by Tim Bluz | sept. 9, 2017 | Ilu & Mood
Pean tunnistama, et 2017. aasta on minu jaoks väga mitmekesine. Üheks suurimaks väljakutseks oli kindlasti sisseastumine meigikooli ning uue eriala omandamine. Kui ma nüüd täiesti aus olen siis polnud mul plaanis jumestust õppida, vaid sattusin kooli täiesti juhuslikult. Tol hetkel ma veel ei teadnud, kuivõrd see mulle meeldima hakkab.
Eelmise aasta suvel sain magistrikraadi õigusteaduses ning tulin Inglismaalt tagasi Eestisse. Olin asunud korraldama Tallinnas üht pildistamist. Kuigi kõik oli aegsasti planeeritud pidi midagi ikka valesti minema. Viimasel hetkel, vähem kui tund enne fotosessiooni algust helistas mulle jumestaja ja teatas, et ei saa tulla. Olin šokis – modellid olid kohal, soengud tehtud, riided seljas, fotograaf ja tema tiim valmistumas… Tabasin end olevat ainukene inimene, kes seal laiskles. Ei jäänud mul muud üle, kui pidin asuma olukorda päästma. Tol hetkel oli minu arusaam meikimise alustest suhteliselt napp. Kuna situatsioon oli erakorraline haarasin kõik need meigivahendid, mis tüdrukutel kaasas olid ja panin end proovile. Kuna ma reegleid ei tundnud hakkasin lihtsalt kunsti tegema. Läbi suurte ponnistuste sain hakkama.
Kõik oli väga spontaanne ning tulemus pigem kunstiline. Olen peaaegu kümme aastat kunstikoolis käinud, nähtavasti oskused ning haridus aitasid kaasa. Jumestamine on tegelikult samasugune joonistamine, lihtsalt paberi asemel on inimese nägu, aga seda sain teada alles hiljem.
Õnneks jäi meeskond minu improviseerimisoskustega rahule. Hiljem sõbranna helistas ja ütles, et hästi lahe tuli välja ja et ma peaks meigikooli õppima minema. Ma kuidagi ei võtnud seda tõsiselt ja see mõte vajus unustusehõlma. Mõne aja pärast helistas ta mulle uuesti ja ütles, et meigikoolis algab nüüd uus kursus ning et ta on mind sinna juba ära registreeritud. Esimene mõte oli, et What? On see mingi nali? Sellele järgnes pikk paus. Mõistsin, et naljast oli asi kaugel. Seejärel aga, et miks ka mitte?!
Nii hakkasingi meigikoolis käima. Alguses olin natukene skeptiline, aga teema haaras mind kiiresti kaasa ja nüüd naudin jumestamist täiega. Ma olen eriti tänulik meie õpetaja Margitile, kes on väga positiivne inimene ja erakordne pedagoog. Mulle meeldis, et ta oli nõudlik ja konkreetne. Kui midagi valesti läks, siis ütles kohe, et see ei kõlba kuskile, tuleb maha võtta ja uuesti teha. Seepeale pingutad veelgi rohkem ja siis lõpuks, kui ta kiidab, saad kindel olla, et oledki päris head tööd teinud. Niimoodi oli igaühel väga selge pilt oma õppeedukusest. Objektiivne hinnang ja tagasiside on elutähtsad selleks, et kasvada ning areneda professionaalselt.
Minu esimene suurim õppetund peale kooli lõpetamist oli see, et enamik eesti naisi eelistab jumestuses pruune toone. Mul on pidev võitlus pruuni värvi vastu. Paljud mõtlevad, et see on mingi universaalne one-for-all lahend ja imestavad siiralt kui ütlen, et lauvärv ei pea sugugi vaid pruun olema. Tegelikult paljudel lihtsalt pole aimu mis neile veel sobida võiks, ja et nad saavutaksid veelgi paremat efekti kui julgeksid kõik need pruunid toonid kõrvale panna ja natukene teiste värvitoonide ning faktuuridega eksperementeerida.
Need, kes on minu loominguga kursis teavad, et üldiselt mulle meeldivad julged, väljakutset pakkuvad asjad, ekstsentrilised värvid ja ootamatud kombinatsioonid. Mul on meigi suhtes põhimõtteliselt sama lihtne hoiak: igav on igav. Kreatiivmeik on tõenäolilselt mu lemmikala, annab piisavalt loominguvabadust. Üritan oma paletti võimalikult palju mitmekesistada, stiilidega mängida ning põnevaid asju katsetada. Fotošuut on tavaliselt hea koht selleks, et hulluda ja teha meiki, mis muidu igapäevases eluks kandmiseks ei sobiks.
Viimasel ajal huvitab mind väga nude meik, või pigem selle tehnika duaalsus; see on väga kummaline ja kaasakiskuv. Nude meik ei pruugi olla päriselt see, millena ta välja paistab. Tulemus jääb loomulik, ning tundub imelihtne, just nagu ilma meigita, kuid tegelikult on nude meigi näol tegemist ühe keerulisema tehnikaga. Selline sundimatu look nõuab rohkelt tehnilist finessi ja meisterlikkust.
Suvel oli nude meik kindlasti minu klientide suur lemmik. Praegu teen jumestust ühe telesaate jaoks ning ootan huviga uusi väljakutseid.
by | juuni 16, 2015 | Ilu & Mood
Foto: Aleksandr Guzhov www.agf.ee
Catwalk foto: Maksim Toome
MUA: Olga Zarva
Hair: Olga Gross, Ksenia Rassadkina
Clothing: Tim BLUZ
Tekst: Marlen Mais
Tim Bluz on noor Eesti moedisainer. Märtsikuus esitles ta Palmarium stuudios oma debüütkollektsiooni, mis on üles ehitatud naiivsetele fantaasiatele ja lapsepõlvemälestustele. Uurisin Timilt kuidas
tema unistus teoks sai.
Kuidassündis Sinu debüütkollektsioon? Mis on kollektsiooni nimi?
Minu esimese capsule-kollektsiooni nimeks sai “Against the law”. Minu meelest kirjeldab see ideaalselt kollektsiooni kontseptsiooni. Nimi tuli absoluutselt sundimatult ja tundus kohe täiesti ehtne.
Olen alati tundnud huvi moe vastu ja idee luua oma kollektsioon tekkis juba ammu. Sihipärane töö selle projekti kallal algas aga umbes paar aastat tagasi, kui hakkasin ideid koguma, sketše joonistama ja kõike korralikult läbi mõtlema.
Võttis aega, et õigeid inimesi leida ja tugev tiim kokku panna. Ise olen perfektsionist ning ütlesin kohe, et hakkan töötama ainult nendega, kes teevad võimatu võimalikuks. Otsisin inimesi, kes oskaksid mind aidata ja minu ideed elu viia (mis, pean ütlema, on päris keeruline ülesanne) ja kes julgeksid ning oleksid nõus riskima, eksperementeerima ja minuga koos katsetama. Mood peab ju olema lõbus. Kui see tuleb pingega, siis on seal kindlasti midagi valesti. Olen väga tänulik kõigile, kes oma panuse andsid, eriti oma perele.
Kollektsioon sündis ajal, mil mu elu oli täis korrastamatust, kaost ja igasugu draamasid. Tegu oli minu jaoks pingelise aastaga. Kollektsiooni loomine ning ööpäevaringne töö taaselustasid mu täielikult. Hakkasin mõistma ning õppisin selle aja jooksul palju. Seetõttu oli see debüüt minu jaoks topelttähtis – see esitles publikule täielikult uut mind! Kõige tähtsam, mida õppisin oli, et tuleb iseennast armastada ja võtta end just sellisena nagu sa oled. Elu on liiga ilus, et häbeneda, mängida või end kellekski teiseks moondada. Polle hullu, kui kõik sind ei mõista. Kõigile ei saagi, ega peagi meeldima. See võib kõlada šablooniliselt aga see on tõsi ning just see on mu esimese kollektsiooni peamine mõte. Ma tahtsin näidata inimestele, et meie ümber on väga palju värve ja ilu. Alati ei pea mõtlema kehtestatud piirides.
Kui kaua läks aega ideest teostuseni?
On raske täpset päevade või kuude arvu nimetada. Nagu juba mainisin, tekkis idee ammu. Paar aastat tagasi hakkasin selles suunas planeerima. Muidugi muutusid töö käigus paljud asjad ja see on väga huvitav, kui kollektsioon hakkab elama oma elu, progresseeruma ning arenema. Lõplik versioon, mida te nägite, sisaldab ainult 30 komplekti, kuigi ma arvan, et mul oli selle kollektsiooni jaoks rohkem kui 200 joonistust. See on ikka päris keeruline ning aeganõudev protsess! Mul oli väga konkreetne emotsioonide palett, mida tahtsin riiete kaudu välja elada. Seega otsisin ideaalseid viise selle saavutamiseks. Kangad, mida me kasutasime, on päris eksklusiivsed: need on pärit Itaaliast, Prantsusmaalt ja Tallinnast. Oma osa mängivad ka väga omapärased detailid, mis aitavad näidata erinevaid tujusid.
Kuidas ammutad/ammutasid inspiratsiooni?
Mind inspireerivad väga paljud asjad. Unistused, mälestused, muusika, tunded, huvitavad inimesed ja nende lood. Näiteks kleit, mille valmistasin Olga Sõtnikule äsja möödunud presidendi vastuvõtu jaoks oli oma julguse ja vabameelsuse poolest 100% eriline ning iseloomustas selle kandjat ja tema positsiooni. Igaühel on oma lugu ja minu eesmärk on luua igale kliendile kleit, mis väljendaks ka emotsioone ning oleks tähenduslik.
Kuid samuti inspireerivad ming väikesed asjad nagu naer või vihm. Saan tohutult palju inspiratsiooni Tallinnast. See on maagiline koht. Seetõttu oli minu jaoks Londonis õppides väga tähtis, et saaksin oma debüütšõud esitleda kodumaal. „Against the Law“ kollektsioon sai inspiratsiooni väga keerulistest suhetest ning soovist pimedusest välja jõuda ning täiel rinnal elada. See oli kahtlemata väärt kogemus, mida ma mingil juhul ei kahetse.
Kas Sul on eeskujusid?
Neid on oi kui palju. Mulle väga meeldib uus, originaalne, silmapaistev. Alexander McQueen on minu suur eeskuju, kes oli geniaalne ja tõeline kunstnik. Viimasel ajal jälgin erilise huviga Jeremy Scott’i, kes viis Moschino brändi täiesti uuele tasemele. Lihtsalt vastupandamatu.
Ka meil Eestis on väga palju andekaid disainereid ja ma olen ausalt väga uhke, et meie väikeses riigis on nõnda palju tähelepanuväärseid moeloojaid, brände ning inimesi, kes toetavad kodumaist tootmist. Kõik on erinevat moodi huvipakkuvad ning kindlasti leiab igaüks midagi oma maitsele. Rääkides taaskord maitsest ja inspiratsioonist, siis on mulle isiklikult suurt mõju avaldanud Beatrice. Tal on täiesti unikaalne stiil ja oskus asju kombineerida ning aksessuaridega mängida. Ta on kahtlemata üks minu suurimatest eeskujutest.
Kus saab Sinu kollektsiooni endale soetada?
Võib soetada stuudiost, kus me töötame. Sobiva aja kokkuleppimiseks tuleb lihtsalt helistada või kirjutada. Kõik kontaktinfo on kättesaadav meie FB lehel.
Millised on Sinu tulevikuplaanid?
Nüüd, peale šõud, on päris palju tellimusi ja me tegeleme esmajärguliselt nendega. On inimesi, kes helistavad ja küsivad kas me aitaksime neid stilistikaga. See on eriti meeldiv, samas väga huvitav jälgida, kuidas koos välimusega muutub ka inimese elu, sest kõik need asjad on tihedalt seotud. Mood ongi meie elu ja me oleme see, mida kanname! Mul on eriti hea meel, et meie bränd nii hästi vastu võeti ning me jätkame arenemist ja kasvamist. Ma ei nimeta praegu midagi konkreetset, aga meil on hetkel pooleli paar väga huvitavat projekti, millest varsti kindlasti kuulete.
Räägi oma erialasest taustast. Kus oled õppinud? Kuidas avastasid endas moepisiku?
See võib nüüd küll veidralt kõlada, aga selle pisiku aitas mul avastada ei keegi muu, kui tuntud filmikarakter ja fashionista Cruella De Vil. Lapsena oli see mu lemmik multifilm. Ma jumaldasin Cruellat. Ta oli täiesti vastapandamatu, alati ülistiilne ja šikk. Sel ajal polnud mul aimugi, mis tunne on oma moemaja omada ja kuidas see kõik töötab. Teadsin aga kindlalt, et minust saab mingisugune avaliku elu tegelane.
Hakkasin iseseisvalt moodi õppima. Võtsin erinevaid kursuseid. Lõpetasin ka kunstikooli. Praegu õpin ma ka õigusteadust Londonis ning järgmisel aastal, kui tagasi kodumaale tulen, on mul plaanis võtta rohkem loenguid kunstiakadeemias. Kunstiakadeemias pakuti mulle paari väga huvitavat ainet, mida mul siiani pole olnud aega õppida. Mul on vedanud, sest kohe pärast kooli lõpetamist kohtasin inimesi, kes juba töötasid moemaailmas. Nad uskusid minusse, kuigi olin tol ajal „mitte keegi“. See andis mulle hindamatu võimaluse kogemuseks, Eesti moemaastikuga lähemalt tutvuda ning vajalikke kontakte leida. Keegi ütles ükskord, et ma sattusin lihtsalt õigel ajal õiges kohas olema. Ma ei usu, et üldse midagi siin maailmas toimuks juhuslikult.
Kui Sul oleks täna kõik võimalused ja vahendid oma moemaja loomiseks, siis milline see oleks ja kus see asuks?
Ei noh, võimalused on küll olemas, aga siin on küsimus pigem selles, et kas see oleks praegu mõttekas. Aeg näitab, ma olen alles algaja ja usun, et kõik peab juhtuma täpselt õigel ajal. Muidugi on moemaja mu suur unistus ning ma olen kindel, et liigume õiges suunas ja jõuame pärale. Kui leian sobiva koha, siis kindlast annan teada, aga noh, Tallinna kesklinn oleks igatahes väga mugav.
