Konkurss koosneb seitsmest voorust. Finalistide eesmärk on järgmisesse vooru edasipääsemiseks oma fotole maksimaalselt hääli koguda. Oma lemmikule saad hääle anda klikkides tema pildi all nupul “hääleta”. Jaga kindlasti ka oma lemmiku fotot, et kindlustada tema pääsemine järgmisesse vooru. Iga hääletusvooru lõppedes valib žürii kahe vähim hääli saanud finalisti hulgast välja edasipääseja, teine langeb paraku võistlusest välja. Uue hääletusvooru alguses edasipääsejate hääled nullitakse ning kõik algab otsast peale.
Žürii moodustavad: YU Magazine peatoimetaja Marlen Mais, Yes Right Models modellide mänedžer Alex Castaldi, Yes Right Models agentuuri Skandinaavia- ja Baltimaade esindaja Polina Rubtsova, YU Magazine ilutoimetaja Egle Ainumäe ning fotograafid Anna Kuriljonok ning Diana Olesjuk.
Grande finale saab toimuma 12.märtsil, mil kuulutame välja võitja.
Võitjale kuulub esikaanefoto ajakirja YU kevadnumbris, leping Yes Right Models modelliagentuuriga ning tahvelarvuti!
Konkursil osalevad: Sander, Kaspar, Johanna, Anete-Li, Doris, Getter, Elina ja Pauline.
Modellidega on selja taga esimene fotosessioon, mis toimus laupäeval, 21.jaanuaril. Tehtud pilte näed SIIN
Expressions esitleb suures valikus moetrende tervest maailmast. Kaanestaari konkursi esimene fotosessioon leidiski aset Expressionsi moeaksessuaaridega, mis sobivad nii vabaaja, kui ka pidulike rõivaste juurde ning erilisteks sündmusteks. Yes Right Models modelliagentuuri manager Alex Castaldi ja YRM Balti- ning Skandinaaviamaade esindaja Polina Rubtsova korraldasid kaanestaariks pürgijatele päev enne võistluspildistamist laheda treeningpäeva. Selle tulemusena oli noortel modellidel võistluspäeval juba rohkem enesekindlust kaamera ees poseerida. Fotograafid Anna Kuriljonok ja Diana Olesjuk tegid oma tööd suure kire ja pühendumusega. Ülivahvad noored kõik, kellega koos töötada!
Stilist Alli-Liis Vandel koos Mohito, River Islandi ja Reservediga valisid võistlejatele sobilikud rõivad. Soengutiimi moodustasid Ilusalong RandRilu rõõmsad juuksurid Jaanika Miilmann ja Triin Kõrgmaa, kes kasutasid Kevin Murphy tooteid. Egle Ainumäe juhitud jumestustiimi kuulusid Triin Klaas, Triinu Halliste, Zoja Nova ning Viktoria Eva, kelle pintslite all ja Max Factor toodetega valmisid imekaunid meigid.
Täname Kaetud Lauad cateringi, kes meid pika päeva jooksul söögipoolisega kostitas!
Kätlin Kuuspalu- Tallinn Fashion Week meigitiimi juht ja koolitaja
Hommikul ja õhtul puhastam oma nahka pesugeeli ja toonikuga. Pesugeeliga nägu pestes kasutan spetsiaalset svammi, mis samal ajal kergelt koorib nahka. Peale puhastust läheb silmakreem ja vastavalt vajadusele päeva- või öökreem. Paar korda nädalas teen sama sarja riidemaski ja savimaski.
Elery Artus – jumestuskunstnik
Kuna teen endale meiki suht igapäevaselt, siis kindlasti tuleb näonahka ka puhastada. Iga hommik enne meigi tegemist puhastan näonaha. Suvel kasutan 3in1 niisutavat meigieemaldajat ja sügis-talve ajal õlibaasil meigieemaldajat, et nahk oleks külmal ajal piisavalt niisutatud. Samuti iga ôhtu eemaldan meigi, see on ülioluline selleks, et öösel saaks nahk hingata ja taastuda. Kord kuud külastan ka kosmeetikut, eriti suvekuudel kuna sel ajal on minu näonahk rasusem ja tahab sügavamat puhastust. Kord nädalas kasutan ka kerget näokoorjat ja seda just enne meigi tegemist.
Keidy Arrak – jumestuskunstnik
Puberteedieas magasin isegi meigiga, aga nüüd on mu jaoks väga tähtis puhta näoga magama minna. Selleks kasutan naturaalseid tooteid. Kuna kõik meigivahendid ei ole looduslikud, üritan näohooldustooted küll looduslikud hoida. Aegajalt kasutan ka jojoba või kookosõlisid. Muidugi tervislik toitumine ja vesi on ka väga tähtsad. Ma näiteks söön magusat väga-väga harva, ehk ka sellepärast püsib mu näonahk klaar.
Aliis Sepp – jumestuskunstnik
Pean enda naha eest hoolitsemist väga oluliseks ning minu igapäeva ilurutiini kuulub hommikul ja õhtul kindlasti näopesu ning kreemitamine (naised, ärge unustage ka kaela kreemitada!). Peamiselt kasutan apteegist ostetud erinevaid sarju mis on mõeldud tundlikule nahale. Kord nädalas püüan ka nahka koorida. Nägu jääb peale puhastust pehme ja siidine.
Tom Ford on Ameerika moedisainer ja filmirežissöör, kes saavutas oma kuulsuse loovdirektorina selliste kaubamärkide juures nagu Gucci ja Yves Saint Laurent. 2006 aastal lansseeris ta omanimelise kaubamärgi. Siin on Tom Fordi 10 edureeglit:
Ionic2 on tootemark, mille sünni taga seisavad noor moegurmaan Iris Peil ja tema ema Tuuliki Peil. Esimeste ehete ning taaskasutatud materjalidest riiete loomisega alustas Iris muide juba 12aastaselt. Paar aastat hiljem kutsuti neiu Pärnus toimuvale moesõule. Irise valmistatud ehted ja mõned lihtsama disainiga võrkkleidid jõudsid müügile lausa Tallinna vanalinna riidebutiiki. Sel hetkel sai Tuuliki aru, et tütar on piisavalt võimekas koostööks tootemargi loomisel. Ja ega muud polnudki! Sündis Ionic2.
„Väikesest kollektsioonist sai midagi suuremat,“ lausus Iris naerulsui.
Tänaseks on perekond Peilide disain tootemargina turul olnud 9 kuud. Möödunud aasta aprillis sai klientide jaoks loodud veebileht. Kusjuures, firma oli tegelikult registreeritud juba varem, ent kulus aega, et leida õiged kontaktid ja tehased, kellega koostööd teha. Iris räägib, et kontaktide leidmine ei olnud nende jaoks väga keerukas, kuna nad on taaskasutusmaailmas päris pikalt sees olnud. Sestap tuli vaid õigeid niite tõmmata, et saada võimalikult odava hinna eest materjale, millest enda tooteid disainima hakata. Kuna materjale on aga järjepidevalt vaja, nendib Iris, et kontaktide hoidmise ja otsimisega tuleb tegeleda pea iga päev.
Kes on Ionic2 sihtgrupp?
Sihtgrupp on nooruslik ja mitmekesine. Idee on luua riideid inimestele, kes hindavad minimalismi, kuid tahavad ning ei karda teistest erineda.
Milline on tootemargi käekiri?
Praegu on läbivaks teemaks trükised, selget käekirja on aga raske välja tuua, kuna nii vähe tooteid on hetkel väljas ja oleme alles enda täieliku brändi loomise teel.
Kuidas näeb välja tavapärane Ionic2 uue disaini loomine?
Kõigepealt tuleb alati kavand ja lõiked, alles siis selle järgi kangad, kuna iial ei tea, milliseid materjale meile pakutakse. Lõiked konstrueerime mõnel juhul ise, kuid meie ümber on tekkinud ka õmblejate võrgustik, kes on töö juures väga suureks abiks. Rääkides aga toonidest, on meie disain hoidnud praegu pigem tuhmi joont. Sügisel keskendusime aga paljuski autori kollektsioonidele ning tekstuuride omavahelisele mängule.
Kui palju põhinete toodete loomisel taaskasutusele?
Ikka väga suures osas. Meil on eraldi ka Just One’i tootegrupp, mille eripäraks on see, et kõike on vaid üks ja midagi pole võimalik duubeldada. Riided on 80-90% taaskasutatud, vaid trukid ja lukud on sellised, mida meil alati ei ole võimalik leida. Just One’i poolele on tulemas lisaks ehteid, kotte, vöid ja teisi aksessuaare. Usume, et selline grupp on väga vajalik. Millal sa ikka leiad kaks samasugust kleiti, mida sarnaselt ümber disainida!
Milliste mustrite ja kangastega katsetamisest ise kõige enam unistate?
Kunagi tahaks ära proovida etnojoone. See võiks täiesti müügiartikkel olla, vähemalt minu arvamusel on erinevate kultuuride rahvusriided igati inspireerivad ja kütkestavad. Mida slaavi poole, seda kirkamaks ja lahedamaks! Muidugi Muhu mustrid ka. Kuid lemmikvärv on mul hetkel must ja sellel maal sõuan ma ilmselt veel kaua.
Kes on teie tooteid tänaseks ostnud?
Eks ostjaid on olnud igast vanuserühmast, aga kõige vanemad vist sinna 45 aasta kanti. Ostjate seas on nii meie tuttavaid kui ka täiesti võõraid inimesi, mis on väga positiivne aspekt.
Millest sõltub toodete hind?
Peamiselt materjalikulust, kuid tootmine ja disain võtavad loomulikult oma osa. Püüame hoida pigem kallimat joont selleks, et meie tooted jõuaksid nende inimesteni, kes neid tõesti soovivad.
Kas ja millise disaineri loominguid enda loometöös jälgite? Kas silmapiiril on ka konkurente?
Väga ei jälgigi kellegi oma. Eestis on ju kõik peamiselt autoriloome, nii et eeskujuks brände kui selliseid võtta ei ole. Varem kuulus konkurentide hulka kindlasti SWÄRK, aga neist ei ole viimasel ajal midagi kuulda ega märgata olnud. Aldo Järvsoo loome on ka kihvt.
Milline on teie tootemargi tööjaotus? Kes millega tegeleb?
Mina ja Tuuliki tegeleme ikka selle disainiga. Tooted õmblevad valmis tavaliselt õmblejad, aga kui midagi on vaja kiiresti teha, saame ka ise hakkama. Ise tegelen veel turunduse ja pildistamisega, kõik fotod ja veebidisain on minu tehtud. Tegelikult on abiks ka mõni väga hea sõber, kes näiteks kaamerat laenab, kui vaja on. Kõigil pildistamistel on samuti olnud hulgaliselt abikäsi, näiteks Anna-Liisa Himma, kes aitas meigi osas, või Aurelia Minev, kes on mulle algusest peale kõigega suureks abiks olnud. Kõiki, kes mind Ionic2ga edasi on aidanud ei jõua nimetadagi, neid on meeletult.
Mida arvate praegusest tänavamoest? Kas jälgite mõnda disainerit või moeblogijat?
Tänavamood võiks olla põnevam. Mulle tundub, et inimesed on liialt mugavuse peal väljas ja ei proovi uusi huvitavaid asju. Muidugi, kui see mugav stiil välja kantakse, on seegi kena. Kedagi erilist ma ei jälgi. Tundub lihtsalt, et Eesti tänavad ei ole nii kirkad, et leida seda inimest, kelle stiil mind jälgimiseks piisavalt inspireeriks. Ka moeblogijate seas ei ole selliseid tegijaid, kes astuks täiesti karbist välja ja üllataks millegi täiesti uuega. Kuna ma pole suur tänavamoeaustaja, ostan enda riideid kaltsukatest, harva mõne toote firmalt, keda tõesti usaldan. Üldiselt tunnen end paremini, kui enda ökoloogilist jalajälge selles valdkonnas väiksena hoian!
Kui saaksid valida moeajastu, kuhu tagasi minna, siis mis see oleks?
Olen mõned moeajalooraamatud läbi lugenud. Lemmikajastu jääb ilmselt sinna kuuekümnendate–seistsmekümnendate vahepeale. Tundub minu enda disaini lähtekohast küll huvitav kontrast, aga tegemist on nii põneva ajastuga, kuna selles oli nii glamuuri kui ka vabameelsust.
Mis sind inspireerib?
Elu. Abstraktne mull. Mõnes päevas tekib mõni tunne ja siis tekib kavand. Kui on loominguvaene päev, püüan loometööd vältida – nii lihtne see ongi. Kuid ka sõber Vogue aitab sageli hädast välja.
Mida tahaksid teistele moehuvilistele öelda?
Ärge kartke erineda! Ma olin väga noorena täiesti hulljulge, panin moealaselt palju pange. Alles hiljuti jõudsin järelduseni, et vähem on rohkem.
Kriss Soonik-Käärmann ei jäta vist mitte üheski maailmanurgas inimesi külmaks. Tema pesubränd on saanud maailmas väga palju tuntust ja tunnustust. Uurisime, kuidas maailmakuulus tootemark loodi ning mis on selle taga veel peidus.
Kuidas tekkis mõte hakata pesudisainiga tegelema ja miks just sellega?
Moedisainivaldkonda sattusin juba keskkoolis, kui mu parim sõbranna läks Supernoovast (moedisainerite konkursist – toim) osa võtma ja kutsus mind sinna assistendiks. See oli esimene kord, kus avastasin, et moedisain pakub mulle huvi, see köitis mind väga. Järgmisel aastal võtsin ka ise Supernoovast osa, sain finaali ja nii see minema hakkas.
Alguses tegin ikkagi naisteriideid ning mu stiil oli lõbus ja nooruslik. Sel ajal domineerisid eesti moes veel maani peokleidid ja tundsin, et minu lähenemisega toode on sealjuures liiga kantav. Ma ei tundnud, et suudaksin nende asjadega meie kodumaal midagi pakkuda. Siis hakkasingi otsima enda mina ja ühel suvepuhkusel Hispaanias jäin vaatama julgeid naisi, kes avalikult rannas rahulikult pesu bikiinide vastu vahetasid. Mulle näis, et neil puudusid piirid, ja ühele tagasihoidlikule eestlasele tundus see kuidagi teistmoodi. Siis käiski naksti peast läbi, et pesu ju Eestis keegi ei tee. Oma 20 aasta juubeliks tegingi esimese pesukollektsiooni. See oli muidugi kampsunite ja muuga kokku miksitud. Üleriiete ja pesu sümbioos on meil algusest saati olnud.
Kuidas oma niši leidsite? Kaua selleks aega läks?
Nii kui esimese katsetuse ära tegin, sain aru, et see on see, mida teha tahan. Mulle tundus see põnev ja kui ringi vaatasin, siis pesu oli sel ajal nii ühesugune ja traditsiooniline. Päris alguses tegime neid asju peamiselt sõude jaoks, müük oli täiesti teisejärguline. Enne 2009. aastat, mida loen Kriss Sooniku tootemargi alguseks, oli fookus sellel, et oleks endal lõbus ja tore. Tegin seda ikkagi hobi korras ja õpingute või töötamise kõrvalt.
Kui suur meeskond Kriss Soonik Loungerie tootemargi moodustab?
Meil on väga väike meeskond: neli naist, kes iga päev töötavad. Lisaks on veel Eestis tootjad, kes meie tooteid teevad, siis veel agent Jaapanis ja USAs ning reklaamiagentuur Londonis. Neid, kes väljaspool põhikollektiivi töötavad, on tegelikult päris palju.
Mis on teie igapäevased tööülesanded? Kui palju jõuate õmmelda ja materjale kokku panna?
Disainimine on minu peamine roll, kuigi mul on hästi palju muid ülesandeid ka. Pool päevast läheb alati selleks, et meilidele vastata, arveid maksta ja teisi administratiivülesandeid täita. Tegelikult kõige rohkem üritan analüüsida ja tulevikuks strateegiat luua. Sinna alla käib muidugi ka disain.
Kui keeruline on oma disainiettevõtet pidada? Millised rõõmud ja takistused sellega kaasnevad?
Kõige suurem rõõm on ilmselt see, et saab ikkagi enda asja teha. Keegi ei istu kukil ega jaga käske. Samas selleks, et midagi müüa, peab kuulama ka vastukaja. Arvan, et kõige suurem väljakutse ongi see, et kuidas teha midagi, mida tahad, nii et see samal ajal ka müüb. Disainiettevõttel on nii palju nüansse, millega päevast päeva tegelema peab. Kõigepealt on vaja tootmiseks näidiseid, siis peab otsima õiged kangad, näidised valmis tegema ja poodidele maha müüma. See tähendab väga palju messikülastusi või väga tihedat ja head suhtlust meili teel. Seejärel tuleb tootmine: selle ettevalmistus, kangaste tellimine ja muu. Lisaks veel turundus, kuna kuidagi tuleb ju oma info välja ka saata ja tooted end ise ei müü. Selles mõttes on kohutavalt palju väikeseid tegevusi. Hästi oluline on aga organiseeritus, peab teadma, mis ajal midagi teha.
Kui palju energiat ja ressurssi nõuab uue kollektsiooni loomine?
Kangaste leidmine on alguses kõige keerulisem. Kangaid on ju maailm täis, neid õigeid on raske leida. Siis tuleb mõelda, mis täiendaks eelmist kollektsiooni ja kui palju uusi kangaid sisse tuua. Kui need on juba paigas, on disainimine üpris lõbus. Kanga ja esialgse disainiidee kokku viimine ongi kõige aeganõudvam osa kogu protsessist.
Kuidas on kõige parem kollektsiooni esitleda: internetis, messidel, moesõudel või hoopis mujal?
Oleneb, keda püüda. Me näitame esialgu oma kollektsiooni poodidele, siis on kõige parem messidele minna ja näidised kaasa võtta. Seal küll glamuuri pole, pigem on puhas müügitöö, aga et seda teha, peavad olema ka head pildid. Samas palju toimub tänapäeval ka ainult meili teel, kus peab kõvasti teavitustööd tegema ja hinnakirjad poodidele saatma. Kui arvestada lõppkliendiga – kui kollektsioon juba avalikkuseni jõuab –, on väga suur osa ka sotsiaalmeedial.
Moeetendusi teeme väga harva, tänavusel Tallinn Fashion Weekil osalemine oli üpris ainukordne üritus. Me polnud enne seda kaks aastat midagi teinud, pigem korraldame sõusid enda lõbuks.
Tallinn Faashion Week 2016; Foto: Sander Antoniak
Kuidas tekkis idee teha vimkaga moeetendusi?
Tegelesin noorena väga palju tantsimisega, just sõutantsuga. Alguses olid ka mu modellid tantsijad ja traditsioonilist catwalk’i-sõud oli harva. Moeetendusi pikalt ei teinudki, aga kui 2013. aastal Hõbenõelal osalesin, oli tunne, et peaks midagi erilist lavale tooma. Sel ajal jäidki need seitsme pöialpoisi maskid ette ja järgmisel aastal tuli tantsivad jänkupoisid.
Pesu on niivõrd naiselik ja seksikas toode ning enamjaolt näidatakse seda ühtemoodi – tahaksin sellele natuke risti vastu minna ning rõõmu ja hea tuju tagasi tuua.
Kuidas teil tavaliselt sõu kontseptsiooni idee tekib?
Hästi palju ideid tekib muusikat kuulates. Mõne uue kollektsiooni disainimisel on kohe alguses kontseptsioon olemas ja teame, mis lugu seal taga on. Vahel sünnib see alles siis, kui oleme lookbook’id ära pildistanud ja hakkame kollektsiooni poodidele näitama. Siis ilmselt selgineb see lugu seal ümber. See sõltub täiesti kollektsioonist ja hooajast. Lugude jutustamised on lahedad ja need eristavad hooaegasid. See on tore, kui asjad ilusasti kokku jooksevad.
Kuidas jõuda oma loominguga maailma moelavadele? Kas see nõuab palju häid tutvuseid, osavat brändingut, õnne ja juhuste kokkulangevust või hoopis midagi muud?
Kõike on vaja. Alustuseks on kindlasti oluline toode, see on a ja o. Kui on, mida näidata, siis on ka inimesed, kellega kokku puututakse, väga olulised. Tihti võib ka nii olla, et inimesele, kellele toode ei sobi, teab kedagi, kes seda soovib, ja teeb omavahel tuttavaks.
Samas peaks olema ka julget pealehakkamist. Muidugi on see õnne küsimus, kas leiad oma loomingule õiged inimesed. Võib küll olla tuttavaid, kes kogu aeg midagi lubavad, aga asjad ei liigu. Mingil hetkel võib-olla keegi tõesti tuleb ja teeb need uksed lahti, aga temani jõudmiseks võib see teekond väga-väga pikk olla.
Kõikidest õlekõrtest tasub kinni haarata, aga ühtlasi ka tootele keskenduda. Peab kuulama vastukaja, miks miski toimib või mitte. Toote ning tootemargi kallal töötamist on palju. Samas tuleks kõike teha väikeste sammudega. Kui alustasin, mõtlesin, et igal hooajal peab tegema uue kollektsiooni täiesti nullist ja kõike kogu aeg muutma. Siis aga mõistsin, et isegi kui suudaksin seda teha, on aega vähe. Ja tegelikult ei taha seda ka kliendid, nad armastavad tootemarki ju teatud põhjusel. Kui imago ja tooted täiesti ära muuta, võib see olla pigem tagasilöök. Oma mina väljatöötamine on kõige olulisem.
Olete olnud pesudisainer juba mõnda aega. Mis on selles valdkonnas vahepeal muutunud?
Kindlasti turunduse pool. Kui alustasin, olid peaaegu kõik moefotoseeriad meestele suunatud, valdavalt olid ilusad pruntis huultega modellid ja tootepilte töödeldi üle. Domineeris pigem meeste fantaasia. Meie hakkasimegi seda vastupidi tegema ja tänaseks on nii palju tootemarke, kes sama teevad. See on väga kihvt.
Esimeses kollektsioonis kasutasime korviga rinnahoidjaid, mille kõrvale panime praeguseks meie menukaima toote, pitsiga kolmnurkrinnahoidjad. Siis nägingi kohe ära, et see on see, mida teised ei tee ja mis võiks olla meie nišš. Samas kui täna ringi vaatan, siis kõik poed on sellise disainiga rinnahoidjaid täis. Näiteks Triumphis oli see pikalt tooteks, mida lihtsalt pidi olema, sest võib-olla kuus korra tuli klient, kes seda küsis. Aga umbes kaks aastat tagasi ütles seal töötav sõbranna, et tal on tunne, et sellest saab kohe suur trend, sest neil hakati seda põhikollektsioonides kasutama.
Tallinn Fashion Week 2016; Foto: Sander Antoniak
Milliseid kangaid või materjale eelistate kasutada?
Kõige lähedasem on mulle trikotaaž. Mu stiil on pigem igapäevane, mistõttu meeldib mulle seda natuke glamuursemaks teha ning mängida vastandlike kontseptsioonidega. Kindlasti on suur roll ka pitsil. Need kaks kangast müüvad alati ka kõige paremini. See, mida pesuga teha saab ja milliseid kangaid kasutada, on üpris limiteeritud. Seega peab olema loov ja avatud.
Kas klientidel on välja kujunenud ka lemmiktoode?
Jah, kindlasti on nendeks kolmnurkrinnahoidja ja aluspüksid ning Susani pitsbodi. Need on kolm kindlat võitjat. Samas on paljude lemmik ka trippidega trikotaažtopp, millel on kõrge kaelus ja pikad varukad. See on toode, mida mujal näinud pole.
Kuidas teie pesukomplektide ideed tavaliselt tekivad? Kas leiate enne sobiva kanga ja siis tuleb idee, mida sellest saaks teha, või vastupidi?
Just vaatasime oma kollektsiooni ja avastasime, et oleme peaaegu kaheksa aastat kahe rinnahoidja- ja aluspüksilõikega hakkama saanud. Seega on päris hästi läinud. Tegelikult oleme seda nii palju kogu aeg uuendanud. Põhilõige jääb küll samaks, aga igal hooajal teeme midagi uut juurde, mängime kanga või detailidega. Sügis-talvehooaega lisandus näiteks uus detail, kuldne tripp, mis on tegelikult hästi multifunktsionaalne.
Uusi lõikeid on kohati hästi raske välja mõelda, kuna maailmas on neid nii palju sarnased, aga tahaksin enda stiili järgida ja siis lõpetangi enam-vähem samaga, mis enne. Uue lõike leidmine võtab päris palju aega.
Teie disain on Jaapanis praegu väga moes. Kui keeruline oli Aasia turule siseneda?
See on jah üsna huvitav lugu. Mulle on Jaapan alati meeldinud, need koomiksid ja muu. See on mind väga inspireerinud ja teadsin, et meie stiil võiks neile meeldida, aga ei olnud päris kindel, kuidas läheneda. Ma kartsin ka kultuurilisi iseärasusi.
Kui firmaga alustasin, siis meid kutsuti Itaaliasse messile, kus sain ühe jaapani agendiga tuttavaks. Talle minu tooted väga ei istunud, aga andis nimekirja poodidest, kuhu võiksin sobida. Pärast messi läksin kontorisse ja mõtlesin, et hakkan kõigile kirjutama, aga kui nende kodulehed avasin, sain aru, et kõik on jaapani keeles. Kuigi poed tundusid täpselt sellised, kus müüa tahaksin ja kuhu toode sobiks, siis mul ei olnud võimalust nendega ühendust võtta.
Pärast seda käisin messil ka New Yorgis, kus samuti üks jaapanlane minu boksi tuli ja mu tooteid tellida tahtis. Tal oli ühest pesublogist minu tootemargi kohta kuulnud. Ta andis tellimuse sisse, läks Jaapanisse tagasi ja kirjutas mulle, et näitas minu tooteid seal ning arvab, et neil on rohkem potentsiaali, ja pakkus ennast minu agendiks. Nüüd oleme juba kolm aastat koos töötanud ja see nimekiri, mis teine naine mulle andis, läkski täppi. Fakt on aga see, et jaapanlased ei räägigi inglise keelt. Seega on nendega üpris võimatu äri teha nii, et nende keelt ei räägi või pole kedagi, kes seda teeks. Puhas õnnemäng, et ma sellise jaapanlanna leidsin.
Kuidas on sealne moeturg ja mida nad eelistavad?
Nemad on meid kõige rohkem vastu võtnud sellisena, nagu me olla tahaks. Kui Euroopas ja Ameerikas on vingumist, et küll on liiga moekas toode, ja tahetakse muuta midagi, siis Jaapan saab meie kontseptsioonist aru, neile meeldivad need värvi ja lõiked. Paljusid tooteid, näiteks pitstoppe, kannavad nad ülerõivana, mistõttu müümegi seal neid üleriiete osakonnas. Neile meeldivad ka puhvvarukad, väikesed lipsud ja augukesed. Kindlasti on kõikidest turgudest nemad just need, kuhu sobime. Lihtsalt tuleb neid kuulata ja nendega koos tooteid arendada.
Teie tootemarki on esitlenud paljud kuulsad artistid ja moeajakirjad. Kuidas oma loominguga nii laiahaardeliselt silma jääda ja nii palju kõlapinda saada?
Ühtepidi loeb see, et ma Londonis alustasin ja haarasin kõigil ise nööbist kinni. Väga palju saatsin meile ja üritasin lookbook’e ja muud teha. Kui oma firmaga alustasin, siis pesuvaldkonnas ei juhtunud midagi väga huvitavat. Tol ajal oli küll põnevaid tootemarke, aga sellises stiilis, nagu mina tegin, palju ei olnud. Mis tähendab, et silma jääda on lihtne, kui teha midagi omapärast.
Kuigi meil on olnud tohutult õnne, et oleme saanud nii paljudesse ajakirjadesse, on selle taga rohkesti tööd. Palju asju pole ka üldse läbi läinud. Mingit pidi on seda õnne olnud, võiks rohkem olla, aga paraku see konkurents on nii kõva. Oleme küll algusest saati positiivset vastukaja saanud, aga meid on kõvasti edasi aidanud ka pesufännid, sest väga paljusid moeinimesi pesu ei huvita. See on nende jaoks praktiline asi, mis on kuskil teiste riiete all. Mõnes mõttes on see kurb.
Kas teil on ka endal mõni stiilikoon või eeskuju?
Ma arvan, et ühte kindlat pole. Kogu aeg otsin kedagi uut. Mulle meeldivad väga erinevat stiili inimesed. Gwen Stefani on mulle küll alati sümpatiseerinud, aga samas vahetevahel vaatan, et mis ta nüüd selga pani. Ma kasvasin tema muusikaga üles ja tema oleks selline unelmate inimene, kes võiks mu tooteid kanda. Peaksin vist kiiresti tegutsema, ta ka vananeb. Ta on selline sportlik, aga samas on tal naiselik suhtumine, mis mulle väga meeldib.
Kust inspiratsiooni ammutate?
Kindlasti reisides. Nii palju on liikumist, midagi jääb kogu aeg silma. Suure osa minu päevast ja energiast võtabki jälgimine ja igasuguste asjade analüüs. Ma jälgin, mida kantakse, vaatan, mis tänaval või üritustel inimestel seljas on.
Liikumine ja reisimine hoiavad mind värskena ja avardavad maailmapilti. Samas ei saa tänapäeval üle ega ümber ka Instagramist ja Pinterestist, seega vaatan ka neid, kuna visuaalset infot on nii palju.
Kuidas kujuneb teie tootele hind?
Hindame vastavalt sellele, kui kallis on kangas ja tegemine, siis korrutame läbi ning saame hulgihinna. Väga palju töötamegi hulgikliendiga ehk poega. Seda lõpphinda näeme ainult kodulehel, aga peamiste klientide ehk poodide kapriisidega peab seal väga arvestama.
Mis on teie edasised plaanid?
Kümnenda sünnipäeva kolin on juba kuulda ja on palju mõtteid, mida võiks selle ajaga ehk kahe aastaga ära teha. Kuigi meil on koduleht, olen palju mõelnud ka sellele, et kuskil võiks olla väike pood. Tänapäeval saab kodulehega kogu maailma akna avada ja seetõttu pole poodi seni tahtnud, et lihtsalt poepidajaks hakata, aga samas tahaks nüüd küll oma väikese pesumaailma kuskil avada. Eks vaatame, kas see saab olema Tōkyōs või Eestis.
Tallinn Fashion Week 2016; Foto: Sander Antoniak
Mida soovitate noortele disainihuvilistele?
Minu alatine soovitus on see, et kui on mõte proovida ja alustada, siis tuleb seda lihtsalt teha. Alati on hea tagantjärele vaadata, kuidas ja mida oled teinud ning miks midagi on toiminud või mitte. Kui aga pea ees tundmatus kohas vette hüppad, siis tegelikult ei ole õrna aimugi, mis juhtuda võib. Keegi ei oska öelda, mis saama hakkab. Muidugi peab kuulama ka vastukaja, aga samas kui mina oleksin kuulama jäänud peamisi inimesi, kes juba sellel alal tegutsesid, siis ma polekski alustanud. Nad üritasid mind nii ära hirmutada. Mina aga naiivsena tundsin, et mul on teistsugune lähenemine ja julge hundi rind on ju rasvane.
Seega vahel tuleb lihtsalt silmad kinni panna ja midagi proovida. Mul võttis mitu aastat, enne kui hakkasin päriselt oma asja tegema. Töötasin pesufirmades, tegin magistritöö pesuteemal ja muud. Ma juba elasin ja hingasin selles valdkonnas, aga ikka tundsin, et see, mida teha tahan, on natuke teistsugune. Tasub olla julge ja mitte üle mõelda ega liiga palju muretseda. Tuleb see, mis tuleb.
Kudumine arendab ruumilist mõtlemist, lubab luua isikupäraseid asju ja aitab jõuda omaenda stiilist arusaamiseni.
Anna Verschik sai kudumise põhivõtted oma emalt. Lapsepõlves proovis ta küll kududa, see meeldis talle, aga siis tulid muud tegemised peale. Kui Anna tütar koolis kudumistunni jaoks lõnga vajas, mindi poodi ning naine avastas üllatusega, milline on kontrast võrreldes nõukogude ajaga. Tõsisemalt hakkas ta kudumisega tegelema 2008. aastal ning kohe tekkis ka soov teha enda moodi, mitte järgida teiste õpetusi. Nii mõtleski Anna, et võib kududa õmblusteta, mitte osade kaupa. Ta katsetas variante ning esitles oma tööde tulemust kudumisfoorumis, mispeale hakkasid inimesed talle kirjutama ning õpetusi soovima. Juba 2010. aastal avaldas ta oma disaini ajakirjas Käsitöö. Anna kudumisõpetusi on avaldanud ka Soome ja Leedu ajakirjad. Ta on välja andnud raamatu „Õmblusteta kudumid. Seamless knitting“ ning õpetab oma konstrueerimismetoodikat regulaarselt nii Tallinna rahvaülikoolis, lõngakauplustes kui ka välismaal.
Miks tahtsid teha just õmblusteta kudumeid, mitte osade kaupa?
Huvitav on teada, et ajalooliselt on õmblusteta kudum vanem kui õmblustega. Traditsioonilised Kihnu troid, inglise ja iiri kalameeste sviitrid on õmblusteta. Kui leiutati kudumismasinad ja tekkis vastav tööstus, siis ei saanud kududa ringis. Nüüd on kindlasti uuemaid tööstusmasinaid ja saab, aga ma ei oska selle kohta rohkem öelda, sest see pole minu ala. Siis tekkis kahemõõtmeline filosoofia: kõigepealt koome kangatükid (kahemõõtmelised detailid), seejärel paneme kudumi kokku. Aga käsitsi kudumine võimaldab kohe kolmemõõtmelisust. Milleks teha kahemõõtmeliselt, kui saab kohe kolmemõõtmeliselt? Pealegi saab siis kudumise käigus vahetult selga proovida. See on mulle oluline, sest koon alati peast, alguses on olemas üldine idee ja strateegia, aga korrigeerin töö käigus. Õmblusteta kudumine on paindlikum ja annab rohkem konstrueerimisvabadust. Minu kui disaineri jaoks on see oluline.
Kui kaua kulub ühe kampsuni kudumisele keskmiselt aega?
Oleneb muidugi suurusest, mustri keerukusest ja muudest asjaoludest. Kui läheb libedalt, siis nädal (naistele suurusele S-M). Mõnikord on nii, et on peaaegu valmis, aga miski häirib, siis harutan. On ette tulnud, et harutan peaaegu valmis sviitrit või jakki kaks või kolm korda. Sellisel juhul läheb muidugi rohkem aega.
Mis on kudumise juures kõige tähtsam?
Oleneb, mis otsast vaadata. Kui keegi koob õpetuse (ka minu õpetuse) järgi, siis on oluline, et mudel sobiks. Lisaks on tähtis korrigeerimise ja modifitseerimise võimalus, sest ükski disainer ei suuda kõiki figuure oma õpetuses ette näha ja kehakujud on üpris erinevad. Kui rääkida disainist, siis muidugi on tähtis idee (konstruktsioon ja muster), aga ka disaini, kaasa arvatud mustri ja lõnga kooskõla. Mõni lõng on kapriisne, tahab ainult teatud mustreid, mõni ei lase midagi peale labase koe üldse midagi teha. Lõng dikteerib. Siis on veel oluline proportsioon, näiteks kui avar ja sügav on kaelus antud kehatüübile, kui palju istumisvabadust lubada (mulle ei sobi stilistilistel kaalutlustel oversized kampsunid, olen tuvastanud, et mulle läheb istumisvabadust kõige rohkem kümme sentimeetrit) ja nii edasi.
Sa koostad ka kudumisõpetusi. Kust leiab sinu koostatud juhendeid?
Alates 2010. aastast olen pidevalt avaldanud neid ajakirjas Käsitöö, mida tõlgitakse ka soome keelde. Samuti tegutsen rahvusvahelises kudumisfoorumis Ravelry (www.ravelry.com), seal on enamasti ingliskeelsed õpetused. Olen avaldanud ka soome ajakirjas Moda ja leedu ajakirjas Rankdarbių kraitelė (meil ilmus see Minu Käsitööd nime all), kahjuks on viimane pankrotis. Kui mõni õpetus huvitab, võib ka mulle otse kirjutada.
Sa õpetad ka konstrueerimismetoodikat. Kus loengud toimuvad ja keda loengutele ootad?
Juba kolmandat aastat õpetan Tallinna rahvaülikoolis. Seal on mul lühikursus õmblusteta kudumitest. Olen õpetanud ka Tallinna poes nimega Domus Linum, kus oli loengusari. Samas kohas olen õpetanud ka üksikuid teemasid näiteks soomlastele, sest teatavasti õitseb meil lõnga- ja käsitööturism ning soomlased on agarad lõngaostjad ja kudujad. Vilniuses teen suviti ühe tunni ühes armsas lõngapoes, kus käib koos meeldiv kudujate seltskond ja kus perenaine ise talviti mitut koolitust korraldab. Veel on olemas selline žanr nagu käsitöökruiis. Ajakirja Burda Soome toimetus korraldab näiteks juba hulk aega Helsingi-Stockholmi käsitöökruiise, laevas on mitu töötuba. Sel aastal õpetasin rätikute konstrueerimist ja sain kutse ka järgmiseks aastaks.
Kuidas saab sinu kudumeid osta või tellida?
Mu põhitegevus on pigem disain, aga olen teinud ka tellimistöid tingimusel, et minu stiil ja lähenemine tellijale meeldib. Minu töid saab vaadata minu blogist, Facebookist või kudumisfoorumist Ravelry (registreerumine on tasuta, minu kasutajanimi seal on Kuduja) ning mulle võib kirjutada.
Kell on seitse õhtul. Õhus on tunda mõnusat suminat. Istun Al Bastione restoranis väikeses lauas akna all ning pilk rändab mööda omanäolisi seinapilte, misjärel peatub baarileti kõrval lae all rippuvatel metallpannidel. No sellistel, millistel valmivad parimad praed. Sihvakad promootorid liuglevad kandikutega restorani laudade vahel ning serveerivad La La Ladies LIVE ilublogi vaatama tulnud kuuekümnepealisele publikule pokaalidest kihisevat Freixenet vahuveini.
Õhtu võõrustajateks on tüdrukutebänd La La Ladies kaunitarid Diana, Inga ja Kethi, kes pärast avalugu „Unikaalne“ hubases õhustikus uusi põnevaid ilu- ja bränditooteid laval esitlema asuvad.
Tüdrukud on Denim Dream kauplusest endale ise esinemisriideid valinud. Laval proovivad nüüd aga külaliste ees ShoeShop stiilsed jalatseid. Diana tunnistab, et tal on nõrkus jalanõude vastu. Kodus olevat tal umbes sama palju erinevaid jalavarje nagu kiisusid tema lahedal kleidimustril.
Kethi jutustab publikule, et kuna tal pole autojuhilubasid, tuleb ühest Eesti otsast teise reisimiseks tihti terve elu käekotti mahutada. ShoeShop on sellele aga ideaalse lahenduse leidnud, sest lisaks jalatsitele pakuvad nad ka erinevates suurustes otstarbekaid käekotte.
Denim Dream on pannud külaliste jaoks loosikasti kaks 50 EUR väärtusega kinkekaarti, mis mõlemad saatuse tahtel meesterahvastele lähevad. Pole hullu, mehed ei pea endale kassidega kleiti valima, sest Denim Dream´i valikus leiab vingeid tooteid ka meestele. Näiteks kaarditaskuid, käekellasid ning sokikomplekte.
WARPAINT looduslikku hammaste valgendajat tüdrukutebänd laval päriselt degusteerima ei asu. Küll aga räägivad nad täpselt kuidas kookospähkli koorest valmistatud aktiivsüsi hambaid valgendab, poleerib ja hambaemaili tugevdab. Tegemist on 100 % vegan ja 100% loodusliku tootega. Seda musta, mis valgendab tahan isegi proovida.
Turbliss sügavniisutavat näoõli saavad aga külalised ise oma nahal testida. Tegemist on külmakaitse tootega, mis on spetsiaalselt loodud naha talviseks hooldamiseks ning lõhnab taevalikult. Seda võib kasutada nii meigi all, päevakreemi kui ka öökreemi asemel. Eriti lahe on, et õli sobib kasutada nii huultel kui ka silmaümbruses ning lisaks kaitseb ka kõva pakase eest. Õli on uus trend, milles võivad ka kohale tulnud mehed veenduda. „Kas see on Turbliss, mida sa kasutad?“ pakub Diana meestele uue pickup line´i välja.
ManCave nimi on nii hea, et iga mees saab aru, et see on talle mõeldud. Viimistluskreem – palsam niisutab juukseid ja võimaldab teha just sellise soengu nagu mehele sobib. See on nii mehelik, et on rikastatud isegi unikaalse „Viski“ lõhnaga. Coffeine šampoon tugevdab aga juuksejuuri ning ergutab terve juukse välimust. Tooted teeb eriliseks ka see, et need ei sisalda sünteetilisi aineid ning neid pole testitud loomade peal.
Vastandiks tõelisele mehele on toode, mida iga naine vajab. Kõige ilusamas ja armsamas roosas pakendis Moxie tampoonidel on sõnum kõigile naistele: „Have a nice day in hell!“
Vahepeal mõnusa suvelooga „Meile meeldib“ esinenud La La Ladies tüdrukud jätkavad üritust. Kel pole võimalik Grand Canariale puhkama sõita, siis soodne lahendus on St. Moriz Shimmeri sära andev isepruunistav kreem. Seda sobib kasutada ka ainult jalgade tuunimiseks näiteks siis kui ei ole soovi sukki kanda. Muret ei ole vaja tunda, sest kreem riideid ei määri ning kehaniiskusega kuluma ei hakka.
Vajate võimast tervisejooki? Palun väga. Siin ta on. Chaga Health ’i ELEMENTAL ELIKSIIR on võimas immuunsüsteemi parandaja ja vastupanuvõime tõstja, mida soovitatakse väsimuse, stressi ja unehäirete korral ning üldise immuunsuse tugevdamiseks.
Peamine koostisosa MUST PÄSSIK (Inonotus obliquus, rahvakeeles KASEKÄSN) on tuntud Hiinas, Venemaal ja Aasias kui üks võimsamaid immuunsüsteemi parandajaid, tugeva antioksüdandina ja tugeva põletikuvastase toimega. Rahvusvaheliselt tuntud taimeteadlane David Winston peab musta pässikut üheks võimsamaks vähivastaste omadustega raviseeneks.
Kethi palub lavale pokaaliga vett tuua ning laseb maasikaroosa vannipommi sinna sisse kukkuda. Pomm plahvatab ning hakkab momentaalselt mullitama. BATHY Body Care toodete taga on Põlva gümnaasiumi noored. Tegemist on õpilasfirmaga, kes on valmistanud lõbusad värvilised vannipommid ja vannisoolad, mis jätavad naha ääretult pehmeks ja meeldivalt lõhnama.
Nüüd on Diana kord katsetada. Ta võtab Skin Blossom rikkaliku koostisega tuubi kätekreemi ning pigistab seda Kethi käeseljale. Kreem imendub kergesti ega jäta nahka rasvaseks. Eriline kooslus kakaovõist, avokaadoõlist ning sheavõist sügavniisutavad ja toidavad nahka, pelargooni eetrelik õli taastab naha niiskusetasakaalu ja soodustab kudede taastumist.
Magustoiduna tutvustab kaunis tüdrukutebänd YU ajakirja sügisnumbrit, tuues välja silmaringi avardava sisu ning maitseka kujunduse. Loosikastist tõmmatakse välja õhtu viimane auhind milleks on YU ajakirja aastatellimus. YUhuuu!
Selline see imeloom LIVE ilublogi on. Humoorikas ja isikupärases võtmes ning leiab edaspidigi aset tallinlaste meelispaikades. Hoidke Marmini veebilehel silm peal ja tulge järgmine kord juba ise sellest lõbusast üritusest osa saama!
