Džäss võib olla just see, mida parasjagu vajad

Džäss võib olla just see, mida parasjagu vajad

Varem pidasin džässmuusikat piisavalt intiimseks, et mitte meelitada kohale rahvamasse. Kui võrrelda, oli džäss minu jaoks pigem kultuurne kolmapäev lemmiklokaalis, kui raju reede mürarohketel tänavatel.

Üks laupäevaõhtu meeleolukate Telliskivi loomelinnaku majade vahel andis aga džässile taaskord uue perspektiivi.

Jazzkaar tõestas, et džäss võib olla mõlemat – just see, mida Sa parasjagu vajad.

Ausalt öeldes oli Jazzkaar minu jaoks alati kuidagi kauge ja võõras maailm. Ma polnud päris kindel, kes taolisel festivalil üles astuvad, millistele inimestele on see suunatud ja kuidas võib valitsev meeleolu sobida neile, kes igapäevaselt džässi ei kuula.

Kui algul tundus, et ehk polegi natulejaid nii palju, koondus juba Sebastian Studnitzky kvarteti ajal lava ümber kuulajaid, kes olid elektroonilise džässi nüansirohkust valmis nautima ka püstijalu. Kiirus, millega Sebastian suutis klaverimängult trompetile ümber lülituda, oli niivõrd vapustav, et ka väiksemad džässisõbrad võisid juba professionaalse musitseerimise pärast kontserdile jääda. Minu isiklik lemmik oli tol õhtul remix loost, mille järjest kiirenev tempo mõjutas ka pealtvaatajate reageeringuid. Mõnel jõnksus kaasa pea, teisel jalad või koguni terve keha. Oli näha, et kvarteti muusika avaldas muljet. Vähemalt meie emaga olime müüdud ning soetasime plaadi ka hilisemaks kuulamiseks. Hiljem sattusin veel spontaanselt Jazzkaare vox popi, milles paluti rääkida esimestest elamustest.

Fotograaf Siiri Padar, 2017

Õhtu teine artist, Meshell Ndegeocello, köitis esmalt oma urbanliku oleku, tumeda pika mantli ja eripärase häälega. Tema muusikas esines isegi rokilikke elemente ning kerget räppi ja jutustamist muusika saatel, mis oli taaskord niivõrd teistsugune ja ettearvamatu lähenemine džässile. Jälgides aga seda, kui palju rahvast oli Meshelli kuulama kogunenud, kuidas isegi valgus saalis kogu valitseva meeleoluga sobitus ning millise rahuga laulja oma teoseid esitas, paistis kaugele, et tegemist on juba kogenud superstaariga.

Fotograaf Siiri Padar, 2017

Oma publitseva energiaga lõpetas õhtu Jazzkaarel Berliinis tegutsev noor ja värske koosseis Holler My Dear. Mis neid õhtu jooksul kuuldud ja nähtud artistidest eristas, oli kindlasti pidev suhtlus ja pilkkontakt publikuga, mistõttu oli ka lihtsam emotsioonidega kaasa minna ja lausa muretult ringi kepselda. Tegemist oli muusikutega, keda kujutaksin folgisõbrana ette ka erinevatel Eesti lavadel esinemas ja publikut tantsutamas.

Nii sain vaid õhtuga Jazzkaarel osa kolmest täiesti erinevast emotsioonist ja kontsertielamusest. Kuigi džässile mõeldes võib esmalt tekkida tunne, et see ei ole Sulle, tuleb julgelt need piirid ja hirm ülatada. Sest nagu juba öeldud, džäss võib olla täpselt see, mida Sa parasjagu vajad. Tuleb vaid enda jaoks õige üles leida!

Fotograaf Sven Tupits, 2017

 

TMW jazzi laval astub üles Euroopa üks parimaid laiv-ansambleid

TMW jazzi laval astub üles Euroopa üks parimaid laiv-ansambleid

27. märtsist 2. aprillini toimuva uue muusika ja linnakultuuri festivali Tallinn Music Week jazzi lava toovad traditsiooniliselt publikuni Jazzkaar ja Eesti Jazzliit. Põnevust täis jazziõhtu kontserdid toimuvad reedel, 31. märtsil Vaba Laval, kus seekord astuvad publiku ette 8 kodumaist ja 2 välismaist ansamblit.

Jazzkaare programmijuht Anne Erm hindab kõrgelt eesti muusikute potentsiaali: „Loodan, et ka seekord pääsevad Tallinn Music Weekilt rahvusvahelisele areenile parimad artistid. Oleme kutsunud meie muusikuid kuulama mainekad festivalide korraldajad ja agentuuride esindajad Londonist Pekingini.“

Eesti jazzi esindavad kavas kaheksa eriilmelist koossseisu. Lavale astuvad Eesti Muusikaauhindadel aasta naisartisti ja parima jazzalbumi auhinnad noppinud Kadri Voorand duos bassist Mihkel Mälgandiga. Võimsalt on esindatud eesti kitarristid – Erki Pärnoja esitleb oma uut eeterlikku kava “Efterglow”, Andre Maaker pakub intiimseid ja akustilisi helimaastikke, Aasta Muusik 2016 kitarrist Robert Jürjendal koos ambientmuusiku Kaido Kirikmäega viib kuulaja rändama, trio Sooäär/Yaralyan/Ounaskari avardab jazzipiire mängides Bachi ja armeenia rahvamuusikat jazzivõtmes. Eesti jazzilegendi pianisti ja helilooja Tõnu Naissoo toob jazzi showcase’le hammondi mahlakad helid. Jazzpianist Kirke Karja kvartett mängib põnevalt struktureeritud meloodialiinidega. Los Angelesest pärit, aga Eestis resideeruv trompetist, arranžeerija ja helilooja Jason Hunter astub üles koos eesti muusikutega.

Rahvusvahelistest artistidest ilmestavad programmi montypythonlikult pöörane punk-jazzi bänd WorldService Project Ühendkuningriigist ning hingestatud hääle ja hüpnootilise lavaolekuga Debra Shaw Prantsusmaalt. WorldService Project on juhtivad spetsialistid briti punk-jazz’i vallas. Hiljuti oma kolmanda albumi avaldanud bändi looming ja live-esitus on ühtaegu põnev, üllatav ja teatraalne. Laulja Debra Shaw muusika on segu jazzist, funk’ist, soul’ist, gospelist ja bluusist. Tema ning pianisti Alessandro Sgobbio koostöös valminud singel “It’s a Soul Thing” on tõeline raadiomenuk.

Kõik jazzisõbrad on oodatud reedel, 31. märtsil Vabale Lavale jazzielamusi täis õhtule!

Kontserdi kava: SIIN

Marsil on elu!

Marsil on elu!

Marten Kuningas ja Miljardid tõestasid seda eile Jazzkaarel oma võluva David Bowie loomingule pühendatud kontserdiga “Tribute to David Bowie”.

Tribute ehk austuskontsert kõlab esmapilgul ehmatavalt, sest kuidagi palju maitsetusi seostub selle formaadiga. Talendisaated ja kesised pubibändid, kes aimavad järgi vaid staari välisilmet.
Kuid seekord Jazzkaare laval tundus, et starman on kusagil määramatuses ise kohal, piilub Vene Kultuurikeskuse stalinistlike ornamentide vahelt alla ja tal ei ole piinlik.
Minusugusele omamoodi edevale Bowie fännile seostub Davide Bowie loome, mu muusikat armastavate sõprade kiuste, muidugi just tema ulmeliste lavaimagote, imelise genderblenderi (soopiire ähmastava stiili) ja kõigi nende teiste unustamatute stiilimütoloogijatega. Marten Kuningas ei tee selles suunas aga mingeid mööndusi. Kui tal ka kontserdiplakatil on pluusil rohked rüüšid ja tema varasemast Jazzkaare Bowie kontserdit tänavu aprillis meenuvad edeva detailina värvilised sokid, siis seekord on ta stiil eriti tagasihoidlik.
Seda enam ma olen Marten Kuninga kontserdil hämmingus, sulgedes silmad ning kuuldes äravahetamiseni Bowie sarnast ägedat häält. Nähes laulja näol pinget ja tõsidust ning mõistes kuidas kogu bänd on sadaprotsenti teemas. Ka Marteni lavalistes liigutustes ei ole midagi ülearust, ta võib teha oma peene randmega paar läbimõeldud pingestatud liigutust ja see toimib. Nooremate džäzzhipstertie rõõmuks on kontsert väga tantsuline ja lahedalt haarav. “Let`s dance” ajal tuleb Marten muuseas rahva sekka tantsu vihtuma ning aplodeerib oma bändile, ma isegi vaevu suudan soliidselt pingil istuda.
Valgus-show on samamoodi märkamatu, aga tõhus. Ma ei saa kurvemate palade ajal silmi ära Vene Kultuurikeskuse lavamaalingute töölispoistelt. “This is not America” – laulab Marten. Ei ole jah, see on julm sovietiaegne hiilgus, selle kontserdi valguses aga inimlik, pingestatud ja võimas.

Toimetas: Erika Renel, erika@yu.ee
Foto: Festival Jazzkaar

 

Ladina-Ameerika muusikud annavad Haapsalus põneva kontserdi

Ladina-Ameerika muusikud annavad Haapsalus põneva kontserdi

Ladina-Ameerikast pärit jazzduo, laulja Livia Nestrovski ja kitarrist Fred Ferreira, annavad 13. oktoobril kl 19.00 Haapsalu kultuurikeskuses Sügisjazzi raames põneva kontserdi.

Lauljatar Livia Nestrovski ja kitarrist Fred Ferreira duo on Brasiilia jazzi uue generatsiooni säravamaid tähti. Nende helikeelt ja koosmängu iseloomustavad intiimne, kuid samas jõuliselt väljenduslik kooskõla ning hõrgu repertuaari moderniseerimine.

Laul ja kitarr põimivad dialooge ja uitavad nii Milton Nascimento, Tom Jobimi, Kurt Weilli kui ka Ladina-Ameerika heliloojate radadel.

daryan-dornelles

Livia Nestrovskit on muuhulgas 2008. aastast alates Brasiilia üle olulisima helilooja Arrigo Barnabe soolovokalist – Barnabe peab teda oma generatsiooni üheks parimaks lauljaks. Ajakirjad Vogue ja Marie Clare on teda nimetanud uueks talendiks Brasiilia muusikas. Nestrovski teeb koostööd ka Tom Jobim Youth Orquestra, Luiz Tatit, Chico Pinheiro ja teistega.

Fred Ferreira on aktiivne helilooja, ansamblijuht, arranzeerija ja instrumentalist nii klassika- kui popmuusikazanris. Ta on koostööd teinud ja salvestanud paljude muusikutega, kirjutanud muusikat ka mitmetele filmidele ja tantsulavastustele. Viimastel aastatel on ta üles astunud nii Womexil, Rock in Rio ja Java Jazz festivalil ning festivalidel ning teatrilavadel üle Brasiilia. Eestis esineb duo esmakordselt.

 

Carmen Paris pani KUMU täissaali kihama

Carmen Paris pani KUMU täissaali kihama

Carmen Paris on Hispaania muusik ja helilooja, kelle muusika koosneb kuumadest Aragoonia rahvalikest jota-rütmidest, jazzist, Andaluusia pärimusest ning flamenkost, tangost, bolerost jms. Eile andis ta KUMU auditooriumis täissaalile elava kontserdi ning YU käis eksootilise artisti muusikuelu kohta lähemalt uurimas.

Kuidas avastasite enda jaoks džässmuusika?

Noorena õppisin ma klassikalist muusikat, kuna Hispaanias sai ainult sel viisil muusikat õppida. Alustasin sellega juba 7-aastaselt. Teismelisena aga avastasin, et on olemas ka teisi muusikastiile. Mind ärritas see, žanrid, mis mulle meeldisid, neid muusikakoolis ei õpetatud. Seega õppisin kuni 20-aastaseni klassikalist muusikat, kui taheti mind välja visata, sest mulle meeldis teine muusika, nt tahtsin džässmuusikat, bluusi jms mängida. Seega jätsin seal oma õpingud pooleli.

Seejärel hakkasin erinevate inimestega muusikat tegema. Juba 17-aastaselt laulsin ja mängisin pilli erinevates bändides, esinesin festivalidel, pulmas jne. Kui aga 20-aastaselt muusikakooli õpingud katkestasin, mängisin muusikat peamiselt bändides ja mul oli ka poissõber, kes mängis klaverit. Sel ajal ma õppisingi muusikat kuulama ja mängima ümbritsedes end just džässmuusikutest. Tahtsin seda ka Bostonisse Berkeley ülikooli õppima minna, aga see oli mulle liiga kulukas. See oli unistus, mida ma iial ei saanud täita. 30-aastaselt otsustasin aga tuginedes varasemalt õpitule, luua enda muusikastiil. Siis avastasingi enda stiili, kuhu ka džäss ühe koostiosana kuulub, kuid ma ei pea end ainult džässmuusikuks.

14608133_10207095121911878_273143618_n

Kuidas tekkis idee erinevaid muusikastiile ühendada ja need omavahel töötama panna?

See on seotud kultuuriga, kus elan. Hispaanias on väga eriline kultuur või õigemini segu mitmest kultuurist. See kultuur on mõjutusi saanud Vahemeremaadest, Lõuna-Ameerikast jm. Mina oma loominguga üritangi näidata, et Hispaanias ei ole ainult flamenkot, vaid ka muid stiile. Muidugi on see seal väga tähtis, aga samas on meil ka väga palju rikkaliku traditsioonilist muusikat peale flamenko, nt jota (hispaania k hóta on Aragoonias ja Valencias levinud paaris hüppetantsu muusika – toim) jt. Põhja-Hispaanias, Galitsias, on samuti väga rikkalikku rahvamuusikat.

Seega otsustasingi, et minu looming peaks Hispaania muusika juurtele tuginema. Minu arvates mitte ainult Hispaania, vaid ka paljud teised muusikakultuurid on just anglosakside poolt koloniseeritud, kuna praegune muusikatööstus kuulub peamiselt Ameerikale ja Inglismaale. Sel viisil kaob aga ära kultuuride mitmekesisus. Seega otsustasin muusikat teha enda moodi, minnes tagasi juurte juurde, kuna tänapäeval teevad kõik olenemata päritolust samasugust pop-, ja hiphopmuusikat ning reggaetoni vms. Mina üritan aga selle vastu võidelda.

Mida arvate, kas Hispaania rahvamuusikat teatakse juba piisavalt maailmas? Kas see on aastate jooksul tuntumaks saanud või on ikka pigem n-ö põrandaalune muusika?

Seda on keeruline öelda. Kui oma esimese albumiga välja tulin, siis nägin seda poodides erinevatel riiulitel, nt ühes poes oli mu album traditsioonile muusika all, teises aga maailma muusika juures, kolmandas džäššmuusika riiulil, samas aga ka poppmuusika all, kuna salvestasin selle Warner muusikagrupiga. Seega ei teatud mis muusikastiili alla minu looming täpselt läheb.

Üle maailma on küll levinud flamenkomuusika, aga muid Hispaania muusikastiile väga ei tunta. Näiteks Grammy auhindade jagamisel valitakse parim ladina ja flamenko album. Hispaanias aga kuulutatakse parimaks ainult flamenkomuusikat. Kui sa flamenkot ei tee, siis sa ei saa osaleda. Ja jällegi öeldakse meile anglosakside poolt mis on ladina muusika ja mis mitte. Kui aga auhinnagaalat vaadata, siis kõik muusikastiilid kõlavad täpselt samamoodi. Aga kui mõelda, et seal on muusikat alates Mehhikost kuni Argentiinani, siis muusikakultuur on tegelikult hoopis suurem ja rikkalikum.

Mis inspireerib teid muusikat tegema?

Mind inspireerib algupärane muusika, näiteks Aafrika ja Ida-Euroopa oma. Ma armastan muusikat, millel on oma algupära. See inspireerib mind väga. Veel innustab mind muusikat tegema elukogemus, ehk et kui minuga juhtub midagi kurba või head, või kui loen midagi, mis mind inspireerib. Näiteks kirjutasin loo kvantfüüsikast.

Kui avastan midagi, mis mind hämmastab, siis see inspireerib mind ka muusikat tegema. Samas vaimustun ka kohtadest, kus on palju linde. Mulle meeldib neid kuulata ja nende laulu vilistades jäljendada. Kui ma arvan, et see on väga kaunis, siis üritan seda ka oma muusikasse panna.

Oskate mitmeid pille mängida. Kui palju neid oma loomingus kasutate ja kui palju see teie loomingut mõjutab?

See oleneb loost endast. Mõnikord olen klaveri taga, kui teatud viisid minuni jõuavad. Teinekord aga mängin trummi või laulan ja see meeldib mulle. Seega oleneb laulust ja teatud hetkest, kus olen. Mul võivad tekkida mitmed ideed klaverit, trummi või muud instrumenti mängides.

14642835_10207095124031931_158792695_n

Esinete ka maailmamuusikamessi WOMEX avasõul. Mida seal teha plaanite?

See pole päris esimene kord, kus mul on seal võimalik osaleda, olen ka 2011. aastal Kopenhaagenis korraldatud WOMEXil esinenud, aga siis polnud mu looming veel nii-öelda päris valmis. Palju on pärast seda kontserti juhtunud. Ma loodan, et seal esinemine aitab mind maailmale rohkem nähtavaks teha, sest alles kaks aastat tagasi hakkasin oma muusikaga Hispaaniast välja minema.

Enne, kui ma Warner Music grupiga koostööd tegin, soovisin ka nendega välismaale minna, aga nad ei teinud selle jaoks midagi. Siis aga tulid majanduslikult rasked ajad ja ma lõpetasin nendega koostöö. Nüüd olen sõltumatu artist ja viimase albumi tegin ka ise. Lisaks saan nüüd pärast 30 aastat laval olemist ka välismaal esinemas käia.

Olete musitseerinud mitmete artistidega üle maailma. Kuidas nendega kooskõla leidsite? Kas on ka nendega töötades midagi ebatavalist juhtunud?

Kooskõla leidmine oleneb inimesest endast. Näiteks kui Kuubal käisin ei õppinud ma sealset muusikat, mida ma juba varem tundsin. Kui sinna läksin, siis üritasin tsivilisatsioonist eemalduda. Üritasin muust maailma eralduda ning leida sealsetest tajudest ja rütmidest inspiratsiooni. Kuubal sünnib muusika ju eelkõige tänavatel. Olin varem Kuuba rütme õppinud, aga tahtsin sellega sügamale minna. Elasin seal neli kuud, mil ma ka oma viimase albumi tegin.

Samas olen kohanud ka mitmeid välismaalasest muusikuid, kes on tulnud Hispaaniasse muusikat tegema. Näiteks avastasin enda jaoks ühe Uruguai muusiku, aga olen kohtunud ka teiste muusikutega, nt Kuubalt, Lõuna-Ameerikast. Õppisin nendega koos muusikat tegema ja sain nendega ka sõpradeks.

14593558_10207095123071907_361144338_n

Kas teil on ka mõni lemmikartist?

On mitmeid muusikuid, keda imetlen. Enamasti on nad Brasiiliast, Aafrikast või Ameerikast pärit. Sellist muusikat kuulan kõige rohkem. Samas kuulan ka mõnda Euroopast pärit muusikut.

Ameerika muusikutest armastan eelkõige Esperanza Spaldingu loomingut. Kui näen kuidas ta basskitarri mängib või laulab, siis ütlen endale: “Võta end kokku, Carmen, ja õpi ka nii mängima”. Samas mulle meeldivad ka Brasiilia muusikud: Antônio Carlos Jobim, Eliane Elias, João Gilberto jt, samas ka argentiinlanna Mercedes Sosa, Peruust pärit Susana Baca või ameeriklane Rachelle Ferrell, aga ka Bobby McFerrin on üks mu lemmikutest. Ma imetlen paljusid muusikuid.

Tänapäeval on esinedes tähtis ka see, kuidas välja näed. Kuidas teie oma riietuse valite?

Näiteks seda jakki, mida täna esinemisel kandsin, ei saa ma enam kasutada, sest see on nii vanaks jäänud ja laguneb mitmelt poolt iga päevaga. Üldiselt meeldivad mulle erinevad stiilid, nt India, Araabia ja Lõuna-Ameerika mood. Samas ei kanna ma kunagi brändirõivaid, see pole minu stiil. Ma armastan ka käsitööd.

Mida soovitaksite noortele muusikutele, kes alles džässmuusikat õpivad?

Soovitaksin neil õppida seda, mis neile endale meeldib, aga sealjuures on väga oluline õppida ja algteadmisi saada. Hispaanias on palju noori, kes arvavad et muusikuks on lihtne saada ja ütlevad, et kui laulda oskan, siis saan televisiooni esinema minna ja kuulsaks.

Tegelikult on vaja ikka algteadmisi, ehk et oluline on teada, mis on enne sind tehtud, et saaksid midagi uut luua. Paljud artistid arvavad, et nad loovad uut muusikat, aga tegelikult nad ei tee seda, sest nad ei tea mis on juba varem tehtud.

YU toimetaja ja Carmen Paris

Oled Eestis esimest korda. Millised on muljed?

See on kaunis linn. Homme (9. oktoober – toim) saan ma linnas ringi vaadata ja Tallinnat rohkem tundma õppida.

—-

Carmen Paris is a Spanish artist and composer, who’s music consists of an exotic Aragon folk- and hota-rhythms, jazz and flamenko, bolero, tango and Andalusian tradition. Yesterday she gave a full-house and lively concert in KUMU and YU Magazine went to see and inspect this exotic artists music life.

How did u find your way to jazz music?

When I was younger, I studied classical music, because it was the only way to learn music in Spain. But I started when I was 7 years old. When I was a teenager I discovered other music genres and I was very upset, because in the conservatory they didn’t teach me these music genres that I liked. So I was studying classical music until I was 20 they wanted to threw me away from the conservatory, because they said I liked other music and I wanted to play jazz and blues etc. So they didn’t like that very much and I ended my studies.
Then I started to play with people. I started to play when I was 17 and sing in bands and festivals, weddings etc. When I was around 20, I gave up studying classical music, then I played with bands and I had a boyfriend who was piano player. Then I learned the music playing or listening to in the ambient of the jazz musicians and I wanted to study that in Berkeley college in Boston, but it was too expensive for me and I couldn’t afford that. So that was the dream I had that I could never do, but when I was 30, I decided to do my own musical language with all the things that I had learned. So I decided to create my own style and jazz is one of the ingredients, but I’m not only jazzmusician.

How did you find a way to mix such different music together and make it work?

Because of the culture that I lived in, because Spain has a special culture, mixture of different cultures. So we have the influence of Mediterranean and Latin-America styles. So what I try to show the world is that Spain is not only flamenco. It is of course very big music genre, but what we have very rich traditional musics: we have flamenco, we have hota and other music genres. In north of Spain, Galicia they have a very rich folk-music too, which is different from flamenco, more celtic. For instance when I look to France, they succeed with world-music groups and I understood why, because they have very few popular traditional music. In other countries they have so different folkmusic.

So I decided to play based on my roots, because I feel that our cultures, not only Spanish, have been colonised by the anglo-saxon culture, because the industry is American and British. So that is ending with the diversity of cultures. So I decided to do my own way through reindicating the roots, because everyone no matter where you’re from, do the same pop, hip-hop, reggaeton etc. So I try to fight against that.

What do you think, has spanish folkmusic spread around the world? Has it become more popular during these years or is it still more underground thing?

Its difficult to say. When I recorded my first album, when I went to a shopping centre, in each shop I was in a different place. In some places I was in traditional music, in other I was world music, also jazz and also pop, because I worked with Warner Music. So they didn’t where to put my album.

There’s a big circuit around the world for flamenco music, but not for another Spanish music genres. For instance in Grammy awards there’s a lebel for best Latin album and best flamenco album. From Spain they only announce best flamenco. If you don’t do flamenco, you can’t be nominated. Also there’s an anglo-saxon culture again saying what is latin. So when you see the awards show all the music sounds the same. So when you take from Mexico to Argentina for example, it’s so much bigger deal, there’s so many different music.

What inspires you to make music?

All the roots in music (African, East-European etc). I love all the music that have roots. They inspire me a lot. And also experiences in life, when some sad or happy things happen to me or when I read something that is interesting for me, for example I wrote a song about quantum physics.

So when I discover something that seems amazing for me, that inspires me. Also I get inspired where I’m in the place that has many birds, then I listen to them and I try to repeat it with whistling. And then I see that it’s a really nice thing and then I develop it in to music.

You have learned to play different instruments. How much do you use them and how much does this affect your work?

It depends on the song. Sometimes I’m on the piano and there comes the melody. Then sometimes I play the drum or sometimes I’m singing and this is nice. So it depends on the song or the moment where I am. I can have the ideas with the piano with the drum or whatever.

You also will perform in WOMEX (the world music expo) opening show. What have you planed to do there.

It’s not going to be the first time that I perform there, I played there in 2011 in Copenhagen, but my project wasn’t ready then. But many things have happened after that concert. I hope that this helps me to become known in the rest of the world, because I’ve just started to go out of Spain just 2 years ago.

Before that I was with Warner music and I suggested to them too to go abroad, but they didn’t do anything with me. So when the crises came, I ended working with them. Now I’m independent artist and I did the last album by myself. Also after 30 years on the stages, I’m starting to travel abroad.

You have co-operated with many different artist all around the world. How did you find a harmony with them. Do you have some interesting story to tell about that process?

It depends, for instance when I went to Cuba I didn’t learn the Cuban music, I had already learned before. When I went there first I cut myself from the civilisation. So I decided to isolate there and get inspired by the rhythms around there. In Cuba the music is in the streets. I had already learned the rhythms but I went more deep in to them. Those 4 months I lived there, when I wrote that last album.

But there were many foreigners too, who have come to Spain too. For instance I discovered the Uruguayan music in Spain and there were lots of others musicians (Cuban, Latin-American etc). So I learned playing with them and became friends with them.

Do you have a favorite artist?

There are many artists that I admire are mostly from Brazil, Africa, USA. There are the music that I listened the most. In Europe there are few of them.

For instance one of the Americans that I love is Esperanza Spalding. When I see how she plays the bass and sings, I say to myself: “Come on, Carmen, let’s study to play like that too”. But also all the Brazilians: Antônio Carlos Jobim, Eliane Elias, João Gilberto etc, Mercedes Sosa from Argentine, Susana Baca from Peru, Rachelle Ferrell from USA, also Bobby McFerrin is one of my favourites too.

I admire lots of artist.

Nowadays when you perform, its also important how u look. Where do u get your outfits or how do you pick them?

Oh, for instance what I wore today, I cant use it anymore, because it’s getting old and every day that I use it brakes in one of the sides. But I like the mixture of styles – I like Indian, Arabian, Latin-American styles. I never use famous designers, its not my style. I love handcraft.

What would you say or recommend to young musicians, who are studying jazzmusic?

I recommend to study whatever you like, but it’s very important to study and have a basis. In Spain there are many young people think that music is easy and say: “oh, I sing, let’s go to TV and become famous” and that’s all.

But you need a basis, you need to know what was before you so that you can innovate. There are many people that think they can innovate, but they are not innovating at all, because they don’t know what have happened and done before.

You’re a first-timer in here (Tallinn). What do you think about that?

I think it lovely. Tomorrow I have a look around in the city, we stay for tomorrow to get to know a bit more of Tallinn.