Õed Vetikud teavad, et lolle küsimusi pole olemas
Ajakirjanikul, „Kapist Välja” saatejuhil ja copywriteril Anne Vetikul ilmus raamat „Lolle küsimusi pole olemas”.
Tegemist on vinge küsimustest tulvil raamatuga, mis aitab arendada vestlust lõbusal, sügaval ja piinlikku vaikust eiraval suunal. Raamatusse on illustratsioonid ja disaini loonud Helene Vetik. Raamatu pealkirjast innustatuna esitasin Annele ja Helenele paar küsimust.
Homme, 22 novembril kell 17.00, toimub raamatu esitlus Viru keskuse Rahva Raamatus, seal saate juba ise õdedelt lisa küsida.
Kas klassikaline (tüütu/mõttetu/piinlik) small talk on nüüd surnud?
Anne: Karta on, et ei ole, aga ma hea meelega veits back & front staabiks (torgiks, ründaks – toim) seda. Ja no ka small talk saab olla ju väga nauditav, asi on tihtipeale pigem vestluspartneris kui teemades.
Helene: Ma käisin just Popkulturistide podcastis raamatu küsimustega Ivo Krustokit kiusamas ja täitsa korralik vestlus arenes välja. Kui ise veel küsimist jätkata ja vastusele täpsustusi nõuda, saab seda small talki täitsa päris vestluseks ajada küll.
Saadet saab järgi kuulata siit.
Millal muidu muutub mitmemõttelisus igavaks üldistuseks või hea absurd hämamiseks?
H: Need on sellised õhukesed piirid ja vahel on võimalik vestelda ka nii, et hämast siiski sotti saada ja vestluse taas joonele ajada. Seda vist juhtubki kõige sagedamini, et arutelu käigus valjult kõiki mõtteid välja öeldes, jõudmata neid läbi seedida, muutub kõik üheks arusaamatuks mulliks ja siis tuleb korraks ennast maa peale tagasi tuua ja otsad nii-öelda kokku võtta. Küsida endalt: „oot, millest ma nüüd rääkisingi?”.
A: Reeglina juhtub see siis, kui inimene, kes püüab kasutada oma kõnes rohkelt metafoore ja teha pidevalt nalja, pole just kõige teravam pliiats. Terava pliiatsi metafoori ma muidu ei salli üldse, aga ta kahjuks tihti ronib salakavalalt mu lausetesse.
Kas teie uus raamat on nagu seltskonnamäng või hoopis eneseabi?
A: Seltskondlik eneseabi. Aga jah, sobib nii grupis kui ka täiesti üksi olles tarbimiseks ning enamus küsimusi saab võtta kas väga tõsiselt või siis mitte üldsegi.
H: Ma arvan nii ja naa, oleneb lugeja leidlikkusest. Mitmed inimesed on seda juba seltskonnamänguna nii-öelda aktsepteerinud, aga samas olen kuulnud ka sellist varianti, et seda on tore omaette sirvida ja iseendaga arutleda. Joonistajatele soovitaksin proovida vastuseid hoopis joonistada nagu ise seda tegin, väga arendav tegevus.
Kas üksikud eriti lollid küsimused jäid koostamise ja toimetamise käigus raamatust välja?
A: Üritasin jätta välja küsimused stiilis „mis sind inspireerib” ja muud jama, mida olen paratamatult pidanud erinevaid intervjuusid tehes inimestelt küsima ning millest endal kopp ees. Kõige süngemad küsimused jäid ka välja, nendest tuleb raamat „Lollid küsimused: dark side”. Aga Varrakule pole veel seda ideed pitchinud (ette sööstnud – toim).
Kas mõni kaval pick up line on ka sees?
A: Täiega on. Päris mitu tüüpi, kes raamatud juba ette võtnud, on öelnud, et tegemist on täiusliku materjaliga kohtingul kasutamiseks või siis kusagil peol tähelepanu saamiseks. Ja vastust saades, saad ka kohe selgeks, kas on mõtet edasi jännata või mitte.
H: Ma usun ka, aga oleneb mis toonis küsid. Seega soovitan pick-up line’ina küsimusi kasutades teha võimalikult mahe hääl ning vaadata vastajale silma.
Toimetas: Erika Renel, erika@yu.ee