Monton ja Eesti Olümpiakomitee esitlesid 13. novembril värsket olümpiakollektsiooni „1918“, mis on pühendatud Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale. Riin Ellip lõi loo, mille eesmärgiks on võimalikult palju eestlasi peagi algavaks olümpiaks positiivselt meelestada.
Loos “Vaba”, mille sõnade ja viisi autor on Eesti muusik Riin Ellip ning produtsendiks bassimees Siim Avango, kõlavad vabadusemeelsed loosungid. Riin ise peab moebrändiga koostöö alguseks õigel ajal õiges kohas olemist ning hindab õhku, mida talle loominguks jäeti: „Montoni poolt saime loo kirjutamisel palju mänguruumi, seda suunati vaid märksõnadega, nagu positiivsus, noorus, andekus ja vabadus ise.” Ajastut iseloomustavad mõnusad rullkraega kudumid, naistel pikendatud pihaosaga kleidid ning ajastule iseloomulikud detailid.
Montoni kollektsioonijuht Pille Lauring kommenteerib koostööd: „Montoni roll on julgustada eneseväljendust ning seetõttu oleme alati avatud koostööprojektidele, mis seda eesmärki toetavad. Olümpiakollektsiooni raames, mis on kingitus EV100 sünnipäevale, soovisime esile tõsta mõnda andekat eestimaist artisti, kes veel ei ole suurt tuntust kogunud, kuid kelle energia ja loominguline meel meid väga inspireerivad. Kindlasti oleme tulemusega rahul ning loodame sarnaseid – veidi tavapärasest erinevaid – projekte ka tulevikus läbi viia.”
Montoni PyeongChangi kollektsioon on valminud limiteeritud koguses ning on müügil Montoni brändipoodides üles Eesti, e-poes Andmorefashion.com, Tallinki kruiisilaevade Megastar ja Victoria pardal, Tallinna Kaubamajas, Stockmannis ja Sportlandi kauplustes.
Monton, Eesti edukaim moebränd, kuulub Baltika Gruppi. Baltika on Baltikumi suurim brandhouse, mis koondab viite rahvusvaheliselt edukat moebrändi – Monton, Mosaic, Ivo Nikkolo, Baltman ja Bastion. Baltika jaekaubandusvõrk ulatub 130 poeni Eestis, Lätis ja Leedus, lisaks on kõige viie moebrändi kollektsioone võimalik osta e-poe Andmorefashion.com kaudu, mille kliendid asuvad 44 riigis üle maailma. Lisainfo: www.baltikagroup.com
Loole “Vaba” on valminud ka video, kus kantakse Montoni olümpiakollektsiooni riideid. Video autorid on operaator Sander Saard ning režissöör Ergo Pajuväli.
Üks tavalisest soojem ja kevadisem kolmapäev juhatas mind juba traditsiooniks kujunenud igakuisele kiirkõnnile džässirajal. Ent sel korral liikusin ma selgelt teises suunas, nimelt noorte tegijate loomingu poole. TudengiJazzi juubelipidustused jõudsid Tartusse!
Kui aga mõtlete nagu mina, et neli ühe õhtu jooksul lavale astuvat bändi võivad jääda liialt üksluiseks, siis võta näpust – nad üllatasid, ja kuidas veel.
Kuigi olen elupõline tartlane, ei olnud minu vaist enne TudengiJazzi mind Tartu Jazzklubisse kontsertile viinud. Sestap ei teadnud ma ka oodata, kas publiku seas on pigem vanem või noorem põlvkond, pigem tõelised muusikafanatid või lihtsalt kolmapäeva õhtu nautijad. Kuid sama mitmekesine, kui oli tol õhtul kõlanud džäss, oli ka rahvas, kes noorte innukat musitseerimist jälgis.
Esimesena lavale astunud Kristi Raias Trio ei vajanud pikalt aega, et end publikuga samale lainepikkusele viia. Üheskoos jutustati lugu esimesest tutvumisest armastuseni, mil abiks töötlused tõelistest džäss-standarditest, nagu Frank Sinatra ja I’ve got you under my skin.
Poole tunni möödudes asendus heliseva vokaaliga trio aga õhtu kõige spontaansema, isegi natuke rokiliku džässiga. Raisky Business’i rahvusvaheline koosseis asus mängima ilma ühegi noodita! Nelik, kes järgmise kolmekümne minuti jooksul vaevalt teineteist vaatas, mängis instrumente aga täielikul usaldusel ning pakkus kuulajatele värskendava džässikogemuse.
Õhtu teises pooles liikusime tagasi vähemalt minu jaoks natuke “klassikalisemale” džässile. Koosseisu Jazz In Case andekad heliseadjad esitasid kuulajatele lugusid täiesti oma repertuaarist, kusjuures mängiti õhtu jooksul iga bändiliikme ühte lugu. Huvitava nüansina meeldis mulle nende lugude puhul, et oli olemas küll pealkiri, ent teosed ise olid sõnadeta, mistõttu jäi iga kuulaja otsustada, millist emotsiooni üks või teine käik tähistas. Nagu muusikas ikka, oli palju tõlgendamise küsimus. Ning ega teistest vähem ei inspireerinud ka õhtu viimane, Kristiina Päss Blue Gallery.
Hoolimata sellest, et ealt noored džässilembelised olid koos musitseerinud vaid mõned kuud, mõjusid nad laval justkui vanad kalad. Kuid eks see ole järjepideva ja innuka tegutsemise vili, mis pakub mõtlemisainet meile kõigile. Just džässilava võib olla koht, kust leiame motivatsiooni ka oma südameasjaga tegelemiseks.
Üks minu intervjueeritav ütles kord, et inimesed, kes tegelevad muusikaga, kuulavad vokaali sageli viimase asjana, kuna see, mis toimub sõnade taga, kipub olema veel mitmekülgsem, et mitte öelda huvitavam.
Niisiis istusin möödunud nädalavahetusel Rakvere Jazzukohvikus maha täiesti uue suhtumisega. Ühest kuulsaimast jazzplaadist Nancy Wilson/Cannonball Adderley sai minu ohver. Nimelt lubasin endale, et keskendun sel kontserdil pigem instrumentidele, kuulates, millist lugu need suudavad jutustada.
Muusika oli romantiline, põnev ja kohati lausa krutskeid täis. Kui pealkiri ütles magav mesilane, kostus kõrvu uinutav kontrabass, ehk ka mõni kirevam noot saksofonilt. Kui sõnad rääkisid sellest, mida kõike võiks üks naine teha kohtudes lõpuks oma armastatuga, puhkes laval aga sõna otseses mõttes jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalmäng. Intensiivsus, millega iga mängija oma pilli kohtles, tõstis heliteose minu jaoks täiesti uuele tasemele. Jälgides kolmekümment kuulajat, kes minuga sel hetkel saalis õhu pärast võitlesid, tunnetasin lõpuks täielikku eufooriat ja kaasaelamist. Täpselt midagi sellist, mida peaks iga kontsert inimestele pakkuma.
Džäss on minu jaoks avanud ukse puhta muusika maailma. Puhta selles mõttes, et on vähe tõenäoline, et kuuldu osutub soperduseks või on seda lihtne mõne teise teosega kõrvutada. Vähemalt minul, kes ma alles seisan selle maailma ukselävel. Nagu me teame, on ühiskond liikumas aga järjest laisema keelekasutuse suunas: “võib-olla” on juba ammu asendanud “v-b”, rääkimata lühenditest nagu “lmfao” või “põs”. See on koht, kus toob džäss mind aina enam tagasi juurte juurde. Mis sest, et lauljatar Susanna Aleksandra suust kõlasid sel korral vaid inglise keelsed sõnad. Luges see, kui klaar oli tema diktsioon ning kui oluliseks pidas naine iga lauldud sõna. Usun, et Aleksandra oleks suutnud teha au ka meie armsale eesti keelele.
Tänase popmuusika kõrval on kõik eelnev täielik rariteet. Nüüd ei ole minu jaoks kahtlust, et mitmekesisus harib ja avab silmad. Ning oli vaid lisaboonus näha, kuidas trummar Reigo Ahven või bassimängija Heikko Remmel laval naeratasid ning oma südame kuulajate kõrvus tuksuma panid.
Niisiis istusin möödunud nädalavahetusel Rakvere Jazzukohvikus ja naeratasin. Naeratasin, sest maailmas on inimesi, kes pakuvad siiani ilusaid ja meeldejäävaid elamusi. Ning miks mitte otsida neid just džässi lavalt?
Maailmas on palju imelisi asju ning muusika on kindlasti üks neist. Muusika on miski, mis on aegade algusest siin olnud ja loodetavasti jääb ka lõpuni. Me kõik saame siin maailmas sellest osa, ühel või teisel viisil. Tantsijad koordineerivad oma liigutusi ja lauljad ajastavad oma sõnu muusika järgi, sportlased kasutavad motivaatorina, kurdid tunnetavad selle rütmi. Noorte jaoks on muusika vägagi tähtis. Nad kasutavad seda enda väljendamiseks, maailmast põgenemiseks või lihtsalt ajaviiteks. Enamasti nad küll ainult kuulavad seda päevast päeva, kuid veel imelisem on muusikat ise luua.
Ma olen pille mänginud kogu oma elu. Mu lemmikud lapsepõlvepildid on need, kus mu vanem vend üritab klaverit harjutada ning mina, kes ma vaid ääri-veeri ulatan klahve puudutama, segan teda, et ka ise muusikat teha. Ma arvan, et just sealt mu muusikaarmastus alguse sai.
Kannel
Oma küllaltki lühikese elu jooksul olen mänginud palju pille, kuid lemmikuteks on kujunenud just need, mida paljud teised ei mängi. Kuuekeelset kannelt mängin juba üheksandat aastat. Pill on väga ilus ning lisab igale loole oma sära juurde. See võib olla vaikne taustapill või võimas soolopill, kuid õigesti mängides lööb see alati inimesed pahviks. Tean vaid paari omaealist, kes on seda järjepidevalt mänginud ning see mind ka võlub: ma võin kannelt ükskõik kus mängida ja kui ka valesti läheb siis pole hullu, sest keegi aru ei saa! Kui just katastroofiliselt muusikareegleid eirata ja uisapäisa mängida, siis ikka saab. Pill on heas suuruses ning seda saab lihtsasti igale poola kaasa võtta.
Ukulele
Teiseks lemmikuks on kindlasti ukulele. Seda mängin kolmandat aastat ning olen märganud, et ukulele populaarsus on viimasel ajal kõvasti tõusnud. Selle põhjuseks on ehk bändid ning artistid, kes seda pilli samuti kasutavad. Minu arvates on see vahva, sest just bände kuulates hakkasin ma näiteks kitarri mängima. See polnud aga päris minu pill ja on praeguseks hetkeks tagaplaanile jäänud. Ukulele on kindlasti lihtsaim muusikainstrument, mida ma õppinud olen. Tegemist on enamasti taustapilliga, mis annab loole mahedat kõla. Ma arvan, et ukulele annab palju vabadust: sellel ei ole väga palju akorde, mistõttu esitabki väljakutse ise välja mõelda hästikõlava loo. Pill on samuti heas suuruses.
Klaver
Lisaks mängin klaverit, mis on noodi tundmaõppimiseks parim pill. Klaveril saab mängida korraga nii viisi, kui ka taustalugu ja see on hea väljakutse, et panna samal ajal oma käed erinevaid asju tegema. See kõlab lihtsamalt kui tegelikult on, aga klaver on alati hea pill mida osata.
Pillide õppimiseks on kolm peamist viisi: kellegi käe all õppimine, ise internetist õppimine või puhtalt kuulmise peale mängimine. Ma aplodeerin tugevalt kõikidele, kes viimasega hakkama saavad, kuna mul võttis aastaid, et osata kuulmise peale lugu mängida ning siiani võtab see mul kaua aega ja ei tule alati puhtalt välja.
Muusikakoolid ja “näpumälu”
Klaverit õppisin ma huviringis ühe aasta ning peale seda olen iseseisvalt jätkanud. Ukulelet ja kannelt õpin jätkuvalt huviringis ja kavatsen seda teha nii kaua kui võimalik. Kitarri õppisin ema töökaaslase käe all ning see oli tore, kuna me justkui õpetasime teineteist. Aasta käisin muusikakoolis suurt kannelt õppimas, kuid jällegi ei olnud see minu pill ning mulle ei meeldinud muusika eest hinnet saada. Muusikakoolid on aga väga head noodiõpetajad, kuna peab käima kohustuslikus solfedžos. Muusikakoolides ning huviringides on tavaliselt 1-2 tundi nädalas, kuid tõsiasi on, et sellest ei piisa, kodus peab ka harjutama!
Pillide õppimine annab sulle endale nii palju juurde. Sa õpid kiiresti nooti lugema, mis arendab su üleüldist lugemise võimet. Sul on kergem asju meelde jätta, kuna lugusid mängides jäävad need lõpuks ikka meelde. Samuti tekib “näpumälu”. Mu kandleõpetaja rääkis mulle näpumälust ning see on vägagi tõsi: kui sa oled ühe korra mingi loo ära õppinud, siis see su sisse ka jääb. Aastate pärast võtad oma instrumendi kätte ja kuulad lugu, mida kunagi oskasid, ja kohe teavad näpud kuhu minna ja mida teha. See on sama nagu teadmine, kus telefonil või arvutiklaviatuuril mingi täht asub.
Jutu lõpuks nii palju, et kogu eelnev tekst on vaid minu enda kogemus, mitte fakt. Aga noored, ma julgustan teid muusikalisi instrumente mängima, see annab palju ning on mõnus ka!
Dirigent Olari Elts ühendab jõud elektronmuusik Sander Mölderiga, et tuua publikuni Ühendriikide tuntuima kaasaegse helilooja loomingut.
25. veebruaril pakub ERSO Estonia kontserdisaalis midagi täiesti erilaadset. Dirigent Olari Elts raputab sel õhtul publikut elektroonilist ja orkestrimuusikat ühendava kontserdiga “Alternative Energy”. Esimest korda ühinevad ERSO tegemistega elektronmuusik Sander Mölder ja DJ Peeter Ehala, visuaalsed lahendused loob videokunstnik Alyona Movko.
Kontserdi nimiteoseks on Ameerika helilooja Mason Batesi “Alternative Energy”. Publik saab kuulda ja näha, millises suunas liigub 21. sajandil orkester ja kogu orkestrimuusika. “Elektroonilist ja orkestrimuusikat ei ole kerge kokku sulatada, kuid viimasel 10-15 aastal on sel alal toimunud kolossaalsed arengud. Maailmas on noorema generatsiooni kuumim nimi selles vallas praegu Mason Bates,” märkis Olari Elts.
Batesi loomingu kõrval saab kuulata elektronmuusika vanameistri, Ameerika ühe parima orkestritundja John Adamsi teost “City Noir” ning kontserdi avateosena tuleb ettekandele noore Eesti helilooja Marianna Liiki uudisteos “Motion in Oscillating Fields”.
Sander Mölder nimetab Olari Eltsi pakutud koostööd põnevaks väljakutseks. “Nooruses tšellot õppides poleks ma eales arvanud, et teen ERSOs orkestrandidebüüdi hoopis elektroonikaspetsialisti ehk laptopimängijana,” mainis Mölder.
Pärast kontserti jätkub õhtu Teatris NO99, kus pannakse püsti meeleolukas TIKS-pidu.
Kontsert “Alternative Energy” kuulub ERSO “Tulevikumuusika” kontserdisarja, mida toetab Nelja Energia AS. Kontserdiga juhitakse tähelepanu taastuvenergia kasutamise olulisusele.
