by Erika | nov. 14, 2017 | Avalehele, Erika Renel
Noor popmuusik Jüri Pootsmann, kelle tähelend sai alguse saatest „Eesti otsib superstaari“ ja kes on läbi teinud Eurovisiooni-karuselli, andis välja uue kauamängiva, mis saadaval ka vinüülplaadi kujul. Noormees, kes pärjati tänavu Eesti muusikaauhindade tseremoonial aasta meesartistiks, on andnud meie popmuusikale uue maheda kõla ja mitu stiilset muusikavideot. Praegu viljeleb Jüri kergelt unelevat ja nukramates toonides eestikeelset muusikat.
Alustakski algusest. Kui sa läksid 2015. aasta kevadel „Eesti otsib superstaari“ saatesse, siis kui tõsiselt sa seda võtsid ja eelvooruks valmistusid?
Ma küsisin ikka enne hästi palju nõu. Elasin tookord Raplas, kus on rohkesti muusikateadlikke inimesi – õpetajaid ja pillimehi, kellega hääleseadet harjutada ja lauluvalikut arutada. Ma ei tahtnud, et mul seal saates halvasti läheks. Ma tõesti võtsin seda väga tõsiselt.
Kui tihti sa Tallinnas elades satud oma kodukanti Raplamaale?
Kahjuks mitte enam nii tihti. Kui ma sinna lähen, siis juba pikemas ajaks, mulle nii ei sobi, et törts, törts, törts – kolm tundi siin ja siis jälle seal. Aega võiks selleks rohkem olla. Ma vahepeal ikka käin Raplas, kuna mul on seal omi asju ajada: külastan oma ema, õde, vanaema, sõpru …
Aga miks sa üldse teed muusikat? Mis sind selles kõige enam inspireerib, kas stuudios nokitsemine, esinemistelt saadav energia, publik, tagasiside …?
See on küsimus, mis vajab pikemat mõtisklemist. Ma arvan, väga paljud inimesed ei teagi, miks nad midagi teevad. Mulle tundub, et ma kuidagi sattusin muusikasse, läksin vooluga kaasa, kõik juhtus kuidagi kiiresti ja ma hetkel olen lihtsalt siin. Ma usun, et ma alles kunagi hiljem taipan, kuidas see juhtus ja miks. Mulle meeldib see kõik.
Kas sinu uus album „Täna“ on pigem mahe ja unelev või tantsuline popp?
Mõnes mõttes on sellel albumil iga lugu isemoodi. Viimane laul „Täna“ on jah väga tantsuline ning erineb oma laadilt kõigist teistest. Terve album „Täna“ on pigem melanhoolne. Üpris dreamy ja veidi kurvema tooniga plaat.
Ja albumi kujundus? Need itaalialikud sambad, ornament, samas ometi mõjub kui põhjavalgus …
Käsime just Tartus vinüüle pressimas – ports selliseid plaate tuleb ka müüki. Püüamegi kujunduses meelega sellist puhast liini hoida. Stiililt võib see visuaal mõnele külm tunduda, aga on puhas ja põhjamaine.
Huvitav, et mulle seostub sinuga millegipärast selline kerge retrohõng. Millest see tuleb: on see hoiak, välimus, juhuslikud „Eesti otsib superstaari“ saate klipid või siiski sinu muusika? Sellist stiili sa praegu vist ei viljele?
Ma päris nii ei mõtle ette, et teeme nüüd konkreetset stiili, et see sobiks. Aga ma tahan teha pigem tänapäevast, moodsat muusikat, samas oma väikeste nüanssidega. Ja muidugi mu produtsent Sten Sheripov on tegelikult väga retrovend. Ta teeb ise filmimuusikat ja tema käekiri kõlab kindlasti ka sellel albumil läbi.
Kas albumi nimi „Täna“ vihjabki sellele tänapäevasusele?
Jah, stiililise poole pealt võib-olla küll. Ning veidi ka sõna otseses mõttes täna kui hetk, kus vaatame, mis tuleb edasi.
Kas sa ise kirjutad ka lugusid või pigem sünnivad need koostöös?
See album on pigem koostöö. Räägin kaasa ja jagan mõtteid mitme loo puhul.
Jällegi ma olen siia muusikamaailma kuidagi liiga ruttu sattunud, et mul võtab see kõik lihtsalt aega. Ma arvan, et tark ei torma.
Kuidas on Eestis popstaaril üldse loomevabadusega? Kas sa tajud teatud piiranguid ja ettekirjutusi?
Vajaduse korral mind suunatakse, aga midagi peale ei suruta. Minult oodatakse pigem oma otsest ja isiklikku kogemust, sest see on siiram ja ausam ning seeläbi mõjub. Pigem aidatakse mul enda muusikaga tasapisi välja tulla. Ma teen seda vaikselt, aga ma tunnen, et olen kujunemisjärgus.
Mida sa ise kuulad? Just mitte niivõrd inspiratsiooniks, kuivõrd selle mõttega, et saavutada teatud meeleolu või milleski üle saada.
Mul pole otseselt lemmikartiste. Või tegelikult neid häid on niivõrd palju, et kuidagi pingeritta seada oleks raske. Aga ma kuulan kurvema tujuga ikka kurba muusikat ja see aitab mul asjadest üle saada. Teatud mõttes kurbus võimendub, aga see toimib. Hästi hea tujuga kuulan tantsumuusikat.
Su video loole „Nii või naa“, selle mõnus suvebriis, lahedad rulatšikid ja Haigla pidu – see kõik tabab hästi praegust noortehängi. Mis sa arvad, kus noored praegu, talvel, pimedal ajal, võiksid sama mõnusalt aega veeta?
Tõepoolest ma suudan selle videoga ka ise kergesti samastuda. Ma olen täielikult suveinimene, see esimene lumi isegi veidi ehmatas mind. Ma vajan päikest, seepärast püüan pimedamal ajal kasvõi korra kuhugi päikselisemasse kohta reisida. Ma pakun, et talvel võiksid inimesed näiteks kuskil hubases kohvikus kakaod juua.
Kes on sinu unistuse koostööpartner? Näiteks mõni laulja või produtsent.
Praegu ma välismaa poole ei vaata, tahan Eestis olla. Aga edaspidi üritan võtta omale omaette aega, sest mu unistus ongi tulla välja oma muusikaga, teha enda täispikk album. Ma tean Eestis väga häid kirjutajaid ja produtsente, aga ei soovi ühtegi nime siinkohal nimetada.
Kas sul tuleb ka tuur? Mulle meenub legendaarne kontsert trammis ning ma isiklikult ootan järgmist kontserti rongis, siis ma mahuks vast kuulama ka …
Otseselt meil tuuriplaane ei ole. Annan ühe suure esitluskontserdi Tallinnas detsembri alguses.
Mida sa teeksid siis, kui sa ei teeks muusikat? Sa hakkasid muusikaga tegelema vist kohe pärast keskkooli lõppu?
Issand jumal! Ma ei teagi …
Mul oli üks aasta vahet. Töötasin ühes kõnekeskuses. Ma arvan, et ma töötaks ikka seal.
Oi sellest oleks küll kahju!
Ei, mulle väga meeldis seal. Ma õppisin Taanis paar aastat tagasi kooli ajal, olin aasta vahetusõpilane ja elasin Taani peres. Ma kõnelen seda keelt. Ja kõnekeskuses siis broneerisin taanlastele reise. See oli lahe töö. Aga võimalik, et ma oleksin läinud kuhugi välismaale õppima. Või reisiks hoopis ringi. Või elaks äkki veel ema juures. Hästi palju võimalusi oleks. Mul ei olnud konkreetset plaani. Ju mul läks nii, nagu minema pidi.
Foto: Sander Antoniak
Foto: Sander Antoniak
Foto: Sander Antoniak
Intervjuu ilmus YU ajakirjas detsembris 2016
by Erika | okt. 21, 2017 | Erika Renel, Ilu & Mood
Tallinn Fashion Weeki viimane päev Vaba Lava teatrisaalis algas paljutõotavalt. Kavas olid Piret Kuresaar ja Vilve Unt, kes on muidugi meie Eesti moemaailma särav staar. Oma värskes kollektsioonis äratas disainer ellu omaaegsete kodukootud kudumite mustrid ning avas need uues ja kaasaegses võtmes pehme ja lihtsa vormiga.
Ma pidin pingilt maha kukkuma, mõistes milline stilistika oli Vilve Undi show‘l. Täpselt see, mida mina ja kõik teised pisut boheemlaslikud ning hingelt retrousku naised armastavad – 1970. aastate Silueti moejoonistuste soe ja läikiv värvigamma ja 1960. aastate kelmikas siirus – kõik väga šikis võtmes. Vilve Undi varasematest kollektsioonidest meenuv militaarne joon üllatab ikka oma ajatu power’iga. Vaatasin neid denimisiniseid ja tuhkhalle särkkleite ja overalle mõeldes, kuidas nii lihtne asi võib olla nii jalustrabavalt cool.
Vilve Unt. Fotod: Erlend Štaub
Piret Kuresaare kollektsioonist saavad kindlasti hitiks neoonvärvilaikudega soojad kašmiirmantlid. Õnneks oli ka kapuutsidega versioone! Ootan juba neid meie tänavatele.
Piret Kuresaar Design. Fotod: Erlend Štaub
Liina Steini show ajal istus mu kõrval moehuviline mees, kes oli suhteliselt hämmingus liigotseset seksikusest ja kaheldavast moeväärtusest. Ta mainis pärast mulle, et keegi äkki peaks sellest kriitiliselt kirjutama. Ma ütlesin: “Sind Londonist tulnuna võib see hämmastada, aga mind küll mitte!” Ma olen idaeurooplane ja ma ei häbene seda kunagi. Ma arvan, et L. Steingi plõksib meelega, tal on oma sihtgrupp, omad modellid – tüdrukud ööklubist – selles kõiges on teatud stiilipuhtust. Ja noh, mis siin salata, mul on lihtsalt vaja sügiseks seda mürkrohelist (siiralt loodan, et võltskarvakraega) jakki!
Liina Stein. Fotod: Sander Antoniak
Kolmeteistkümnenda moenädala lõpetasid ühenduse Embassy of Fashion moekunstnikud Ketlin Bachmann, Riina Põldroos ja Aldo Järvsoo. Ikkagi neljas päev moodi ja ma ajasin juba need kolm andekat disainerit ja nende pidulikumale moele keksenduvat disainikollketsiooni kõik omavahel segi. Mäletan, et värvilised näkineiud ujusid videos ja hiljem oli laval kihvtid soomustüdrukud, taas võitmatut glitter–powerit. Keitlin Bachmanni loodud kiisukesed flitrisid natuke Moschino ja tänavamoega. Riina Põldroosi modellid kandsid kinky’sid tähekesega saapaid, mida ma kohe kodus järgi tegema hakkan. Kui liblikaid oli Bachmanni kollektsioonis liigagi palju, siis Põldroosi tähemotiiv ei väsita mind kunagi. Aldo Järvsoo kirevad šamaanitarid said põhjendatult suure aplausi ja püsti tõusnud pildistajate arvu järgi aimates ka rohekelt instafeimi.
Riina Põldroos. Fotod: Sander Antoniak
Täpselt samamoodi nagu neljapäevasel moeõhtul, tippisin läbi vihma kontsades koju. Seekord pidin tänava lõpus kingad jalast võtma, sest kraapisid. Hakkasin mõtlema, et ega mul vist palju selle võluva helelilla südamedekolteega Liina Steini disainerkleidi või Riina Põldroosi helesinise pikalõhikuga litritega kleidiga peale hakata ei ole, kui ma ei suuda isegi väärikalt kontsades koju minna. Aga olles moe-show’l, eriti nii ägedal kui seda on Tallinn Fashon Week, tekib tunne, et kõik on võimalik, ka glamuur.
Tekst: Erika Renel
Fotod: Sander Antoniak & Erlend Štaub
by Erika | mai 30, 2017 | Ilu & Mood
Marleen Afanasjev. NBGA i; Foto: Sander Antoniak
Laupäeval toimus Eesti suurim noorte moeloojate konkurss ERKI Moeshow. Tänaseks juba kolmekümnendat korda. Vana EKA ehk Eesti kunstiakadeemia hoone asukohta olid püstitatud suured valged telgid, kaheksakümnendate moeshowde vaibi andsid edasi valgesse tülli mähitud tantsijad kruusasel parklateel ning suurejooneline rahvusvaheline žürii istus esialgu legendaarses bussis Ikarus. Kartsin, et 20 kollektsiooni on mulle liig, kujutasin kuidas vaatan mõistava ja pingutatult huvitatud näoga järjekordseid minimalistlike ja kontseptuaalselt väsitavaid kottkleite. Valisin koha, kus saaks kohe minna kohvi võtma, et vastu pidada. Esmase pinge maandasid kohe coolid tantsijad, kuid kerge hirm jäi hinge.
Cärol Ott – kollektsioon „N_BU”; Foto: Sander Antoniak
Mis aga laval edasi toimuma hakkas, oli absoluutselt vaimustav. Alates esimesest kollektsioonist kuni kahekümnendani olin konstantselt üllatus-seiundis. Ma ei suudagi tuua ühtki kollektsiooni eraldi esile, sest kõik olid super! Suudaksin vaid neoon-niidina kogu moeetendust läbivaid teemasid välja pakkuda: samuraid ja geišad, maailmarändurid, pariisitarid, Tokyo, Lasnamäe, meie oma Moschino, 2000ndate futu-esteetika, palverändurid ja mahedad sportlikud lahendused. Üle kõige aga taas moes pastellid, pastellid, pastellid – mu täielik arm. Meigitiim ja juuksurid vajaks eraldi peatükki! Kõik need sädelevad silmalainerid, juustesse punutud geomeetria toetasid modellide isikupära ning võimendasid esituselamust.
Uršulė Gužaitė – kollektsioon „Saudade”; Foto: Sander Antoniak
Vaatamata ERKI’dele omasele hullusele oli hämmastavalt palju loodud rõivaesemeid, mida kohe tahaks selga panna. Mina vähemalt, kes ma kunagi kunstnaha ega jaburate värvilahenduste ees risti ette ei löö. Ka viisakad kontoriinimesed leiaks oma garderoobi värvikaid uuendusi, näiteks kollektsioonist „Feminine. Tropic. Rebellious.” Sel aastal oli 20 kollektsioonist 5 väljastpoolt Eestit pärit noorte disainerite looming. Ka moelava oli ehitatud nõnda, et ka juhuslikud möödujad väljast poolt saaks näha osa catwalki. Nautisin hetki, kus vastasmaja kontorihoone läbipaistvas koridoris inimesed seisatasid ja telefonidega pildistama hakkasid. Parim oli muidugi inimeste pilk EKA bussipeatuses sellele pikalt looklevale pea eranditult fashionistadest koosnevale külalistejärjekorrale.
Anu Rieberg – kollektsioon „Followed it”; Foto: Sander Antoniak
Pealtvaatajana on konkursside puhul haarav ka teatud võistlusmoment, pakkusin mitmele kollektsioonile oma peas nn kolmandat kohta või eriauhinda, kuni tuli järgmine wow-moment. Mitmed ERKI tänavused kollektsioonid olid loodud meestele. Tauri Västriku laheda punkpoweriga väga hästi läbimõeldud, isiklikust patsifismitunnetusest lähtuv unisex meestekollektsioon „Tyhik” sai muuseas väärika auhinna – noor disainer läheb nüüd Londonisse suvekursustele. Võidu saavutas Frida Jõe borrealistlik introvertsusest lähtuv kollektsioon „Perpetuum mobile”. Võidukollektsioon oli heamõttes häiriva esitusega: härmas-lillakate juustega zombikaunitarid mahedates ajatult stiilsetes läbikomponeeritud rõivastes, omamoodi isoleeritud, samas just seeläbi erilised.
Fotod: Sander Antoniak
by | okt. 24, 2016 | Ilu & Mood
22. oktoobril sai Tallinn Fashion Week raames näha pesubrändi Kriss Soonik Loungerie ning Baltmani loomingut. Viimane päev tõi Kultuurikatlasse taaskord täissaali, mis näitas, et eestlased armastavad kodumaiseid brände.
Esimesena esitles oma sügis-talvist kollektsiooni ‘’The Morning After’’ Kriss Soonik. Peamiselt Londonis baseeruv Kriss Soonik on naistepesule pühendunud moedisianer, kes tuntust kogumas ka Aasias. Kontseptsioon sügis-talvisele kollektsioonile oli sünnipäevatüdruk peale suurt pidu, mis tõi vaatajateni ilusa, trendika ja hullupööraselt mängulise pesukollektsooni. Näha sai Kriss Soonikule juba omast käekirja, nagu pitsist detailid ja pilkupüüdvad lõiked, kui ka uudset lähenemist, näiteks ülekatted/kleidid aluspesule. Üllatav moment oli mullikilest valmistatud ülekate/kleit, jättes omanäolise ja vau-efekti mulje! Kokkuvõtvalt võib öelda, et Kriss Soonik on jätkuvalt väga andekas ja tema loomingul tuleks silma peal hoida, sest tegemist on tõusva brändiga!
Aitäh Sulle Kriss Soonik, suurepärase moeshow eest!
Tallinn Fashion Week 2016 teine pool esitles Baltmani loomingut. Bränd alustas aastal 1991 ning tänaseks on Baltman üks tugevamaid meesterõivaste brände Baltikumis. Seekordne moeshow oli Baltmanile tähenduslik, sest bränd tähistas oma 25 juubeliaastat! Kollektsiooni ‘’Kartmatuks sündinud’’ enamuse moodustas ülerõivas, milles on kasutatud kvaliteetseid materjale, samuti püüdis bränd pilke julgete aksessuaaride näol! ‘’Kartmatuks sündinud’’ looming on mõeldud enesekindlale ja teotahtelisele mehele, kes ei karda öelda ei.
Tekst: Reila Saarmäe
Fotod: Sander Antoniak
