by Marie Põdra | aug. 18, 2018 | Avalehele, Elustiil, Kultuur, Muusika, Persoon, Tuleviku töökoht, Z generatsioon
16-aastane noormees Steven Ilves on Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi õpilane, kes kooli kõrvalt leiab aega laulda, kitarri mängida ja ise laule luua. Steven viljeleb alternatiiv- ja indie-muusikat. Ta videotel Youtube’is on kokku 18 708 vaatamist ning neist populaarseim on tema esimese loo „Welcome To Madness“ muusikavideo, millel on 7546 vaatamist. Noormees on avaldanud 3 laulu, millest viimane, „Golden Lies“ ilmus 2017. aasta detsembris. Steven iseloomustab end sõnadega musikaalne, abivalmis ja rõõmsameelne ning just sellise mulje ta endast intervjuu käigus jätabki.
Kui vanalt sa muusikaga tegelema hakkasid ja kuidas muusika juurde üldse sattusid?
Ma hakkasin muusikaga tegelema juba lasteaias. Sattusin muusika juurde tänu mu musikaalsele perele: mu mõlemad vanaemad laulavad ning ema-isa mängivad kitarri. Professionaalselt hakkasin muusikat viljelema kaks aastat tagasi.
Kas sul on mõni eeskuju? Kes?
On. Mind inspireerib üks suurimaid artiste – Ed Sheeran. Viimasel aastal ka selline Ameerika indie-pop grupp nagu LANY.
Millist muusikat sa kõige rohkem kuulad?
Kuulan seinast seina muusikat, kuna soovin igast muusikastiilist inspiratsiooni ammutada, aga kõige rohkem kuulan ma siiski indie-popi.
Mis inspireerib sind laulude kirjutamisel?
Otsest inspiratsiooniallikat polegi, mind inspireerib kõik. Näiteks laulu „Wide Lights Fields“ kirjutades mõtlesin, et maailmas on palju laule armastusest, aga keegi pole enda kohta laulnud ning siis lõingi laulu enda maailmast ja nägemusest. Aga näiteks oma laulu „Golden Lies“ kirjutades mõtlesin, et nüüd võiks kellestki kirjutada ja siis lihtsalt hakkasid sõnad jooksma.
Miks sa oma laule just inglise keeles kirjutad? Kas on tulevikus plaanis kirjutada ka mõni eestikeelne lugu?
Eesti keeles on kindlasti plaanis kirjutada, aga ma arvan, et ingliskeelsus on eelkõige tingitud tundest, et selles keeles on veidi lihtsam kirjutada. Ma ei pea ka eesti keeles laulukirjutamist just raskeks, aga inglise keeles oskan end paremini väljendada.
Sinu viimane lugu tuli välja detsembris. Millal on järgmist oodata?
Suve alguse paiku.
Kas sul on plaanis ka plaat valmis meisterdada?
Jah, olen sellele pikka aega mõelnud , mul oli tegelikult kavas plaat juba 2018. aastal valmis teha, aga EP materjali ei kogunenud kuidagi kokku. Kõik laulud tulid väga erinevad, kuid EP peaks pigem ühtne olema. Ma arvan siiski, et 2019. aastaks on plaat olemas.
Kas esined tihti ja kus sind enamasti näha ja kuulda saab?
See oleneb täiesti perioodist, näiteks vahepeal, jaanuarist märtsini oli mu graafik põhimõtteliselt täiesti tühi, oli vaid 1–2 esinemist, mais aga 7 esinemist. Peamiselt esinen avalikel üritustel, firmapidudel ja pulmades.
Sa käid praegu 10. klassis, kas ka su tuleviku õppimisplaanid on seotud muusikaga?
Jah. Ma ütlen tegelikult alati, et elada tuleb hetk korraga ja tean, et kolme aasta jooksul võivad kõik plaanid muutuda. Praegu olen mõelnud, et sooviksin minna Tallinna ülikooli audiovisuaalproduktsiooni õppima.
Soovin Stevenile edu tema ettevõtmistes. Mulle meeldib tema looming, see on omanäoline, maitsekas ja südamliku sõnumiga.
Kuula ka sina Stevenit siit:
“Welcome to Madness”
“Golden Lies”
“Wide Light Fields”
Autor Marie Põdra
Foto autoriõigus Steven Ilves
Toimetaja Kadri Toomsalu
by Merilyn Lempu | aug. 18, 2018 | Avalehele, Kultuur, Muusika, Persoon
Eks me kõik unistame millestki või kellestki, aga kas need unistused ka kunagi täituvad?
On inimesi, kelle unistused on tagasihoidlikud, aga kindlasti on küllalt neid, kes unistavad kättesaamatust, näiteks 1 000 000 euro võidust, villast või luksusautost. Kahtlemata on õnneseeni, kes suudavadki lõpuks selle miljoni või luksusauto saada, aga tihtipeale ei pruugi see nii minna. Aga kas suurelt unistamine on halb, kui sa ei usu, et su unelmad kunagi täituda võiks? Mina arvan, et unistada tuleb suurelt, sest kõige pöörasemad soovid võivad täituda just siis, kui seda kõige vähem oodata oskad. Nii juhtus näiteks minuga …
Kui keegi oleks mulle kuu aega tagasi öelnud, et mõne nädala pärast täitub üks mu suurimaid unistusi ehk kohtun Tom Odelliga, siis oleksin ta välja naernud. Aga just nii juhtus …
28. juuli hommik oli nagu tavaline laupäeva hommik. Nagu ikka, avasin esimese asjana peale ärkamist Facebooki ja nägin Sweet Spot Festivali postitust, kus nad lubasid 5–6 noorele anda võimaluse Tom Odelliga kohtuda. Võitmiseks oli vaja kommentaaridesse kirjutada põhjus, miks just sina peaksid kohtumisele saama. Mul hakkasid kohe käed värisema ja mõte jooksma. Paar minutit mõtlesin, kas kirjutan nii nagu teised, et “mulle meeldib Tomi hääl” või kuulan oma südant ja kirjutan täpselt nii, nagu sisimas tunnen ja mida jagada tahaksin. Nii kirjutasingi teistega võrreldes päris pika kirjandi valmis. Kommentaaris mainisin, et olen Tom Peter Odelli kuulanud juba sadu tunde alates tema viimasest esinemisest Kultuurikatlas, kus ta mind oma andekusega täielikult ära võlusning tean igat laulu peast.
Möödus umbes 20 minutit ning nägin, et Facebooki tuli teavitus “Sweet Spot Festival kommenteeris sinu postitust”. Sel hetkel peatus kogu maailm minu ümber, suutsin ainult lakke vaadata ja mõelda, kas see tõesti juhtuski, kas mina kohtun Tom Odelliga. Olime sõbrannadega just eelmisel õhtul naljatlenud, et homme tuleb kindlasti paremad riided selga panna, sest esireas Tomi kuulates tuleb hea välja näha ning veel ägedam oleks, kui saaks temaga koos pilti teha. Aga see viimane oli mõeldud naljaga ja ega me lootnudki, et see mõte võiks täide minna.
Olin paar minutit täiesti tardunud, sest ma ei teadnud, kas õige oleks praegu nutta või naerda. Järsku helises mu telefon ja siis hakkasid pisarad automaatselt voolama. Mu parim sõbranna teisel pool toru küsis, kas sa nägid, mis juhtus, mina ainult nutsin ja läbi pisarate ütlesin, et pean emale helistama. Sõbranna jõudis veel küsida, kas tahan oma teksajaki selga panna, kuhu ma Tom Odelli olin peale maalinud.
Foto autor @merccco
Emale helistades ei suutnud ma oma emotsioone kontrollida, hakkasin jälle nutma. Ema muutus kohe nii ärevaks ja küsis, mis juhtus, et kas kellegagi juhtus õnnetus ja mina ainult karjusin, et ei juhtunud õnnetust, ma võitsin kohtumise Tom Odelliga. Ma usun, et naabrid olid need 20 minutit, kui ma nutsin, karjusin ja ringi jalutasin, väga “õnnelikud”.
Peale kõne lõpetamist oli kell juba päris palju ja mul oli ligikaudu poolteist tundi aega, et õige koht üles leida ja üritusele kohale jõuda, pidin kohe hakkama riideid otsima ja bussiaegu vaatama. Ma pole vist kunagi nii pabinas olnud, kui sel hetkel, sest mul ei olnud aimugi, mida kujutab endast meet&greet tõelise superstaariga.
Festivalile jõudes oli minu kartus asendunud väga suure elevusega. Pidime kohal olema 15 minutit enne kohtumist ehk kell 15.15 pealava vasaku aia ääres, kus oli sissepääs backstage´i. Nii me ootasime umbes 20–25 minutit, nägime kuidas ajakirjanikud käivad aina sisse ja välja. Lõpuks tuldi meie juurde ja öeldi, et võime nüüd sisse minna. Lava taha minnes olin väga ärevil, eriti kui öeldi, et Tom annab praegu intervjuud ja läheb veel 10 minutit. Oli lahe kuulda, et ka mõniteine kohtuja oli Odelli Kultuurikatla kontserdil käinud. Olime jõudnud omavahel natuke vestelda, kui nägime, et Tom tuleb.
Tomi naeratus säras juba kaugelt. Ta tuli, teretas kõiki isiklikult ning küsis meie nimesid. Naljatledes istus ta mustale väikesele lauale ja muigas, et tavaliselt on meet&greet selline, et tüdrukud tulevad kohale, tehakse paari sekundiga pilt ja siis on kõik, aga siin on hoopis teistmoodi.
Foto autor Rasmus Kooskora
Ütlen ausalt, ma olin nagu teises maailmas, algul vaatasin ainult tema suu liikumist ja lihtsalt mõtlesin, kas tõesti istub Tom minust kahe meetri kaugusel. Siis pani ta suitsu põlema ja rääkis meiega edasi. Kogu sealne õhkkond tekitas tunde nagu me kõik oleksime vanad sõbrad. Ta tundis huvi , kas me oleme käime koolis või tööl, mis on meie lemmik õppeaine ning keda me kuulame. Viimasele küsimusele oli vastust kõigil ühine: loomulikult teda. Selle peale uurisime, keda ta ise kuulab. Tom tõi välja nii Twenty One Pilotsi kui ka Tšaikovski, kelle nime peale käis seltskonnast läbi kahin, et kas tõesti kuulab ta sellist muusikat, aga selle peale ümises Tom väikse jupikese ühest Tšaikovski teosest. Ta võttis välja oma telefoni, näitas playlisti, lasi paari lemmiklugu ja ka üht tema enda uut lugu. Aeg lausa lendas ja järsku oligi aeg temaga pilti teha. Mina sain kolmandana tema kõrval seistes lõpuks aru, mis toimub ja kelle kõrval ma seisan. Tom ütles, et tal on minuga sarnane jakk. Ma ei osanud mitte midagi vastata, sest ei osanud oodata, et ta minuga räägib ja lihtsalt naeratasin. Kohal oli professionaalne fotograaf, kes tegi kõigist õnnelikest Tomiga pilti (selfie´ide tegemine oli keelatud). Pildid tehtud, pani Tom kõigile laua peal olevatele plakatitele oma autogrammi alla ja läks esinemiseks valmistuma. Meie saime igaüks võtta laualt tema plakati.
Foto autor Rasmus Kooskora
Foto autor Rasmus Kooskora
Lava tagant ära minnes oli mul ainult üks mõte: pean Tomi esinemiseks täpselt lava ette saama. Esinemise alguses olingi esimese reas, aga kontserdi lõpuks olin nihkunud kolmandasse.
Ta oli loomulikult tasemel ja tema etteaste oli võimas. Tom Odelli esinemist ei rikkunud isegi tugev vihm ja väike paus, mis tänu sellele tekkis. Õhtul koju minnes ei suutnud ma ikka veel uskuda, et üks minu suurimaid unistusi oli täitunud.
Minu lugu näitab, et ei tohi lakata unistamast, sest soovid võivad tõesti täiesti ootamatult täituda. Kindlasti keegi loeb ja mõtleb, et mis lauljaga 15 minutiks kohtumises siis nii erilist on, aga see näitabki, et kõigi unistused on erinevad ning see oli üks minu suurimaid. Seega olgu sinu unistused ükskõik kui ulmelised või kuitahes realistlikud, ära karda unistada!
Autor Merilyn Lempu
Toimetaja Kadri Toomsalu
by | aug. 16, 2018 | Avalehele, Kultuur, Muusika
1. Unusta halb tuju!
2. Pane kokku enda Weekendi ajakava.
3. Et järjekordi vältida, varusta end käepaelaga!
4. Ära peomeeleolu tekitades üle pinguta!
5. Ära jäta transpordi või majutuse otsingut viimasele minutile!
6. Lisaks ujumisriietele haara kaasa ka muud ilmastikule vastavad riided!
7. Unusta oma nutitelefon — kui lähed üritusele, siis ole seal ka päriselt kohal!
8. Valmista oma lihased ette 3-päevaseks reivimiseks!
9. Ära paki kaasa tarbetuid asju.
10. Võta kaasa mitu paari jalanõusid!
Autor Sille Tiitus
Toimetaja Kadri Toomsalu
by Helin Sinisaar | juuli 25, 2018 | Avalehele, Elustiil, Kultuur, Muusika, Persoon, Tuleviku töökoht
Jaagub Tuisk.
14. juulil 2018 toimus Tallinna Merepäevade raames meeleolukas kontsert Haven Kakumäe sadamas. Kontserdil esinesid osalejad saatest “Eesti otsib superstaari”: Helis Järvepere-Luik, Anette Maria Rennit, Merilin Mälk, Hele-Mai Mängel, Jaagup Tuisk, German Pinelis, Jüri-Saimon Kuusemets, Kaarel Orumägi ja Carlos Ukareda. Juba esimesel minutil selgus, et kunagistest rivaalidest on saanud sõbrad, kes naudivad koos esinemist. Kontserdi kava koosnes nii soolonumbritest kui ka duettidest, lõpus esitati üheskoos Karl-Erik Taukari laul “Seitsme tuule poole”, mille ajal kutsuti ka publikut kaasa laulma, see lõi väga ühtse tunde ning pani kontserdile mõnusa punkti.
German Pinelis.
Merilin Mälk.
Anette Maria Rennit.
Kontserdi esimese dueti esitasid Merilin ja Anette Maria, kelle jõulised hääled sobisid imehästi kokku. Merilin oma teravama ja kõrgema ning Anette Maria madalama ja sumedama häälega tasakaalustasid teineteist. Tüdrukud esitasid Bon Jovi loo “Livin’ on a prayer”. Meeldivalt üllatas aga German, kellel on veel vähe esinemiskogemust, kuid oli näha, et ta nautis laval olemist ning publikuga suhtlemist, mõjudes energilise ja enesekindlana. Suure aplausi osaliseks sai Anette Maria, kes laulis Guns N’ Rosesi “Sweet Child O’ Mine”. Anette esitus koos Kaarel Raua kitarrisoologa andis edasi tõeliselt head energiat ning tema rokilik tämber sobis sellise lauluga kui valatult. Silma paistis ka Jaagupi ning Carlose duett, kus Jaagup mängis klaverit. Looks olid nad valinud oma lemmiklaulu “Just the way you are”, mis on Bruno Marsi lugu. Poiste hääled sobisid suurepäraselt kokku ning tekitasid mõnusa bruno-marsiliku meeleolu.
Carlos Ukareda (vasakul) ja Jaagup Tuisk (paremal).
Huvitavalt oli kaks lugu kokku miksinud Hele-Mai, kes esitas ühes loos Shawn Mendesi “In My Blood” ja David Guetta ning Usheri koostöös valminud “Without You”. Põnev oli jälgida Helise ja Hele-Mai duetti, kus tüdrukute olemus ja häälte kokkusobivus moodustasid tervikliku esituse.
Hele-Mai Mängel.
Helis Järvepere-Luik (vasakul) ja Hele-Mai Mängel (paremal).
Kaarel Orumägi (paremal).
Kolm noort artisti pakkusid kuulamiseks ka omaloomingut. Kaarel Orumägi esitas enda loo “Sinu jaoks”. Publikut võlusid tema lavaline olek ning kõrge vokaaltehniline tase. Esmaesitlusele tuli Carlose kirjutatud lugu “Better man”. Tema hingestatud esitus tekitas kuulajates omamoodi rahuliku atmosfääri. Muidugi ei puudunud õhtust Jaagupi uus singel “Käes nüüd aeg”, mida oli elavas esituses väga huvitav ja kaasahaarav kuulata. Suurepäraselt komponeeritud laul pälvis ka suure aplausi ja lükkas publiku käima.
Õhtu lõppes ilusa päikeseloojanguga Haven Kakumäe sadama jahtide taga.
Kolme artistiga õnnestus teha ka väike intervjuu.
- Milliseid uksi on superstaarisaade sulle avanud?
Merilin: On tulnud huvitavaid pakkumisi, näiteks sain ühe väikse rolli Urmas Eero Liiva õudukasse. Olen kogu aeg mõelnud ja unistanud mingisugusest rollist, aga ei arvanud, et see nii kiiresti tuleb. Ja üleüldse on olnud rohkem tegemist.
Hele-Mai: Ma arvan, et kõige rohkem on see aidanud luua tohutult olulisi kontakte. Vähestele kukkusid pakkumised peale saadet ise sülle. Küll aga kui enne saadet oli väga raske ennast ise pildile saada, siis nüüd on see palju lihtsam. Mul on justkui silt küljes — “Eesti otsib superstaari finalist” — ja seetõttu tuntakse minu vastu palju suuremat huvi kui varem. Seega võiks hoopis öelda, et suur osa uksi on tänu saatele nüüd minu jaoks paokil.
Anette Maria: Esmane on uks iseendasse — kõik, mida laval teen või kuidas laulan, on mulle endale suur üllatus. Sain tohutult enesekindlust, näiteks julguse suhelda muusikamaastikul tuntud inimestega, kelle ees tundsin varem aukartust.
- Nüüdseks on superstaarisaatest juba paar kuud möödas. Kas oled peale saadet enda juures avastanud mõne uue iseloomujoone, millest enne ei olnud teadlik?
Merilin: Olen hakanud rohkem seiklema ja julgen proovida uusi asju, mida armastan.
Hele-Mai: Uusi iseloomujooni kui selliseid ma avastanud ei ole. Seevastu tean, et üks iseloomujoon on palju arenenud. Olen õppinud ennast oluliselt rohkem kehtestama — ma ei pelga avaldada enda arvamust, kui usun millegi õigsusse, seisan kindlalt selle eest. Esimest korda peale saadet juhtisid sellele tähelepanu just minu sõbrad.
Anette Maria: Et minus eksisteerib enesekindlus ja isekus.
- Mis on avaliku esinemise juures kõige raskem ja mis kõige lihtsam?
Merilin: Kõige raskem on see, kui ei jõua kohaneda või kui laval juhtuvad heliäpardused. Kõige lihtsam on muusikat nautida ja näidata, et tegu on päriselt elava esitusega. Läheb sassi, siis läheb, see ongi live.
Hele-Mai: Praegu on mul mingi täiesti irratsionaalne hirm sõnade unustamise ees. Mis kõige hullem, see süveneb iga live’iga. See on juba veidi naljakas. Aga kõige lihtsam on, ma arvan, nautida. Kui live’is saab teha muusikat, mis tuleb südamest, siis on elavas esituses kontsert parim asi, mida muusikule kinkida.
Anette Maria: Minu jaoks on kõige raskem enda esitusega rahule jääda. Kõige lihtsam on valida esinemisriideid.
- Milline on on olnud sinu positiivseim kogemus fännidega?
Merilin: Armastan, kui fännid julgevad tulla ja vestelda ning tekib side. Mulle meeldib ka kingitusi ja lilli saada, tunnen, et lilled on hea suhte sümbol.
Hele-Mai: Kuna minu jaoks juhtub seda hetkel veel harva, siis on kõik kohtumised ja kogemused väga erilised. Mõned fännid kirjutavad Instagrammi “Tere hommikust” või “Head ööd”, see on näiteks väga armas. Või üleeüldse see, kui tullakse juurde ja palutakse pilti või autogrammi. Minu jaoks on see ikka veel uskumatu ja teeb südame alati väga soojaks.
Anette Maria: Iga positiivne kogemus fänniga annab palju ja teeb südame soojaks.
- Millised oleksid paar julgustavat sõna noortele, kes sooviksid samuti lauljakarjääri alustada?
Merilin: Ma ei oska inimesi julgustada, arvan, et peab ise tundma, milleks võimeline oled ning julge olema ja tundmatus kohas vette hüppama. See on edu saladus, kui sul pole midagi kaotada.
Hele-Mai: Vahel tunnen, et vajan veel ise ka neid soovitusi. Mingit salaretsepti kahjuks olemas ei ole, aga ma arvan, et kõige tähtsam, mis mina õppinud olen, on see, et ainult helesinisest unistusest suurtel lavadel olla ei piisa. Niikaua, kui ei tegutse, ei ole ka tulemusi.
Anette Maria: Go and put yourself there, ära karda või hoia end tagasi. Alguses haara kinni igast võimalusest tähelepanu saada ja näidata, mida sa oskad, kuid ära eneseuhkust kunagi kaota.
- Millised on hetkel kolm parimat lugu sinu playlist’is?
Merilin:
“Love Story” — Tony Range
“Wavin’ Flag” — K’NAAN
“Break Your Heart” — Taio Cruz
Hele-Mai: Minu lemmikud muutuvad vist tõepoolest kogu aeg. Merepäevade kontserdi proovides tuletas Carlos Ukareda mulle meelde, kui väga ma kantrimuusikat kunagi armastasin. Sellest ka minu praegune esikolmik:
“Faith to Fall Back On” — Hunter Hayes
“Breathe” — Faith Hill
“Red Dress” — Lucy Hale, Joe Nichols
Anette Maria:
“Ocean” — Martin Garrix, Khalid
“Mina ka” — Nublu, Reket
“WATEVA” — Ber Zer Ker
- Kuna praegu on käimas merepäevad — kui saaksid olla meresõiduk, siis milline oleksid ja miks?
Merilin: Tahaksin olla kummipaat, sest minule endale on need väga südamelähedased: head mälestused.
Hele-Mai: Ma arvan, et tavaline kalapaat ilma igasuguse mootorita. Kui tahad kuskile jõuda, pead sõudma ja ise vaeva nägema.
Anette Maria: Kõrgklassi jaht, mis muu!?
Küsisin igalt lauljalt ka personaalse küsimuse.
- Merilin, sulle väga meeldib Rihanna. Kui te oleksite parimad sõbrannad, siis mis oleks see ühine tegevus, mida kõige tihedamini koos teeksite?
Merilin: Ilmselt oleks meie ühiseks tegevuseks pidutsemine, reeglitest mitte kinni pidamine ning arvan, et võtaksin ta enda stilistiks.
- Hele-Mai, oled kirjutanud ka omaloomingut. Kuidas sinu lood valmivad ja kas plaanid neid ka avalikustada?
Hele-Mai: Omaloomingut kirjutan täpselt nii, et kust tuul, sealt meel. Ma ei ole suutnud veel enda laulukirjutamisharjumusi korrapärastada ning seetõttu valmivad minu laulud enamasti väga kaootiliselt. See on ka kindlasti üks põhjus, miks hetkel minu loomingut nõnda vähe avalikustatud on. Loodan siiralt, et leian peagi selle enda kõla ja meeleolu ning siis saan lugusid ka internetiavarustesse postitada.
- Anette Maria, õpid Tallinna tehnikaülikoolis juurat ja rahvusvahelisi suhteid. Kui sul oleks võimalik laulmisega rahvusvahelisi suhteid parandada, siis kuidas seda teeksid?
Anette Maria: Laulev revolutsioon.
Teksti ja fotode autor Helin Sinisaar
Toimetaja Elisabeth Kaukonen
by Helena Karu | juuli 16, 2018 | Avalehele, Disain, Elustiil, Helena Karu, Ilu & Mood, Kultuur, Rõivadisain, Sisekujundus, Stilistika
Stiilina on industrial tuntud eelkõige muusikamaastikul, aga ka sisekujunduses ja vähemal määral riietuses. Industriaalmuusika kujunes välja 20. sajandi teisel poolel ja sellest omakorda on mõjutusi saanud mood. Industrial-stiil sisekujunduses kombineerib modernseid ja tööstuslikke elemente.
Industriaalmuusika on lai mõiste. Tegu on kombinatsiooniga elektroonilisest ja eksperimentaalsest muusikast ning seda võiks iseloomustada sõnadega avangardistlik, karm, provokatiivne ja transgressiivne. AllMusic kirjeldab industrial’i kui “kõige lihvitumat ja agressiivsemat segu rokist ja elektroonilisest muusikast”. Mõiste kinnistus muusikamaailmas 1970ndatel, kui Inglise bändi Throbbing Gristle’i liikmed asutasid plaadifirma Industrial Records. Industriaalmuusika esimesed väljapaistvad artistid olid Throbbing Gristle, Monte Cazazza, SPK, Boyd Rice, Cabaret Voltaire ja Z’EV. 80ndatel tõusid esile Front 242, KMFDM, Front Line Assembly, Ministry ja Sister Machine Gun. Industrial-artistide laulusõnad on tihti häirivad ja artistid soovivad oma muusika kuulajaid ärgitada iseseisvalt mõtlema ning enda eest seisma. Oluline on maailma vaadata laia ja ratsionaalse pilguga.
Industrial on kitsamalt seotud näiteks selliste stiilidega nagu psühhedeelne rokk, punk rock, dark ambient, Electronic Body Music (EBM), industrial dance, industrial hip hop, industrial metal, industrial rock, industrial techno, neofolk, techstep, witch house ja darkcore. 1
Industriaalmuusika pakkus 70ndate keskel kultuurilise masenduse ja majanduskriisi kõrval elavat, provokatiivset ja kunstilist muusikat. Seda stiili edendasid tehasetöölised, üliõpilased ja töötud, kes olid küll haritud ja kunstilise meelega, kuid neil puudus varasem kogemus muusikavallas. Sellest faktist hoolimata õnnestus neil kujundada muusikaajalugu. Industriaalmuusika sai inspiratsiooni Krautrock’i bändidelt nagu Kraftwerk, Faust ja Can, samuti 20. sajandi kunstivooludest dadaismist, futurismist ja sürrealismist ning postmodernistlikelt kirjanikelt nagu William S. Burroughs, Brion Gysin ja J. G. Ballard. Levis teeme-ise suhtumine, kasutati omavalmistatud süntesaatoreid ja tehastes lindistatud helisid või koguni lindistati oma lood tehastes. 2
Industrial-moodi kui selgete piiridega riietumisstiili otseselt ei eksisteeri, küll aga on olemas mõned kindlad jooned, mis esinevad eelkõige industrial rock’i ja industrial metal’it viljelevate artistide ning antud stiilide austajate välimuses. Silma hakkavad tugevalt rokilikud, pungilikud ja gootilikud stiilielemendid ning tumedad toonid. Levinud on musta värvi ja nahksed rõivad, aga ka kunstmaterjalid, tume silmameik, ketid, pandlad ja needid.
Rõivadisainer Trish Summerville (keskel) poseerimas koos oma modellidega. Tegu on H&M’i kollektsiooniga, mis on inspireeritud filmi- ja raamatusarja “Lohetätoveeringuga tüdruk” peategelasest Lisbeth Salanderist. Foto: WWD. 3
Kitsama näitena võib välja tuua cybergoth’i ehk kübergooti stiili, mis on saanud mõjutusi reivist ja gooti ning rivethead’i stiilidest. Riietuses kombineeritakse musta mõne neoonvärviga, kasutatakse nii matte kui ka läikivaid materjale, tehislik üldmulje on taotluslik. Levinud elemendid on korsetid, tanksaapad, lenduristiilis prillid, mida kantakse kaelas või pealael, gaasimaskid ja kunstlikest materjalidest juuksepikendused. 4
Sisekujunduses taotleb industrial kergelt toorest, lõpetamata, veidi laohoonet meenutavat üldmuljet. Kasutust leiavad neutraalsed toonid, puit ja metall. Tihti jäetakse nähtavale sellised objektid, mida muidu peidetakse, näiteks torud ja juhtmed. Industrial-stiilis interjööri võib tihti näha endistes tööstushoonetes, mis on elamuteks ümber ehitatud. 5
Tuntud industrial-stiilis sisekujundusega hoone Eestis on Tallinna Kultuurikatel, mis asub endises Tallinna Linna Elektri Keskjaama hoones. 6
Erinevate materjalide miksimine aitab hästi luua muljet, mida industrial-tüüpi interjöör taotleb. Heaks näiteks on tuba, mille üks või kaks seina on kivist ja ülejäänud muust materjalist. Viimistletud modernsete ja robustselt tööstuslike sisustuselementide koosmõju on uudne, põnev ja värskendav. Kõrged laed aitavad samuti soovitud muljet luua.
Foto autor Dušan Vukčevič.
Kultuurikatel. Foto autor Sven Soome.
Kasutatud allikad:
1 https://en.wikipedia.org/wiki/Industrial_music
2 https://www.kinosoprus.ee/et/film/industrial-soundtrack-urban-decay
3 https://fashionista.com/2011/10/want-to-look-like-lisbeth-salander-hm-announces-new-collaboration-with-the-girl-with-the-dragon-tattoo
4 https://en.wikipedia.org/wiki/Cybergoth
5 https://www.decoist.com/2014-01-20/industrial-interior-designs/
6 https://et.wikipedia.org/wiki/Kultuurikatel
Autor Helena Karu
Toimetaja Mirel Püss
