Kui eneseteadlikkus on raviks istumissõltuvusele

Kui eneseteadlikkus on raviks istumissõltuvusele

Muutustega kipub olema niimoodi, et märkame neid selgemini siis, kui tulem avaldab meile otsest mõju. See on ka üks põhjus, miks on noorukil keeruline ennast seostada keskmise kontoris töötava inimesega, kes istub ligi 13 tundi päevas ning vaevleb siseorganitega seotud probleemide ja halva rühi käes.

Kuna sellised muutused leiavad aset aga pika aja jooksul, siis kohaneb meie keha nendega ajapikku ning ei pane muutusi tähelegi. Meil on mugav kohaneda.

Mees istub arvuti ees

Arstid ja füsioterapeudid on võimelised loetlema kümneid istuva eluviisiga seotud tagajärgi:

  • lihaste elektriline aktiivsus langeb miinimumini;
  • hea kolesterooli tase langeb 20%;
  • rasvu lagundavate ensüümide aktiivsus langeb 90%;
  • insuliinitundlikkus väheneb;
  • energiakulu langeb;
  • esile kerkivad ortopeedilised probleemid: kaelapiirkonna valud, karpaalkanali sündroom, alaseljavalu, diski prolaps ja palju muud.

Vireo füsioteraapia ja treeningute eestvedaja Merle Leineri sõnul on aga vähe abi sellest, et oskame nimetada istumisest tekkivaid probleeme. Seniks, kuni inimene ise probleemi ei tunneta, ta muutusi tegema ei hakka. Probleem tuleb tavaliselt hiljem, siis kui esimene seljaoperatsioon on tehtud või infarkt käes. Pärast seda on enamjaolt motivatsioon muutusi ette võtta üsna suur.

Kuid milline on istumise ja liikumise kuldreegel? Kas on olemas kindel süsteem, mida  järgides hoiame ära eespool mainitud võimalikud probleemid? Istumisasendite kohta on küll õpetusi, ent eriti ei räägita, et ükskõik milline meie istumisasend ka ei oleks, peaks seda päeva jooksul muutma, sest ükski asend ei ole tervise seisukohalt hea üle kahe tunni. „Mitmekesisusest ülekoormusprobleeme ei teki,“ sõnab Leiner. Sageli on aga näiteks rahvatervise soovitusi raske praktikasse sobitada. Näitena toob Vireo füsioterapeut välja iga tunni aja tagant püsti tõusmise ja liikumise. „Loomulikult ei saa oodata, et tööhoos olev inimene võtab kuulda rahvatarkust ning tõuseb iga kell püsti ja hakkab võimlema. Selleks ei ole lihtsalt aega ja nii jääb töö pidevalt pooleli.“ Aga mis kasu on soovitustest, mida reaalselt ei rakendata, isegi ei kaaluta nende kasutusele võtmist? Enamike füsioterapeutide unistus on hoopis see, et terapeutilised harjutused on päeva sisse kujundatud nii, et teeme neid muuseas. Seega on edasiminek ka see, kui suudame näiteks istumise tõttu lühenenud puusapainutajat venitada kohviautomaadist kohvi oodates või pidades lühikesi nõupidamisi pigem seistes.

Füsioteraapia harjutused

Seega pole olemas kindlaid või õigeid istumisasendeid ega ka harjutusi, mida tööaja vahepeale kindlasti tegema peaks. Ometi saavad organisatsioonid palju selle jaoks ära teha, et pakkuda kollektiivile mitmekesiseid võimalusi puhkeaja efektiivsemaks kasutamiseks. Just seetõttu võimaldavad mitmed laialdaselt tuntud ettevõtted, nagu Apple ja Playtech, enda töötajatele vaheldusrikkaid ajaveetmisvõimalusi: varbseinad rippumiseks, pehmed pallid harjustuste tegemiseks ning ergonoomilisemaks istumiseks, lauajalgpall ja pingpongilauad  liikuvamateks pausideks, mitmed treeningvõimalused kontoris varajastel hommikutundidel. Nii leiab igaüks endale selle kõige sobilikuma tegevuse, mida harrastada lõunapausil või mõnel muul sobilikul hetkel.

Samuti leiab Leiner, et on positiivne tõdeda, et ka koolides mõeldaks järjepidevalt sellele, kuidas lapsi laua tagant püsti saada ja klassikalisele istumisele vaheldust pakkuda: aktiivsed ja mängudele keskenduvad vahetunnid aulas, soojemal ajal kooliõue lubamine. Ka uuringud on näidanud, et kui õpilane saab olla matemaatikatunni ajal kasvõi korraks kehaliselt aktiivne, kasvavad nii tema kaasamõtlemine, produktiivsus kui ka ülesannete lahendamise võimekus. Seega võib öelda, et koolid oma suhtumise kujundamisel väga õigel teel.

Oluline ja hea on pidada meeles, et istumine ühes kindlas asendis on kui porgandite söömine: tervislik mingi kindla piirini, ent ainult sellest ei ole võimalik elada. Leiner lisab, et eelkõige soovitab ta mistahes organisatsioonidel keskenduda aga enda töötajate soovidele ja erinevustele. Need, kellele meeldib tantsimine, ei hakka tõenäoliselt rõõmuga käima jõusaalis, ja need, kes soovivad ujuda, ei pruugi tahta korvpalli mängida. Igasuguste sekkumiste planeerimine peab algama sellest, et tööandja tunneb oma töötajaid, vajadusel korraldab täiendavaid uuringuid. Ent kellel jääb endal ideedest puudu, saab alati Vireo füsioterapeutidelt tellida koolitusi või konsultatsioone teemadel, kuidas enda töötajate tervise eest hea seista.

 

Toimetaja: Mari-Liis Koemets

mariliis@yu.ee

YU Magazine on ajakiri inimestest, kes inspireerivad ning suunatud lugejaskonnale, kes soovib olla inspireeritud. Väljaannet saab osta nii müügipunktidest üle Eesti, tellida postiga (üksiknumbri hind 6,50 €) või lugeda hoopis digiversioonis (üksiknumber hinnaga 1,99 €). Nüüdsest müügil ka YU suvenumber.

YU ETIKETT: Internet ja inimestevaheline suhtlus

YU ETIKETT: Internet ja inimestevaheline suhtlus

Interneti kasutamise populaarsus on hakanud avaldama mõju inimestevahelisele suhtlusele.

Interneti kaudu on kõige lihtsam infot levitada ja oma tegemistest teada anda. Tänapäeval on internetisuhtluse kättesaadavus ja lihtsus viinud sotsiaalsete sidemete nõrgenemiseni. Enam ei nähta mõtet arvuti tagant püsti tõusmisel ja teistega näost näkku kohtumisel, kui kõik vajalik saab ju interneti teel ära arutatud.

Olen tihti kuulnud oma tuttavaid kurtmas, et nad on saanud kelleltki müstilise sisuga tekstisõnumi või teate mõne suhtlusvõrgustiku kaudu. Tavaliselt on tegemist ritta seatud naerunägude, õhupalli-, kleidi- ja lillepiltide jadaga, mille lõppu on lisatud kellaaeg ja kuupäev. Otseloomulikult puudub sellises tekstis sõnaline osa. Hiljem, märgitud kuupäeva ja kellaaja möödudes, saabub aga juba hoopis süngemates toonides ja ähvardavamate pildikestega sõnum. Selle ignoreerimisele järgneb lühike ja tige meilivahetus või telefonikõne selle kohta, et kirja saaja võiks olla moodsam ja tänapäevasem. Ajapikku selgub, et sõnumite saajad olid jätnud ilmumata oma parima sõbranna moekollektsiooni esitlusele, uue moebutiigi avamisele, kosmeetiku juurde või kohtumisele stilistiga. Või olid nad hoopis jätnud tegemata mõne vajaliku asjatoimetuse, millest neile selle pildijada abil teada anti.

Oleme jõudnud aega, kus inimestevahelises suhtluses on traditsiooniline sõnaline osa vähenenud või lausa kadunud ja see on asendunud kiirest elustiilist tulenevate emotikonide, sõnalühendite või ainult teatud vanusegrupile arusaadava slängiga. Kui traditsioonilise suhtlusega kaasnes tavaliselt ka üleüldine viisakus, siis nüüd üritatakse seda aja ja ruumi kokkuhoiu mõttes asendada või hoopis ära jätta.

Tõsiasi on see, et reaalne suhtlus on mitu korda kvaliteetsem ning mõjub inimeste heaolule ja tervisele hästi. Näost näkku suhtlemisel peitubki tõeline elu, internet on ju kõigest vaid vahend. Kõnelemise ja sellest aru saamise jaoks on tähtis kiiresti mõelda. Näost näkku suhtlemisel usaldatakse ning mõistetakse teise kõnet ja tema häälevarjundeid. Kohe on näha miimikat ja seda osatakse ka lugeda. Virtuaalselt suheldes võivad emotsioonid varju jääda ja nii võib tekkida arusaamatusi. Silmast silma rääkides on hoopis raskem näiteks ka valetada, kui kirjalikult suheldes.

Vahel on aga ehk lihtsalt hea korraks peatuda, sisse-välja hingata ja mõtiskleda, kas suhtluspartner ikka saab aru meile endile nii loomulikuna tunduva kõnepruugi aspektidest. Intelligentsete inimestena on just sõnumi edastajatel ja suhtluse alustajatel kohtustus arvestada oma suhtluspartneritega, neile või nende vanusegrupile omase keelekasutuse erisustega. Need on sarnased põhimõtted nendele, mida ma ise rakendan oma igapäevatöös stilistina. Minul kui stilistil on ju kohustus ja vajadus arvestada rõivakollektsiooni valimisel sellega, mis sõnumit riiete kandja tahab oma välimusega suhtluspartneritele teatud ajahetkel edastada. Ilmselgelt on suur vahe, kas kanda roosat miniseelikut diskol või kohtuistungil.

Tõenäoliselt on noortel virtuaalses keskkonnas lihtsam eri teemadel rääkida, sealhulgas ka isiklikest asjadest. Nende jaoks on kindlasti internetis lihtsam suhelda ning ollakse oluliselt julgemad, otsekohesemad ja avatumad, sest suhtlusportaali kaudu kaob justkui isiklikkus, mis on silmast silma suhtluse juures rohkem esiplaanil. Interneti vahendusel saab olla anonüümsem, mis sageli annab justkui õigustuse käituda nii nagu ise heaks arvatakse. Suhtlusportaalides on noorte arvates kõik lubatud ja keegi ei saa teisele öelda, kuidas käituda. Aga mis saab siis kui maailmast virtuaalne suhtlus kaob?

Oleme oma kiirustamises unustamas lihtsaid sõnu nagu kasvõi „palun“, „tänan“ või „vabanda“. Need on nii lihtsad sõnad. Neid ei ole keeruline kasutada ja nad peaksid olema meie ümber, meie kasutuses igal päeval, igal tunnil ja igal hetkel, mil suhtleme teiste inimestega, olgu selleks siis meie sõbranna, juuksur või lehekioski müüja. Olen märganud, et elu tundub ka endale hulga ilusam, kui nendele sõnadele ka üks kena naeratus lisada. Öeldakse, et peaksime iga päev tegema vähemalt ühe heateo. Pole midagi ilusamat kui see, et saame teha mõne oma kaaslase tuju paremaks ja elu sellega ilusamaks. Naeratagem rohkem, see on tasuta! Naeratus võiks olla sama lai, särav ja rõõmus nagu see kõige suurem kollane smiley-emotikon, mille me oma tekstisõnumites iga päev kõige lõppu lisame.

 

Toimetaja: Janar Juhkov 

YU Magazine on ajakiri inimestest, kes inspireerivad ning suunatud lugejaskonnale, kes soovib olla inspireeritud. Väljaannet saab osta nii müügipunktidest üle Eesti, tellida postiga (üksiknumbri hind 6,50 €) või lugeda hoopis digiversioonis (üksiknumber hinnaga 1,99 €).