Eesti moedisainiettevõtte Baltika on tänavu sügisest Eesti Disainiauhindade suurtoetaja, andes välja eripreemia ühele noorele disainivaldkonna talendile, kelle loomingul või tegevusel on rahvusvahelise läbimurde potentsiaal.
Eripreemia võitjaga soovib Baltika teha koostööd erinevate disainiekspordiga seotud projektide raames. Eesti Disainiauhindadele kandideerimine lõppes 19. augusti südaööl.
Baltika toetab Eesti Disainiauhindade raames SÄSI kategooriat, mille eesmärgiks on toetada ja julgustada noori Eesti disainitalente, tunnustades neid senise loova ja iseseisva tegutsemise eest ning anda neile võimalus edasiõppimiseks ja -arenemiseks. Auhinnatavaks tegevuseks peetakse innovaatiliste teenusedisaini lahenduste, toodete või tooteprototüüpide loomist, disainivaldkonna piire laiendavat eksperimentaalset või uurimistegevust.
„See, mis viimastel aastatel Eesti disainimaastikul toimunud on, väärib märkimist – Eesti disainist peetakse aina enam lugu, seda osatakse väärtustada ning disainerbrändid on teinud nii tootearenduse kui ka turunduse vallas tõsiseid edusamme,“ tõdes Eesti Disainiauhindade SÄSI kategooria žürii liige ja Baltika brändingu- ja jaekontseptsioonide arendusdirektor Maire Milder.
Samas tõdes Milder, et noored talendid vajavad rahvusvaheliseks läbimurdeks toetust ja abi, samuti peaks disaini loomine lähtuma mitte armastusest toote vastu, vaid huvist lahendada läbi disaini või disainmõtlemise mõnda olulist probleemi. „Eestis loodud disain on väärt ületama riigipiire ja vallutama välisturgusid. Mul on hea meel, et Disainikeskus on loonud Eesti Disainiauhindade näol ühe viisi, et noori andekaid disainiinimesi sellel teekonnal abistada,“ lisas Milder.
„See, et Eesti suurima disainimeeskonnaga Baltika toetab noori disainitalente näitab seda, et Eesti ettevõtted näevad noortes disainerites potentsiaali ja on valmis nende arengusse panustama,” kommenteerib Eesti Disainikeskuse juht Jane Oblikas. „Paari aasta tagune väide, et ettevõtted ja disainerid koostööd ei tee, ei pea enam kindlasti paika,” lisab ta rõõmustades.
Eesti Disainiauhinnad, sh SÄSI laureaadid ja Baltika eripreemia kuulutatakse välja pidulikul auhinnagalal 16. septembril Tallinna Kultuurikatlas. Seejärel alustab Baltika eripreemia võitjaga läbirääkimisi, et teha koostööd Baltika disainiekspordi suurendamisega seotud projektide raames. „Täna on Baltika moebrändide kollektsioonid saadaval paljudes riikides üle Euroopa, kuid ekspordivõimekuse tõstmiseks on vajalikud täiendavad arendustegevused,“ lisas Maire Milder.
Eesti Disainiauhinnad toob ühtse katuse alla seni Eestis välja antud disainivaldkonna tunnustused, et võimendada ühiskonnas disaini häält ja sõnumit. Esmakordselt anti Eesti Disainiauhinnad välja 2012. aastal Eesti Disainerite Liidu, Eesti Disainikeskuse, ADC*Estonia ja Teenusmajanduse Koja koostöös.
Baltika Grupp on Baltikumi juhtiv moedisainiettevõte, millele kuulub viis rahvusvaheliselt edukat moebrändi – Monton, Mosaic, Baltman, Bastion ja Ivo Nikkolo. Baltika brändide jaekaubandusvõrk hõlmab 130 brändipoodi Eestis, Lätis Ja Leedus, lisaks saab kõiki kollektsioone soetada e-poe vahendusel, mis tarnib kaupa 44 riiki üle maailma. Tänu hulgi- ja frantsiisipartneritele on Baltika brändide kollektsioonid müügil üle Euroopa, sealhulgas ühes vanemas ja tuntumas kaubamajade ketis Peek & Cloppenburg. Baltika Grupp on noteeritud Tallinna börsil, mis kuulub NASDAQ OMX gruppi.
Baltika teeb kummarduse Eesti disainile Pildil on läbilõige Baltikast kui Eesti moedisainiettevõttest, kelle viite moebrändi (Monton, Mosaic, Baltman, Ivo Nikkoli ja Bastion) tuntakse ja hinnatakse Skandinaavias, Kesk- ja Ida-Euroopas ning Hispaanias. See, kuidas Baltika moebrändid ja kollektsioonid klientideni jõuavad, on enam kui 1100 inimese pühendunud töö tulemus. Iga õnnestunud ülikonna, kleidi või mantli valmimine ja kliendini viimine koosneb miljonist pisikesest detailist, millesse annavad oma panuse kõik Baltika inimesed.
Läbilõiget Baltikast esindavad (vasakult): Montoni kollektsioonijuht Pille Lauring, Baltmani peadisainer Aivar Antonio Lätt, Bastioni peadisainer Monika Randloo, Baltika juht Meelis Milder, Bastioni disainer Triinu Jõhve, klienditeenindaja Sille Õigus, logistik Igor Koševarov, Ivo Nikkolo disainer Britta Laumets, personali- ja värbamisspetsialist Tuuli Hallop, peasisseostja Marjan Saar, visual merchandiser Piia Poolak, kaubastaja Laura Kallasvee, Baltika e-poe juht Külli Koort, finantsanalüütik Ann-Mari Koppel, Montoni naistekollektsiooni peadisainer Hanna Haring, müügi- ja turundusdirektor Kristel Sooaru, Montoni meestekollektsiooni peadisainer Peeter Rästa, brändingu- ja jaekontseptsioonide arendusdirektor Maire Milder, Mosaici naistekollektsiooni tehnoloog Helen Viir, rätsep Svetlana Maksimets, Mosaici meestekollektsiooni peadisainer Ester Soidla, IT-spetsialist Toomas Raun, Mosaici naistekollektsiooni peadisainer Merle Lõhmus, hulgi—ja frantsiisimüügijuht Lea Endrikson, klienditeenindaja Henry Feil, Ivo Nikkolo peadisainer Eve Hanson ja Eesti jaeäri müügijuht Aldona Solnik
Lisaks on pildile jäävustatud valik Eesti disaini silmapaistvatest esemetest, et avaldada sümboolset toetust Eesti disainile ning disainile kui mõtteviisile. Lisaks Baltika inimestele, kes kannavad pildil Eestis loodud moodi, on fotol Tarmo Luisu loodud põrandavalgusti sarjast „Artist“, nahakunstnik Stella Soomlaisi loodud nahast käekott „Rob a Bank Bag“, Oot-oot taburet „Dot“ ning Aap Piho disainitud Warm Northi abilaud.
Läbilõike Baltikast jäädvustas fotopuldiga pildile Montoni meestekollektsiooni peadisainer Peeter Rästa
“Olen üsna veendunud, et moeeriala valis mind ise välja!”
Birgita Silberg (23) on multidistsiplinaarne loovhing ja illustraator. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia moedisaini eriala ning õppinud ka moestilistikat. Motivatsiooni annab sisemine jõud, edasi tiivustab tahtejõud ja igatsus ilu järele. Birgita suurim kirg on alati olnud joonistamine. Sellega tegi tüdruk algust juba varajases lapsepõlves, unistades kunstnikuks saamisest. “On olnud põnev teekond ja nauding jälgida, kuidas-kuhu loomingulised väljakutsed ning põnevad koostööprojektid mind edasi on viinud ning jätkuvalt kandmas on,” räägib neiu entusiastlikult.
Uurides, kuidas Birgita moedisaini juurde jõudis, arvab neiu, et lõplikult Eesti Kunstiakadeemia moekateedri õhustikku jõudes valis moe eriala teda galantselt ise välja. “Valdkonnad, millega mood on seotud, on köitnud mind kaua. Toonastele jätkusuutlikele huvidele tagasi vaadates oli tegemist loomuliku kulgemisega – ühel hetkel otsustasin süviti sukelduda. Nõnda on kõiksugu loomingulised meisterdamised ja katsemamised, huvialased kokkupuuted ning inimesed olnud minu edaspidises elus märgilise tähendusega. Kohtumised ja äratundmised selles osa on toimunud aja möödudes.”
Värskust ja virgutust kogub Birgita huvi- ja erialategevustest, muusikast, filmidest, loodusest, lugemisest ning personaalsetest projektidest. Samas on ta ka suur melomaan. Hinge puudutavad soul meloodiad ning funk rütmid. Ta külastab tihti live-kontserte ning üldse meeldib noorele kunstnikule loominguliste tegemiste kõrval end liikumises hoida ning ringi vaadata.
Pidev loominguline areng ja kogemuste varasalve täiendamine on Birgita jaoks oluline. “Pean oluliseks pidevat silma, kõrva ja käeliste oskuste treenimist ning vaimu toitmist. Kui keha ja vaim vajavad kosutust, annan mis parajasti minu võimuses. Teatud hingetõmbeajad on igal juhul värskuse säilitamise mõttes olulised. Kui tähtsatel ajahetkedel endast parim tuleb anda, siis teen… loe edasi ajakirjast. YU Magazine sügisnumbri saad kergesti tellida SIIT
Tekst: Marlen Mais
Kuidas on võimalik ühel noorel inimesel juba kahekümne kahe aastaselt jõuda Eesti kulinaariamaailma tippu? Omada märkimisväärset töökogemust Michelini tärnidega tunnustatud maailmaklassi restoranides ning töötada Tartu ühe populaarsema söögikoha Meat Market kokteilibaari peakokana? Kas selleks on tarvis kokamütsi alla peidetud animatsioonikangelasest imekokk Remy´, või on tõepoolest võimalik seda kõike saavutada inimlike vahenditega?
Hoolimata sellest, et Mihkel Manglus´i (22) peres ega sugulaste seas pole ühtegi kokajuurtega eeskuju, igatses noormees siiski justnimelt kokaametist. Eesmärk ajendas pirtsaka sööjana poissi ise köögis katsetama hakkama. Esimeseks suuremaks projektiks ahju ees kujunes pizza valmistamine, mis aga paraku läbi kukkus. Sellegipoolest ei löönud Mihkel oma unistusele käega, vaid lõi lahti raamatud ja interneti. Neelates kirjandust ning ahmides kokandussaateid omandas poiss palju teadmisi, mis teda edasises aitas. Ta pani kasvama oma maitsetaimed ning koos mõningate sõpradega, kelledele samuti meeldis süüa valmistada, kokati, katsetati ja arutati koos. Ühel päeval leidis Mihkel end osalemas telessaates „Jätku Leiba,“ kus ta saate kinni pani. Finaalsaate mentoriks oli saatuse tahtel Dmitri Demjanov, kes poisi talenti märgates talle praktikaukse Eesti tipprestorani köögisaali avas. „Järgmised suve- ja koolivaheajad veetsin Egoistis, õppides peakokk Vladislav Djatšuk´i käe all. See kõik toimus põhikooli ajal. Olin siis kõigest 14-aastane. Tartus ma oma noore ea tõttu peakoka praktikohale positiivset vastust ei saanud. Tallinn võttis mind aga avasüli rõõmsalt vastu. Mul vedas, et sain pealinna ja nägin restoranitöö kõrgemat taset.“
Televiisorist nähtu ning raamatutest loetu ei anna noormehe sõnul poolti nii palju, kui reaalne kogemus restorani köögisaalis. „See, mis ma praktikas juurde õppisin pani asjad paika,“ räägib Mihkel. Et saada paremaks soovitati tal vahepeal minna ka välismaale õppima. Ambitsioonikas Mihkel lõigi maailma parimate restoranide edetabeli lahti ning hakkas uurima, milline Michelini tärnidega restoran talle kõige enam huvi võiks pakkuda ning saatis kirja. „Üldiselt on kõik vastused alati jaatavad, pigem haruldane kui kedagi ei võeta. Kui sa oled kokaõpilane ja sa minna tahad, siis on see võimalus täiesti olemas. Endal peab olema lihtsalt algatusvõimet. Emal ja isal ei ole mõtet lasta elulookirjeldust kirjutada ega omanikule helistada. Niimoodi need asjad ei käi. Tuleb saata lihtsalt kiri sooviga, et tahad õppida,“ räägib Mihkel.
Mõne aja pärast sõitiski, tol ajal seitsmeteistkümne aastane, Mihkel Stockholmi Mattias Dahlgren´i restorani , mis koosnes kahest osast – matsalen ja matbaren ehk toidusaalist ja toidubaarist. Üks kahe Michelini tärniga, teine ühe tärniga tunnustatud restoran, kus noorel Eesti talendil, kokku kahe nädala jooksul, õnnestus lähedalt näha ja osa saada kuilinaariakunsti maailmaklassist. See ei jäänud aga tema esimeseks ega viimaseks kogemusreisiks. Kolme Michelini tärniga restoran La Vie Saksamaal ja ühe tärniga In Da Wulf Belgias on vaid mõned näiteid, kus Mihkel oma teadmistepagasit on täiendamas käinud. Mihkli sõnul leidis ta igalt poolt midagi erilist. Ühes kohas oli hea tiimitöö, teises pühenduti detailidele, peeti oluliseks tehnikat ning suhtumist toidutvalmistamisse. „Võtsin seda kogemust tervikuna,“ räägib Mihkel raputades oma kogemustepagasit ning lisab veel, et kõik kokad, kelle juures ta välismaal töötada sai, on ühtlasi ka tema eeskujud. Sügavama jälje jättis poisi jaoks aga Kobe Desramault. „See kuidas ta ise tööd teeb, abistab kõiges, sealjuures põranda ja nõudepesuga ning aitab toite väljastada – ühesõnaga, laseb suvalisel Eestist tulnud praktikandil oma meeskonda panustada. See on mu meelest hästi oluline. Tema tiimitöö jättis jälje,“ meenutab Mihkel Belgia tipprestorani peakokka.
Tagasi koju naastes tundus Mihklile, et Eestis on kõik totaalselt mõttetu. Võrdlus maailma tippklassi restoranide ja Eesti kokakunsti vahel tundus kuristikuna. „Siis oli masu aeg. Kõik oli teisiti,“ arvab Mihkel taganjärgi. „Pidi olema raske rahakott ja lihtsamat head sööki oli väga raske leida. Nüüd on Eesti köögikultuur arenenud ning võib öelda, et oleme Soomega juba samal tasemel. Võib olla päris kõrgklassi restorane on meil vähe aga Eesti on ka väike maa. Selliseid Meat Marketi taolisi häid restorane on juba väga palju,“ räägib Mihkel ning lisab, et täna on Eestis võimalik nautida vägagi head toitu.
Ühel hetkel hakkas Mihkel pidama väikest plaani oma söögikoha avamise üle. Ta võttis end töötuna töötukassas arvele ning sai sealt erinevaid ettevõtluskoolitusi. Järgmine moment helistas talle aga restoraniärimees Joel Ostrad ning pakkus koostööd. Mihkel pani päris oma restorani avamisplaani tulevikuriiulile ning võttis pakkumise vastu. Temast sai Meat Market kokteilibaari peakokk. Tavapärane hommik algab kell üheksa restorani köögis tellimusi üle vaadates ning vajalikke ettevalmistusi tehes. Päeva jooksul valmistab Mihkel hulgaliselt erinevaid ja maitsvaid roogasid, genereerib uusi ideid ning mõtleb menüü tarvis välja uusi sööke. Seal kus varem asus Apple´i kauplus lõpetab noor talent oma tööpäeva pisut enne südaööd.
Kokk ei saa hakkama ilma noata aga tehnilistest vidinates on Mihkli lemmikuks kujunenud grill. „Meil siin köögis on küll igasugu moodsaid ja ägedaid masinaid aga kui grill on olemas, siis olen juba õnnelik,“ lausub Mihkel. Ka malmpottidest ja –pannidest peab poiss lugu. „Profiköögis on palju roostevabast terasest kööginõusid, mis tekitavad võltsi tunde, ent mulle meeldivad päris asjad – klassikalise taustaga vahendid,“ räägib Mihkel. Koju ostab ta pigem soodsamas hinnaklassis köögiriistu. Mihkli meelest sobivad Fiskars ja Victorinocs kodunugadeks vägagi hästi. „Mitmesaja eurose noa hooldamine on omaette kunst ning nende teritamine omaette tegu. Lisaks võivad need peost libisedes kildudeks kukkuda või murduvad võid lõigates ära,“ räägib Mihkel.
Mihklit inspireerivad aastaajad ning kõik värske. Talle meeldib viibida metsas ning mere ääres. „Mulle sobib looduskeskkond. Ma pole linnainimene. Elasin aastakese Tallinna kesklinnas, kus polnud ühtegi puud. Pühkisin laualt tahma,“ meenutab Mihkel linnaelu nüansse. Mihkli maakodu asub 20km Tartust väljas. Seal pole küll merd, kuid poisi sõnul teeb mets selle tasa. Ka reisid välismaale inspireerivad teda. „Kui näen inimesi, kes teevad asju teisiti siis võtan selle endaga kaasa. Proovides hiljem järgi teha ja avastades, et see tuleb hästi välja annab see mulle jõudu juurde.“
Pole üllatav, et Mihkli suurte sahvritega unistuste restoran ei asugi mitte linnas, vaid pigem linnast väljas. Kui enamus noori unistaks oma restoranist mõnes metropoli südames, siis Mihkli arvates on Eesti piisavalt hea koht oma söögikoha omamiseks. „Siin on võimalik areneda. Mul oleks oma aialapp ja mets, kus käin marju korjamas ning järv kus saaks värsket kala. Tartus on meil näiteks väga head järvekalad. Leian, et välismaal kujuneks see rohkem ellujäämisvõitluseks konkurentide seas. Eesti pakub palju erinevaid võimalusi,“ räägib Mihkel oma unistuste gastronoomiatalust, kus ta ühel päeval klientidele süüa pakub. Seni kuni päris oma restorani veel ei eksisteeri on Mihkli soov alustada mõne uue projektiga ning teha seda hingega. Samuti tahab ta areneda, et saada veel paremaks kokaks. „Parem kokk tähendab minu jaoks seda, et ma suudan oma toiduga veelgi rohkem inimestele rõõmu pakkuda. Kui klient siiralt tagasisidet annab, et see mis ta sõi oli superhea, siis see teebki mind paremaks kokaks,“ selgitab Mihkel. Kindlasti ei ole tema eesmärk end üle töötada, vaid võtta aega ka akude laadimiseks. Seda teeb ta päikese käes lebades, klassikalist kirjandust lugedes ning muusikat kuulates.
Edupüüdjatele soovitab Mihkel eelkõige sihikindlust, sest just see viis teda unistuse täitumiseni. „Noorte puhul on praegu hästi tavaline, et hakatakse millegagi tegelema ja jäetakse see siis mõne aja pärast soiku. Aga tuleb teha ühte asja ning sellega vaeva näha. Ei ole vahet kas alustad 14 aastaselt või 25 aastaselt, võid 30 aastaselt olla sama edukas. Oma unistuse nimel tuleb eesmärke seada ja hästi palju tööd teha,“ lisab Mihkel ning tõestab seega, et kõik unelmad on võimalik saavutada siiski inimlike vahenditega.
Ehk koorus sellest loost siiski välja üks tõsiselt võetav eduvalem – Ära kunagi anna alla – mida meil omi unistusi püüdes järgida tuleks!
Kätrin Avarmaa (23) esitleb oma kollektsiooni Happy Hippie juba homme õhtul ERKI Moeshow suurel laval. Minge kindlasti vaatama ja noorele talendile pöialt hoidma!
Kätrini kommentaar: „Inspiratsiooni kollektsiooni jaoks ammutasin suvistest muusikafestivalidest. Loomist alustasin mustrite disainimisest. Neid kavandades mõtlesin rõõmsatele suvemälestustele ja nii tekkiski idee kasutada võimalikult lõbusaid värvikombinatsioone ning naljakaid elemente. Peategelasteks on kriipsujukud, kes kujutavad eritüüpi festivali külastajaid. Happy Hippie kollektsiooni eesmärk on anda tujutõstvat energialaengut. Loodan, et need rõivad toovad inimestele naeru suule ja tekitavad suvemeeleolu!“
Tüdrukutele meeldib bad boy mentaliteet ja kus neid pahasid poisse ikka näha saab, kui mitte taipoksi trennis või taipoksi üritustel. Kuid ei leia just palju tüdrukuid, kes taipoksi, seda ilma relvadeta võitlust, ise nõnda kirglikult harrastaks, et pääseda isiklikult arenedes selle iidse võitluskunsti kõrgemasse klassi ning olla austatud oskuslik harrastaja, kelle treeningutest suisa Eesti parimad fighterid osa tahavad saada. Liisi Kontkar´ile (25), kes argipäeviti töötab Hagudi põhikoolis kehalise kasvatuse õpetajana ning 9nda klassi klassijuhatajana, on eelnimetatud privileeg osaks saanud. Kõik sai alguse viis aastat tagasi, kui Tai rahvussport tema südame kiiremini põksuma pani.
Liisi sattus taipoksi juurde puhtjuhuslikult. Ühel päeval kutsus tuttav teda trenni. Ütles, et oli leidnud naistreeneri, kes on tüdrukutegruppi kokku panemas ning soovib treeningutega alustada. Varasemalt olid Liisi mõtted keerelnud hoopis kickboxi ümber, kuid kuna trennid toimusid Tallinnas, tema elas aga Raplas, siis polnud osalemine võimalik. Ettepanek äratas tüdrukus huvi, sest ka taipoksi puhul oli tegemist siiski poksialaga, mis hõlmas endas nii enesekaitseteadmisi, kui ka psüholoogilisi harjutusi. Liisi oli koheselt nõus. „Esimesest trennist alates hakkas mulle taipoks sedavõrd meeldima, et olen siiani selle ala juurde püsima jäänud,“ räägib Liisi õhinal.
Lapsena oli Liisi pigem poisilik tüdruk. Lühikeste sassis juuste, mudase näo ning katkiste teksapükstega nägi ta välja nagu väike nukitsamees. „Isegi ema sõbranna ei saanud vahepeal aru kas ma olen poiss või tüdruk,“ meenutab Liisi lapsepõlveaegu. Nukud olid tal küll olemas, kuid enamus ajast sai siiski poistega politseid ja pätti mängitud, puu otsas ronitud ning naabripoistega kakeldud. Seega pole üllatav, et Liisi tänaseks spordiala juurde on jõudnud, mis arenes algselt võitlusest ning mida kasutati tegelikus sõjategevuses.
Eestis treenis Liisi ainult neli kuud, misjärel asus elama Taani. Sealt leidis tüdruk väga hea ja tuntud taipoksi klubi Siam Muay Thai gym, kus ta treenimist jätkas. „Sain Taanis veelgi tugevama põhja alla,“ räägib Liisi. Elanud ja treeninud välismaal pisut üle kahe aasta kasvas enesekindlus sedavõrd, et tüdruk otsustas osa võtta sealsetest taipoksi meistrivõistlustest kaalukategoorias kuni 60kg. „Enne võistlusi olin ülekaalus. Pidin kuue nädalaga 8kg alla võtma, samal ajal õhtuti trenni tegema,“ meenutab tüdruk. Tahtejõud oli sedavõrd suur, et Liisi pani võistluse kinni ja tuli meistriks. Kui varem olid Liisi vanemad tütre valitud spordialale lihtsalt kaasa elanud, siis nüüd tundsid nii ema, kui ka isa sedavõrd uhkust, et kiitlesid tütre võidetud tiitliga ka oma sõprade ees. „Mina ei võtnud seda niivõrd suure saavutusena, kuid vanemate jaoks tähendas see midagi majoorset,“ räägib Liisi.
Eestisse tagasi kolides tehti talle uus ettepanek. Seekord küsis üks noormees kas Liisi soostuks talle lihtsamaid taipoksi tõdesid õpetama. Tüdruk oli nõus. Alustati väikeses külakohas, umbes 10 km Raplast väljas. Esimesse trenni tulles võttis noormees ka sõbra kaasa. Järgmine kord, kui kokku saadi oli kohal juba neli inimest, seejärel kuus huvilist, kuni lõpuks sai saal rahvast täis. See oli hetk, mil Liisi otsustaski klubi teha. „Olin üllatunud, et enamus minust vanemad ning suures osas mehed usaldavad mind naisterahvana selle maskulliinse spordiala juhendamisel,“ meenutab Liisi klubi algusaegu. Ju siis olid poisid ja mehed üle saanud aukartusest ning eelarvamusest, mida nõrgema soo esindaja neile õpetada suudab. Praegu juhibki Liisi Raplas taipoksi klubi Rapla Muay Thai gymhttp://www.raplamtg.eu/
„Paljud mehed, kes esimese trenni üle elavad tõdevad, et kui nad varem arvasid end olevat kõvad vennad, siis tegelikult see nii vist ikka ei ole. Esimeses trennis võtame läbi kõik põhilised löögid, et hiljem kombinatsioone nende peale edasi üles ehitada. Kuid just põhilöögid ongi need, millega enamus poisse hakkama ei saa, kui nad pole varem selle alaga kokku puutunud. Näiteks sellised lihtsad asjad, et löömiseks kasutatakse ka jalga, õlga ja puusa ning kogu keha, mitte ainult kätt ja kehamassi,“ räägib Liisi.
Üldiselt on inimestele, kes ise võitlusspordikauged, jäänud mulje, et poksijad ja taipoksijad lähevad igal esimesel võimalusel kaklema ja tüli norima. Liisi sõnul on tegelik olukord aga hoopis vastupidine. Just võitlusspordiga tegelevad inimesed on reeglina viimased, kes üldse vägivaldselt käituvad.
„Mu elukaaslase käest küsitakse pidevalt, et kui kodus midagi valesti teeb, et kas saab siis kohe peksa. See ei ole absoluutselt nii. Taipoks kasvatab tasakaalu ja enesekontrolli,“ räägib Liisi enesekindlalt.
Tavaelus on Liisil paar sellist olukorda ette tulnud, kus ta oleks saanud oma taipoksi oskusi küll rakendada, kuid valis siiski teise tee rahustades osapooled hoopis maha. „Pigem olen kasutanud oma agressivsust siis, kui ma taipoksi veel ei õppinud. Olin toona keevalisem ja ehk isegi otsisin olukordi kus tüli norida. Muidugi oli vanus siis ka teine,“ räägib Liisi ja lisab veel, et on nüüd kindlasti targem vältimaks taolisi situatsioone.
Kui tihti võtavad inimesed endale iidoleid kelle sarnased soovitakse olla, siis Liisi kellegi eeskujul ei tegutse. Pigem liigub ta edasi sammhaaval ja seab endale ise eesmärke, mida on võimeline täitma. Kuna taipoks meeldib talle niiväga siis pole Liisil ka enda motiveerimisega probleeme. Trennid on mitmekülgsed. Mitte kunagi pole ükski trenn eelmisega täpselt ühesugune, mistõttu ei taha Liisi trennitegijana sellest ilma jääda. „Muidu jääks kripeldama, et äkki jääb miskit uut saamata,“ lausub tüdruk. Ka õhustik olevat treeningul hästi mõnus ning pärast trenni saavat alati palju nalja, olgugi, et enamus treenijatest on Liisist vanemad ning peamiselt meesterahvad. „Me oleme punt inimesi, keda ühendab üks hobi!“ Treenerina tegevat teda vahel kurvaks hetked, kui ilusate ilmade puhul on inimesi trennis vähem kohal aga kuna Liisi on endale treenerikohustuse juba võtnud, siis peab ta oluliseks seda ka täita. „Mul polegi treenerina seda varianti, et ma täna ei viitsi minna,“ ütleb Liisi ja lisab veel, et trenniandjana on sedavõrd lihtsam.
Trenn kestab keskmiselt 1,5 tundi ning hõlmab endas soojendust, tehnikat, venitusi ja üldfüüsilisi harjutusi. Need, kes tahaksid taipoksiga tõsisemalt tegelema hakata peaksid hea tehnika saavutamiseks kohal käima kaks korda nädalas. Füüsilise vormi parandamiseks aga vähemalt kolm korda. Taipoksi tehnika on iseenesest lihtne ja selle saab kiirest selgeks. Seda ala võivad harrastada kõik. Erilisi oskusi ega võimeid see eelnevalt ei nõua. See on treening kuhu minnaksegi õppima ja paremaks saama. „Juhtusin vaatama videot ühest venelannast, kel polnud varasemalt mingit kokkupuudet taipoksiga ning ka kehalise kasvatuse tundides oli ta pigem selline tüdruk, keda viimasena võistkonda valiti. Kui ta aga avastas enda jaoks taipoksi siis ta arenes, sest see oli see mida ta tahtis teha. Nüüd teeb venelanna väga tublisid ja ilusaid fight´e,“ räägib Liisi ja kinnitab, et kõik on inimesel endal peas kinnni. Samuti ei ole vanus määraja. Trenni minna pole kunagi liiga hilja.
Kui uurin kas toitumise osas tuleb järgida mingeid erilisi reegleid, siis Liisi sõnul on menüü väga lihtne. Hommikuti sööb ta tavaliselt omletti või teeb paar singi-juustu võileiba. Vorstitooteid, saia ega valget riisi üldiselt ei tarbi. Eelistab tatart, värsket salatit ja hapukoort. Hästi palju hapukoort. Põhimenüü koosneb salatist ja lihast. Peale trenni armastab juua petti, sööb kodujuustu või kohupiima. Loomulikult ei jää menüüst välja ka puuviljad. Kui kahe toidukorra vahel läheb kõht tühjaks siis võtab ta banaani või õuna. Kohati käivad Liisistki üle magusahood ja siis pole 300 grammi piimašokolaadi hävitamine tema jaoks mitte mingi probleem. „Enne ei lõpeta, kui kogu ettevõetud magus otsas on,“ avaldab tüdruk patusaladuse. Mingeid toidulisandeid kui selliseid Liisi ei tarbi, sest ta lihtsalt ei usu nendesse.
Tulevikuplaanide üle arutledes räägib Liisi, et soovib veel võistelda. Hetkel on see aga pisut raskendatud, kuna kogu aeg ja energia läheb teiste treenimisele. Lisaks päevatöö, klubi juhtimine ning kehakultuuri erialal õppimine ülikoolis. Kuigi klubi juhtimisega tahab Liisi endiselt jätkata on tema eesmärgiks end treeneri ametist osaliselt välja saada. Tuua sisse rohkem meestreenerid, kuid mingil määral ka ise jääda, sest naistreeneri juurde julgevad tüdrukud paremini tulla.
USA raskekaalu poksija Mike Tyson on ühes avalikus intervjuus välja öelnud, et klassikalisel poksil pole suurt tulevikku ja valida võiks pigem MMA (Mixed Marshial Arts) kasuks. Ka Liisi arvab, et poks ei ole enam niivõrd populaarne kui taipoks, K1 või MMA. „Viimastel üritustel on näha, et klassikalisel poksivõistlusel ei ela inimesed ringis võitlejatele piisavalt entusiastlikult kaasa. Meil pole ka piisavalt palju kuulsaid poksijaid kellele kaasa elada, samas kui K1 , taipoks ja MMA on aktiivsemad, ja kaasatõmbavamad. Rahvas tahab ju ka verd,“ kinnitab Liisi ning lisab, et Explosion ja K1 üritustel on ta alati kohal. Aeg ajalt võib teda seal kohata isegi kohtuniku rollis.
Enne, kui Liisi trennidega Raplas alustas, tegutses saalis klassikaline poksitrenn, kuid see pidas vastu vaid mõned kuud. Kiiret lõppu ennustati ka Liisi klubile, kuid vastupidiselt ettekuulutusele toimib Kauba tänav 2 asuva Võiroosi kohviku peal tegutsev taipoksi klubi siiani ning rahvast tuleb aina juurde. Taimaal oli selline lause „iga mees, kes on soola väärt, peab taipoksi harjutama“. Kui sellega nõustud, siis julgustab Liisi Sind taipoksi trenni tulema!
Fotograaf Marie Sade kommentaar:
„Olen armunud fotograafiasse juba sellest ajast peale, kui olin alles väike tüdruk. Vaatasin tihti, kuidas isa meie vannitoas pilte ilmutab ning seejärel kuivama riputab. Pure magic! Armastus fotograafia vastu kasvab iga päevaga suuremaks. Olen õppinud graafilist disaini ning seejärel Tallinna Polütehnikumis fotograafiat. Hetkel töötan nii fotopoes, kui ka freelance fotograafina ja disainerina.
Kui mulle anti võimalus lavastada fotošuut Muay Thai treeneriga siis kõige esimesena tulid mulle meelde street fight filmid koos Jackie Chan´iga. Tihti leidsid fight stseenid aset öistel tänavatel, taustaks värviline valgustus. Teisena meenusid aga need paar minutit enne ringi minekut, kui võitleja psühholoogiliselt võitluseks valmistub. Mulle tundub, et see võib olla väga intiimne moment, hästi isiklik. Ma kindlasti tahtsin seda šuudi ajal näidata.
Ettevalmistused pildistamiseks sujusid edukalt. Tänud Marlenile abi eest organiseerimisel! Kõige suurem väljakutse minu jaoks oli lokatsiooni leidmine. Käisin mitmeid kohti uurimas, isegi Polümeeri tehases. Rääkisin palju sõprade ja tuttavaga, et millist paika tarvis leida. Tänu Dima Knutile leidsin selle ägeda lifti. Jäin pildistamisega väga rahule, õppisin midagi uut ja tegin sammu uuele tasemele.
Minu eesmärk oli värvilise valgustusega pildistada ning teha seejuures midagi teistsugust. Minu jaoks oli see ideaalne võimalus. Tiim ja modell olid ka super! Siiski leian, et mul on veel arenemisruumi, samas palju ideid mida ennem pensionile minekut teostama pean!“
