Olen nii palju oma tutvusringkonnas kuulnud, kuidas tahetakse ühel või teisel viisil moevaldkonnas läbi lüüa. Nimelt on eriti tuntuks saanud moblogijad ja youtuber’id, samuti ka moedisain ja moeajakirjandus. Oma tutvusringkonnat nägin eriti 2015.-2016. aastatel, kuidas netis “kuulsaks” saamine oli nii paljudel eesmärgiks saanud. Järsku olid kõik moeasjatundjad ja tahtsid näpunäiteid inimestele jagada. Ikka jälle ja jälle nägin sotsiaalmeedias oma tutvusringkonnast inimesi, kes olid hakanud videosid tegema või oma kirjutusi jagama. Esialgu tundus see päris normaalne, aga poole aastaga muutus see maailm nii suureks, et oli tahtmine peast kinni haarata. Mina olen blogimisega tegelenud kolm aastat ning sel hetkel tuli ka endal soov moeblogijaks hakata, mida ma lõpuks ikkagi ei soovinud teostada.
Olen aru saanud, et moes ei ole reegleid ning iga inimene on justkui omaette moeguru, kuid on siiski inimesi üle maailma, keda võetakse eeskujudeks ning kelle mõtted ning ideed tunduvad kõike ekslusiivsemad, kas või näiteks Marilyn Monroe. Nende öeldu on justkui jumala sõna ja kui neid mitte jälgida, siis oled moeühiskonnast väljas. Minu eakaaslaste seas on neid, kes üritavad olla võimalikult originaalsed ja midagi uut välja mõelda. Samas on ka neid, kuhu kaldun ka mina, kes järgivad suurkujusid, stilistika koha pealt saab kindasti välja tuua Rihanna.
Fotod: Rihanna Instagrami konto @badgalriri
Paljude seas on arusaam, et tuleb alustada tasa ja targu: kui sa Eestis tuntuks saad, siis on suurem võimalus ka mujal maailmas läbi lüüa. Mina olen, kuid samas ei ole ka selle väite poolt. Ühest küljest ma nõustun, sest kui sul on suur toetajaskond, siis võidakse võtta sinu sõna rohkem kuulda ka mujal maailmas. Kui kellelegi on juba sinu töö sümpatiseerinud, siis miks ei peaks see ka meeldima teistele inimestele?
On nii palju inimesi, kes on just laias maailmas tuntuks saanud ja alles siis teevad eestlased silmad lahti ja avastavad, et tõesti, see inimene on talendikas. Näiteks Liina Stein sai tunnustust Prantsusmaal ja Inglismaal ning siis alles Eestis. Temast olid inimesed juba kuulnud Eestis küll, kuid looming ei olnud nii tunnustatud. Iris Janvieriga oli just vastupidi: alguses löödi läbi Eestis ja nüüd on tuntuks saadud ka mujal maailmas. Nii on ka noori, kes üritavad Eestis alguses läbi lüüa, nagu on selleks üks mu klassiõde Helen Truuverk, kes on mitmetel moešõudel auhinnalisi kohti võitnud. Kuid on ka sõbranna Birgit Veegen, kes on modellindusega mujal maailmas, eriti Aasias, hea nime teinud, kuid Eestis teda väga ei teata. Nii ongi raske öelda, kuidas noored otsustavad, kuid tundub, et pigem üritatakse kodumaal midagi saavutada ja siis edasi liikuda suure maailma poole.
Moemaailmas proovitakse viimasel ajal läbi lüüa eriti sotsiaalmeedias. Samuti tahetakse ennast erinevalt arendada, aga ei olda kindel, kas parim on Eestis seda teha või mujal maailmas, kus konkurents on mitmeid kordi suurem. Sellegipoolest, kuigi uksed on valla, on väga palju talendikaid noori jäänud kodumaale ning üritavad kuulsust koguda siin. Ehk varsti märkavad eestlased kõiki meie moetalente ka enne, kui muu maailm neid avastab.
Montoni disaineritel oli au ka tänavu disainida meie sportlaste Olümpia garderoob. Meil oli au seda kuningliku kruiisilaeva Viktoria I pardal näha.
Laeva alumisel tekil oli taliolümpiale kohaselt mõnusalt karge jahedus. Peeti pidulikke kõnesid, millest jäi meelde mõte, et meri on meie vabadus. Kollektsioon ise oli samamoodi karge. Kujutlen juba, kuidas need lumivalged pikad talvemantlid on ideaalne taust kaelaseotud kuldmedalitele. Rõõm tõdeda, et sportlane ei pea veetma oma vaba aega helesinises dressis, sest kõik esitletud kardiganid, bleiserid ja polosärgid mõjusid aristokraatlikult ja professionaalselt.
Mul on väga uhke tunne, et meie sportlased on tulevastel Olümpiamängudel nii šikid!Ja loomulikult ei lähe me Pyeong Changi vaid stiiliga lööma.
Monton ja Eesti Olümpiakomitee esitlesid 13. novembril värsket olümpiakollektsiooni „1918“, mis on pühendatud Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale. Riin Ellip lõi loo, mille eesmärgiks on võimalikult palju eestlasi peagi algavaks olümpiaks positiivselt meelestada.
Loos “Vaba”, mille sõnade ja viisi autor on Eesti muusik Riin Ellip ning produtsendiks bassimees Siim Avango, kõlavad vabadusemeelsed loosungid. Riin ise peab moebrändiga koostöö alguseks õigel ajal õiges kohas olemist ning hindab õhku, mida talle loominguks jäeti: „Montoni poolt saime loo kirjutamisel palju mänguruumi, seda suunati vaid märksõnadega, nagu positiivsus, noorus, andekus ja vabadus ise.” Ajastut iseloomustavad mõnusad rullkraega kudumid, naistel pikendatud pihaosaga kleidid ning ajastule iseloomulikud detailid.
Montoni kollektsioonijuht Pille Lauring kommenteerib koostööd: „Montoni roll on julgustada eneseväljendust ning seetõttu oleme alati avatud koostööprojektidele, mis seda eesmärki toetavad. Olümpiakollektsiooni raames, mis on kingitus EV100 sünnipäevale, soovisime esile tõsta mõnda andekat eestimaist artisti, kes veel ei ole suurt tuntust kogunud, kuid kelle energia ja loominguline meel meid väga inspireerivad. Kindlasti oleme tulemusega rahul ning loodame sarnaseid – veidi tavapärasest erinevaid – projekte ka tulevikus läbi viia.”
Montoni PyeongChangi kollektsioon on valminud limiteeritud koguses ning on müügil Montoni brändipoodides üles Eesti, e-poes Andmorefashion.com, Tallinki kruiisilaevade Megastar ja Victoria pardal, Tallinna Kaubamajas, Stockmannis ja Sportlandi kauplustes.
Monton, Eesti edukaim moebränd, kuulub Baltika Gruppi. Baltika on Baltikumi suurim brandhouse, mis koondab viite rahvusvaheliselt edukat moebrändi – Monton, Mosaic, Ivo Nikkolo, Baltman ja Bastion. Baltika jaekaubandusvõrk ulatub 130 poeni Eestis, Lätis ja Leedus, lisaks on kõige viie moebrändi kollektsioone võimalik osta e-poe Andmorefashion.com kaudu, mille kliendid asuvad 44 riigis üle maailma. Lisainfo: www.baltikagroup.com
Loole “Vaba” on valminud ka video, kus kantakse Montoni olümpiakollektsiooni riideid. Video autorid on operaator Sander Saard ning režissöör Ergo Pajuväli.
Noorte metsosopranite ühendus Metsikud Mezzod ja moedisainer Perit Muuga korraldasid 17. novembril Tallinna Õpetajate Majas Mezzogala, kus kanti ette terve G. Schirmeri kirjastuse poolt välja antud ooperiaariate kogumik metsosopranitele. Lauljad kandsid Perit Muuga moeloomingut ning vaheajal toimus moeshow, kus modellide seas astusid lavale ka lauljad ise.
Sügis 2017, Tallinn Fashion Week. Maailma moelavasid vallutanud modelli Alexandra Elizabeth Ljadovi kommentaarid Eesti moe kohta: “Nad on kasutanud kättesaadavamaid materjale, mida saab Eestis maha müüa. Eestis peab olema more commercial. […] Mis oli eelmisel aastal populaarne New Yorgis, on sel aastal populaarne Eestis.”
Otsekohene, terav ja ausalt öeldes tabav. Me ei saagi Tallinnat võrrelda suurte moepealinnadega ja tõtt-öelda ei peakski. Samas on muljetavaldav lugeda, kuidas paljud meie moeloojad löövad laineid rahvusvahelisel moeareenil. Roberta Eineri kollektsioonid müüakse lühikese ajaga läbi Saks Fifth Avenue luksuskaubamajas või kuidas neid kannavad Dua Lipa ja Lady Gaga. Kristina Viirpalu kollektsiooni näidati ka New Yorgi moenädalal ehk tegelikkuses on Eesti moeloojad ka välismaal kanda kinnitanud.
Mida aga tähendab “more commercial” või, kui vältida anglitsismi, kommertslikum? Eesti on väike, siin on moepealinnadega võrreldes oluliselt vähem kultuurilist segunemist, seega on moealast katsetamist ja subkultuure ka vähem. See tähendab, et tegelikkuses on moelavadel üsna sarnane pilt ja keskendutaksegi sellele, et toode oleks “kantav”. Eestlase maitse on tänavapilti vaadates ja üldistades minimalistlikum ja tagasihoidlikumat joont jälgiv. See ei tähenda, et ma peaksin Eesti disainerite loomingut igavaks. Kindlasti mitte, küll aga ei ole üldpilt stilistika osas ilmselgelt nii varieeruv kui mujal. Kui disainereid on juba oluliselt vähem, siis selle võrra on ka varieerumist vähem. Samas tuleb tõdeda, et selle sügise Tallinn Fashion Week pakkus erinevaid stiile ja materjalide segunemist. Ergutav oli näha erinevaid struktuure, narmaid, litreid ja varieeruvaid palette fuksiaroosast kuldseni välja. Kunstist ja popkultuurist hoolimata on mood äri nagu iga teinegi ja on seega orienteeritud kasumile, seda eriti jaekaubanduse puhul. Kui mõelda Eesti moe ja unikaalsuse peale, meenub mulle esimesena aastatetagune Liisi Eesmaa mosaiigišikk klaasikillukleit – see oli kunstiteos.
Meil on, mille üle uhkust tunda
See, et Tallinn Fashion Week ei ole samal skaalal kui Pariis, London või New York ei tähenda, et meie moemaastikul ei oleks globaalses mastaabis säravaid tähti – vastupidi. Viimase paari aastaga on mu lemmikute seas kindlasti Roberta Einer, kelle Instagram Story’d on tihti muljetavaldavad. Alustades ekraanitõmmistest lauljanna Dua Lipaga sõbrannalikest sõnumitest kuni Saks Fifth Avenue’l läbi müüdud kollektsioonideni välja. Kihvt!
Teine meenuv hetk või mälupilt oli Kriss Soonikut jälgides: kuidas ma ahhetasin, kui nägin teda Instagrami vahendusel moepiibli Vogue kontorisse sisenemas. Neid hetki on olnud veel ning sotsiaalmeedia vahendusel lemmikute jälgimine aitab neid hetki kindlasti juurde tekitada.
Ei ole see hind midagi nii kõrge
Mida ütles Kuldnõela võitja Kristina Viirpalu selle kohta, et tema Haapsalu pitsiga õhtu- või pulmakleidi eest tuleb maksta umbes 4000 eurot?
“Sellise käsitöömahu eest ei ole see hind midagi, mujal maailmas algavad sellise kontseptsiooniga kleiditootjate hinnad viiest tuhandest eurost. Kui tahan inimestele palka ja renti maksta, siis on fakt see, et ma ei saa tellijale peale maksta. Pean oma hinnaga midagi ikka teenima, muidu ei ole sellel mõtet.”
Eesti mastaabis võib selline hind tunduda üüratu, kuid tõepoolest, kui hakata lahkama kleidile kuluvaid töötunde, rääkimata materjalikulust, on Viirpalu öeldu igati õigustatud. Kuigi enne rääkisin võrdlemise mõttetusest, siis kõrvalmärkusena olid Balmaini 2014. aasta sügiskollektsiooni kleidi tikandid väärt 25 tuhat eurot. Haapsalu pits on luksuskaup ning seega on Viirpalu kleitide praegune hind kindlasti madalam, kui see oleks mujal.
Kust alustada? Üks detail korraga
Mida endale osta, kui nelja tuhande euro väärtuses õhtukleit kuidagi elustiili ja eelarvesse ei sobitu? Mina näiteks soetasin firma Helk helkurehte. Helkurid on praktilised ja nende puudumise eest võib saada trahvi, ometi ei tundunud mulle kui disaini- ja esteetikaentusiastile supermarketis reas olev tootevalik kuigi… ahvatlev. Nähavus nähtavuseks, aga kuskil turvalisuse ja disaini vahel peab olema kuldne kesktee. Helk ei ole muidugi ainus variant, sarnaseid tooteid on ka teistelt Eesti brändidelt.
Teine variant on pesu. Kui palju räägitakse sellest, et seksikal ning kvaliteetsel pesukomplektil on enesekindlust lakke tõstev võime. Ilus pesu on riietuskomplekti all justkui tugev selgroog, mis ei ole küll nähtaval, aga mille mõju on kindlasti näha. Keegi ei pea teadma, mis on igapäevase teksade ja teesärgi komplekti all, ometi annab see midagi erilist, pesu olgu korralik. BonBonist on siinkohal paljud lemmikud leidnud enda tee minu kappi.
Eesti moel on jaekaubanduses oma koht. Kuigi Tallinn Fashion Week ongi ehk kommertslikum mõnest teisest moenädalast, ei saa me jääda end suurlinnadega võrdlema. Meie disainerid teevad koostööd maailmakuulsate brändide ja artistidega ning meie moeloojaid tunnustatakse nii Eestis kui ka välismaal. Mina hoian igal hooajal silma peal TFW sündmustel ja Instagrami vahendusel näen igapäevaselt oma lemmikmoeloojate töökust ja loomingulisust. Müts maha!
