by | aug. 29, 2017 | Kultuur, Persoon
Kevin Renno Võitlusspordi Akadeemias alusas tööd Brasiilia päritolu treener Sergio de Andrade Cabral. Merebioloogi haridusega Sergio on hea näide sellest, kuidas võitlussport võib päästa raskes keskkonnas elava inimese halvale teele sattumast — tema otsustas tänaval võitlemise asemel teha seda matil jiu jitsu reeglite järgi.
Sergio ise on treeninud Murilo Bustamante juures, kes on Ultimate Fighting Championship (UFC) tšempion ja üks tuntumaid nimesid BJJ (Brasiilia jiu jitsu) ja MMA (mixed martial arts) maailmas. Sergio on tegelnud brasiilia jiu jitsuga viimased 20 aasta, musta vöö omanikuks sai ta aastal 2014.
Täna elate Eestis ja töötate Kevin Renno Võitlusspordi Akadeemia treenerina. Rääkige lähemalt, kuidas ise võitluskunstideni jõudsite?
Olen alati osanud enda eest seista, sest Brasiilias on elu karm ja kui tänaval võidelda ei suuda, siis ellu jäämiseks suurt võimalust ei ole. Minu õnneks kohtasin ma meest nimega Murilo Bustamante, kes viis mind saali ja hakkas õpetama ning avas mulle ukse võitlusspordi maailma. Tänu temale mõistsin, et võitlemine on midagi enamat, kui pelgalt tänavakalus. Ma alustasin karate ja judoga ning tegin ka natuke kreeka-rooma maadlust, aga kui esimest korda jiu jitsut proovisin, hakkas see mulle kohe meeldima. See erineb teistest võitluskunstidest just selle poolest, et ei tehta vastasele haiget, vaid palutakse tal alistuda. 1997. aastal alustasin jiu jitsuga põhjalikumalt ning minu arvates on see ka üks parimaid võitluskunstide liike.
Murilo Bustamante oli teie esimene jiu jitsu treener?
Jah, ta on Ultimate Fighting Championship (UFC) tšempion ja üks tuntumaid nimesid Brasiilia jiu jitsu ja MMA maailmas. Olen väga õnnelik, et saatus meid kokku viis, sest ta on endiselt minu meister ja õpetaja.
Kas võitlussport on õpetanud Teile peale keha haldamise ja erinevate võitlustehnikate omandamise midagi enamat?
Jah, 90-ndad on kõigile meelde jäänud oma pöörase tänaval võitlusega (tänava eluga), seda oli tol ajal tohutult. Aga trennis oli reegel, et kui jääd tänaval kaklemisega treenerile vahele, trenni enam asja ei ole. Murilo oli selle koha pealt äärmiselt karm ja see oli põhjus, miks ma lõpetasin tänaval jõuga konfliketide lahendamise — mulle meeldis kordades rohkem matil võidelda. Ainuüksi mõte sellest, et ma ei saaks enam kunagi matile, oli liiga hirmuäratav.
Seega võib väita, et võitluskunstid on päästnud Teid tänavalt?
Jah, kindlasti. Minu elu, nagu ka paljude minu sõprade elu, tähendas palju tänavakaklusi. Mina leidsin endale teise väljundi.
Olete vahel mõelnud, mis oleks võinud teist saada, kui te ei oleks otsustanud spordi kasuks?
Ma olen oma hariduselt merebioloog, seega suure tõenäosusega oleks minu elu praegult tihedalt seotud teadusega. Brasiilias õppides oli sport minu jaoks hobi kuid 2007 aastal, kui Austraaliasse kolisin, omandasin merebioloogia alal ka magistri kraadi ja paralleelselt juba võistlesin. Tõsi on, et olin oma elus mingil perioodil väga raske valiku ees ja valisin tookord spordi kasuks.
Mis on see, mis Teid treeneri ameti juures enim võlub?
Mulle meeldib treenida nii lapsi kui täiskasvanuid. Meeldib jälgida edusamme, mida inimesed minu juures käies saavutavad. Olen näinud palju inimesi kogu maailmas, kes treeningule tulles on väga jäigad ja pinges, nad ei saa oma keha korralikult painutada ja ka nende meel on väga kinnine. Minu treeningutes nad muutuvad aina paindlikumaks, aga ka avatumaks. Minu üks parimaid õpilasi siin Eestis, on poiss, kelle hambaid ma ei näinud esimese treeningkuu jooksul kordagi. Ta on natuurilt väga tõsine ja kui viskasin nalja, ta ainult noogutas. Jiu jitsu treeningutes pead sa olema teise inimesega väga lähedases kontaktis ning oled sunnitud temaga suhtlema. Ajapikku hakkas see poiss avanema, nüüd juba naerab minu naljade üle ja ma saan uhkusega öelda, et olen ta hambaid näinud.
Olete töötanud treenerina erinevates maailma paikades. Kas eestlast on keerulisem treenida, kui muust rahvusest inimest?
Jah, kindlasti on mõned spetsiifilised momendid. Eestlased on kinnisemad ja väga kahtlustavad. Ma mõistan seda hästi, kuna arvatavasti see on tingitud teie ajaloost ja minevikus läbielatust. Äärmiselt raske on võita usaldust, kuid see on treeningutes oluliseim moment. Kui õpetada näiteks ameeriklasi, siis kõik on terve tunni jooksul sinuga ülemalt sõbralikud ja naeratavad, kuid kui pöörad selja, ei või iial teada, mis sealt tulla võib. Eestlastega on aga nii, et kui treener neile ei meeldi, nad ei räägi temaga, kui aga meeldib, sõbrunetakse üsna kiiresti. See on eestlastele omane, väga raske on võita usaldust, aga kui oled selle võitnud, võetakse sind põhimõtteliselt kui pereliiget.
Rääkige oma võitlejakarjäärist ja võistlustest?
Olen oma elu jooksul osalenud väga paljudel võistlustel. Kui alustasin jiu jitsuga, oli see pelgalt minu hobi, ma ei mõelnud, et tahan oma elu selle spordiga professionaalsel tasandil siduda või hakata treeneriks. Käisin võistlemas vaid seetõttu, et mu sõbrad käisid. Kui ma kolisin
Austraaliasse, hakkasin jiu jitsuga tegelema juba profina. Kui olin võitnud mõned Brasiilia jiu jitsu võistlused, tuli üks MMA võitleja minu juurde ja küsis, et kas ma ei tahaks puuri hüpata? Siis läksin MMA peale üle, olin varem sellest kuulnud, aga ei olnud kunagi mõelnud, et hakkan seda ise tegema. Hakkasin rohkem treenima, kohati isegi 6 kuni 7 tundi päevas. Esimest korda puuri astudes ma isegi ei teadnud, kuidas kätelööke teha ja kuigi kaotasin esimese võitluse, nautisin seda kogemust täiel rinnal. Ja kui ma saan korda oma vigastused, ei ole välistatud, et lähen veel kord puuri võistlema.
by Marika Juusu | jaan. 8, 2016 | Persoon
“Öeldakse, et igal mehel oma elus on teatud arv matše tema sees. Seda nii füüsilises mõttes kui ka nälja ja emotsionaalses plaanis. Kui panna liiga vara kõik korraga joonele, siis mingil hetkel kohale jõudes, kus peaks päriselt hakkama tegusid tegema, oled tühjaks jooksnud!” – Ott Tõnissaar
MMA ehk Mixed Martial Arts jõudis laiema avalikkuse ette spordiorganisatsioonide Ultimate Fighting Championship (UFC) ja PRIDE Fighting Championships poolt. MMA võitlejad nagu Marco Ruas, Mauricio “Shogun” Rua, Wanderlei Silva ja Anderson Silva on ühendanud poksi ja taipoksi elemendid maadlusega, toonud sisse alistused BJJ-st ja judost. Meie oma Eesti mees, kes on leiba teeninud tõlkebüroos projektijuhina, olnud jalatsivabrikus ostujuht, tegelenud klassikalise müügitööga ning vedanud Eesti suurimat võitlusspordisündmust RAJU, on täna elukutseline võitleja. Ott Tõnissaar (30), ambitsioonikas metsaline, nagu ta end ise nimetab, on võtnud endale kindla sihi ja põrutab nüüd otse UFC-sse.
Suurema osa ajast treenib Ott Tartu klubides Võimla ja Englas. Vähemalt paar korda kuus sõidab ta pealinna klubisse 3D Treening, mis tegutseb Eesti suurimas maadlusspordikeskuses Korrus3, Kristiine judokeskuses ning Audentese Spordikeskuses. Võistleb mees aga hoopis Soome võistkonna Primus Fight Team alt, mida veab Olli Hartikainen, kes on ühtlasi ka Oti mänedžer. Mina kohtun Otiga Tallinnas tema teisel treeningpäeval. Ott nimelt ei arvesta nädalapäevi esmaspäevast pühapäevani nii nagu tavainimesele kombeks. Tema elu koosneb treeningtsüklitest, kus käesoleval nädalal paneb kuue päeva kestel tehtud treeningule punkti pühapäev. Puhkepäev. Need viimased tuleb Oti sõnul kindlasti treeningplaani sisse kirjutada ning neist ka kinni pidada. Kui sellest mööda vaadata, siis viib taoline taktika võitleja sõnul üldiselt ületreeninguni. “Kui sa oled professionaal, siis tuleb seda olla igas aspektis,” räägib Ott.
Ott alustas vabavõitlusega 21-aastaselt, kui ta juhuse tahtel Eesti MMA tegijatega kokku sattus. Kõlab uskumatult, ometigi tõestisündinud lugu, et võitlejahing sai oma esimese matši veel enne, kui ta treeningutega päriselt alustada oli jõudnud. “Olin maadlussaalis, kui telefon helises ja pakuti võimalust. Ilmselt olid nad läbi näinud minu huvi selle ala suhtes. Pidin kiiresti reageerima ja võtsin pakkumise vastu. Hoolimata sellest, et ma vabavõitlusest tol hetkel veel midagi ei teadnud, läksin võistlema ja sellest ajast peale olen MMA juurde püsima jäänud.”
Kui uurin Otilt, milline meeleolu teda enne matši valdab, räägib ta, et on loomu poolest vägagi emotsionaalne inimene, kuid on teinud endaga sedavõrd palju tööd, et ei lase tunnetel üles kerkida. Vastasel juhul oleks see tema jaoks hävitav. “Ma olen proovinud endaga niimoodi tegeleda ja õppinud enne matši end mitte üles kerima. Nuppu vajutan alles hetkel, kui jalutan puuri. Viimase matši puhul suutsin seda väga hästi teha,” räägib Ott ning lisab, et kuu aega enne võistlust elimineeris ta enda elust kõik, mis teda heas mõttes käima ajas. Kui raadiost tuli meelepärane lugu, siis toimus kanalivahetus. Elulised positiivsed emotsioonid ei leidnud suuremat läbielamist ega tähistamist. Lint eelseisvast võistlusest lõigati katki. “Kui ma matši juba eos oma peas sadu kordi läbi ketran, siis lihtsalt kulutan ennast,” räägib Ott ning lisab, et tegeleb asjade ja olukordadega siis, kui nad kohal on.
“Olla emotsionaalne ja võtta endale eesmärke, kus kaotamine ei ole variant, on vägagi piiri peal mängimine”
Selleks, et midagi saavutada, tuleb teha tööd ja pingutada. Otile on omane tegeleda väljakutsetega, mis tekitavad ebamugavust, eesmärgiga seejuures paremaks saada. Oluline on ka võistlusmoment. “Kui võtta ette midagi, mis on loomulik ja lihtne, siis see on ka tore, ent ei tekita tunnet, et olen millegagi hakkama saanud. Samas, olla emotsionaalne ja võtte endale eesmärk, kus kaotamine ei ole variant, on vägagi piiri peal mängimine,” räägib Ott ning nendib, et elu on omad korrektuurid teinud ning õpetanud tagasilöökide ja kaotustega toime tulema ilma, et see teda kusagile tunnelisse ära viiks. “Eks kogu taoline enda distsiplineerimine ja vaoshoitumaks treenimine on mind ka inimesena teatud olukordades natukene külmemaks teinud, aga ma ei näe, et selles midagi halba oleks. Reeglina on mul lihtsalt väga pikk süütenöör, aga kui asi plahvatuseni jõuab, siis tekib maailmalõputunne.” Oma sportlaskarjääri kohta ütleb ta kindlalt, et see ei ole tema jaoks üks suur enesearendusprojekt: “Sport on koht, kus tulemust teha. Ja kõik. Eneseareng käib sellega paratamatult kaasas.”
“Ma pole täheldanud, et vastast ilusate heidetega loopides publik pettuma oleks pidanud”
Võitlusspordiga käib kindlalt kaasas füüsiline valu. Oti ema poja matše vaatamas ei käi. Ei tihanud isegi maadlusmatše vaadata. “Ma arvan, et talle ei meeldi see, mida teen. Samas on kaalukausi teisel poolel teadmine, et tal on poeg, kes on leidnud midagi, millele pühenduda. See teeb mind paremaks muudes eluvaldkondades, mis on olulised ka tema maailmas. Seega ei jää tal muud üle, kui olukorraga leppida,” räägib Ott ning lisab, et ega ämmgi väga hästi ei maga, vaid otsib ikka aeg-ajalt Internetist teavet Oti järgmiste vastaste kohta. Abikaasa on pisut teisel lainel. Arstina töötav endine iluvõimleja on nii mitmel RAJU-l kui ka kohalikel võistlusliigadel osalenud meedikuna, kus lisaks Oti võistkonnakaaslastele on raundidevahelise pausi ajal tulnud kokku lappida ka vastasmeeskonna esindajaid. “Ega talle muidugi ei meeldi, kui ma viga saan, ent nii sportlase kui ka meedikuna näeb ta seda kõike natukene teises valguses,” kommenteerib Ott kaasa spordilembust.
Kui publikule pakuvad enim pinget nokaudid, siis Oti sõnul on viimane lihtsalt üks vastase alistamise vahenditest. Tema lemmikvõte on hoopis ülerinnaheide. See jäi talle maadlusest külge. “Ma pole täheldanud, et vastast ilusate heidetega loopides publik pettuma oleks pidanud. Samuti pole mul kunagi kindlat mõtet, et peaks vastase alistama näiteks käelukuga. Ma alistan teda….loe edasi ajakirjast. YU Magazine talvenumbri leiad üle Eesti erinevatest kauplustest, mille nimekirja näed SIIN Ajakirja saad tellida endale koju postkasti, kui vormistad tellimuse SIIN
Loe kindlasti ka Oti MMA blogi Delfis, kus ta Eesti rahvast oma tegemistega kursis hoiab.
Tekst: Marlen Mais
Foto: Kertin Vasser
Fotograafi assistent: Aleksandr Kovaljonok
Stilist: Mari-Liis Lõnsu
Makeup: Ilusalv OÜ
Treening maadlusspordikeskuses Korrus3; Fotod: Jürgen Voolaid
YU Talvenumbri spordirubriigis on veel põnevat lugemist – Taipoksi klubi eest võitleja ja nõutud treener Ahti Pikkur räägib sellest, kuidas taipoks õpetab hirmudest üle saama ning Eesti koondisesse kuuluv 17. aastane Kreeka-Rooma maadleja ja kahekordne Eesti meister Denis Bolunov ütleb ausalt välja miks tegeleda maadlusega. YU Magazine´i igas numbris pühendame spordirubriigi ühele konkreetsele spordialale, jagades sealjuures teiega inspireerivaid persoonilugusid. Kuna võitlussport kasvatab tasakaalu ja enesekontrolli, siis oli selle valdkonna valimine avapauguks igati loogiline samm.
