Magic, Mystery & Makeup

Magic, Mystery & Makeup

Foto: Marie Sadé

Egle Beek (32), kes veel mõni aeg tagasi ei teinud vahet jumestuskreemil ja valgustpeegeldaval pliiatsil on täna Eesti rahva poolt armastatud teleseriaali „Naabriplika“ grimeerija. Egle kutsus meid otse võtteplatsile, näitas grimmitooli ning rääkis lähemalt kuidas see salapärasena tunduv kaadritagune grimmitöö tegelikult välja näeb.

Kaua oled grimmiga tegelenud? Kuidas sattusid selle ala peale?
Mõtte sain 4 aastat tagasi oma elukaaslaselt, kui ta mulle joonistamistarbed kinkis. Mulle on alati joonistamine meeldinud aga tema ütles, et ma peaksin grimmi õppima. Olin parajasti koondatud kontoritöölt, mida 6 aastat kella kaheksast viieni teinud olin. Ma olin 28, ei meikinud ennast ega teadnud mis vahe on jumestuskreemil ja valgustpeegeldaval pliiatsil. Mul oli 1 ripsmetušš. Tegelesin stabiilselt spordiga, pidudel ei käinud. Grimm tundus mu jaoks nii võõras. Ometigi võtsin elukaaslase nõu kuulda ning sõitsin Rootsi, Stockholm Make-Up Instituti. Tagasi tulles õnnestus mul ühe muusikavideo juures praktikale saada. Seejärel pääsesin hea õnne läbi Tallinna Grimmikooli. Tegelikult olid kõik kohad juba täis aga üks tüdruk loobus ning ma sain tema asemele. Täna on mul hea meel, et olen oma elus mõlemat leiba maitsnud. Tean mõlema töö plusse ja miinuseid.

Praegu teed sa grimmi sarjale „Naabriplika“. Räägi kuidas sinna sattusid?
Esimesel hooajal (2013 sügisel) oli sarja grimeerijal kolmeks osaks asendajat tarvis. Järgmisel hooajal (2014 kevad) aga otsustas see grimeerija teise töö kasuks. Ergo Kuld, kes on seriaali produtsent, rezissöör ja operaator, mäletas et käisin mõned korrad asendamas. Seega ta helistas mulle ja kutsus tööle.

Kuidas grimeerija töö seriaali puhul välja näeb?
Teise hooaja algus oli üpris raske. Peamiselt seetõttu, et tegin päris esimest korda elus üksinda seriaali ega olnud enam kellegi assistent. Kogu vastutus oli minu õlgadel. Hea, et karakterid olid juba välja kujunenud ja selles osas läks libedalt. Kuna see pole grimmi ja soengupõhine seriaal siis ei kulu karakterite jaoks väga palju aega. Enamus ajast tuleb lihtsalt jälgida, et karakterid ekraanikõlbulikud välja näeksid. Võiks arvata, et mul on kaunis grimmituba ning kena peegel koos ilusate lambikestega. Tegelkkus on hoopis midagi muud. Filmimine toimub mitmetes erinevates lokatsioonides ning seetõttu tuleb vaadata kuhu oma asjad parajasti maha saab panna, et näitlejal oleks hea ja mugav istuda. Liisi (peategelase) majas on mul küll oma väike ruumike, kuhu olen viinud ka oma peegli aga seal viibime nii vähest aega. Igas lokatsioonis mul siiski oma nurgake leidub.

Kuidas sünnib karakteri grimm?
Esimesel hooajal olid karakterid juba välja töötatud. Samas oleme peategelast Liisit (Loore Martma) tänaseks rohkem maalähedaseks teinud. Kui ta esimesel hooajal, Ameerikast naastes, oli rohkelt meigitud, vahetades pidevalt soenguid, siis nüüd on ta naabriplikalikum. Vallavanema (Harry Kõrvits) firmamärk on ülepea kammitud soeng. Tuleb tabada karakteri iseloomu. Kui tegu on siiski vallavanema naisega, siis on selge, et ta on enda eest hoolitsev naine, kes ilma korraliku soengu ja meigita ei lähe poest leibagi tooma.
Saan ka ise karakteri loomise juures kaasa rääkida. Pakun midagi konkreetset välja ning Ergo (seriaali produtsent, rezissöör ja operaator) siis kas kinnitab või lükkab ümber. Tavaliselt siiski kinnitab.

Mis on kõige erilisem karakter mida teinud oled?
Eelmisel hooajal nägi vallasekretär unenägusi, kus vallavanem (Harry Kõrvits) oli Jumal. Panin Harryle valge pikkade lokkidega paruka pähe, värvisin habeme hallimaks ning kulmud valgeks. Kostümeerija andis valge hõlsti selga. See oli kõige lahedam karakter, mis esimesena meelde tuleb. Ma ütleks, et see oli karakter karakter.

Mis sa arvad, mis on Naabriplika edu saladus?
Ilmselt ühtne meeskond. Ühed ja samad inimesed. Igaüks teab, kui palju kulub aega helile, valgusele ja grimmile. Meil on ühine hingamine. Lisaks võtame seda kõik oma põhitööna. Ning me köik väga ise armastame seda lugu, mida me igal nädalal vaatajateni toome.

Millest sa mõtled grimeerimise ajal?
Et oma töödega aega jõuaks. Et teised ei peaks minu järel ootama. Varahommikul tahan muusikat kuulata. Oma lugusid. Tavaliselt olen üsna endasse tömbunud ning proovin end ümberkaudsest kärast välja lülitada.

Kas sul on vaja end viia teatud faasi, et grimm paremini välja tuleks?
Jah, kindlasti. Mulle meeldib, kui jõuan tööle pigem varem ning saan rahulikult töövahendid valmis sättida. Siis olen täpselt õiges faasis.

On sul mõni õnnetoov ese või asi, mida tööl kaasas kannad?
Mul kunagi oli draakonikivi. Enam ei ole. Inimesed ise loovad reegleid enda ellu ja usuvad nendesse. Ma ei ole enam nii ebausklik, kui varem. Olen õppinud enda kehtestatud reeglitest lahti ütlema.

Kas sul on eeskujusid?
Ma küll jälgin mitmeid häid tegelasi instagramis aga kahtlustan, et nende pildid on retušeeritud. Seega ei usu kõike mida silm näeb.

Mis sa arvad, kust on pärit sõna grimeerija?
Ma ei tea. Saksamaal ja Skandinaavias tähendab otsetõlge maskide ehitajat.

Millega sa võrdleksid grimmitööd? Oskad tuua mõne paralleeli?
Ma arvan, et õrna võrdusmärgi saab tõmmata iga töö vahele, kus hakatakse nullist midagi üles ehitama. Näiteks maja ehitamise puhul on põhjaks puhas vundament, nii ka grimmi hakatakse tegema puhtale näole. Muidugi maja jääb töö lõppedes püsima aga grimmi puhul pühid maski üsna ruttu maha.

Oled sa vasaku või paremakäeline?
Vasakukäeline

Kas vahest juhtub, et töökäsi tõmbub krampi, kasutad siis paremat kätt?
Vahest läheb jah. Olen seetõttu isegi laserravis käinud. Aga paremat kätt ka ei kasuta. Harri Kõrvits õpetas mind oma kogemusest, kui ta nukunäitleja oli, et käsi tuleb enne töötegemist alati korralikult soojaks teha. Nii ma olengi pikkade päevade puhul hakanud tegema teatud harjutusi ja vahepeal ka teadlikult kätt puhanud.

Kui üks noor grimeerijaks pürgija sind tänaval kohtab ning palub laenata sinu töökätt koos pintsliga, siis mida sa soovitaksid talle?
Tihti arvatakse, et grimeerija töö on glamuur glamuuri sees, koosneb puudripadi näpuvahel ringi tšillimisest ning staaridega lobisemisest. Seriaalide ja filmide puhul on reaalsus see, et tegelikult on päevad pikad. Pidevalt tuleb jälgida ekraane ja olla valvel. Tihti on võtted välitingimustes, mis tähendab, et kükitad puhvaika seljas ja pintsel käes, valmis tõttama, kui karakteri grimm parandust peaks vajama. Seega ma küsiksin, et kas ta teab mida see töö päriselt tähendab. Kaks korda tuleb mõelda ja kui ta ikka tahab, siis laenaks.

Kas grimeerijaks õppijal on tarvis teatud eeldusi?
Absoluutselt. Kõige olulisem eeldus on taktitunne. Platsil tuleb osata suu kinni hoida ja pigem olla kuulaja rollis. Isiklik elu tuleb endale hoida. Kasuks tuleb külm närv ning oskus taluda nii halba-, kui ka head tuju. Hea grimeerija oskab kontrollida oma emotsioone. Pigem on sellised omadused pisut vanematel tegijatel, kes on vaoshoitumad ja kogenenumad.

Kui sa oleksid grimeerimises superkangelane, siis milline eriline võime sul võiks olla?
Ühe käe sõrmenipsuga muudaksin kõik näonahad üliklaariks ja teise käe sõrmenipsuga tekitaksin mõttejõul vinge soengu.

Kui sul oleks kogu maailma raha ja aeg, siis mida sa praegu teeksid?
Teeksin head nendele kes ise enda eest seista ei saa. Juba lapsena mõtlesin, et suureks saades ehitan nii suure maja kuhu kõik maailma koerad ära mahuvad. Võtaksin nad enda hoole alla, et keegi neist ei peaks kunagi varjupaigas olema. Koerad annavad mulle väga palju energiat. Kahjuks pole grimeerija ameti juures hetkel päris oma lemmiklooma jaoks aga mistõttu käin ja laenan venna ja söbra koeri, et nendega jalututamas käia.

Kuhu edasi?
Pikk paus. Ilmselt Hollywoodi. (naerab) Tegelikult arvan, et läheb nii nagu ise tahan, et läheb. Praegu olen ma rõõmus siin Eestis. Ma armastan „Naabriplikat“ teha aga kunagi ei tea mis mõtted ühel hommikul pähe võivad tulla.