka kunagi ei teeks. Arvan, et taolised raamatud on pigem mõeldud naistele, kindlasti aga jõuab see info mingil kujul ka meesteni, ikka läbi naiste. Samas kunstnikuna ma tean, kui olulist rolli mängivad värvid ja kontrastid. Ma arvan, et me kõik imetleme harmooniat ja tasakaalu, ja värvidel on selles tõepoolest väga tähtis osa kanda.
by | veebr. 28, 2017 | Ilu & Mood
Pildistamise protsess on Kirilli jaoks nagu meditatsioon. Ta läheb sinna sügavuti nii sisse, et ei kuule ega näe mis ümberringi toimub. Kirg fotograafia vastu ning hetkeline rahulolematus ja soov teha paremini panevad teda keskenduma sellele, et olla veelgi parem fotograaf. Alljärgnev intervjuu pärineb YU ajakirja sügisnumbrist (2016).
Millal avastasid endas fotokire? Kuidas see toimus? Kas mäletad seda päris esimest hetke ja emotsiooni?
Fotokire avastasin endas suhteliselt hilja. Ütleme nii, et mulle on alati meeldinud visuaalne kunst, kuid tunne, et tahaksin midagi luua tekkis peale mu esimese kaamera soetamist. See oli 5-6 aastat tagasi, kusjuures fotograafiaga ma siis üldse ei plaaninud tegeleda. Soov kaamera soetamiseks tekkis hoopis vajadusest seda omandada. Ma ostsin kaamera selleks, et saaksin ta võtta kaasa reisidele ning et oleks võimalus pildistada muid olulisi asju. Kuna mul on oma lapsepõlvest väga vähe pilte siis tundsin kaamera olemasolust lihtsalt puudust.
Valides seebikarbi ja amatöör peegelkaamera vahel otsustasin siiski peegelkaamera kasuks. Hind oli mõlema kaamera puhul suhteliselt sarnane, ometi pakkus peegelkaamera rohkem võimalusi. Lisaks võisin vajadusel juurde soetada teise objektiivi, välgu jne.
Tundsin end nagu laps kes sai just uue mänguasja ning loomulikult hakkasin ma ka pildistama absoluutselt kõike mida nägin või mis tundus sel hetkel ilus ja huvitav.
Millised fotograafid on sind mõjutanud? Kuidas nad on mõjutanud sinu mõtlemist, pildistamismeetodit ja teekonda fotograafina?
Algusest peale on mind enim huvitanud moemaailm. Lemmikud fotograafid on Peter Lindbergh, Steven Meisel, Richard Avedon, Patrick Demarchelier, Steven Klein, Nick Knight ja teised. Neid on palju ja need on inimesed kes kasvatavad minus nägemust, maitset ja sügavust, õpetavad nägema valgust, et sellega luua tuju ning tunnet. Mulle väga meeldivad Peter Lindberghi must-valged portreed, kus on kasutatud võimalikult vähe photoshopi, püüdes üle kanda naturaalset ilu.
Millist tehnikat, tarkvara ja kaamerat kasutad?
Ma kasutan Nikoni tehnikat. Tarkvarana aga Adobe Photoshop, Lightroom ja Capture One.
Milline on sinu töökulg?
Mulle meeldib, et enne võtet on pildistamine hästi läbi mõeldud. Samuti meeldib mulle, kui ma ei pea modelli juhendama ning ta saab end väljendada selliselt nagu ta on või tahaks olla.
Mis sind motiveerib majanduslikult, poliitiliselt, intellektuaalselt ja emotsionaalselt, et jätkata oma tööd fotograafina?
Fotograafia on mu hobi ja teine töö, mistõttu ei ole tegemist ainsa ja põhilise tuluallikaga. Poliitikast püüan eemale hoida. Intellektuaalselt tunnen aga võimalust õppida midagi uut ning arendada seda mida juba tean. See annab võimaluse katsetada, eksida ja siis jälle uuesti katsetada. Emotsionaalne külg on neist kõigist tugevaim, sest saan võimaluse läbi elada ja mingil määral viia ellu oma nägemuse, fantaasiaid ja võimalust ennast väljendada ning jäädvustada hetke mida näen kaameras.
Kas loomingulise töö kõrval vajad tegevusi, mis sind tasakaalustaks? Kuidas ennast laed?
Jah, kindlasti. Need on muusika, sport, kino ja reisimine. Ma kuulan palju muusikat ning käin tihti ka kontsertidel. Mõni aeg tagasi loobusin suitsetamisest misjärel tunneb keha vajadust spordi järele. Sõidan jagrattaga, mängin tennist, teen joogat ja ujun. Kino puhul meeldivad mulle filmid kus tuleb kaasa mõelda. Reisimine mängib samuti olulist rolli, sest see annab võimaluse laiendada horisonte, pakub uusi kogemusi, tutvustab uusi kultuure ning inimesi.
Mis on sinu lemmikteemad või -žanrid fotograafias?
Moefotograafia ja portreefotograafia, kuigi meeldivad ka loodus ja reportaaž fotograafia.
Mis on sinu lemmiktsitaat?
Hetkel on Peter Lindberghi tsitaat: „Kui fotograafide vastutus on luua või peegeldada naise kuvandit ühiskonnas, siis mina ütlen, et selle jaoks on tulevikus ainult üks võimalus – defineerida naist kui tugevat ning iseseisevat isiksust. See peaks olema fotograafide vastutus täna, et vabastada naine ja lõpuks igaüks nooruse terrori ja perfektsionismi käest.”
Fotograaf: Kirill Gvozdev
Modell: Ingrid Marus
Stiil ja MUAH: Mari-Liis Lõnsu
by | veebr. 10, 2017 | Ilu & Mood
Eesti lastefotograaf Katrina Tang pildistas kuulsa Londoni Harrods’i kaubamaja ajakirjale imekauni fotoseeria pisikestest baleriinidest.
Katrina Tang’i sõnul sai tema koostöö Harrods’i kaubamajaga alguse juulis, kui teda kutsuti kaubamaja ajakirjale pilte tegema. „Sain pakkumise oma Londoni agendi kaudu. Kogu fotoseeria tegemise protsess, alates koha ja modellide valikust kuni assistentideni välja, oli maailma tasemel, kuid samas usaldati ka minu professionaalsust, “ rääkis Tang.
Pildistamine toimus Londoni Valgeks Majaks nimetatavas hoones ning piltidel olevad neiud olid juba kogenud modellid. „Pildistamise kontseptsioon – glamuursed baleriinid – tuli Harrods’i poolt. Valisin seeria jaoks 6-8 aastased kaunid tüdrukud, kes kandsid Harrods’i kaubamajas müüdavate tippbrändide eksklusiivseid kleite ning andsin soovituse pildistamise asukoha osas, mis heaks kiideti. Pildistamisel oli mul abiks ka kaks assistenti – valgus- ja digitehnik ning stilist ja meigikunstnik, kellega olin juba varem Clarks’i kingabrändi pildistamisel koostööd teinud,“ kirjeldas Tang, kuidas toimub ühe maailmatasemel moeajakirja fotosessioon.
Tangi kaunis fotoseeria sai Harrods’i esindajatelt väga positiivse tagasiside. “Kuigi fotoseeria algne idee tuli Harrods’i poolt, jäid nad minu teostusega väga rahule ning kinnitasid, et lõpptulemus ületas nende ootusi,” rõõmustas Tang.
New Yorkis ja Londonis töötanud Katrina Tang seob hetkel end ka projektidega Eestis ning aitab oma fotode ja videoklippidega siinseid lastetooteid tutvustada. „Mulle on väga südamelähedane Eesti lastemood ja -disain ning teen hea meelega koostööd siinsete lastetoodete disainerite ja müüjatega. Eesti suurematele kaubamajadele ma veel pildistanud ei ole, aga loodan, et peagi avaneb ka selleks võimalus,“ rääkis Tang.
Katrina Tang
Katrina Tang on ligi 10 aastase kogemusega Eesti fotograaf, kelle lastemoe fotosid on avaldatud mainekates ajakirjades üle maailma ning kes on teinud koostööd selliste moebrändidega nagu Clarks, Next, Mini Boden, French Connection UK, Bledina, Oeuf NYC, Start Rite, Babesta, Very French Gangsters, Xenia Joost, Pale Cloud, Bebe Organic, Mimi Disain jpt. Ta tegeleb nii pildistamise, fotode lavastamise, stiliseerimise kui ka lühivideote loomisega. Aastal 2015 valis New Yorgis baseeruv fotoajakiri PDN (Photo District News) ta üheks 30 fotograafist maailmas, kellel silma peal hoida.
by | okt. 7, 2016 | Kultuur
Täna õhtul linastub filmifestivalil MoeKunstiKino dokumentaalfilm “Mapplethorpe: vaadake neid pilte”, millele teeb sissejuhatuse tuntud fotograaf ja moetoimetaja Toomas Volkmann.
“Robert Mapplethorpe oli üks visuaalselt mõjuvõimsaimatest fotograafidest meie ajas,” kinnitab Volkmann. “Ja nagu tõeline ikoon saabus tema kuulsus alles pärast tema surma AIDS-i 1989. aastal. Kogu tema vastuoluline elulugu avatakse värskelt valminud filmis läbi kaasaegsete erakordsete jutustuste. See on täiuslikeim film, mis seni Robert Mapplethorphe’st tehtud.”
“Mapplethorpe: vaadake neid pilte” on esimene üldtunnustatud täispikk dokumentaalfilm vastuolulisest ameerika fotokunstnikust Robert Mapplethorpe’ist. Režissööridele Fenton Baileyle ja Randy Barbatole anti vabad käed tutvuda Mapplethorpe’i arhiiviga, kust nad avastasid enne kunstniku surma valminud intervjuud. Nii valmiski intiimne ja samal ajal kriitiline dokumentaalfilm, kus 20. sajandi fotokunsti silmapaistev täht räägib avameelselt iseendast, täienduseks tema sõprade, kallimate, pereliikmete, kuulsuste ja modellide meenutused.
Film “Mapplethorpe: vaadake neid pilte” linastub MoeKunstiKino programmis täna, 7. oktoobri õhtul kell 21:00. Alla 18-aastastele seda filmi ei soovitata. Piletid on müügil Piletilevis ja kino Sõpruse kassas, lisainfo leiab siit.
by Marika Juusu | juuli 4, 2016 | Elustiil
Fitnessi- ja toidublogija Paljas Porgand ehk Merilin Taimre esitles fotograaf Katrin Viiliga koostöös värskemat disaini H&Milt.
Lisaks annab Merilin nõuandeid söömishäiretega inimestele ning motiveerib tervislikule eluviisile.
Kuidas sündis teievaheline koostöö? Mis on koostöö eesmärk?
(Katrin): Koostöö sai alguse tänu Merilini blogile, mida ma jälgima hakkasin. Kuna see inspireeris mind , siis kutsusin Merilini stuudiosse ja tegime koos esimese ühise pildistamissessiooni. Jäime suhtlema ja nüüd on meil lausa näituseprojekt tulemas. Sügise alguses tuleb mu isikunäitus Butterfly lounge´is, kus kasutan Merilini modellina. Avaldan näituse kohta rohkem informatsiooni jooksvalt juba augustikuus.
Kuidas aidata söömishäirega/trennisõltuvuses sõpra, kes ise probleemi ei tunnista?
(Merilin): Kui oled tunnistajaks oma sõbra, perekonnaliikme, tuttava või võõra haiglasele suhtele toiduga, siis ära kunagi pigista silmi kinni ning pööra talle selga. Kuidas saad aidata? Ära ründa ega süüdista teda haiguses − „Sa oled anorektik! Sa treenid üle!”. Esmane reaktsioon sellele on enesekaitse ja tagasilükkamine. Selle asemel tuleks läheneda ümber nurga: „sa sööd kuidagi vähe viimasel ajal”, „nii ei jagu sul energiat oma õpingute/töö/eluga toime tulla”, „kas kõik on korras?” jne.
Haige tunneb häire(te) pärast tavaliselt häbi, mistõttu ei soovi ta 99% sel teemal rääkida. Soovitaksin seega leida kellegi, kes on sama asja läbi elanud ning temaga ühendust võtta. Toitumishäirete käes vaevlevad isikud tunnevad kohest sidest inimesega, kes neid ses raskes seisus mõistab ja oskab aidata. Samuti võib minule kirjutada: merilin@paljasporgand.ee.
Kindlasti ei tohiks haiget ähvarda haiglaga. See tekitab temas tunde, et haigla on karistusviis mitte koht, kust abi leida. Püüa teda pigem veenda, miks spetsialisti abi talle vajalik oleks. Kui märkad haigust inimesel, kes pole sulle lähedane, siis ära püüa ise olukorda parandada. Pöördu tema lähedaste poole, kes võiksid teda aidata. Üks suurimaid motivaatoreid kaalust veel rohkem alla võtmisel on teiste kommentaarid stiilis „Issand, sa oled nii peenike! Mis su saladus on?”, „Sa oled nii ilus! Oled päris palju kaalust alla võtnud!” Kommenteerijad tavaliselt aga ei tea, et see, mida nad näevad, on näljutamise või ületreenimise tulemus. Kiites haige kaalukaotust, mõjub see ta häiretele kui pikk pai. Enne, kui selliseid kommentaare sotsiaalmeedias või silmast silma jagada, tasub mõelda kas tegemist võib olla järsu ning ebatervisliku kaalulangusega.
Mulle tuli selliseid „komplimente” palju, kuna töötasin alal, kus luges väline ilu enim. Pärast tervenemist ei kiidaks ma eal kellegi kõhna välimust, kuna selles ilu ei peitu. Leian, et tugev ja tervisest pakatav välimus ja sisemus on palju ilusam ning rohkem kiitust väärt! Kui haige on tervenemiskuuril, siis ära arva, et kookide, maiustuse ja üleüldse rämpstoidu pakkumine teda tervemaks teeb. Olen paljudelt haigetelt kuulnud, et vanemad tahavad, et nende lapsid sööksid jälle kooki, sest nad saavad sellest kindlustunnet, et nüüd on laps terve. See on aga libe tee buliimia tekkele ning kindlasti ei aita see kellegi ravikulge kiirendada. Tutvusta teda tervislikule toitumisele, et ta leiaks sisemise harmoonia iseenda ja kehaga.
Kas ja kus on Merilin söögivalmistamist õppinud?
(Merilin): Söögivalmistamine on mul loomulik anne, mida olen õppinud eelkõige emalt. Samas andis palju juurde ka Sydney restoranis kokana töötamine, toidublogide jälgimine ja ohtralt kokasaadete vaatamine. Leian, et praktika on parim viis õppimiseks!
Kus ja kuidas sünnivad uued retseptid ja toiduideed?
(Merilin): Võin julgelt öelda, et ma ei vaata toitu nagu iga teine inimene. Toiduaineid nähes hakkavad mul peas juba retseptiideed tekkima. Mulle meeldib alati katsetada uute põnevate maitsetega seni, kuni tulemus on tervislik ja kõrge toiteväärtusega. Lisaks saan ma palju inspiratsiooni kokasaadetest ja toidublogidest. Retseptid ise sünnivad kõik ikka koduköögis suure nälja kannustusel. Mulle meeldib iga päev nautida uut toitu ja iseend üllatada. Miks me ei peaks end hellitama, kui meil selleks võimalus on!
Fotod: Katrin Viil
Riided: H&M
Katrin Viili koduleht
Katrin Viil Facebook
Katrin Viil Instagram
